KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2012. a Tartu Tsiviilasja number 2-10-5

§ 28

lg 2 p 2 kohaselt on tööandja muuhulgas eelkõige kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus rahuldas hageja nõude saamata jäänud töötasu ja kasutamata puhkuse eest hüvitise nõudes 3 488.80 euro ulatuses netopalgana, millele tuleb kostjal juurde arvestada kõik töötasu osas ettenähtud maksud, samuti maksta kõik tööandja poolt töötasult makstavad maksud. Kohus lähtus töölepingus kokku lepitud brutotöötasust 8000 krooni kuus, allkirjade ja kuupäevadega palgalipikutest, millest nähtub arvestatud netopalk ja saadud summad ning kostja poolt hageja pangakontole kantud summadest. Hageja on töötanud tegelikult ületunde, mida tõendavad tunnistaja B.B. ütlused ning Maksu- ja Tolliameti poolt tuvastatud hagejale tegelikult makstud töötasu 2009. a viimasel kolmel kuul, mis ületab kordades kokkulepitud töötasu. Sellest tulenevalt on tõendatud ja põhjendatud hageja nõue palgalipikutel arvestatud, kuid välja maksmata või ekslikult hiljem kui 3 kuu möödumisel kinni peetud töötasu 4 saamiseks 21 713.30 krooni ulatuses. Samuti on põhjendatud hageja nõue töölepingu järgi saamata töötasu nõudes 32 874.54 krooni ulatuses.

§ 35

kohaselt peab tööandja maksma töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale keskmist töötasu ka juhul, kui tööandja ei ole andnud tööd. Eelpool on kohus põhjendanud, miks ei ole võimalik käesolevas vaidluses välja arvutada töötaja tegelikku keskmist töötasu. Hageja nõue põhineb samuti töölepingus kokkulepitud kuupalgal selle aja eest, mil tööandjal ei olnud võimalik töötajat tööga kindlustada. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on hageja rahalised nõuded rahuldanud vähem kui 50% ulatuses, kuid on seisukohal, et käesolevas kohtuasjas ei ole põhjendatud menetluskulude jagamine proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Hageja on teinud seaduse alusel kostja kui tööandja ülesandeks olevat tööd, püüdes välja arutada oma tegelikku töötasu. Kostjal korrektse, seadusele vastava raamatupidamisliku dokumentatsiooni puudumise tõttu on hageja tööaega, arvestatud ja väljamakstud töötasu suurust ning keskmist töötasu võimatu arvutada. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. OÜ Tial esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja selles osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub menetluskulud jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei ole kohus hinnanud kõiki apellandi poolt esitatud tõendeid, väiteid ja seisukohti igakülgselt, täielikult ja objektiivselt TsMS § 232 lg 1 kohaselt; 2) ei ole kohus arvesse võtnud

§ 44

lg 1 ja § 44 lg 6; 3) nähtub hageja arvestusest, et kostja oli kohustatud maksma hagejale perioodil

