Obsah (6)

§ 10§ 95§ 52§ 54§ 53§ 150

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 10. jaanuar 2012, Tallinn Haldusasi Paargu OÜ kaebus Maksu- ja Tollia

§ 10

lõikes 3 sätestatakse, et maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Sellest normist tulenevalt ei ole maksuhalduril õigust maksukohustuslase käest nõuda üldjuhul selliste dokumentide esitamist, mis maksuhalduril juba olemas on. See ei välista mingil juhul täiendavate tõendite nõudmist või esitatud dokumentide autentsuse kahtluse alla seadmist, küll aga ei saa maksuhaldur põhjendada maksuotsust sellega, et asjassepuutuvaid dokumente ei ole kontrolli käigus esitatud, kui maksukohustuslane on need esitanud juba varem.

1. Kohus leiab, et olukorras, kus maksukohustuslane on maksuhaldurile esitanud arve, mille alusel ta väidab olevat sisendkäibemaksu arvestanud, tuleb maksuhalduril seda arvet sisuliselt hinnata ning võtta põhjendatud seisukoht küsimuses, kas see annab aluse sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Käesoleval juhul ei ole maksuhaldur seda teinud ning seega on maksuotsus selles osas õigusvastane. Maksuotsuses ei ole väidetud, et OÜ ZeroMax Group arved ei vasta KMS §-s 37 sätestatud tunnustele. Samuti ei ole maksuotsuses võetud seisukohta või et nimetud arved ei kajasta maksustamise aluseks olevaid tegelikke majanduslikke sooritusi, et tegemist oleks fiktiivsete arvetega, mis oleksid esitatud ilma, et seal kajastatud tehing tegelikult toimunud oleks. Maksuhaldur ei ole väitnud ka seda, et arvetel näidatud kauba näol ei oleks tegu kaebaja ettevõtluses maksustatava käibe tarbeks kasutatava kaubaga. Kohtule esitatud kirjalikus seletuses on vastustaja väitnud, et nimetatud dokumentide põhjal tekkis maksuhalduril kahtlus käibemaksuarvestuse õigsuses ning seetõttu alustatigi
2. aprill 2011 korraldusega kontrollimenetlust. Sellise kahtluse tekkimist ei saa maksuhaldurile ette heita, ent vaidlusaluses maksuotsuses ei ole seda kahtlust kuidagi kajastatud, vaid maksuotsusega on sisendkäibemaksu korrigeeritud põhjusel, et kaebaja ei ole esitanud sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust andvaid arveid. Sisuliselt on maksuhaldur seega võtnud seisukoha, et kaebajal sellised arved puuduvad. Olukorras, kus maksuhaldur oleks maksukohustuslaselt nende arvete esitamist nõudnud ning maksukohustuslane oleks need esitamata jätnud, oleks selline seisukoht ja sellele toetuv maksuotsus iseenesest põhjendatud, ent käesoleval juhul olid maksuhaldurile arved esitatud. Juhul kui maksuhaldur leidis, et need arved ei anna kaebajale õigust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, oleks tulnud seda seisukohta põhjendada. Maksuotsuse tegemist ei saa õigustada pelgalt sellega, et kaebaja ei esitanud mingisuguseid täiendavaid dokumente ega õigustada tagantjärele väitega, et üksnes arvete olemasolu ja nende tasumine ei kinnita tehingute toimumist.
3. Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse rikkumine, samuti näiteks nõuetekohase raamatupidamisarvestuse mittepidamine ei tekita iseenesest maksukohustust. Selle põhjal, et maksukohustuslane ei esita maksuhaldurile näiteks lepinguid, raamatupidamisregistreid või mistahes muid dokumente, mis võiksid kinnitada arvel näidatud tehingute toimumist, võib maksuhaldur teha järelduse, et selliseid dokumente ei ole olemas ning see võib anda alust omakorda järelduseks, et arvel kajastatud tehingut pole tegelikult toimunud, millisel juhul ei anna formaalselt nõuetele vastav arve sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Arve olemasolul ei saa aga maksuhaldur sisendkäibemaksu mahaarvamist keelata üksnes põhjusel, et maksukohustuslane ei ole esitanud mingisuguseid täiendavaid dokumente, mis arve ehtsust 5 kinnitaksid, võtmata ja põhjendamata eelnevalt seisukohta, et arve ei ole ehtne või ei kajasta tehingut adekvaatselt. Vaidlusaluses maksuotsuses on maksuhaldur tal selle otsuse tegemise ajal olemas olnud asjassepuutuvad tõendid sootuks hindamata ja arvestamata jätnud ning käesolevas kohtumenetluses on vastustaja tegelikult väitnud vaid seda, et need arved maksuhaldurile lihtsalt ei meeldinud või ei tundnud usaldusväärsed, põhjendamata siiski, miks.

