) § 156 lg-st 1 on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldusteks juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja juurdepääsu taotleja juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes kinnisasja, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, omaniku õiguste juurdepääsust tuleneva kitsendusega. Vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks tuleb kohtul lahendada poolte, s.o nii valitseva kui teeniva kinnisasja omanike huvide kaalumise teel. Kohtule esitatud aerofoto kohaselt asuvad XXX ja 14 kinnistud Võru tänava ääres ning fotodelt on näha XXX ja 14 kinnistu vahelt kulgev tee, mis käesoleval ajal on puudutatud isiku omandis. Samuti on 18.10.2011 teostatud paikvaatlusel kohus tuvastanud, et avaldajal on praegu võimalus oma kinnistule juurde pääseda ainult avaldajale kuuluva XXX ja puudutatud isikule kuuluva XXX vahel asuvat teed mööda. Puudutatud isik on avaldanud, et alternatiivseks juurdepääsuteeks võiks olla XXX ja XX vahelt rajatav võimalik juurdepääsutee. 18.10.2011 teostatud paikvaatlusel on tuvastatud, et puudutatud isiku poolt väljapakutud juurdepääsu ees on kuur ja puidust plank. Juurdepääsu nõude lahendamisel tuleb kaaluda, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja puudutatud isikut kui kinnisasja omanikku vähem koormav. 5 Maakohus, arvestades paikvaatlusel tuvastatud ja Tartu Linnavalitsuse arvamust, oli seisukohal, et puudutatud isiku poolt pakutud alternatiivne juurdepääs ei taga avaldajale vajalikku juurdepääsu. Avaldaja kinnisasja teenindamiseks on vajalik tagada kütte vedu, kuid alternatiivne juurdepääs veoautoga sissesõitu ei võimalda. Samuti on raskendatud prügivedu, takistatud vee- ja kanalisatsiooni avarii korral eriautode juurdepääs nagu ka tuletõrje ja kiirabi juurdepääs. Tartu Linnavalituse poolt antud seisukohaga on leidnud tõendamist, et juurdepääsutee rajamine XXX ja XX vahel sõltub kehtivast liikluskorraldusest ja sideteenuse osutaja nõusolekust ning on avaldajale tunduvalt kulukam.
lg 1 eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve.
lg-st 2 tuleneb, et tee (juurdepääsu) määramise võimalusi ühenduse pidamiseks avalikult kasutatava teega kaalutakse selle kinnisasja piires, mille kaudu ühendus seni toimus. Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiivi teatise nr 1063, 03.06.1990 kohaselt on Tartu Kinnistusameti dokumentides tehtud sissekanne XXX, XX, XX kohta, mis kinnitab 1925.a ühises kasutuses oleva juurdepääsu suuruseks 10,5 ruutsülda ehk 47,6m2. Seega võib olemasolevat juurdepääsu pidada ka ajalooliselt kasutuses olevaks juurdepääsuks. XXX krundiplaanilt nähtub, et juba väljakujunenud juurdepääsutee, on piisavalt lai, et tagada liiklejatele hea nähtavus tiheda liiklusega Võru tänavale ning tee laius on piisav sisse- ja väljasõiduks ning pöörete sooritamiseks avaldaja kinnistu piires, st eelpoolnimetatud piiripunktini ega koorma puudutatud isikut rohkem, kui seda võib pidada avaldaja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Samuti juurdepääsu võimaldamine XXX ja XXX kinnistute vahelt, kuni maha märgitud piiripunktini võimaldab avaldajale juurdepääsu talle vajalikus ulatuses. Maakohus oli seisukohal, et avaldajal puudub oma kinnisasjade kohaseks kasutamiseks ja majandamiseks vajalik juurdepääs mujalt kui puudutatud isiku kinnisasja kaudu ning et vajalikku juurdepääsu ei ole võimalik saavutada muul moel või, et uue juurdepääsu rajamine nõuaks avaldajalt suuri kulutusi. Maakohus leidis, et avaldaja huvi juurdepääsu saamiseks oma kinnisasjale üle puudutatud isiku kinnisasja kaalub üles puudutatud isiku huvi oma kinnisasja kasutamise keelamise vastu ning puudutatud isik on kohustatud taluma juurdepääsu avaldaja kinnistule üle oma kinnistu ning et vastav kitsendus tuleb seada. Antud asjas ei ole menetlusosalised üldse esitanud oma ettepanekuid ja seisukohti tasu osas, seega on pooltel võimalik