1. a jaanuarist kuni
2. a juunini 118 913.66 krooni. Kohus tunnistas sama perioodi eest makstuks 113 493 krooni. Kohus jättis arvestamata, et 01.04.
3. a seisuga oli kostjal ettemaks hagejale summas 7336 krooni. Arvestades asjaolu, et kostja ja hageja lepingulised suhted olid lõppenud 18.06.
4. a, siis ettemaksu summa oleks võinud tasaarvestada tasuga; 4) ei vasta tõele hageja väide, et mõningatel kuudel sai ta töötasu vähem kui töölepingus oli ette nähtud. Tegelikult sai hageja oma töötasu hilinemisega, mis on tõendatud ka tunnistaja ütlustega. Hageja poolt esitatud arvestus ei vasta töölepingus sätestatule; 5) ei ole kohus analüüsinud apellandi väidet selle kohta, et vastustaja käitumine on hea usu põhimõtte vastane, kuna võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Vastustaja on käitunud apellandi suhtes vastuoluliselt jättes teatamata oma pretensioonidest töölepingu kehtivuse ajal; 6) ei ole kohus märkinud, et
5. a juuni kuu arvestuses on ka lõpparve summa; 5 7) ei ole kohtukulude jaotus põhjendatud.
6. Oleg Sychev vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus ületunde saamata jäänud tasu väljamõistmisel arvestanud. Seega on kostja väide ületundide arvessevõtmise kohta arusaamatu ja ei vasta tegelikkusele; 2) ei olnud hageja ja kostja vahel kokkulepet summeeritud töötasu arvestuseks. Kostja väidab, nagu oleks töötasu hilinemisega maksnud, kuid sellekohast arvestust ta esitanud ei ole; 3) kohustus kostja hagejale maksma netotasuna kokku vaidlusalusel perioodil 118 913.66 krooni (selles osas poolte vahel vaidlust ei ole). Mõnel kuul oli kostja arvestanud hagejale suuremat palka kui 8000 krooni brutotasuna. See õigus kostjal on ning selle üle poolte vahel vaidlust ei ole. Näiteks kostja poolt kohtule esitatud töötasu arvestuses
7. a kohta on töötasuna oktoobris arvestatud 16 470 krooni, novembris 23 070 krooni ja detsembris 23 070 krooni (hageja ei ole oma arvestuses neid summasid arvesse võtnud ja lähtus ainult lipikutele kostja poolt kirjutatud summadest kuna töötasu arvestuse summad TVK tl 29-33 ei vasta üldse tegelikkusele); 4) nähtub lipikutel kirjasolevatest andmetest, et kostja ei ole hagejale ka neid summasid välja maksnud, mis tal endal lipikutele kirja pandud on, rääkimata töölepingus kirjas olevast töötasust. Lipikutel näidatud summadest on välja maksmata 21 7713.30 krooni ja 32 874.54 krooni tuleb kostjal juurde maksta kokku nende kuude eest, kui lipikutel ei ole arvestatud isegi lepingujärgse töötasu suurust. Kohus on õigesti arvestanud saamata jäänud tasuks 3488.80 eurot; 5) ei vasta tegelikkusele kostja väide, et koondamishüvis 511.29 krooni on välja mõistetud kaks korda. Hageja poolt esitatud
8. a juunikuu eest saadaoleva töötasu arvestuses on saadaoleva summa hulka arvatud töötasu ja kasutamata puhkuse kompensatsiooni. Töötaja töötas
9. a
10. juunist kuni
11. juunini 14 tööpäeva, kokku 104,2 tundi. Päevatasu oli 400 krooni brutotasuna. Kokku oli töötasu juunis brutosummas 5210 krooni, netosummas 4473.16 krooni. Kasutamata oli puhkust 17 päeva, mille eest on töötajal õigus saada kasutamata puhkuse kompensatsioon 5221.58 krooni netosummana. Kokku oli kostja kohustatud hagejale tasuma töötasu ja kasutamata puhkuse kompensatsiooni 9694.74 netosummas. Sellest summast tasus kostja ära 500 krooni ja tasuma peab ta veel 9194.75 krooni netosummas. Kohus on seda ka arvesse võtnud ja ei ole eraldi kasutamata puhkuse kompensatsiooni välja mõistnud; 6) esitas hageja esialgselt oma nõude lähtuvalt teostatud ületundidest. Kuna tal ei olnud võimalik tehtud ületundide hulka tõendada, loobus ta sellest nõudest ning oma lõplikus nõudes lähtus ainult kostja poolt kirjapandud lipikute andmetest ja muudest kirjalikest tõenditest. Oma nõude oluline vähendamine ei saa olla vastuolus hea usu põhimõttega; 7) hageja nõudis kostjalt korduvalt saamata töötasu väljamaksmist ja kostja lubas seda teha, kuid ei teinud. Õiguse kuritarvitamine ei ole see, kui inimene oma töö eest tasu nõuab; 6 8) ei vasta tegelikkusele kostja väide, et hüvitis töölepingu erakorralise ülesütlemise eest on välja makstudl; 9) on põhjendamatu ja tõendamata kostja väide nagu oleks hageja talle midagi võlgu; 10) põhjendatud on menetluskulude jätmine poolte endi kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on asja läbivaatamisel kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme ja ei ole rikkunud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda neid käesolevas otsuses.
13. Apellandi väide, et maakohus ei ole kõiki kostja poolt esitatud tõendeid hinnanud, ei ole õige. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud asjaolud TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel, kuna puudub kahtlus asjaolude tuvastamise õiguspärasuses. Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et kuna tööandja rikkus oma kohustust pidada nõuetekohast tööaja ja töötasu arvestust, siis tuleb aluseks võtta töötaja esitatud andmed.

§ 28

lg 2 p 4 kohaselt on tööandjal kohustus tagada kokkulepitud töö- ja puhkeaeg ning pidada tööaja arvestust. Kui tööandja ei pea tööaja arvestust ning maksab töötajatele töötasu ebaregulaarselt ning erinevatel viisidel – kord sularahas, kord ülekandega ning jätab töötasult maksud deklareerimata, siis sellega piirab tööandja oma väidete usaldusväärsust. Maakohus on hinnanud mõlema poole esitatud tõendeid ning osaliselt arvestanud tööandja väiteid töötasu maksmise kohta. Apellandi väited ei anna alust selles osas maakohtu otsuse muutmiseks.

1. Apellandi väide, et hageja nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega, ei ole õige. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ringkonnakohus leiab, et kuna töötaja on tööandja vastu esitanud saamata jäänud töötasu nõude seaduses sätestatud aegumistähtaja piires, siis puudub alus lugeda hea usu põhimõtte vastaseks seda, et ta ei teinud seda varem. Apellandi väitel on töötaja saanud oluliselt rohkem raha tööandja käest, kui töötaja seda kinnitab ja maakohus tõendatuks luges. Ringkonnakohus märgib, et tööandja on end ise seadnud raskesse olukorda, kuna ei dokumenteerinud tööaega ja töötasu maksmiseks kasutati viise, kus arvestuse pidamine oli raskendatud. Kui tööandja suudab tõendada, et töötaja on saanud tema käest raha, mis ei olnud töötasu ja mille saamiseks puudus alus, siis tekib tööandjal nõudeõigus töötaja vastu. Käesoleval juhul aga on töötaja tõendanud, et ta ei ole kokkulepitud ulatuses töötasu saanud ning nõudeõiguse realiseerimist ei ole põhjust pidada hea usu põhimõtte vastaseks.
2. Apellandi väide, et maakohus mõistis koondamishüvise välja teistkordselt, ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega. 7
3. Maakohus on põhjendanud menetluskulude poolte kanda jätmist sellega, et kuigi hagi rahuldati ligikaudu pooles ulatuses, tuleb arvestada vaidluse iseloomu ja kostja käitumist, mis hagi esitamise tingis ja mis muutis tõendamise keerukaks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas põhjendatult TsMS § 163 lg 1 viimast alternatiivi ja jättis kummagi poole kulud poole enda kanda. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kai Kullerkupp Üllar Roostoja 8 Andra Pärsimägi