KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2012, Tartu Haldusasja number 3-11-3 Haldusasi Aleksandr Borodulini kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks seoses 5. novembril 2010 ja 8. novembril 2010 advokaadile helistamise mittevõimaldamisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22. märtsi 2011. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Tartu Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Aleksandr Borodulin Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 22. märtsi 2011. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. 3. Mõista Aleksandr Borodulinilt Tartu Vangla kasuks välja viimase poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15,97 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 12. novembrini 2012. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Aleksandr Borodulin esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla peale, kuna 5. ja 8. novembril 2010 ei võimaldanud Tartu Vangla kaebajal advokaadile helistada. Kaebaja soovis konsultatsiooni seoses ebaseadusliku eraldi hoidmisega XX sektsioonis. Kohtule esitatud seletuses lisab kaebaja, et pärast 8. novembrit 2010 ei kasutanud kaebaja enam oma õigust kaitsjale helistada, sest tema ebaseaduslik eraldatuses hoidmine lõpetati ning ühes sellega kadus ka vajadus konsultatsioonideks. Kaebuses palus A. Borodulin tunnistada Tartu Vangla tegevuse helistamise piiramisel õigusvastaseks. 2. Tartu Halduskohtu 22. märtsi 2011. a otsusega rahuldati A. Borodulini kaebus ja tunnistati Tartu Vangla toiming, mis seisnes kaebajale 5. ja 8. novembril 2010 advokaadile helistamise mittevõimaldamises, õigusvastaseks. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vastustaja piiranud telefonikõnet vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 3 ls-st 1 tuleneval põhjusel, vaid põhjusel, et vanglateenistuse ametnikud olid hõivatud tööülesannete täitmisega. Kohus on seisukohal, et graafikuvälisel ajal helistamiseks oli kaebajal mõjuv põhjus olemas, sest kaebaja soovis konsultatsiooni seoses ebaseadusliku eraldihoidmisega XX sektsioonis. Seetõttu oli vastustaja keeldumine õigusvastane ning ta oleks pidanud hindama kaebajal mõjuva põhjuse olemasolu enne helistamisvõimaluse andmisest keeldumist. Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2007. a otsuses nr 3-3-1-46-07 on märgitud, et kinnipeetaval isikul puudub kohustus vanglat teavitada asjaoludest, mis tingivad kaitsjale või teistele VangS § 28 lg-s 3 nimetatud isikutele helistamise soovi. Helistamise taotluse motiveerimise kohustust vangistusseadus ega vangla sisekorraeeskiri ette ei näe. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 3. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta A. Borodulini kaebus Tartu Vangla vastu rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused:
- a)Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2007. a otsuses nr 3-3-1-46-07 on märgitud, et VangS § 28 lg 3 kohaldamisel tuleb eristada kaitsjat ja esindajat ning VangS § 28 lg-s 3 sätestatud telefonikõnede piiramise keelu puhul on silmas peetud eelkõige helistamist kriminaal- või väärteo tähenduses kaitsjale. Tsiviil- või halduskohtumenetluse tähenduses esindaja puhul tuleb hinnata helistamise vajaduse olulisust ning graafikuvälisel ajal helistamiseks peab olema mõjuv põhjus. Kaebaja soovis advokaadiga nõu pidada tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkumise osas, seega soovis kaebaja nõu saada haldusmenetluses tehtud vangla otsustuse kohta. Järelikult soovis A. Borodulin helistada kaitsjale, kellele helistamist oleks võinud piirata ning seetõttu pole Tartu Vangla rikkunud VangS § 28 lg 3.
- b)Tartu Vangla kodukorra p 14.7.7 võimaldab eeluuritavate eluhoone 2. osakonnas viibivatele kinnipeetavatele helistamise teisipäeviti ja neljapäeviti kella 9.00–18.00. Kodukord tagab piisava võimaluse oma kaitsjaga kontakteerumiseks ning A. Borodulin pole esitanud ühtegi mõjuvat põhjust, miks ta ei helistanud oma kaitsjale kodukorras sätestatud aegadel.