Kinnistusregistriosa nr 45903 väljavõtte kohaselt on puudutatud isiku kinnistu Tartus XXX esmakinnistatud 1996.a, seega enne 1999.a. Pooled ei vaidle selle üle, et kanalisatsioonitorustik oli rajatud enne 01.04.1999. Maakohus, hinnates tõendeid kogumis, oli seisukohal, et puudutatud isiku väide selle kohta, et XXX kanalisatsioonitrassi ei ole tegelikkuses olemas, kuna see ei funktsioneeri, on ümber lükatud AS Tartu Veevärgi, AS Tartu Vesi poolt esitatud tõenditega ja Tartu Veevärgi esindaja P.P. poolt antud seletustega kohtus, millede kohaselt XXX ja XXX kanalisatsioonikaeve ühendas toru ning et tehniliselt on antud juhul mõttekas eelpoolnimetatud toru renoveerida. AS-i Tartu Veevärk vastuse kohaselt on XXX kanaliseerimine toimunud paralleeltorustiku kaudu, mida ei ole renoveeritud. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (
RS) § 152 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 01.04.1999. Omanik peab muuhulgas võimaldama teha tehnorajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks vajalikke töid. 6 Arvestades eeltoodut leidis maakohus, et avaldaja nõue tehnovõrgu talumise osas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
lg 1 p-i 4 ja § 141 lg 3 alusel kinnistusraamatusse kantav märge tagab selle, et juurdepääsuga ja tehnovõrguga seonduvad asjaolud on selged ja üheselt mõistetavad ka kolmandatele isikutele, samuti saaksid nii pooled kui kolmandad isikud juurdepääsuga ja tehnovõrguga seotud õigusi praktikas paremini kaitsta ja nõuda teistelt isikutelt, s.h teeniva või valitseva kinnisasja omanikult, kitsendustele allumist. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
Juhul, kui kohtu hinnangul on hagita menetluses asja lahendamiseks vajalik selgitada välja seni esitamata asjaolusid ja seisukohti, on kohtu seadusest tulenevaks kohustuseks asuda neid asjaolusid ja seisukohti ise aktiivselt välja selgitama. Menetluse jooksul ei asunud maakohus võimaliku tasu suurust välja selgitama, sh ei ole menetlusosalistelt küsinud seisukohta tasu osas. Arvestades vaidluse iseloomu ei ole tõenäoline, et pooled saavutavad kokkuleppe tasu osas.
lg-s 1 on sõnaselgelt sätestatud, et kui kokkulepet tasu osas ei saavutata, määrab tasu juurdepääsu kasutamise eest kohus. OÜ Purvi Kinnisvara on esitanud tõendid tema poolt tehtud osaliste kulutuste kohta juurdepääsutee hooldamisel. Alates vähemalt 1997.a ei ole T. Agan võtnud osa tee hooldamisest. Praegusel juhul on ilmne, et kohtusse pöördumise tingis muuhulgas asjaolu, et avaldaja ning OÜ Purvi Kinnisvara ei ole jõudnud kokkuleppele juurdepääsutee osas, kaasa arvatud selle asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu. Sellises olukorras tuleb kohtul määrata ka juurdepääsu kasutamise tasu. Sisuliselt on kohus jätnud vaidluse menetlusosaliste vahel väga olulises osas lahendamata, luues sellega olukorra, kus OÜ-l Purvi Kinnisvara tuleb oma õiguste kaitseks jätkuvalt kohtusse pöörduda. See on vastuolus ka menetlusökonoomika printsiibiga; 2) on maakohus rikkunud TsMS §-i
lg 1 kohaldamine eeldab juurdepääsutee puudumist ning ei eelda, et juurdepääsuõigus kinnistule peaks hõlmama õigust läbida teed autoga. Puudutatud isik on menetluses viidanud, et sellisele seisukohale on asunud Riigikohus lahendis nr 3-2-1-33-04. Muuhulgas märgib Riigikohus selles otsuses järgmist: „Kas juurdepääsuõigus kinnistu sisehoovile tuleb anda ka autodele, oleneb asjaoludest, mh sellest, kas kinnistu ja sellel asuvate hoonete sihtotstarbeline kasutamine on võimalik ilma sisehoovi autoga pääsemata või mitte. Seejuures omavad tähtsust ka parkimise võimalus ja sõidukiga hoone teenindamise vajadus. Kui juurdepääs kinnistu sisehoovi peab olema võimalik ka sõidukiga, ei tarvitse see tähendada, et juurdepääsu peab olema tagatud igapäevaselt”. Puudutatud isik on menetluse ajal korduvalt selgitanud, et ka praegu on võimalik vaidlusalust