Obsah (5)

§ 159§ 6§ 7§ 162§ 161

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 19.09.2012, Tallinn Tsiviila

) § 158 lg-t 1, § 159 lg-t 2 ja § 161 lg-d 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1, § 436 lg-t 3 ja §

2. Vastustaja ei ole esitanud leppetrahvi nõuet mõistliku aja jooksul kohustuse rikkumisest teada saamisest. Pooltel ei ole vaidlust asjaolu osas, et kohustus muutus sissenõutavaks 16.10.2007 ning vastustaja esitas kirjaliku leppetrahvi nõude alles 15.12.2008, see on ligemale 1,2 aastat pärast kohustuse rikkumisest teada saamist.
3. Maakohus on lahendi tegemisel lähtunud ekslikest faktilistest asjaoludest, kuivõrd müügilepingu p 3.3 kohaselt (mille alusel arvestas hageja oma nõude suuruse) on pooled leppinud kokku leppetrahvi arvestuses päevades. Ka hageja ise on oma hagiavalduses märkinud, et müügilepingu p 3.
4. kohaselt on hagejal ostuhinna tasumise kohustuse mittetäitmisel või mittenõuetekohasel täitmisel õigus nõuda ning võlgnikul kohustus tasuda leppetrahvi 0,025% ostuhinnast (arvestatakse käibemaksuta summalt) päevas iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest. Kordagi ei ole kohtumenetluse jooksul olnud vaidluse all küsimus, kas poolte tegelik tahe oli suunatud tähtaegade arvutamisele päevades või kuudes.
5. Teise asjaoluna, miks ei pea kohus mõistlikku tähtaega möödunuks, on otsuses märgitud, et läbirääkimiste õnnestumiseni või ebaõnnestumiseni ei esita lepingu pool oma nõudeid. Selles osas ei esitanud kohus aga täiendavaid selgitusi ega viita ühelegi õigusnormile või varasemale kohtupraktikale, mis võimaldaks apellandil aru saada, millistele kaalutlustele tuginedes kohtunik taolisele veendumusele jõudis. Veelgi enam, asjaolu, et ka läbirääkimiste ajal on nõude esitamine mõistlik, on kinnitanud ka hageja ise, viidates, et väidetavate läbirääkimiste pidamine ei muuda hageja õigust nõuda leppetrahvi tasumist.
6. Seadusandja ei eelda (

§ 159

lg 2), et kahjustatud pool esitab võlgnikule nõude (kuigi ka nõue ise tuleb esitada mõistliku aja jooksul arvates rikkumisest teadasaamisest), vaid teavitab, et ta kavatseb leppetrahvi nõuda. Hageja leppetrahvinõude esitamisest kostjat ei teavitanud. Nimetatud asjaolu on kinnitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-15-08, märkides, et teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust. Seega ei eelda leppetrahvi nõudest teatamine leppetrahvi suuruse märkimist, nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Leppetrahvi nõue on eraldiseisev kohustuse täitmise nõudest, mida on kinnitanud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-91-09. Pooled pidasid läbirääkimisi kohustuse täitmise nõude osas ja kohus jättis tuvastamata, kas pooled pidasid läbirääkimisi ka leppetrahvi 6 tasumise üle. Kuivõrd kohus ei ole nimetatud asjaolu tuvastanud, ei saanud kohus otsuse tegemisel ka tugineda eeldusele, et võlausaldaja ei pidanud asjaolusid arvestades esitama leppetrahvi nõudmise teatist. Olukorras, kus võlgnik on eksitanud võlausaldajat ning läbirääkimistega eesmärgipäraselt venitanud, et vältida võlausaldaja poolt teatise esitamist mõistliku tähtaja jooksul, saab võlausaldaja nõuda

§ 6ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 138 lg 2 alusel tähtaja möödumise vastuväitele tuginemise tõkestamist. Seda aga hageja teinud ei ole.