§ 95

lõike 2 kolmandas lauses sätestatakse, et maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. Selle nõude vastu on maksuhaldur käesoleval juhul eksinud.

1. OÜ ZeroMax
2. veebruari 2011 arvel nr 110005 näidatud käibemaksusumma on 4320 eurot ning
3. veebruari 2011 arvel nr 110007 kajastub käibemaks 2100 eurot. Seega olid maksuhalduri käsutuses maksuotsuse tegemise ajal OÜ Paargu
4. aasta veebruarikuu ostuarved, kus kajastus kokku 4320+2100=6420 euro suurune käibemaks. Selle summa osas on maksuotsusega OÜ Paargu sisendkäibemaksuarvestuse korrigeerimine eeltoodud põhjustel nõuetekohaselt põhjendamata ning maksuotsus tuleb selles osas tühistada.
5. Maksuotsuse kohaselt deklareeris OÜ Paargu
6. aasta veebruari käibedeklaratsioonil sisendkäibemaksu kokku 9805,49 eurot, millest 2739,09 eurot moodustas kauba ühendusesisesel soetamisel tasumisele kuuluv käibemaks. Viimatinimetatud summad vaidlusaluse maksuotsusega ei korrigeeritud, küll aga peeti õigustamatuks ülejäänud 7066,40 euro suurus sisendkäibemaksu deklareerimist. Eelpooltoodud põhjustel tuleb maksuhalduri seisukohta põhjendamatuks pidada 6420 euro osas. Ülejäänud 646,40 euro osas tuleb aga tõdeda, et maksukohustuslane ei olnud maksuhaldurile maksuotsuse tegemise ajaks sisendkäibemaksu maha arvamise õigust andvaid arveid esitanud. Siinkohal on poolte vahel aga vaidlus selles, kas kaebajale saab ette heita kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmist ehk täpsemalt selles, kas maksuhaldur on kaebajalt kontrolli käigus nende dokumentide esitamist nõuetekohaselt nõudnud. Vaidlust ei ole selles, et maksuhaldur tegi
7. aprillil 2011 korralduse nr 12.2-3/1745-1, milles kohustas kaebajat esitama
8. aasta veebruarikuu kohta ostu- ja müügiarved, majandustehingute lepingud, pearaamatu käibe- ja sisendkäibemaksukonto väljavõtted, kassadokumendid ja arvelduskontode väljavõtted (tl. 11). Vaidlus on aga selles, kas maksuhaldur oli kõnealuse korralduse kaebajale kätte toimetanud.
9. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1 kohaselt on haldusakti kehtivuse eelduseks selle adressaadile teatavaks tegemine või kätte toimetamine.

§ 52

lg 1 kohaselt tuleb maksuhalduri haldusaktid anda kätte allkirja vastu või toimetada kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldada perioodilises väljaandes. Käesoleval juhul väidab maksuhaldur, et 8. aprilli 2011 korraldus saadeti kaebajale tähtsaadetisena, mille saabumise kohta jättis postiteenuse osutaja kaebajale teate. Kaebaja väidab, et ei ole sellist teadet saanud.

§ 54

lõikes 6 on sätestatud, et juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil tähtsaadetisena saadetud dokument loetakse kättetoimetatuks, kui postiteenuse osutaja on selle nimetatud aadressil üle andnud või jätnud teate tähtkirja saabumise kohta. Vaidlust ei ole selles, et

1. aprilli 2011 korraldust ei ole postiteenuse osutaja kaebajale registrisse kantud aadressil üle andnud. Küll aga on AS Eesti Post kinnitanud (tl. 98), et teade selle saadetise saabumise kohta viidi kaebaja postkasti
2. aprillil
3. Kohus leiab, et postiteenuse osutaja kinnitus tähtsaadetise kohta kaebaja postkasti teate jätmise kohta tuleb lugeda piisavaks tõendiks selle asjaolu tõendamiseks. Tähtsaadetise saabumise kohta teate jätmise täiendav tõendamine ei ole põhimõtteliselt võimalik. Juhul kui maksuhaldurile panna kohustus täiendavalt tõendada seda, et postitöötaja jättis korrektselt tähtsaadetise kohta teate adressaadi postkasti, muutuks