juurdepääsuteed avaldajal kasutada juhul, kui seda on vaja küttepuude toomiseks, vee- ja kanalisatsiooniavariide puhul ja muudel sarnastel juhtudel, kui vajalik autoga ligipääs XXX sisehoovi. Seda on ka kuni siiani ilma probleemidega tehtud. Selleks ei ole vaja seada kinnistusraamatusse märkust. Määrusest ei selgu, millisel alusel on maakohus asunud seisukohale, et alternatiivse juurdepääsutee loomisel on raskendatud prügivedu, takistatud vee- ja kanalisatsiooni avarii korral eriautode juurdepääs nagu ka tuletõrje ja kiirabi juurdepääs. Määruskaebuse esitaja ei ole takistanud maakohtu märgitud sõidukite juurdepääsu XXX ning XXX vahelisel teel. Ilmselgelt seisneb tegelik sisuline probleem selles, et avaldaja on talle kuuluva XXX hoones sõlminud rea äriruumide üürilepinguid ning üürnikud soovivad ligipääsu hoovi oma kauba laadimiseks. Juhul, kui avaldaja soovib realiseerida oma ärihuve, ei tohiks seda mingil juhul teha puudutatud isiku õiguste ja huvide arvel. Maakohtu määrusest ei nähtu, kas ja kuidas on kohus juurdepääsu nõude lahendamisel kaalunud, milliseid kulutusi peab avaldaja tegema oma kinnisasjalt avalikule teele pääsemiseks ning kas puudutatud isiku kinnisasja juurepääsuõigusega koormamine võiks olla avaldaja jaoks oluliselt odavam ja puudutatud isikut kui kinnisasja omanikku vähem koormav. Kohtumääruses puuduvad igasugused põhjendused ning viited tõenditele, miks on kohtu arvates alternatiivse tee rajamine avaldajale tunduvalt kulukam. Kohtumääruses on märgitud, et tegemist on ajalooliselt kasutuses oleva juurdepääsuga ning viidatud
a kohta. Nimetatud dokumendist samas nähtub, et juurdepääs oli tol ajal ühine XXX, XX ja XX vahel ning kogu krunt oli tollal mitu korda suurem. Asjaolu, kas tegemist võib olla ajalooliselt kasutuses olnud juurdepääsuga, ei oma käesolevas asjas tähtsust. Puudutatud isik on korduvalt selgitanud, et talle kuuluval XXX kinnistul asuvates majades on hulgaliselt üürnikke, ruumi on väga vähe ning XXX sõidukite manööverdamine kitsas hoovis on äärmiselt ohtlik seal liikuvatele inimestele ning liikuvatele/parkivatele XXX kinnistuga seotud autodele. Samuti tuleb arvestada talvise ilmaga, kui teed on libedad ning XXX hooviosa suurusega. Maksimaalselt on seal võimalik parkida ühte sõidukit, samas tegelikkuses pole ka see realiseeritav. Vaidlustatava määrusega on avaldaja taotlus lahendatud viisil, millal määrust ei ole võimalik täita. On ilmselge, et XXX sõidukite manööverdamine hakkab tegelikkuses toimuma XXX kinnistul – st kohtumääruses märgitud alast väljaspool. Mingil muul moel ei ole võimalik avaldaja soovitud ligipääsuteel sõidukit ümber pöörata ning kinnistule siseneda ning sealt lahkuda. T. Agan on ise kohtus kinnitanud, et autode manööverdamine tegelikkuses toimub määruskaebuse esitaja kinnistul, st väljaspool vaidlustatavas kohtumääruses toodud ala; 8 4) on maakohtule esitatud kanalisatsioonitrassi puudutavatest dokumentidest ning avaldaja väidetest võimalik teha järeldus, et avaldaja poolt kohtule esitatud plaan, millele kohus tugineb vaidlustatava määruse resolutsiooni p-s 4, ei vasta tegelikkusele. AS Tartu Veevärk on selgelt teatanud, et XXX kanalisatsioonitorustik on täielikult amortiseerunud (sisse kukkunud). Selline lagunemine on toimunud pikema aja jooksul ning on määruskaebuse esitaja hinnangul tingitud otseselt avaldaja enda hoolimatust ja vastutustundetust käitumisest. Puudutatud isikule teadaolevalt pole XXX kinnisasjal olnud kanalisatsiooniühendust juba vähemalt 10 aastat. Kanalisatsiooniprobleemi lahendamiseks pumpas avaldaja aastaid oma kinnisasjal olevast kaevust reovett puudutatud isikule kuuluvasse kaevu. Kuivõrd XXX kanalisatsioonitrass on täielikult amortiseerunud, see ei funktsioneeri ning ei saagi puudutatud isikust mitteolenevatel põhjustel funktsioneerida, tuleb asuda seisukohale, et seda kanalisatsioonitrassi tegelikkuses ei ole olemas.