1. Kohus ei ole tuvastanud läbirääkimiste pidamise täpset aega, eelkõige läbirääkimiste algust. Kohus jättis alusetult kostja poolt taotletud tunnistaja ülekuulamata ja tähelepanuta asjaolu, et pooltel puudus vaidlus selle üle, et läbirääkimised algasid alles
2. aasta suve alguses, juunikuus. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kohus ka tuvastada, et läbirääkimiste pidamise tõttu on 1,2 aastat hiljem esitatud teatis esitatud mõistliku aja jooksul. Kohustuse sissenõutavaks muutumisest oli läbirääkimiste alguseni möödunud ligemale 8 kuud. Selle aja jooksul oleks pidanud hageja esitama vastustajale teatise, kuivõrd ei esinenud kohtu poolt viidatud põhjust teatise esitamata jätmiseks. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-15-08 leidis, et üldjuhul saab pidada mõistlikuks ajaks kuni 1/10 aegumistähtajast ehk ka käesoleval juhul 3 kuud kohustuse rikkumisest. Teatud juhtudel saab aga isegi seda aega pidada ebamõistlikult pikaks. Eelnevast tulenevalt oleks hageja pidanud esitama teatise hiljemalt 16.01.2008, et mahtuda mõistliku aja piiridesse. Asjaolu, et kostja on vahepealsel perioodil tasunud hagejale viivist, ei oma mingisugust tähtsust otsustamaks selle üle, kas leppetrahvi nõue on esitatud või sellest on teatatud.
3. Eelnevast tulenevalt on kohus käsitlenud faktilisi asjaolusid ekslikult ning seetõttu jõudnud lõppastmes ka ebaõigele seisukohale. Ühtlasi on maakohus oluliselt rikkunud selgitamiskohustust ning jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud. Kokkuvõtvalt on kostjad seisukohal, et hageja ei esitanud leppetrahvi nõuet ega teavitanud kostjat selle esitamisest

§ 159

lg 2 mõttes mõistliku aja jooksul arvates väidetava rikkumise toimumisest ja rikkumise avastamisest. Seetõttu on hageja kaotanud õiguse nõuda kostjalt leppetrahvi.

