MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene 16. november 2012, Tartu 3-12-1694 Ivan Brodnevi kaebus Narva Linnavalitsuse 13. juuli 2012. a käskkirja nr 132-k tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2012. a määrus Narva Linnavalitsuse määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Ivan Brodnev, esindaja v. adv Janno Kuusk Vastustaja Narva Linnavalitsus, esindajad v. adv-d Ain Alvin ja Tõnis Juurmann RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2012. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus ei ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Narva Linnavalitsuse 13. juuli 2012. a käskkirjaga nr 132-k „Teenistusest vabastamine koondamise tõttu“ vabastati Ivan Brodnev teenistusest N L L- ja M K XXXX XXXX ametikohalt alates 13. juulist 2012. 2. I. Brodnev esitas Tartu Halduskohtule 13. augustil 2012 kaebuse käskkirja nr 132-k tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. I. Brodnev esitas 1. oktoobril 2012 esialgse õiguskaitse taotluse, millega palus haldusasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni peatada käskkirja nr 132-k kehtivus. Esialgse õiguskaitse taotluses märgib kaebaja, et ta on kaotanud töö ja ainsa sissetuleku. Uut ameti- või töökohta pole kaebaja endale leidnud. Koondamine toimus ilma igasuguse etteteatamistähtajata. Koondamisel pole kaebajale pakutud teisi vabu, talle sobilikke ametikohti. Koondamist ettenägeva käskkirja andis isik, kel selleks asenduskorra järgi pädevus puudus. 3. Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2012. a määrusega rahuldati I. Brodnevi esialgse õiguskaitse taotlus ning peatati Narva Linnavalitsuse 13. juuli 2012. a käskkirja nr 132-k kehtivus. Määruse põhjenduste kohaselt tekitaks kaebaja ametikohale naasmine probleeme seoses haldusorgani efektiivse töö pärssimisega kui ka võimaliku haldusakti tagasitäitmisega, kui kaebus jääb rahuldamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb siiski arvestada ka kaebuse perspektiivikust. I. Brodnevi teenistusest vabastamise käskkirjast ei nähtu mingisugust informatsiooni vabade ametikohtade kohta ega kaalutlusi seoses ametikoha pakkumise või pakkumata jätmisega I. Brodnevile. Kaebaja väidetu põhjal võib eeldada, et samas struktuuriüksuses oli vabu ametikohti, millele kaebaja oleks saanud avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 116 lg 3 alusel kandideerida. Kui isikule ei pakutud koondamisel vabu ametikohti, siis on isiku koondamine õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Samuti oleks kaebaja saanud kandideerida A- ja L A ning L A ja Ö A olnud vabadele ametikohtadele. Käskkirjast nr 132-k ei nähtu ka mingeid kaalutlusi seoses teise ametiasutusse üleviimise võimalustega ATS § 471 lg 1 alusel. Kaebuse perspektiivikus kaalub halduskohtu hinnangul üles nii avaliku huvi linnavalitsuse efektiivse toimimise vastu kui ka selle, et kaebajale negatiivsete tagajärgede tekkimine kaebaja kirjeldatud intensiivsusastmes pole vältimatu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 4. Narva Linnavalitsus esitas 11. oktoobril 2012 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2012. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjendused:
- a)I. Brodnev on esitanud käesoleva vaidluse faktilisi asjaolusid tendentslikult ja moonutatult ning jätnud välja toomata asjas tähtsust omavad asjaolud. Narva Linnavalitsus on seadnud eesmärgiks Narva linna avaliku teenistuse töö tõhustamise ning selleks on vastu võetud erinevaid otsuseid, sh Narva Linnavolikogu 28. juuni 2012. a otsus nr 94, millega viidi ellu järjekordne etapp struktuuri ja teenistujate koosseisude muutmiseks. Struktuurimuudatuste tulemusena tekkinud vabadele ametikohtadele said kandideerida need, kes selleks soovi avaldasid. Tegemist oli vabade ametikohtadega, millele said konkureerida kõik, kes vastasid konkreetsele ametikohale töötamiseks esitatud nõuetele. Uuele ametikohale nimetamise võimalusi kaebaja suhtes uuriti, kuid vastustajal ei olnud talle võimalik pakkuda talle sobilikku ametikohta, seega ei ole vastustaja rikkunud ATS § 116 lg-st 3 tulenevat kohustust. Kuna kaebaja ei ilmunud pärast 5. juulit 2012 enam tööle ning sel ajal täideti kolm uut töökohta, siis tekitas kaebaja ise olukorra, kus vastustajal ei olnud võimalik talle uut ametikohta pakkuda, kuna puudusid andmed ka selle kohta kas kaebaja plaanibki üldse oma ametikohale naasta. Kaebajal ei ole järelikult võimalik saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. Kohus on rikkunud HKMS § 249 lg-t 3.