§ 54

lg 6 rakendamine praktikas võimatuks ning maksukohustuslasel piisaks haldusaktist tuleneva kohustuse täitmata jätmise õigustamiseks üksnes väitest, et ta ei ole dokumenti kätte saanud. Kõigi dokumentide kättetoimetamine allkirja vastu (

§ 53

) kujutaks 6 maksuhaldurile aga põhjendamatult suurt halduskoormust ning seetõttu ongi seadusandja näinud ette võimaluse toimetada dokumente kätte posti teel ning sätestatud tingimused, mille täitmisel loetakse dokumenti kätte toimetatuks, ilma et oleks tegelikult tähtis, kas adressaat dokumendiga tutvuda sai või mitte.

1. Eeltoodu tõttu tuleb
2. aprilli 2011 korraldus kaebajale kätte toimetatuks lugeda
3. aprillil
5. juuli 2011 maksuotsuse tegemise ajaks ei olnud kaebaja maksuhaldurile esitanud KMS § 37 nõuetele vastavaid arved, mis õigustaksid 646,40 euro suuruse sisendkäibemaksu deklareerimist
6. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonil. Kuna kaebaja neid dokumente ei esitanud, asus maksuhaldur põhjendatult seisukohale, et sisendkäibemaksu mahaarvamine selles osas ei ole õigustatud.

§ 150

lõikes 1 sätestatakse, et maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Tõendamiskoormus läheb maksukohustuslasele üle, kui maksuhaldur on teinud põhjendatud maksuotsuse. Kuivõrd sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse annab eeskätt nõuetekohase arve olemasolu, siis viitamine sellise arve puudumisele põhjendab maksuotsust piisavalt. Kaebajal oleks maksuotsuse vaidlustamisel võimalik tõendada, et maksusumma on määratud valesti. Kaebaja ei ole seda aga teinud. Ei vaidemenetluses ega käesolevas kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et tal oleks olnud