1. Leppetrahvi alandamine on küll kohtu diskretsiooniotsus, kuid kui üks menetlusosaline on esitanud nõude ulatuses vähendamise vastuväite, peab kohus kaalutluse teostama ning seda võlgniku ja võlausaldaja huve arvestades. Kohus ei ole sisuliselt kaalunud nõude ulatust muust aspektist kui protsentuaalselt põhinõude suurusest ning nentinud, et tegemist on mõistliku vahekorraga. Tegelikkuses on pooltevahelised suhted keerulised ja mitmetahulised, kus AS NEXILIS ja ABC Grupi AS (kelle kohustused apellant üle võttis) sõlmisid mitu erinevat võla- ja asjaõigustehingut ühe ja sama kinnistu erinevate mõtteliste osade võõrandamiseks. Kohtu käsitlus, mille kohaselt ei puutu asjasse kompleksse tehingu teised lepingud, ei ole õige. Kaalutluse teostamisel tuleb ühelt poolt arvestada asjaolu, et vastustaja ei ole kahju kandnud ning ta on saanud kokku märkimisväärse summa kinnistu eest, mida ta ise käesoleval hetkel endiselt omab ja kasutab. Samal ajal ei ole apellant tehingute tulemusena ühtegi vastusooritust saanud. Vastustajal oli võimalus tehingust taganeda ning võõrandada kinnistu mõtteline osa kellelegi teisele. Seda võlausaldaja teha ei soovinud, mis ka puhtloogilisest aspektist on mõistetav. Vastustaja jaoks oli kujunenud olukord äärmiselt soodne - hoone omand ja otsene valdus olid jätkuvalt tema käes ning ta esitas pahatahtlikult pärast enam kui aastast perioodi apellandile ebamõistlikult suure leppetrahvinõude. Riigikohus otsuses nr 3-2-1-78-05 leidis, et kui tasutav leppetrahv on ülemäära suur, võrreldes kreeditori kahjudega, on tsiviilkoodeksi (TsK) § 194 lg 1 kohaselt kohtul õigus seda vähendada. Eeltoodust tulenevalt tuleb lugeda ilmselgelt ülekohtuseks olukorda, kus apellant peab lisaks juba tasutud üle 8 miljoni krooni suurusele summale, veel täiendavalt üle 3 miljoni krooni leppetrahvi maksma. Kohus on vastavad asjaolud oma otsuses ebaõigesti kaalumata jätnud.
2. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-78-05 selgitas, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole 7 kooskõlas hea usu põhimõttega ja otsuses nr 3-2-1-66-05, et leppetrahvi eesmärgiks on kompenseerida kohustuse rikkumisega tekitatud kahju kokkulepitud suuruses sõltumata tegeliku kahju suurusest ja lihtsustada sellega kahjuhüvitise nõude tõendamist. Seega on leppetrahvil selgelt ka õiguskaitsevahendi funktsioon ning kahju tekkimise fakti ja selle ulatust võlausaldaja osas tuleb kahtlemata arvestada leppetrahvi väljamõistmisel. Kahju tekkimise puudumine ja hageja rikastumine kostja arvel on eelnevast tulenevalt selgelt leppetrahvi vähendamise aluseks ja kohus oleks pidanud sellega ka igal juhul arvestama. Sellest tulenevalt oleks kohus pidanud ka väga põhjalikult motiveerima, miks ei pea kohus käesoleval juhul (hoolimata kahju puudumisest) leppetrahvi ulatuse vähendamist võimalikuks. Kohus on oluliselt õigusnorme rikkudes kõik leppetrahvi vähendamist õigustavad faktilised ja õiguslikud asjaolud alusetult tähelepanuta jätnud.
3. Lisaks ei pea apellant õigeks kohtu seisukohta, mille kohaselt on vastustajal lepingust tulenev alus leppetrahvi nõudmiseks. Lepingu muutmise lepingus ei ole pooled fikseerinud, et muudetakse ka p 3.3, mis sätestab leppetrahvi nõudmise alused ja eeldused. Seega tuleb lähtuda lepingu p-s 3.3 märgitust, mis ütleb selgelt, et arvestama peab varasema lepingu redaktsiooni p 3.2.
4. Teistsuguse käsitluse korral tuleb asuda seisukohale, et pooled kaotasid lepingu muutmisega üldse õiguse leppetrahvi nõudele, kuivõrd kehtivuse kaotasid selle eeldused ning lepingu muutmisega ei avaldanud pooled, et nn uues p-s 3.2.2 sätestatud tingimuste rikkumisel on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi. Lepingu p-s 3.3 sätestatud leppetrahvi nõue ei olnud universaalne, vaid seotud konkreetse kohustuse sisuga. Kuna selle kohustuse sisu muudeti, oleks pidanud muutma ka leppetrahvi nõudmise aluseid. Kuna pooled seda ei teinud, ei saa ka nö automaatselt rakendada lepptrahvi uue lepingutingimuse osas. Algse lepingu p 3.2.2 sätestab, et juhul, kui ostja kasutab lepingu eseme ostmiseks krediiti ja kreeditoriks on Eesti Vabariigis registreeritud krediidiasutus, kohustub ostja krediidi arvelt tasutava rahasumma tasuma müüja kontole hiljemalt kolme pangapäeva jooksul asjaõiguslepingu sõlmimise päevast arvates. Lisaks näeb sama lepingupunkt ette, et ostja kohustub müüja nõudmisel enne asjaõiguslepingu sõlmimist esitama müüjale dokumendid, mis tõendavad nimetatud krediidilepingu kehtimist ja hiljemalt samaaegselt asjaõiguslepingu allkirjastamisega jõustama ja andma üle vastava maksekorralduse krediidiasutusele ning mitte tegema tahteavaldusi sellise maksekorralduse muutmiseks või tagasi võtmiseks. Kuna ostja ei ole kinnistu ostuks krediidiasutuse vahendeid kasutanud, ei ole võimalik tugineda ka lepingu p 3.2.2 võimalikule rikkumisele. Eeltoodust tulenevalt on ka vastustaja leppetrahvinõue alusetu. Vastus apellatsioonkaebusele
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
6. Kolleegium, kuulanud istungil ära poolte esindajate seletused ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll aga tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi mõistliku aja arvestamise ja teises asjas ülekuulatud tunnistaja ütluste protokolli tõendina kasutamise võimaluse kohta. Ülejäänud osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide selliseid rikkumisi, mis annaksid aluse otsuse tühistamiseks. Ka ei tuvastanud kolleegium materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist maakohtu poolt. Kolleegium võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele. 8
7. Iseenesest asjakohane on apellantide käsitlus selle kohta, et maakohus eksis, kui leidis, et pooled olid vaidlusaluses lepingus leppinud kokku leppetrahvi arvestamise aja kuudes, mitte päevades. Vastav osa maakohtu põhjendustest tuleb muuta ning asendada ringkonnakohtu järgmiste põhjendustega: 08.12.2006 lepingu p-s 3.3 (t I kd lk 15) oli lepitud kokku müüja õigus nõuda ja ostja kohustus tasuda leppetrahvi iga p-s 3.2.2 kokkulepitud kohustuse täitmisega viivitamise päeva eest. P 3.2.2 muudeti 24.05.2007 selliselt, et ostja kohustus tasuma ostuhinna osa suuruses 75 107 000 krooni (käibemaksuga) müüjale enne asjaõiguslepingu sõlmimist (t I kd lk 25). Puudub vaidlus, et muudetud p-s 4.1 võeti kohustus sõlmida asjaõigusleping hiljemalt 15.10.
8. Samuti puudub vaidlus, et alates 19.11.2007 kuni 13.06.2007, samuti 15.08.2008 tegi ostja igakuiseid makseid müüjale selgitusega „viivis periood lep 24.05.07“ (maksedokumendid t I kd lk 29-37). Hageja on selgitanud, et tegemist oli leppetrahvi tasumisega vastavalt lepingu p-le 3.3 poolte kokkuleppel (hagiavalduse p 1.4). Et tasuti nimelt leppetrahvi, on ostja kohtumenetluses möönnud (t I kd lk 134). Seega täitis ostja leppetrahvi tasumise nõuet vabatahtlikult kuni 15.08.2008 ja müüjal puudus mistahes vajadus esitada teadet, et ta hakkab leppetrahvi nõudma.

