Obsah (5)

§ 37§ 45§ 19§ 104§ 249

3-12-2207 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 23. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-2207 Haldusasi A.K. ja R.K. kaebus Keila valla

) § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Esiteks on kaebajad esitanud taotluse tuvastada, et Keila vallal on kohustus kaebajatele vaidlusalune seni tagastamata õigusvastaselt võõrandatud maa tagastada. Sellise tuvastamiskaebuse esitamine ei ole lubatav.

§ 37

lg 2 punktis 6 sätestatakse võimalus esitada halduskohtule tuvastamiskaebus, millega taotletakse haldusakti tühisuse, haldusakti või toimingu õigusvastasuse või muu avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist. Halduskohtule ei saa esitada aga kaebust taotlusega tuvastada, et haldusorganil on kohustus mingi toiming sooritada või mingi (kindla sisuga) haldusakt anda. Selleks on võimalik esitada

§ 37

lg 2 punktis 2 nimetatud kohustamiskaebus ehk käesoleval juhul taotleda Keila valla kohustamist kaebajatele maa tagastamiseks. Samas on ilmne, et antud asjaoludel oleks ka kohustamiskaebuse esitamine ennatlik.

1. Vaidlust pole ilmselt selles, et kaebajad on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks muuhulgas maa osas, mida Keila vald on asunud taotlema munitsipaalomandisse ning millel asub käesoleval ajal aadressi Klooga Kaare 3 kandev ehitis (või ehitise varemed). Kaebusest nähtuvalt on vaidlusalune ehitis registreeritud Ehitisregistris ning on sellisena Keila valla omandis vastavalt riigi vara munitsipaalomandisse andmise aktile (tl. 16). Maareformi seaduse § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata õigustatud subjektidele maad, kui see antakse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluse ning neid teenindava maana munitsipaalomandisse vastavalt maareformi seaduse (edaspidi MRS) § 28 lg 1 punktile
2. Kuivõrd maa munitsipaalomandisse andmine MRS § 28 lg 1 p 1 alusel on maa tagastamata jätmise aluseks, tuleb maa munitsipaalomandisse andmise küsimus lahendada enne maa tagastamise avalduse läbivaatamist. See omakorda tähendab, et olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud maal, mille suhtes on esitatud maa tagastamise taotlus, asub munitsipaalomandis olev hoone ning kohalik omavalitsus on esitanud taotluse maa munitsipaalomandisse andmiseks, tuleb esmalt lahendada maa munitsipaalomandisse andmise küsimus ning alles seejärel saab lahendada vastava maa tagastamise taotluse. Seega ei oleks käesoleval juhul eduväljavaateid kaebaja poolt esitataval kohustamiskaebusel, kuna kohalik omavalitsus ei saaks maa tagastamise avaldust lahendada enne seda, kui on lahendatud maa munitsipaalomandisse andmise küsimus. MRS § 28 lg 1 p 1 alusel maa munitsipaalomandisse andmise otsustab Vabariigi Valitsuse
3. juuni 2006 määruse nr 133 Maa munitsipaalomandisse andmise kord § 2 lg 1 kohaselt asukohajärgne maavanem. Juhul kui maavanem otsustab osa õigusvastaselt võõrandatud maast anda Keila valla munitsipaalomandisse, on kaebajatel, kui nad leiavad, et vastav otsus on õigusvastane ning rikub nende õigusi, võimalik halduskohtule esitatava kaebusega 2 taotleda sellise otsuse tühistamist. Samuti on kaebajatel võimalik tulevikus vaidlustada otsus, millega kohalik omavalitsus keeldub vaidlusaluse maa osalisest või täielikust tagastamisest. Käesoleval ajal ei ole veel selliseid otsuseid tehtud.
4. Teiseks on kaebaja taotlenud, et kohus keelaks Keila vallal vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse taotlemise või alternatiivselt tühistaks Keila Vallavolikogu
5. mai 2005 otsuse, millega otsustati vaidlusalust maad munitsipaalomandisse taotleda. Kohaliku omavalistuse taotlus maa munitsipaalomandisse andmiseks ei riku kaebajate õigusi. Maa munitsipaalomandisse saamiseks taotluse esitamisega ei ole kohalik omavalitsus otsustanud, et kaebajale maad ei tagastata. Sellise taotluse esitamise näol on tegemist menetlustoiminguga, millega algatatakse maa munitsipaalomandisse andmise menetlus. Selle menetluse käigus peab maavanem võtma seisukoha, kas maa munitsipaalomandisse andmise alused esinevad ning kõik vastavad tingimused on täidetud ja võtma lõpuks vastu otsuse, kas taotlus rahuldada või mitte.

