Obsah (9)

§ 230§ 657§ 304§ 232§ 348§ 351§ 656§ 392§ 401

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-11-4213 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.09.2012, Tallinn Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Mare Merimaa, Tiit Kollom Tsivii

§ 230

lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama oma nõudeid ja vastuväiteid, kuid hageja ei ole oma väiteid tõendanud. 30.06.2010 tehingu sõlmimise ajal ei viibinud hageja ravil ja talle ei olnud väljastatud töövõimetuslehte. Hageja viibis ravil oluliselt hilisemal perioodil. Haigusloo väljavõtetest nähtuvalt viibis hageja esmaselt ravil alates 30.

1. - 04.11.2010, diagnoosiks raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta. Ravile toomisel 30.09.2010 on raviarst anamneesis märkinud: „Töökaaslaste arvates üle ühe kuu raskes depressioonis“. Anamneesis on ühtlasi märgitud, et hageja enda sõnul oli tema depressiooni vallandavateks põhjusteks suuremahulised rahalised kohustused ning liisingusõiduki tagastamine. 05.
2. -24.11.2010 viibis hageja uuesti ravil ning tema raviarst on objektiivse leiu osas märkinud: „Käegalöömise meeleolus, ebamääraselt kõigele vastu ja ei taha konstruktiivselt situatsiooni lahata, on nagu solvunud laps, kes ootab valmis lahendusi.“ Raviperioodil 25.
3. - 22.12.2010 on raviarst anamneesis märkinud: „Psühhootiline kriis on alanud juba aprillis 2010.a.“. Samas väljavõttes on hageja diagnoosiks toodud raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta. Eeltoodud tõenditest nähtub, et hageja viibis ravil mitu kuud hiljem pärast käenduslepingu sõlmimist ning ka hageja depressioon algas ilmselt mitu kuud pärast lepingu sõlmimist, mitte käenduslepingu sõlmimise ajal. Kuigi hageja raviarst on püstitanud oletuse psühhootilise kriisi algamise kohta alates 2010.a aprillist, ei nähtu haigusloost, milliste andmete alusel raviarst seda järeldanud on. Kuid ainuüksi asjaolu, et raviarsti hinnangul võis patsiendil psühhootiline kriis alata juba 2010 aprillis, ei tõenda hagejal 30.06.2010 sellise ajutise vaimutegevuse häire esinemist, mille tõttu ta oli käenduslepingu sõlmise ajal otsusevõimetu. SA Põhja-Regionaalhaigla teate kohaselt töötas hageja erakorralise meditsiini keskuses reanimobiiliosakonnas autojuht-kiirabitehnikuna alates 01.11.2007 kuni 05.05.2011 ja oli korralisel puhkusel 10.- 26.06.,
4. - 29.09.2010 ja töövõimetuslehel
5. - 22.12.
6. Hageja oli käenduslepingu sõlmimise ajal 30.06.2010 tööl. Kohus ei pea võimalikuks, et hageja oleks olnud võimeline töötama reanimobiilosakonnas kiirabiauto juhina, kui tal oleks esinenud selline ajutine vaimutegevuse häire, mille tõttu ta oleks olnud nimetatud ajal otsusevõimetu. Ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis ei tuvastanud hagejal selliste vaimse seisundi häirete olemasolu 30.06.2010, mis oleks takistanud tal oma tegude tähendusest adekvaatselt aru saada ning neid õigesti juhtida. 2011 on hageja suhtes kohaldatud tahtest olenematut ravi. Ekspert järeldas, et hagejal esineb käesoleval ajal krooniline vaimuhäire ehk bipolaarne meeleoluhäire ja vaimse arengu aeglustumise tõttu on hageja kergesti mõjutatav. Esmakordselt avaldus bipolaarne meeleoluhäire septembris 2010 haiglaravil olles. Ekspert ei tuvastanud hagejal vaimse seisundi häirete esinemist 30.06.2010 sellisel määral, mis oleks takistanud tal oma tegudest adekvaatselt aru saada ja neid juhtida. Seega ei tõenda ekspertiis, et hagejal oleksid 30.06.2010 esinenud sellised ajutised vaimutegevuse häired, milliste tõttu ta oleks olnud otsusevõimetu. Ekspert on samas märkinud, et täiendavad andmed võivad selguda hageja töökaaslaste ja lähedaste arvamusest ning täiendavalt võiks esitada hagejat esimesena ravinud raviarsti V. Sergejevi arvamuse ja kliinilise psühholoogi T. Luksi arvamuse, mis arvetaksid hageja lähedaste ja töökaaslaste selgitusi. Vaatamata eksperdi märkusele ei esitanud hageja 12.03.2012 istungil sellesisulisi taotlusi. Hageja ei soovinud eksperdi ärakuulamist ja loobus varasemalt taotletud tunnistajate ülekuulamisest. 