- c)A. Borodulin soovis oma kaitsjale helistada seetõttu, et tema suhtes julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine otsustati 1. novembril 2010. a. A. Borodulinil oli võimalus nõu saamiseks helistada juba 4. novembril 2010, kuid seda võimalust ta ei kasutanud. Tal oli võimalus graafikujärgselt helistada ka 2., 4., 9. ja 11. novembril. Mainitud kuupäevadel kasutas A. Borodulin õigust helistada, kuid kordagi ei helistanud ta oma advokaadile. 4. A. Borodulini vastuses (pealkirjastatud apellatsioonkaebusena) palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. A. Borodulin leiab, et ta ei pea vanglale põhjendama oma soovi kaitsjale helistamiseks. 8. novembril 2010 soovis A. Borodulin helistada 16.00–17.00 paiku ning vangla oleks pidanud seda võimaldama, sest vanglas on helistamine lubatud ajavahemikul 9.00–18.00. Tartu Vangla väide, et A. Borodulini kaitsjal pole tema jaoks õhtupoolikul aega, ei vasta tõele. Lisaks väljendas A. Borodulin oma soovi helistada piisavalt arusaadavalt. Tartu Vangla poolne seaduserikkumine on piisavalt tõendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 2 6. Asjas kuulub kohaldamisele VangS § 28 lg 1 ja 3. Selle regulatsiooni järgi on kinnipeetaval õigus telefoni kasutamisele vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras ning vangla võib seda õigust piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga. Selle normi kohaldamist on selgitanud Riigikohtu halduskolleegium asjas nr 3-3-1-46-07. Sellele otsusele on viidanud ka halduskohus, kuid vastustaja arvates kohaldanud otsuse seisukohti ebaõigesti. 7. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohtadega, et viidatud otsuse p-st 12 nähtuvalt eristas Riigikohus esindajat ja kaitsjat. Riigikohtu seisukohtadest järeldub, et kaitsjale helistamise õigus on ülimuslikum lihtsalt esindajale helistamise õigusest. Kaitsjale helistamist ei ole võimalik üldjuhul, kui ei esine erakorralisi sündmusi (nt rahutused vangla territooriumil, probleemid telefonivõrguga), piirata. Seevastu esindajale helistamise õigus ei ole nii absoluutne. Esindajale helistamise osas märkis Riigikohus, et „esindaja puhul tuleb hinnata helistamise vajaduse olulisust ning graafikuvälisel ajal helistamiseks peab olema mõjuv põhjus.“ (RKHKo 3-3-1-46-07, p 12). 8. Riigikohtu viidatud seisukohtadest järeldub, et helistamise piiramisega seotud kaebuse puhul tuleb kohtul teha kindlaks kõigepealt advokaadi ja kaebaja suhte iseloom. Seejärel tuleb vastavalt hinnata, kas tuvastatud positsioonis olevale advokaadile (kas kaitsja või esindaja väljaspool kriminaalmenetlust) helistamise piiramine oli põhjendatud. 9. Käesolevas haldusasjas on halduskohus ringkonnakohtu arvates jätnud võtmata selge positsiooni, kas advokaat oli kaebaja jaoks kaitsja või esindaja, ning kohaldanud Riigikohtu eelviidatud seisukohti segiläbi. Halduskohtu otsuses viidatakse ühes kohas Riigikohtu otsuse osale, kus räägiti esindajale helistamisest (otsuse lk 5 ülalt esimesed kaks lõiku), kuid hiljem peetakse oluliseks vaid seda, et kaebuse esitaja soovis helistada advokaadile ning viidatakse lihtsalt Riigikohtu otsuse p-le 10 (sama lk lõpus). Seega on halduskohtu otsuse põhjendused ebaselged. 10. Tegelikkuses ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjas vaidlust selles, et advokaat ei olnud kaebaja jaoks enam kaitsja, vaid esindaja. Sellele viitab selgelt kaebaja väide, et ta soovis advokaadile helistada selleks, et saada konsultatsiooni seoses tema hoidmisega XX sektsioonis (tl 20). Seetõttu peab ringkonnakohus võimalikuks asuda seisukohale, et kaebaja soovis helistada esindajale. Esindaja positsioonis olevale isikule helistamise osas ei näe VangS § 28 tegelikkuses erandeid ette ning sellisele isikule helistamine peaks seetõttu alluma helistamise üldkorrale, st helistamine oleks võimalik üksnes üldalustel - vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras, nagu sätestab VangS § 28. Tartu Vangla Kodukorra p 14.7.7 ja 14.7.1 järgi tagatakse kinnipeetavatele telefoni kasutamise võimalus vähemalt üks kord nädalas ning E-hoones on helistamisvõimalus kella 9.00-st kuni 18.00-ni teisipäeviti ja neljapäeviti kirjaliku taotluse alusel. Sellegipoolest ei näe ringkonnakohus pääsu Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-46-07 p-s 12 võetud seisukohast, mille kohaselt „Tsiviil- või halduskohtumenetluse tähenduses esindaja puhul tuleb hinnata helistamise vajaduse olulisust ning graafikuvälisel ajal helistamiseks peab 3 olema mõjuv põhjus.