RS § 152 lg 1 näeb sätte kohaldamise eeldusena ette faktilise asjaolu – tegemist peab olema olemasoleva tehnovõrgu või –rajatisega. Nähtuvalt Riigikohtu praktikast ei saa tehnorajatiseks lugeda püsivalt kasutusest välja langenud rajatist. Kuivõrd XXX kanalisatsioonitrass on vähemalt 10 aastat olnud kasutamiskõlbmatu, on tegemist püsivalt kasutusest välja langenud rajatisega. Vastupidist ei ole menetluses tõendatud. Seega pole seda trassi võimalik lugeda tehnorajatiseks. Tartu Veevärgi esindaja P.P. antud ütlustest ei nähtu, et eraldi toru rajada XXX teenindamiseks oleks tehniliselt võimatu; maja 5) esitas OÜ Purvi Kinnisvara taotluse Tartu Maakohtu 06.06.2011 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse muutmiseks. Taotluse kohaselt rikub T. Agan süstemaatiliselt esialgse õiguskaitse määruses sätestatud keeldu, mille kohaselt T. Agan ei tohi kestvalt sulgeda XXX kinnistul kulgeva juurdepääsuteel sissepääsu (sh mitte peatama sõidukit sissepääsuteel kauba laadimiseks või muuks tegevuseks, millega takistatakse sisse- ja väljapääsu). Avaldaja või temaga seotud sõidukeid pargitakse sissesõiduteel, takistatakse teiste autode ja jalakäijate liikumist. T. Agan ise talle kuuluvas XXX majas ei ela, samas tegutseb seal hulk äriühinguid, kes kasutavad kõnealust juurdepääsuteed kaubaveoks. Juurdepääsutee esialgsele õiguskaitsele vastava kasutamise suhtes T. Agan huvi ei tundnud ega osalenud oma kinnistuga seotud sõidukite liikumise korraldamises. Esialgse õiguskaitse pidev rikkumine on muutunud OÜ-le Purvi Kinnisvara äärmiselt koormavaks. Kogu juurdepääsutee kasutamise korraldamine on jäänud OÜ Purvi Kinnisvara kohustuseks. OÜ Purvi Kinnisvara hinnangul on mõistlik selline lahendus, kus T. Agan või tema poolt nimetatud isik lepib OÜ-ga Purvi Kinnisvara eelnevalt kokku aja, millal on vaja juurdepääsuteed kasutada. Teed kasutatakse ainult hädavajalikel juhtudel. XXX äripindade kaubavedu hädavajalike juhtude hulka ei kuulu. T. Agan ei tohi kestvalt sulgeda sissepääsu. OÜ Purvi Kinnisvara taotles esialgse õiguskaitse muutmist ka XXX kinnistul kulgeva kanalisatsioonitrassi talumise kohustuse osas. AS Tartu Veevärk 19.07.2011 kirjast ilmneb, et XXX kanalisatsioonitrass on täielikult amortiseerunud, see ei funktsioneeri ja tuleb asuda seisukohale, et seda kanalisatsioonitrassi tegelikkuses ei ole olemas. Seega puudub alus kohustada mitteeksisteerivat kanalisatsioonitrassi taluma. Tartu Maakohtu 28.11.2011 kohtumäärusega rahuldatud T. Agana taotlus määrata XXX kinnistu kasuks juurdepääsutee talumise kohustus määruse resolutsiooni punktis 2 toodud viisil (juurdepääsu kulgemisega kuni XXX ja XXX kinnistupiirini suunaga paremale) ei ole tegelikkuses realiseeritav. Avaldaja sissesõitvad sõidukid ei saa ümber pöörata ning tagasi välja sõita, kui sõidukid ei liigu mööda sissesõiduteed oluliselt kaugemale OÜ Purvi Kinnisvara kinnistule, kui määratud 28.11.2011 kohtumäärusega. OÜ Purvi Kinnisvara kinnitab, et tegelikkuses puudub XXX kinnistul sõiduki ümberpööramise võimalus ning seega ei ole 9 võimalik kohtumäärust täita. Tegelikkuses toimub manööverdamine OÜ-le Purvi Kinnisvara kuuluval XXX kinnistul, mis häirib oluliselt sellel kinnistul elavate inimeste ning äripindade üürnike igapäevast tegevust. VASTUSTAJA VASTUVÄITED 8. T. Agan vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. T. Agan palub jätta menetluskulud OÜ Purvi Kinnisvara kanda. Vastuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on põhjendamatu puudutatud isiku väide kohtu uurimisprintsiibi rikkumisest, mis olevat väljendunud selles, et kohus ei küsinud määruskaebajalt seisukohta juurdepääsutee ja trasside talumise kohustuse tasu osas. T. Agan on arvamusel, et seadus ei tee kohtule ülesandeks küsida puudutatud isikult seisukohta tasude osas, kohustatud isik peab esitama kohtule ise