§ 159

lg 2 eesmärgiks on tõkestada õiguste kuritarvitamine leppetrahvi nõude esitamisele ajalise piiri seadmisega ja kaitsta sellega võlgniku positsiooni lepingulises suhtes. Teate eesmärgiks omakorda on anda võlgnikule võimalus valmistuda maksmiseks, võtta tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks ja annab talle ka selguse võimalike tulevaste kohustuste suhtes. Olukorras, kus võlgnik tegi peale kaheksakuulist regulaarset tasumist viimase vabatahtliku makse 15.08.2008, ei saa kuidagi lugeda ebamõistlikuks hagejapoolset neljakuulist ootamist enne, kui esitas 15.12.2008 kirjaliku leppetrahvi tasumise nõude. Seda enam, et puudub vaidlus, et sel perioodil pidasid pooled ka läbirääkimisi müügilepingu muutmiseks. Läbirääkimiste ajal nõude mitteesitamine tõendab müüja käitumise mõistlikkust ja kooskõla hea usu põhimõttega.

§ 6

lg 1 kohaselt peavad võlgnik ja võlausaldaja käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt.

§ 7

lg 1 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Vastutulekut lepingut rikkunud poolele ei ole õige tõlgendada vastutulnud poole kahjuks. Eeltoodu alusel ei saa kolleegium kuidagi nõustuda apellantide seisukohaga, mille kohaselt ei oma vahepealsed maksed tähtsust otsustamaks, kas leppetrahvinõue oli esitatud mõistliku aja jooksul või mitte.