- b)Esialgse õiguskaitse rakendamise vajadus ei ole põhjendatav asjaoluga, mis paratamatult kaasnevad iga teenistussuhte lõpetamisega. Kaebaja ei ole esitanud põhjuseid, mille tõttu kohtuotsuse täitmine võiks olla raskendatud või osutuda võimatuks. Taotlus tulnuks jätta ainuüksi nimetatud põhjusel rahuldamata. Sellega on halduskohus rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-t 1 ja § 249 lg-t 3. Kaebaja majandusliku heaolu säilitamine pärast teenistusest vabastamist on tagatud erinevate hüvitiste ja toetuste väljamaksete tegemisega. Otsuse nr 94 vastuvõtmise tagajärjel ei eksisteeri enam kaebajale kuulunud ametikohta ning seetõttu ei saa kaebajat sellele ametikohale ennistada. Ühtlasi pole kaebaja käesolevas haldusasjas vaidlustanud otsust nr 94, mis iseenesest ei allugi halduskohtu kontrollile. Kaebaja ametisse ennistamine häiriks vastustaja efektiivset toimimist.
- c)Ametniku üleviimine on vastustaja õigus, mitte kohustus. Vastustaja ei ole rikkunud ATS §-st 471 tulenevat ametniku üleviimise sätet. Kaebaja nimetatud väitega ei saa õigustada 2 esialgse õiguskaitse kohaldamist. Halduskohus on valesti kohaldanud ATS §-i 471 ja HKMS § 249 lg-t 3.
- d)Kaebaja esitatud väide, et Narva abilinnapea ei olnud pädev kaebajat puudutava teenistusalase haldusakti andmiseks, ei ole õige. Linnapea andis 5. juuli 2012. a käskkirjaga nr 6163 Narva Linnavalituse Linnavara- ja Majandusameti direktori ülesannete täitmise abilinnapeale kuni direktori naasmiseni. 5. I. Brodnevi vastuses leitakse, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel:
- a)Kaebaja on välja toonud kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ega pole neid moonutanud. Narva Linnavolikogu 24. aprilli 2012. a protokollist ei nähtu sisuliselt, millised on reaalsed aspektid avalike asutuste töö efektiivsuse suurendamiseks, mis tingis struktuurimuudatuste läbiviimise Linnavara- ja Majandusametis. Riigikontrolli 13. septembri 2012. a hinnang Narva Linnavara- ja Majandusameti senisele tööle ei ole antud juhtumi kontekstis relevantne.
- b)Vastustaja väidetu, et struktuurimuudatuste tõttu tekkinud uutele ametikohtadele said kandideerida need, kes soovi avaldasid, ei vasta tegelikkusele, sest kaebaja pole näinud ühtegi konkursiteadet ning keegi pole kaebajale ka uut ametikohta pakkunud. Nimetatud ametikohtade pakkumist ei saanudki toimuda, sest viidatud ametnikud viidi ülesannete üleminekul sisuliselt ühest ametist teise ATS § 471 alusel. Ametnike üleviimine on toimunud valikuliselt. Avaliku teenistuse seaduse sätted ei näe ette, et üleviimiseks tuleks ametnikul esitada täiendav sooviavaldus või et üleviimine oleks seatud sõltuvusse avalduse esitamisest. Eelneva põhjal saab järeldada, et muudatuste tegelik eesmärk oli mittesoovitud ametnikest vabanemine. Lisaks on ATS § 471 näol tegemist kohustava, mitte õigustava normiga, mis ei näe ette haldusorgani kaalutlusruumi.
- c)Narva Linnavolikogu otsus nr 94, millega kaotati kaebaja ametikoht, jõustus 2. juulil 2012, mistõttu vastustaja etteheide, et kaebajale ei saadud vaba ametikoht pakkuda seetõttu, et alates 5. juulist 2012 ta tööle ei ilmunud, ei päde antud situatsioonis. Seda enam, et vastustajal olid kõik kaebaja sidevahendid olemas, mille kaudu oleks ta saanud kaebajaga ühendust võtta, et vaba ametikohta pakkuda.
- d)Kohus kohaldas esialgset õiguskaitse, kuna kaebuse asjaolude kohaselt on suur õiguslik tõenäosus kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja on väitnud, et puudub võimalus kaebaja endisele ametikohale ennistamiseks, ometi on N L L-ja M Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2012. a määrust täitnud ja kaebaja vähemalt kohtumenetluse ajaks teenistussuhtesse ennistanud.