1. aasta veebruaris 646,40 euro suuruse sisendkäibemaksu deklareerimiseks. Seetõttu leiab kohus, et selles osas ei ole maksuotsuse tühistamiseks alust.
2. Vaidlusaluse maksuotsusega vähendati kaebaja sisendkäibemaksu 7066,40 euro võrra ning jäeti seetõttu rahuldamata kaebaja tagastusnõue 3558,56 euro ulatuses ja määrati täiendavalt tasumisele kuuluv maksusumma 3507,84 eurot. Tühistades maksuotsuse osas 6420 euro võrra sisendkäibemaksu vähendamise osas, tühistab kohus selle ka täielikult osas, millega määrati täiendavalt tasumisele kuuluv käibemaks ning 3558,56-(7066,40-6420) = 2912,16 euro võrra osas, millega jäeti rahuldamata tagastusnõue. Seega jääb maksuotsus kehtima osas, millega vähendati kaebaja
3. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonil deklareeritud sisendkäibemaksu 7066,40-6420=646,40 euro võrra ning jäeti samas summas rahuldamata tagastusnõue.
4. Kaebaja on taotlenud ka
5. juuli 2011 korralduse nr 13-11/35156 ning sama kuupäeva intressinõude nr 13-3/27823 tühistamist. Eelnimetatud korralduse andmise aluseks oli asjaolu, et selle andmise ajal oli kaebajal 3558,29 euro suurune maksuvõlg, mis oli tekkinud
6. aasta maikuu käibedeklaratsiooni ning juunikuu tulu- ja sotsiaalmaksu-deklaratsioonide alusel. Intressinõue on esitatud
7. aasta märtsi ja aprilli KMD-deklaratsioonide ning
8. aasta märtsi, aprilli ja mai TSD-deklaratsioonide kohaselt tasumisele kuuluvate maksusummade kohta. Samal ajal ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli esitanud maksuhaldurile
9. aasta veebruarikuu käibedeklaratsioonist tuleneva käibemaksu tagastusnõude summas 3558,56 eurot. Maksuhaldur jättis tagastusnõude
10. juuli 2011 maksuotsusega rahuldamata, käesoleva kohtuotsusega kohus aga tühistab nimetatud maksuotsuse tagastusnõude rahuldamata jätmise osas 2912,16 euro ulatuses. Kuigi sellesisuline seisukoht ei sisaldu sõnaselgelt
11. juuli 2011 korralduses ja intressinõudes, nähtub siiski, et selle korralduse andmise aluseks on muuhulgas olnud asjaolu, et kaebaja tagastusnõue on rahuldamata jäetud. Maksuotsuse osalise tühistamise tõttu muutuvad õigusvastaseks ka
12. juuli korraldus ja intressinõue, kuna neis kajastatud maksuvõla kujunemisel ja intressikohustuse tekkimisel ei ole arvestatud kaebaja
13. aasta veebruarikuu käibedeklaratsiooni alusel tekkinud tagastusnõudega, mille põhjendamatust 2912,16 euro ulatuses ei ole maksuhaldur õigesti tuvastanud. Haldusakti tühistamine peab isiku jaoks võimalusel kaasa tooma olukorra, kus ta oleks olnud, kui õigusvastast haldusakti ei oleks antud. Juhul kui hiljem tühistatud haldusakti 7 alusel või selles tuvastatud asjaolude tõttu anti välja teisi haldusakte, muutuvad need nende aluseks oleva haldusakti tühistamise tõttu tagantjärele õigusvastasteks, olgugi et nende haldusaktide andmise ajal oli nende aluseks olev haldusakt kehtiv.
14. juuli 2011 korralduses ja intressinõudes kajastuvad maksuvõlad tekkisid kaebajal seetõttu, et summadega, mille kaebaja oma ettemaksukontole kandis, kaeti esmalt varem tekkinud maksukohustusi, nt.
15. aasta veebruarikuu käibemaksukohustust, millist vajadust ei oleks tekkinud, kui vaidlusalust maksuotsust ei oleks tehtud, sest sel juhul oleks need katnud, vähemalt osaliselt
16. aasta veebruari käibedeklaratsiooni alusel tekkinud tagastusnõu ning need oleks olnud võimalik selles osas tasaarvestada. Seetõttu ei saanud kaebaja maksuvõlg ning tasumata maksusummade arvestus ja sellelt intressi kujunemine toimuda nii nagu
17. juuli 2011 korralduses ja intressinõudes näidatud. See ei tähenda et kaebajal
18. juuli 2011 seisuga üldse maksuvõlga või intressi tasumise kohustust ei olnud, ent ühelgi juhul ei saanud see olla korralduses ja intressinõudes näidatud suuruses. Seetõttu tuleb tühistada ka
19. juuli 2011 korraldus ja intressinõue.
21. jaanuaril 2012 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HkMS § 285 lõikes 1 sätestatakse, et enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Käesolevas asjas on kõik menetlustoimingud tehtud enne
22. jaanuari 2010, seega tuleb menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas kohaldamisele varem kehtinud HkMS redaktsioon (HkMSv.r). HkMSv.r § 93 lõikes 1 sätestati, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja on taotlenud 538,12 euro suuruse riigilõivu ning 2313 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Riigilõivu tasumist tõendavad dokumendid on esitatud koos kaebusega (kd I tl. 11 ja kd II tl. 10). Õigusabikulu kohta on kaebaja esitanud Advokaadibüroo Casus OÜ arved kogusummas 828+312+1173=2313 eurot ning pangakonto väljavõtted, mis kinnitavad nende arvete tasumist. HkMSv.r § 93 lõikes 5 sätestati, et välja mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et arvestades vaidluse keerukust, ning kaebaja väidete ja seisukohtade esitamiseks eelduslikult vajaliku õigusliku analüüsi mahtu, samuti silmas pidades vaidlusaluste haldusaktide mahukust on õigusabikulu põhjendamatult suur ning põhjendatud on selle vähendamine umbes veerandi võrra ehk 1730 euroni. Käesolevas asjas oli vaidlusaluse maksusumma kogusuuruseks 7066,40+3558,29+137,78=10762,47 eurot. Kohus tühistas
23. juuli korralduse ja intressinõude täielikult ning
24. juuli 2011 maksuotsuse 6420 euro ulatuses. Seega on kaebused rahuldatud kokku 100*(3558,29+137,78+6420):10762,47≈94% ulatuses. Kuna kohus rahuldas täielikult
25. oktoobril 2011 esitatud kaebuse (
26. juuli 2011 korraldus ja intressinõue), siis tuleb sellelt kaebuselt esitatud riigilõiv täies ulatuses välja mõista.
27. oktoobril 2011 esitatud kaebuselt tasutud riigilõivust tuleb välja mõista 94% ehk 0,94*353,32=332,12 eurot. Ka põhjendatud õigusabikuludest tuleb kaebaja kasuks välja mõista 94% ehk 0,94*1730=1626,20 eurot. Kokku tuleb kaebaja kasuks välja mõista seega 1626,20+332,12+184,80=2143,12 eurot. Kristjan Siigur kohtunik 8