1. Maakohus on asjakohaselt asunud seisukohale, et kui läbirääkimiste tulemusena lepingut ei muudetud, siis kehtib see senises sõnastuses ja läbirääkimiste täpsem sisu konkreetse vaidluse lahendamisel tähtsust ei oma. Seega ei pidanud maakohus ka tuvastama läbirääkimiste täpset aega ja seda, kas pooled pidasid läbirääkimisi ka leppetrahvi tasumise üle ega koguma nimetatud asjaolusid tõendavaid tõendeid. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.
2. Kolleegium ei nõustu apellantide etteheitega, nagu puuduksid maakohtu otsuses sisulised kaalutlused, mis arvestaksid võlgniku huvide ja olukorraga ja nagu oleks maakohus jätnud sisuliselt diskretsiooni teostamata.

§ 162

lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda tasumiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus arvestas, et rahalise kohustuse suuruseks, mille täitmisega viivitamisest tuleneb menetletav leppetrahv, oli 63 650 000 krooni (käibemaksuta). See on täies ulatuses tasumata. Nõutav leppetrahv ei ületa põhivõlgnevust. Apellantide poolt esile toodud 95,9 miljonit krooni olid eelnevalt tasutud teiste lepingute alusel. Vaidlusalune leping jäi lõpuni viimata mitte müüja, vaid ostja poolt lepingust lubamatu taganemise tõttu, nagu tuvastas Riigikohus ostja ja müüja vahelises vaidluses (lahend nr 3-2-1-136-11). Mõistlikud on ka vastustaja selgitused, et kuna poolte eesmärgiks oli kogu kinnistu omandi üleminek ostjale 9 ja eelnevate lepingutega läks omand üle kahe mõttelise osa osas ning osa, mille ostmisest ostja loobus ja milline on senini hageja omandis, asub kasutuskorra kohaselt ostja mõtteliste osade vahel, on selle võõrandamine kolmandale isikule ilmselt oluliselt raskendatud ja lisaks on see mõtteline osa langenud kinnisvarahindade tõttu nüüd oluliselt vähemväärtuslik kui 08.12.2006 lepingus kokkulepitud ostuhind. Nimetatud asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et hagejal puudub igasugune kahju. Samas

§ 161

lg 1 kohaselt võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi lepingu rikkumise korral tegelikust kahjust sõltumata. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega lisaks põhjusel, et müügilepingus kokkulepitud leppetrahvi päevamäär oli sisuliselt isegi väiksem tol ajal seaduses sätestatud viivisemäärast. Nimelt oli

1. aastal seadusjärgseks viivisemääraks 11%, mis arvestatuna päevamääraks oli 0,030%, pooled olid leppinud kokku aga 0,025% päevas.
2. Kolleegium peab vajalikuks parandada maakohtu otsuses sisalduv seisukoht, millest jääb ekslik mulje, nagu ei saaks kohus kasutada tõendina teises kohtumenetluses ülekuulatud isiku ütlusi sisaldavat protokolli. TsMS § 251 lg 2 kohaselt on see võimalik, kui kohus otsustab tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega põhjusel, et see ilmselt lihtsustab menetlust ja võib eeldada, et kohus saab protokolli vajalikul määral hinnata ka tunnistaja vahetu ülekuulamiseta. Sellisel juhul on protokolli näol tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 1 mõttes. Samas nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et kuna asjaolud, mille tõendamiseks kostjad need tõendid soovisid esitada, käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma (vt otsuse p 34), siis maakohtu ebatäpne põhjendus tõendite kõlbmatuse kohta ja nende arvestamata jätmine ei viinud sisuliselt ebaõige lahendi tegemiseni ega anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
3. TsMS § 171 lg 1 ja § 173 lg 4 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellantide kanda solidaarselt. Ulvi Loonurm Tiit Kollom Imbi Sidok-Toomsalu