- e)Vastustaja pole pakkunud kaebajale vabu ametikohti, millega ta on rikkunud ATS § 116 lg 3, samuti pole hinnatud kaebaja teenistusnäitajaid. Vastustaja pole välja toonud põhjusi, miks kaebaja vabadele ametikohtadele ei sobinud. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et teise ametkoha pakkumise või pakkumata jätmise põhjuse võib välja tuua alles kohtuliku kontrolli käigus, kuna see süvendaks haldusaktide motiveerimist tagantjärele, mis muudaks halduse tegevuse kontrollimise keerukamaks. Vaidlustatud haldusakt on motiveerimata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. 7. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et halduskohtu poolt toodud põhjendused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on sarnased Tartu Ringkonnakohtu poolt analoogilises olukorras esialgse õiguskaitse kohaldamise määruses esitatud põhjendustega (Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-12-1676). Selles asjas oli vastustajaks samuti Narva Linnavalitsus, teenistusest vabastamise asjaolud olid praktiliselt samad ning erinev oli vaid kaebaja isik. Ehkki halduskohus pole millegipärast pidanud vajalikuks ringkonnakohtu 3 määrusele viidata, on ilmne, et halduskohtu põhjendused on kopeeritud ringkonnakohtu määrusest. 8. Määruskaebuses toodud väited ei anna alust esialgse õiguskaitse kohaldamisest loobumiseks. Selles ei ole kaebuse perspektiive veenvalt kahtluse alla seatud. Väide, et kaebajale vabu töökohti pakuti, on jäänud paljasõnaliseks, seda ei nähtu teenistusest vabastamise käskkirjast ja kaebaja eitab seda jätkuvalt. Kaebaja ajutine töölt puudumine ei ole vaba ametikoha pakkumata jätmise aluseks, kuna vaidlust pole selles, et vabastamise päevaks ilmus kaebaja tööle, ning lisaks oli vastustajal kaebaja kontaktid eelduslikult teada. Vastustaja tugineb määruskaebuses jätkuvalt linnavalitsuse töö ümberstruktureerimise faktile, kuid jätab tähelepanuta, et ümberstruktureerimine ei õigusta koondatavale ametnikule vastavalt ATS § 116 lg-le 3 vaba ametikoha pakkumata jätmist või vastavalt ATS §-le 471ametniku teise ametiasutusse üle viimata jätmist. Samuti ei pruugi haldusorganit vabade ametikohtade pakkumise kohustusest vabastada see, et ta, teades ette lähiajal kujunevat koondamissituatsiooni, täidab vahetult enne isikute koondamist kõik võimalikud vabad ametikohad. 9. Väide, et ATS § 471 käesoleval juhul ei kohaldu ja et kohaldamisele kuulus ATS § 115, ei ole määruskaebuses toodu pinnalt veenev. Selle üle otsustamiseks, kas aset leidis tegevusvaldkonna ja ülesannete üleminek teise ametiasutusse ATS § 471 mõttes (millega kaasnes ametnike üleviimise kohustus) või ametiasutuse reorganiseerimine ATS § 115 mõttes (millega kaasnes koondamise võimalus), on vajalik hinnata toimunud muudatusi ametiasutustes sisuliselt. Määruskaebusest ei nähtu midagi, mis seaks kaebaja väited üleviimise võimalikkuse osas sisuliselt kahtluse alla. 10. Ametikoha ja teenistuse kaotus on vaieldamatult isiku jaoks negatiivne tagajärg. Kui selline olukord kestab pikka aega, st kogu kohtumenetluse kestel, siis on ilmselgelt tegemist tagajärjega, mida kaebuse rahuldamine ja teenistusse ennistamine tagantjärgi täielikult ei kõrvalda. Teenistusest vabastamisel makstav hüvitis ega töötuskindlustuse hüvitis ei kompenseeri ilmselgelt sissetuleku kaotust pikemas perspektiivis, eriti kui arvestada seda, kui pikaks võib kohtuasja menetlus kujuneda. 11. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel muuhulgas kaebuse perspektiivikuse hindamise näeb sõnaselgelt ette kehtiv õigus (HKMS § 249 lg 3) ning määruskaebuse viide kuus aastat tagasi õiguskirjanduses avaldatud seisukohale pole asjakohane. 12. Väide, nagu tuleks halduskohtu seisukohtadega nõustumise korral kõikide teenistusest vabastamise juhtude vaidlustamisel kohaldada esialgset õiguskaitset, on meelevaldne. Esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks on konkreetse juhtumi tehiolud ning esialgne õiguskaitse otsustatakse iga asja puhul eraldi. 13. Eeltoodu viitab jätkuvalt pigem kaebuse perspektiivikusele ning ringkonnakohus ei näe seetõttu alust esialgse õiguskaitse kohaldamisest loobuda. Halduskohtu määrust ei saa seega tühistada. Madis Ernits Maili Lokk 4 Einar Vene