Puudutatud isik ei ole taotlenud tasu määramist juurdepääsutee ja tehnorajatise talumise eest, mistõttu maakohus ei saanudki käesolevas menetluses neid tasusid kindlaks määrata. Puudutatud isik ei ole teinud mingeid viiteid tasu osas, mistõttu ei ole ka alust arvata, et avaldaja ei ole tasu osas võimaliku kokkuleppega nõus. Tasu määramiseks peab huvitatud isik tegema kohtule taotluse, kasvõi alternatiivselt, kuid puudutatud isik sellist taotlust esitanud ei ole; 2) on põhjendamatu väide, et kohus on justkui ületanud nõude piire. Juurdepääsutee ja tehnorajatise talumise osas on olnud tegemist tõendite hindamisega ja kohtu diskretsiooniga, mida T. Agana hinnangul ületatud ei ole. Maakohus on juurdepääsutee talumise osas tuvastanud nõude materiaalõiguslikud eeldused. Seejuures on maakohus kaalunud poolte huvisid ja leidnud, et T. Agana huvi juurdepääsu saamiseks oma kinnisasjadele üle määruskaebaja kinnisasja kaalub üles määruskaebaja huvi oma kinnisasja kasutamise keelamise vastu. Samuti on maakohus arvestanud tekkida võivaid kulutusi, alternatiivse juurdepääsuvõimaluse puudumist, ajaloolist tee kasutamise tavasid, juurdepääsu koormavust jm olulisi asjaolusid, sh seda, et T. Aganal peab olema võimalus saada sõidukitega oma hoovi. Juurdepääsuõiguse nõude lahendamise puhul on tegemist poolte huvide kaalumisega, milline on kohtu diskretsiooniotsus. T. Agan leiab, et maakohus ei ole ületanud diskretsioonipiire ning määruskaebaja väited ei anna põhjust vastupidiseks järelduseks. Asjakohatu on määruskaebaja väide, mille kohaselt võiks ta võimaldada vabatahtlikult ligipääsu kütteautodele, avariiteenistustele. Määruskaebaja väitis kohtus korduvalt, et sellised load võiks ta anda igakordselt eraldi otsustades, mis ei ole aga T. Agana huvides, kuna ajalugu näitab, et määruskaebajaga milleski sellises igakordselt kokku leppida on keeruline kui mitte võimatu; 3) ei ole poolte vahel vaidlust, et kanalisatsioonitrass paikneb OÜ Purvi Kinnisvara kinnistul ja määruskaebaja soovib seda trassi remontida ja edasiselt kasutada. OÜ Purvi Kinnisvara teeb selleks kõikvõimalikke takistusi. Maakohus on õigesti tuvastanud ja tuginenud sealjuures AS Tartu Veevärk arvamusele, et olemasolevat kanalisatsioonitrassi on mõttekas renoveerida. Eksitav ja arusaamatu on määruskaebaja väide selle kohta, et antud trassi ei ole T. Agana poolt kasutatud 10 aastat ja et see olevat püsivalt kasutusest välja langenud. Igasugused tõendid selle kohta puuduvad. T. Agan ei ole ka midagi sellist kohtule avaldanud. Antud kanalisatsioonitrass läks töökorrast välja siis, kui määruskaebaja õiguseellane teostas trassi kulgemise trajektooril paralleelse trassi renoveerimist 2009. a, mistõttu on T. Aganal kahtlus, et tema kasutuses olev trass lõhuti teadlikult. Sellele viitab asja juures oleva 2009.a kirjalik hoiatus, milles antakse teada kavatsusest T. Agana trassi katkestamiseks. Mõni aeg pärast seda lakkas võimalus trassi kasutada ja T. Agan on pidanud laskma reovett ära toimetada paagiautodel. 10 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud osaliselt. Tartu Maakohtu 28.11.2011.a määrust tuleb muuta osas, milles kohus seadis XXX kinnisomandile XXX kasuks juurdepääsutee, ilma juurdepääsu kasutamise tingimusi sisuliselt määratlemata. Määruse resolutsiooni punkti 2 tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel täiendada järgmise lausega: „Juurdepääs mootorsõidukitega on lubatud XXX kinnistu ja hoone teenindamise eesmärkidel, sh kütte ja jäätmevedu, veevarustuse ja kanalisatsioonisüsteemi avarii- ja hooldustööd ning hoone ja kinnistu korrashoid.“ Ülejäänud osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 10. Juurdepääsuõiguse määramine. Esmalt käsitleb ringkonnakohus küsimust, kas T. Agana avalduse rahuldamisest ja XXX igakordse omaniku kasuks üle puudutatud isiku kinnisasja juurdepääsuõiguse määramisest tulnuks keelduda seetõttu, et XXX kinnistule on juba tagatud juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Vaidlust ei ole selles, et XXX asub Tartu linnas avalikult kasutatava tänava, s.o Võru tänava ääres ning tänavale avanevad ka kinnisasjal asuva hoone osa välisuksi.
