§-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis. Eelnevast tulenevalt on maakohus ekslikult leidnud, et hageja pidi esitama nõude lõpparve ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga väljamõistmiseks töövaidlust lahendavale organile ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt 18.10.2005. Hagejaga lõpetati tööleping 18.06.2005 ja ta esitas avalduse töövaidluskomisjonile 27.05.2008, s.o ITVS § 6 lg-s 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja jooksul. Lõpparve koosseisus taotles avaldaja saamata palga, lähetustasude ja puhkusehüvitise väljamõistmist, st tööandja on lõpparvet kinni pidanud. Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2009 otsusest tulenevalt tuleb seega asuda seisukohale, et hageja nõuded ei ole aegunud. 3 Kostja omaksvõtuga luges kohus tõendatuks, et hagejale on töölähetuste päevaraha (mida hageja nõuab 15 000 krooni ulatuses) välja maksmata.
lg 2 p 4 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks töölähetuse päevaraha katteks 15 000 krooni välja mõista.
lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Puhkuseseaduse § 25 sätestas, et töölepingu lõppemise korral on tööandja kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Kuna tööleping lõppes 18.06.2005, siis pidi kostja sel päeval hagejale välja maksma nii rahalise hüvitise kasutamata jäänud puhkuse eest kui ka töölähetushüvitised. Kuna kostja seda ei teinud, on kostja
lg 1 sätteid rikkunud ja tegemist on lõpparve kinnipidamisega ning järgneb vastutus TLS § 119 lg 2 alusel, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et hageja keskmise palga sisse tuleks arvata töölähetuse hüvitis (mis käesoleval juhul seisneb töölähetuse päevarahas). VV 15.08.2001 määruse nr 275 „Keskmise palga arvutamise kord“ § 2 lg 3 kohaselt keskmise palga arvutamisel arvatakse palga koosseisu töötaja teenitud palgana käsitatavad summad – põhipalk, lisatasud, preemiad ja juurdemaksed. Keskmise palga arvutamisel ei võeta arvesse puhkusetasu ning teiselt tööandjalt saadud palka, samuti ravikindlustuse hüvitist ja teisi summasid, mida
kohaselt ei käsitata palgana.
lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule või õigusaktile, samuti muudel õigusakti, kollektiiv- või töölepinguga ettenähtud juhtudel. Palk koosneb põhipalgast ja seaduses ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Töölähetuse päevaraha ei ole käsitletav palgana ega selle osana (lisatasu, preemia ega juurdemaksena), kuna seda ei maksta töö tegemise eest. Töölähetuse päevaraha on vaadeldav töötaja hüvitusena, mida ta peab saama selle eest, et peab viibima töölähetuses. Arvestuslehe (tl 22) alusel luges kohus tõendatuks, et hageja sai töölepingu lõpetamise eelselt kindla suurusega palka, s.o 2740 krooni, millest võib lähtuda ka TLS § 119 lg 2 rakendamisel. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. OÜ Set-Fish taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-146-06 tuleneb, et kolmeaastane aegumistähtaeg on kohaldatav vaid palganõude, mitte aga muude palgana mittekäsitletavate nõuete osas. Riigikohus on kõnealuses lahendis toonitanud, et seadusandja on vaidlustamise tähtaegade osas erandi teinud just palga osas, mille puhul on aegumistähtaeg kolm aastat, ja seda ka juhul, kui saamata jäänud palk kuulub lõpparve koosseisu. Seadusandja mõtteks ei ole olnud see, et kui üheks lõpparve komponendiks on palk, siis kohaldatakse kolmeaastast aegumistähtaega kõigi lõpparve koosseisu kuuluvate summade osas. Nii maakohus kui ka eelnevalt ringkonnakohus on tõlgendanud ebaõigesti Riigikohtu viidatud lahendis väljendatut. Hageja nõutud lähetuskulud ei ole käsitletavad palgana
tähenduses. Tegemist on töölähetuse kuluga, mille maksmise tingimused ja kord on sätestatud VV 22.12.2000 määrusega nr 453, mille § 1 kohaselt sätestatakse määruses töötajale ja juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele seoses töö- või ametilähetusega (töölähetus) tekkivate kulude hüvitamise kord ja tingimused ning päevaraha alammäärad, maksmise kord ja tingimused. Määruse mõttest tulenevalt ei ole lähetuskulu puhul tegemist töötajale makstava 4 tasuga selle eest, et ta töölähetuses viibis, vaid tegemist on töötaja hüvitusega, mida ta peab saama töölähetuses viibimise eest. Ka TLS (kuni 30.06.2009 kehtinud) § 51 lg-test 3 ja 4 tulenevalt on töölähetuse eest makstava hüvitise puhul tegemist kompensatsiooniga, mida tööandja maksab töötajale töölähetuses viibimise eest. Seega töölähetuse kulutused on käsitletavad töösuhtest tulenevate nõuetena, mille esitamise tähtajaks on TLS § 143 lg 1 ja ITVS § 6 lg 1 kohaselt 4 kuud. Seisukohale, et töölähetushüvitis ei ole käsitletav palgana, on sisuliselt asunud ka kohus, leides, et keskmise palga sisse ei tule arvata töölähetuse hüvitist. Hageja on pöördunud töövaidluskomisjoni poole ja taotlenud kostjalt lõpparve maksmist ning lõpparve koosseisu on hageja lugenud palga, lähetustasud ja puhkusehüvitise. Töövaidluskomisjon luges tuvastatuks, et tööandja on palga täies ulatuses tasunud. Seega on hageja nõue lähetuskulude osas aegunud ning samuti on aegunud lõpparvest tulenevad teised võimalikud nõuded (hüvitis lõpparve kinnipidamise eest). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 mõttes, on õige.
sätestas töölähetuse tagatised ja hüvitused ning nimetatud kuluartiklid ei kuulu palga koosseisu. Ringkonnakohus leiab, et ITVS § 6 lg 3 aegumise säte kohaldub lähetuskuludele lõpparve kaudu ning PalS § 27 lg-le 2 on ka varasemas kohtupraktikas kohaldatud palka reguleerivaid sätteid analoogia kaudu (vt RKTKo 3-2-1-7-07). 8. Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Üllar Roostoja Egon Konsand 5 Andra Pärsimägi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.