“ Seega järeldub sellest Riigikohtu seisukohast, et ka esindajale on võimalik helistada graafikuväliselt (st väljaspool kodukorra p-s 14.7.1 sätestatud aegu), kui selleks on mõjuv põhjus. 11. Mõjuva põhjuse osas on halduskohus oma otsuses märkinud järgmist: „Kohus leiab, et kaebaja seletas usaldusväärselt kohtus, miks tal oli vaja just 05.11.2010.a ja 08.11.2010.a helistada advokaadile ja seda põhjust hindab kohus mõjuvaks ning leiab, et helistamiseks oli oluline vajadus.“ Muid põhjendusi halduskohus ei esitanud. Ringkonnakohtule jääb halduskohtu selline seisukoht põhjendamatuks ja arusaamatuks. Halduskohus ei ole selgelt välja toonud, milles seisnes helistamise vajadus ja kuidas see kujutas endast mõjuvat põhjust graafikuväliseks helistamiseks. Nähtuvalt halduskohtu istungi protokollist on kaebaja selgitanud, et advokaadile soovis ta 5. ja 8 novembril 2010 (reedel ja esmaspäeval) helistada seoses sellega, et ta oli alates oktoobrist 2010 paigutatud osakonda XX (tl 38p). Halduskohtu otsusest ei selgu, miks luges halduskohus seda põhjust helistamiseks niivõrd oluliseks, et andis kohtu arvates kaebajale õiguse helistada graafikuväliselt. Ringkonnakohus ei näe, et see põhjus helistamiseks oleks niivõrd oluline. Kaebajal oli Tartu Vangla kodukorra p-st 14.7.1 tulenevalt võimalik graafikujärgselt helistada selles küsimuses advokaadile vahetult enne ja pärast neid kuupäevi (2. ja 4. novembril 2010). Kaebaja selgitustest ei nähtu, mis tingis vajaduse helistada advokaadile võimalikult kiiresti just ajavahemikul 5.-8. november 2010. Kaebaja oli osakonnas XX juba alates oktoobrist 2010. Isegi kui eeldada, et probleem tekkis kaebaja jaoks alles 4. novembril 2010, kui ta sai teada, et tema suhtes jätkatakse täiendava julgeolekuabinõuna käeraudade kasutamist (vt halduskohtu otsuse lk 4), ei nähtu, et kaebaja oleks juhul, kui ta oleks saanud helistada advokaadile vaidlusalustel kuupäevadel, saanud võimaluse efektiivsemaks õiguskaitseks või omandanud muu eelise. Kaebaja sai advokaadile helistada 11. novembril 2010 ning vaidlusalustel kuupäevadel helistamise võimalusest ilmajäämine ei toonud kaebajale kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi peale selle, et kaebaja kinnitusel oli ta seetõttu ülesärritatud ja närviline (tl 38p). Seega ei ole eelkirjeldatu põhjal võimalik kuidagi leida, et kaebajal oli 5. ja 8. novembril 2010 advokaadile helistamiseks mõjuv põhjus. Üksnes see, kui kaebaja soovitud ajal graafikuvälise helistamise võimatuse tõttu närviliseks või ärritunuks muutub, ei ole mõjuv põhjus helistamise lubamiseks eelviidatud Riigikohtu otsuse valguses. Ka viitab asjaolu, et kaebaja leppis helistamisega advokaadile alles 11. novembril (neljapäeval), ning ei kasutanud võimalust graafikujärgseks helistamiseks 9. novembril (teisipäeval) ega esitanud uut taotlust graafikuväliseks helistamiseks 10. novembril (kolmapäeval), sellele, et advokaadiga arutatav küsimus ei olnud kaebaja jaoks tegelikult kiireloomuline. 12. Seega ei ole vastustaja käitunud vastuolus VangS §-ga 28 ega ka Riigikohtu poolt kujundatud kohtupraktikaga. Kuna helistamiseks ei olnud kaebajal neil kuupäevadel subjektiivset õigust, siis ei oma tähtsust need põhjendused, mis vastustaja tol hetkel helistamisest keeldumisel välja tõi. 13. Eeltoodust tulenevalt apellatsioonkaebus rahuldatakse. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. Kuna Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldatakse ja A. Borodulini kaebus jääb täielikult rahuldamata, tuleb 4 HKMS § 108 lg 1 alusel mõista A. Borodulinilt Tartu Vangla kasuks välja Tartu Vangla poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15,97 eurot. 14. Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et ehkki tema vastusest võis järeldada kaebaja soovi asjas kohtuistungi korraldamiseks, lahendas ringkonnakohus asja HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel kirjalikus menetluses, kuna ringkonnakohtu hinnangul puudus asjas vaidluse iseloomu arvestades vajadus istungi korraldamiseks. Maili Lokk Agu Timmi 5 Einar Vene