lg 1 kohaselt on juurdepääsu määramist üle võõra kinnisasja õigus nõuda kinnisasja omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Taotluse rahuldamise eeldusteks on seega esiteks juurdepääsu taotleja kinnisasjal avalikule teele juurdepääsu puudumine, teiseks taotletava juurdepääsu maakorralduslik võimalikkus ja kolmandaks taotletava juurdepääsu vastu omatava huvi ülekaalukus, võrreldes juurdepääsust tulenevate kitsendustega kinnisomandi teostamisele, mille kaudu juurdepääsu soovitakse. Käesolevas asjas ei ole vaidluse all XXX igakordse omaniku õigus või võimalikkus pääseda kinnisasjale jalgsi. Avaldusest nähtuvalt soovib T. Agan sellele lisaks aga juurdepääsu oma kinnistule mootorsõidukiga. Ringkonnakohus leiab, et
lg 1 alusel on ka avalikult kasutatava tänava ääres asuva kinnisasja hoovi pääsemiseks üle võõra kinnisasja sõidukiga juurdepääsu määramine iseenesest võimalik, kuid seda eeldusel, et sõidukiga juurdepääs on avaldaja kinnisasja kasutamise otstarvet silmas pidades eluliselt vajalik. Asjakohane ei ole lähtuda üksnes selle kinnisasja kasutamise mugavuse kaalutlustest, mille kasuks juurdepääsuõigust üle võõra kinnisasja taotletakse. Maakohus on rikkunud TsMS § 448 lg-t 8, jättes põhjendamata, missugustel kaalutlustel tuleb käesolevas asjas lugeda avaldajale vajalikuks igapäevast piiramatut mootorsõidukiga juurdepääsu oma kinnisasjale, ehkki puudutatud isik sellekohased vastuväited esitas. 11. Avaldaja on põhjendanud sõidukitega ligipääsu vajadust XXX kinnistu ja sellel asuva hoone teenindamise eesmärkidega nagu kütte- ja prügivedu, samuti kanalisatsioonitööd (kanalisatsioonikaevude tühjendamine), avariitööd jm. Loetletud juhtudel ligipääsu võimaldamisele ei ole puudutatud isik ka vastu vaielnud. On alust eeldada, et neil juhtudel ei ole sekkumine puudutatud isiku kinnisomandi teostamisse igapäevane. Ringkonnakohtu arvates ei ole avaldaja aga piisavalt põhjendanud vältimatut vajadust pääseda kinnistule igapäevaselt sõiduautodega. Esmalt ei ole XXX kinnistu omanik T. Agan ise esitanud asjaolusid, mille kohaselt tal oleks sõidukiga kinnistule juurdepääs vajalik oma kinnisomandi teostamise eesmärgil. Asja materjalidest nähtuvalt ei ela avaldaja ise XXX kinnistul ning ta ei ole ka taotlenud sõidukiga ligipääsu iseenda vajadusteks. 11 Teiseks ei ole tuginetud sellele, nagu vajaksid ligipääsu XXX hoovi XXX hoone elanikud. Ehkki avaldajale kuuluval kinnisasjal on asjaoludest nähtuvalt (lumeta perioodil) ruumi vähemalt ühe sõiduauto parkimiseks, ei õigusta see asjaolu iseenesest OÜ Purvi Kinnisvara omandi kitsendamist. Kesklinna vahetus läheduses asuval tiheasustusega alal ei saa ringkonnakohtu arvates ka eeldada, et elanikel peaks igal juhul olema võimalus hoida oma sõidukeid vahetult elamu hoovis, sh sama kinnistu piires. Sellekohane võimalik huvi ei kaalu iseenesest üles XXX kinnisomandi häirimatu teostamise huve. Avaldaja ei ole esitanud veenvaid põhjendusi ka selle kohta, et sõiduautoga igapäevane juurdepääs oleks vajalik XXX hoones majandustegevuse teostamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt (kinnistusraamatu andmetel) on XXX kinnistu sihtotstarbeks 100% ulatuses elamumaa. Üksnes Tartu Linnavalitsuse 04.04.2011.a korralduse eelnõust nr LV-K-0464 (t I kd lk 17-19) nähtub, et avaldaja on soovinud hoone senist kasutusotstarvet muuta. Avaldaja ei ole esitanud mõjuvaid põhjendusi ka selle kohta, et XXX hoones tegutsevad ettevõtjad, kelle majandustegevuse jätkamiseks on sõidukitega juurdepääs eluliselt vajalik. Maakohtu 18.10.2011.a istungi protokollist nähtuvalt on avaldaja rääkinud, et veoautosid on aeg-ajalt vaja kasutada majas elavate inimeste huvides, kuid allkorrusel olevate äripindade huvides ligipääs veoautoga vajalik ei ole. Ringkonnakohtu istungil 24.04.2012.a märkis avaldaja, et [raamatukauplusse] viiakse raamatuid sisse eestuksest. Sellest nähtub muuhulgas, et ka hoones äripindade olemasolul ei ole igal juhul vältimatu, et kinnistule peaks igapäevaselt pääsema sõidukiga. Avaldaja ei ole seega esitanud asjaolusid, mille kohaselt ei ole hoone sihtotstarbeline kasutamine igapäevaselt võimalik teisiti kui sõidukitega puudutatud isiku kinnisasja ületades.
