) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku 2 2-12-6588 tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kohtu selgitused
lg 4 järgi võib tagaseljaotsusest välja jätta kirjeldava ja põhjendava osa, sõltumata hagihinnast. Juhindudes
¹ lg-st 3 määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. Kirjeldava või põhjendava osata tehtud otsust täiendab kohus puuduva osaga, kui menetlusosaline teatab apellatsioonitähtaja, s.o 30 päeva, jooksul maakohtule soovist esitada otsuse peale apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuse esitamise soovi ei pea põhjendama. Otsuse täiendamine lahendatakse sel juhul kirjalikus menetluses ning teist poolt sellest ette ei teavitata (
Kirjeldava või põhjendava osata tehtud tagaseljaotsust täiendab kohus puuduva osaga, kui menetlusosaline teatab kaja esitamise tähtaja, s.o 14 päeva, jooksul soovist esitada kaja. Otsuse täiendamise korral puuduva osaga hakkab kaja esitamise tähtaeg uuesti kulgema tervikotsuse kättetoimetamisest (
Seoses hageja 319,56 euro leppetrahvi nõude rahuldamata jätmisega selgitab kohus järgmist. Kohus võib
lg 1 järgi hageja taotlusel hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on leppetrahvi nõude rahuldamata jätmisel lähtunud eeltoodud sätte nõudest, mille kohaselt saab kohus hagiavalduse rahuldada asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Hagiavalduses on hageja palunud kostjalt välja mõista poolte vahel 07.10.2008 sõlmitud liisingulepingu ennetähtaegsel lõpetamise eest leppetrahvi summas 319,56 eurot. Samas ei ole hagiavalduses selgitatud, millise lepingupunkti alusel nõue on esitatud ning kuidas on kujunenud leppetrahvi summaks 319,56 eurot. Hagile lisatud materjalidest ilmneb, et leppetrahvinõude aluseks on liisingulepingu üldtingimuste punkt 5.12 ning 21.10.2009 kostjale I väljastatud arve. Üldtingimuste punkti 5.12 järgi maksab liisinguvõtja lepingu punkti 5.11 alapunktides 1-5, 8-9 ja/või punktis 11.1 toodud mistahes kohustuse rikkumisel liisinguandja nõudmisel leppetrahvi kuni 20% liisingueseme hinnast lepingu rikkumise ajal. Asja materjalide põhjal on liisingulepingu üldtingimused käsitletavad hageja tüüptingimustena võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 mõttes. Liisingulepingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 42 lg 1 redaktsiooni järgi tuli lugeda tühiseks tüüptingimust, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Seejuures loetakse VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimust, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS §-st 44 tuleneb, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes 3 sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohtu hinnangul on ka praegusel juhul liisingulepingu üldtingimuste punkt 5.12 kostjaid ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 mõttes ning tühine VÕS § 42 lg 1 järgi, sest sellega võetakse kostjatelt (liisinguvõtjalt ja käendajatelt) vähemalt osaliselt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust seoses liisingulepingu ülesütlemisega (ennetähtaegse lõpetamisega). Lähtudes eeltoodust ning juhindudes
lg-st 1, leiab kohus, et hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks ei ole hagiavalduses toodud asjaoludel piisavalt õiguslikult põhjendatud ja jätab hagi selles osas rahuldamata. Hagiavaldusele lisatud materjalidest nähtuvalt on kostjate II ja III kui käendajate vastutus piiratud 25 000 euroga (VÕS § 142 lg 3). Vastavas ulatuses tuleb kohtul käendajate vastutust piirata. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudselt 96% ulatuses, peab kohus
lg 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 4% ulatuses hageja ja 96% ulatuses kostjate kanda. Kuna kostjad asja materjalidest nähtuvalt ühtegi menetlustoimingut teostanud ei ole, eeldab kohus, et kostjatel menetluskulud puuduvad. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 920,32 eurot (s.o 958,67 eurost 96%). Kostjad vastutavad kulude eest
lg 3 järgi solidaarselt.
lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. Indrek Parrest kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.