§ 45

lõikes 3 sätestatakse, et menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Käesoleval juhul on vaidlusküsimuseks see, kas ehitis, mille alust ja mille teenindamiseks vajalikku maad vald enda omandisse soovib, vastab ehitise tunnustele ning on selline, et tema juurde saab maad munitsipaalomandisse anda. See on faktilise asjaolu hindamise küsimus ning selle hindamise peab läbi viima esmalt maavanem, kelle pädevuses maa munitsipaalomandisse andmine on. Kohtumenetluses on hiljem võimaik järelkontroll maavanema otsuse õiguspärasuse üle. Samas ei saa käesolevas menetlusetapis väita, et maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamine iseenesest kaebaja õigusi rikuks või et juba selle taotluse esitamisel tehtud vead tooksid kaasa kaebajate õigusi rikkuva haldusakti andmise. Kui kaebaja seisukoht osutub õigeks ning maavanemgi leiab, et tegemist ei ole ehitisega, mille juurde saaks vallale maad anda, teeb ta maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumise otsuse ning sel juhul pole vallal enam takistust maa tagastamiseks kaebajatele. 6. Eeltoodud põhjustel on kohtu poole pöördumine ennatlik ning kaebajatel ei ole kaebeõigust (veel) tekkinud. Ilma et alljärgnev oleks põhjenduseks kaebuse tagastamisel või et sellest oleks kaebuse tagastamine sõltunud, toon siiski välja mõned täiendavad puudused, mis kaebuses esinesid, et kaebajad edaspidi kohtusse kaebuse esitamisel neid vältida teaksid. Esiteks on kaebus esitatud kahe isiku nimel, alla on selle kirjutanud üksnes A.K.. Kaebuse lisade nimekirjas on küll mainutud dokumenti nimega A.K. volikiri, ent volikirja, millega R.K. annaks A.K.le volituse enda kohtumenetluses esindamiseks, ei ole kaebusele lisatud. Seega puudub tegelikult dokument, mis kinnitaks A.K. volitust esitada kaebust R.K. eest. Teiseks on kaebus esitatud kahe inimese nimel.

§ 19

kohaselt võivad mitu isikut esitada ühise kaebuse.

§ 104

lg 1 viimases lauses sätestatakse aga, et mitme isiku ühise kaebuse korral tasub riigilõivu iga isik seaduses ettenähtud kogu summa ulatuses. See tähendab, et kui kaks isikut esitavad ühise kaebuse, peab kumbki neist tasuma riigilõivu seaduses ettenähtud määras. Käesoleval juhul on kaebajad tasunud riigilõivu 15 eurot. Sarnase kaebuse uuesti esitamisel peaks aga kumbki kaebaja tasuma 15-eurose riigilõivu. ESIALGSE ÕIGUSKAITSE TAOTLUSE RAHULDAMATA JÄTMINE 7. Kaebajad on esitanud taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning Keila Vallavalitsusel Klooga alevikus Kaare 2 maa munitsipaalomandisse taotlemise toimingute keelamise ning seal asuva ehitisega seonduva ehitustegevuse keelamise.

§ 249

lõikest 1 tulenevalt võib kohus igas menetlusstaadiumis kaebaja põhjendatud taotluse alusel või oma algatusel teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Riigikohtu

1. detsembri 2001 määruses haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja
2. aprilli 2004 määruses haldusasjas nr 3-3-1-13-04 on kohtuotsuse täitmise võimatuseks peetud ka tagajärgi, mida ei ole hiljem mõistlik kõrvaldada. Laiemalt vaadates tekib 3 kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus juhul, kui esialgse õiguskaitse meetme kohaldamata jätmise korral saaksid vastustaja või muud isikud teha toiminguid, mille tagajärjel ei oleks võimalik kaebajal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki saavutada või ka juhul kui selline eesmärk küll oleks võimalik saavutada, ent esialgse õiguskaitse mittekohaldamine võiks kaebaja jaoks tuua kaasa tarbetult koormavaid tagajärgi, mille hilisem heastamine ei oleks mõistlik. Kohtuasjades 3-3-1-76-04 ning 3-3-1-85-04 on Riigikohus asunud seisukohale, et esialgse õiguskaitse kohaldamise välistab kaebuse ilmne perspektiivitus.
3. Käesoleval juhul tuleb kaebust pidada perspektiivituks, kuna kaebajatel puudub kaebeõigus ning kaebus kuulub tagastamisele. Sellele vaatamata, leian, et esialgse õiguskaitse taotlus oleks ka sisuliselt põhjendamatu. Käesoleval juhul ei kujuta Keila valla poolt vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse taotlemine kaebajate jaoks pöördumatut tagajärge. Juhul kui maa antakse valla munitsipaalomandisse, saavad kaebajad selle vaidlustada, samas pole maa munitsipaalomandisse andmine sugugi kindel. Mis puudutab taotlust keelata ehitustööd, siis sellist keeldu ei saaks kaebuses esitatud asjaoludel esialgse õiguskaitse korras seada. MRS ei välista, et kohalik omavalitsus, kelle omandis on ehitis, mis on sedavõrd lagunenud või kasutuses välja langenud, et seda ei saa lugeda ehitiseks maareformi seaduse tähenduses, selle ehituse korda teeb. Ehitustegevus peab seejuures toimuma ehitusseaduses sätestatud tingimustel ja korras, eeskätt peab selleks olema projekt ja ehitusluba. Ehitustegevuse keelamine esialgse õiguskaitse korras tuleks kõne alla juhul kui oleks olemas vastav ehitusluba ning kaebajad vaidlustaksid selle, leides, et see on õigusvastane või kui vald reaalselt asuks ehitustegevust ellu viima ilma, et selleks ehitusluba oleks. Käesoleval juhul ei ole alust arvata, et olukord selline oleks. Seega oleks sarnastel asjaoludel esitatud esialgse õiguskaitse taotus ka sisuliselt põhjendamatu. Liiatigi ei ole See pole küll esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise aluseks, ent edaspidi maksaks kaebajatel sellele tähelepanu pöörata.

§ 104

lg 1 ning riigilõivuseaduse § 571 lg 6 kohaselt tuleb halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, samuti kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot. Kuna käesoleval juhul tuleks esialgse õiguskaitse taotlus kaebuse tagastamise tõttu igal juhul rahuldamata jätta, ei oleks aus kaebajatelt nõuda eelnevalt veel riigilõivu tasumist, ent edaspidi kohtusse pöördumisel ning esialgse õiguskaitse taotlusel tuleks kaebajatel sellega arvestada. Kristjan Siigur kohtunik 4