lg 1 alusel üle teisele isikule kuuluva kinnisasja juurdepääsuõiguse määramisel ei saa aga lähtuda üksnes soodustatava kinnisasja kasutamise suuremast mugavusest. Samuti ei ole ringkonnakohtu arvates alust eelistada juurdepääsu määramist taotleva isiku huve kujundada tulevikus potentsiaalselt ümber kinnisasja kasutamise otstarvet. Vajadus määrata avaldaja kinnistule sõidukiga juurdepääs üle puudutatud isiku kinnisasja ei tulene ka asjaolust, et ajalooliselt on juurdepääs kulgenud vaidlusalusest kohast XXX ja XX hoonete vahel. Ringkonnakohus leiab, et ajalooliselt ei saanud liikluskoormus ega mootorsõidukitega liiklemise sagedus olla võrreldav tänapäeval esinevaga. Kuna avaldaja ei ole esile toonud asjaolusid, millest järelduks eluline vajadus pääseda XXX kinnistule igapäevaselt ja piiramatult sõiduautoga, ei ole ringkonnakohtu arvates asjassepuutuv avaldaja seisukoht, et juurdepääsutee määramine üle puudutatud isiku kinnisasja ei oleks puudutatud isiku jaoks iseenesest koormav ega rikuks tema privaatsust ega muid huve. Ringkonnakohus märgib siiski, et määruskaebusest ja ka muudest kohtule esitatud avaldustest nähtuvalt häirib OÜ-d Purvi Kinnisvara peamiselt asjaolu, et avaldajaga seotud (s.o XXX hoonet kasutavad) isikud peatavad sõidukeid sissesõiduteel ja takistavad sellega kõigi ülejäänud sõidukite (XXX kasutajate) liikumist nii XXX kinnistule kui ka sealt väljumist. Selles osas on tegemist juurdepääsu tingimuste võimaliku rikkumisega, mis ei ole otseselt käesoleva vaidluse esemeks (ringkonnakohtule 29.03.2012.a esitatud taotluse ja sellele lisatud tõendite kohaselt on XXX kasutavad isikud sel viisil käitunud ka ajal, mil kehtis maakohtu määrus esialgse õiguskaitse kohaldamise kohta ning selgesõnaliselt oli keelatud sõidukite sissepääsuteel peatamine). Ringkonnakohtu arvates ei oleks otstarbekas määrata avaldaja kasuks juurdepääsu üle puudutatud isiku kinnisasja olukorras, kus pooled juba ette vaidlevad juurdepääsu tingimuste järgimise üle ning avaldaja ei ole esitanud ettepanekuid ega seisukohti selle kohta, kuidas ta kavatseb omalt poolt tagada tingimuste järgimise oma kinnistut kasutavate isikute (üürnike) poolt. Ringkonnakohus ei pea eeltoodud asjaoludel põhjendatuks võimaldada avaldajale piiramatut ligipääsu üle naaberkinnistu, täpsustamata sõidukite liikumise sagedust ja eesmärke. Kohtul ei 12 ole endal võimalik määrata sõidukite liikumise ajalisi vm piiranguid, kuna pooled kohtule oma sellekohaseid seisukohti ei esitanud. 12. Samas on ringkonnakohtu arvates põhjendatud seada puudutatud isiku kinnisasjale kitsendus juurdepääsu talumise kohustuse näol XXX kinnisasja ja sellel asuva hoone teenindamiseks. Hoone teenindamine hõlmab kütte ja jäätmevedu, veevarustuse ja kanalisatsioonisüsteemi avarii- ja hooldustöid, samuti hoone ja krundi vajalikku korrashoidu. Kuigi puudutatud isik on kohtumenetluse vältel avaldanud, et ei ole vastu võimaldamaks avaldajale juurdepääsu oma üle kinnisasja XXX kinnisasjal hädavajalike tööde teostamiseks, tuleb ringkonnakohtu arvates taotlus juurdepääsu määramiseks selles osas rahuldada.
lg 1 alusel juurdepääsu talumise kohustuse kindlaksmääramine kinnistusraamatusse kantava märkuse kaudu teenib muuhulgas ka preventiivset eesmärki vältida võimalikke tulevikus naabrite vahel tekkivaid vaidlusi juurdepääsu kasutamise tingimuste üle. Juurdepääsu talumiskohustuse kindlaksmääramine tähendab muuhulgas, et puudutatud isikul on kohustus avaldaja kinnisasjale ligipääsu võimaldada ning selle teostamine ei sõltu tema igakordsest nõusolekust. Pooltel tuleb siiski vastastikku arvestada heas usus tegutsemise kohustusega. Ringkonnakohtu arvates on TsMS § 477 lg 5 alusel võimalik sõnastada avaldaja kasuks seatav juurdepääsuõigus üle puudutatud isiku kinnistu (kohtumääruse resolutsiooni p 2) alljärgneval viisil: „
MS § 200 lg 1) väljendada sellekohast soovi ning seisukohta tasu suuruse kohta hiljemalt apellatsioonimenetluses, milliseks ajaks oli selgunud maakohtu seisukoht avalduse rahuldamise osas. 13 Ringkonnakohus märgib, et jätkuvalt on pooltel võimalik tasu osas kokku leppida ka pärast ringkonnakohtu määruse tegemist. Asjaolude muutumise korral on pooltel TsMS § 459, § 477 lg 1 ja § 6185 eelduste olemasolul õigus nõuda ka juurdepääsu tingimuste ja/või juurdepääsutasu suuruse muutmist.
RakS § 152 lg 1 kohaselt on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne
RakS § 152 lg 1 kohaldamisel on määrava tähendusega asjaolu, kas varasemat tehnorajatist (kanalisatsiooniühendust) on võimalik taastada või on võimalik rajada üksnes uus tehnorajatis (kanalisatsiooniühendus). Rajatise püsivalt kasutusest väljalangemise all tuleb mõista niisugust olukorda, kus varem eksisteerinud trass on kaotanud igasuguse otstarbekohase tähenduse ning seda ei ole võimalik uuesti kasutusele võtta. Puudutatud isikul ei ole
RakS § 152 lg 1 14 kohaselt kohustust taluda uue kanalisatsioonitrassi rajamist. Kui varasemat ühendust on aga võimalik taastada, tuleneb selle talumise kohustus seadusest (
RakS § 152 lg 1). Ringkonnakohtu arvates tuleb ka
RakS § 152 lg 1 tõlgendamisel lähtuda mõistlikkuse ja ökonoomsuse põhimõttest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnangutega tõenditele, millest lähtudes maakohus asus seisukohale, et XXX kanalisatsioonitrassi on võimalik taastada. Asjakohased on AS Tartu Veevärk (t lk 170) ja AS Vesi (t lk 60, sama lk 82) esitatud kirjalikud tõendid ja Tartu Veevärgi esindaja P.P. kohtuistungil antud seletused, mille kohaselt XXX ja XXX kanalisatsioonikaeve ühendas toru ning et tehniliselt on antud juhul mõttekas eelnimetatud toru renoveerida. Vastavalt Tartu Veevärgi esindaja P.P. kinnitusele on käesoleval juhul liitumispunktiks kaev, mis asub Võru tn kõnniteel XXX ja XXX kinnistute vahel; tehniliselt on vaidluse all olevat trassi võimalik parandada ja seda ei ole mõtet Sõjakooli juurest vedada. Otstarbekas on taastada kinnistul olev toru ja paralleeltoru rajamine ei ole tehniliselt mõttekas; samuti võib lisakaevu ehitamine osutuda tehniliselt võimatuks. Määruskaebuse esitaja ei ole omalt poolt viidanud tõenditele, millest nähtuvalt XXX kanalisatsioonitrass oleks amortiseerunud sellisel määral, et selle taastamine ei oleks enam võimalik ja võimalik oleks rajada üksnes täiesti uus kanalisatsioonilahendus. Eelöeldust tulenevalt on puudutatud isikul OÜ Purvi Kinnisvara
RakS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus taluda XXX kanalisatsioonitrassi oma kinnisasja kaudu. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et tehnorajatise talumise kohustuse sätestamiseks ei ole vältimatult vajalik dokumentatsiooni olemasolu, mis võimaldaks täpselt kindlaks määrata tehnorajatise (kanalisatsioonitrassi) kulgemist ja asukohta võõral kinnistul. Vastavate täpsete andmete puudumine ei saa olla takistuseks talumiskohustuse seadmisel (samale seisukohale asus Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-06 p 21). Seega ei ole asjakohased määruskaebuse väited, mille kohaselt ei vasta tegelikkusele avaldaja poolt kohtule esitatud plaan, millele viidatakse vaidlustatud maakohtu määruse punktis 4. XXX kanalisatsioonitrassi olemasolu ja renoveerimise korral selle ühendamise otstarbekus XXX kanalisatsioonilahendusega on käesolevas asjas tõendatud ning kanalisatsioonitrassi talumise kohustus ei sõltu olemasoleva trassi täpsest dokumenteeritusest. XX . Menetluskulud tuleb ringkonnakohtu arvates jätta menetlusosaliste endi kanda samadel põhjendustel, mille alusel jaotas menetluskulud maakohus. Kuna maakohtu määrus jääb olulises osas muutmata, on ringkonnakohtu arvates menetluse käiku ja kõiki sellega seonduvaid asjaolusid arvestades õiglane jätta ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Viivi Tomson Üllar Roostoja 15 Kai Kullerkupp
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.