29.05.2012 esitas hageja taotluse korduva ekspertiisi määramiseks, milles hageja palus uutele ekspertidele 4 esitada samasisulised küsimused, nagu olid esitatud varasema ekspertiisi koostanud eksperdile. Taotluses heitis hageja eksperdile ette, et see on jätnud arvestamata dr Sergejevi ja dr Luksi arvamused. Kuivõrd hageja oli varasemalt loobunud tunnistajate ülekuulamise taotlusest, ei olnud võimalik koostada viidatud arvamusi, lähtudes hageja töökaaslaste ja lähedaste selgitustest. Kuna taotlus oli esitatud hilinemisega, oli põhistamata ja taotluse esitamise ajaks oli hageja juba loobunud omapoolsete tunnistajate ülekuulamisest, jättis kohus hageja taotluse rahuldamata. Kuna hageja ei tõendanud temal 30.06.2010 käenduslepingu sõlmimise ajal ajutise vaimutegevuse häirete esinemist ega ka otsusevõime puudumist, jättis kohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt välja riigilõivu 1 597,34 eurot ja ekspertiisitasu 255 eurot riigituludesse, kuna menetluses oli hageja neist kuludest vabastatud. Apellatsioonkaebus
7. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Harju Maakohus on oluliselt rikkunud materiaal- ja menetlusõigusnorme. Kohus on jätnud põhistamata ja ebaõigesti tuvastanud TsÜS § 13 lg 3 aluseks olevaid asjaolusid. Kohtuotsuse p-des 15 ja 16 tegi kohus järelduse, et kostjalt saadud raha kasutati osaliselt ka hageja enda huvides. Asjaolu, et hageja ja kolmas isik olid abikaasad, ei tähenda aga otseselt seda, et hageja ja kolmas isik olid lepingu sõlmimise momendil majanduslikult seotud. Kohus on, seostades kohustuse AS Kagu Invest ees ja kostjalt saadud laenu, teinud ebaõige järelduse. Tsiviilasja materjalidega on tõendatud, et kolmas isik kandis
8. aastal AS-le Kagu Invest üle 185 000 krooni, mille tagajärjel kustutati kohustus AS Kagu Invest ees ning see võimaldas hüpoteegi ümbervormistamist Eesti Vabariigi nimele 17.06.2010 sõlmitud hüpoteegi üleandmise lepingu alusel. Seega ei ole selge, mille alusel on kohus tuvastanud nende kahe ülalnimetatud fakti vahelise seose. Ühtlasi ei ole kohus analüüsinud TsÜS § 13 lg-t 3 17.06.2010 sõlmitud hüpoteegilepingu osas. Kohus on rikkunud hageja menetlusõigust, jättes hageja taotluse, mis oli ka põhistatud, täiendava ekspertiisi või alternatiivselt uue ekspertiisi tegemiseks otsusevõimetuse kohta, rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmiseks ei esinenud ühtegi alust. Vastused apellatsioonkaebusele
9. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja loobus maakohtus tunnistajate ülekuulamisest, mispeale loobus ka kostja oma tunnistajate ülekuulamisest. Kui ringkonnakohus peab vajalikuks tunnistajate ülekuulamist, siis soovib kostja, et kuulatakse üle ka tema tunnistajad.
10. Kolmas isik peab otsust õigeks. Ringkonnakohtu otsus
11. Ringkonnakohus, leiab, et maakohtu 29.06.2012 otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja asi saata

§ 657lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks lahendamiseks.

Hageja esitas maakohtule hagi 30.06.2010 sõlmitud käenduslepingu tühisuse tuvastamiseks otsusevõimetuse tõttu. Hageja käendas kolmanda isiku poolt kostjalt 15.07.2008 sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu 300 000 krooni. 5 Maakohus jättis hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Kohus tuvastas, et käendatud laenulepingu algul saadud summat kasutati osaliselt hageja huvides ja et hageja oli 30.06.2010 otsusevõimeline. Maakohus on hagejale ette heitnud, et ta ei ole oma nõuet tõendanud. Maakohus määras hageja taotlusel ekspertiisi hageja otsusevõimetuse tuvastamiseks 30.06.2010 käenduslepingu sõlmimisel. Ekspertiisiaktis on märgitud, et hageja on viibinud alates 1969 aastat 6 korda ravil ja 30.09.2010 toodi ta ravile kiirabi ja politsei poolt. Eksperdi otsusest nähtub, et esitatud materjalidest ei selgu hageja vaimse seisundi häired sellisel määral, mis takistanuks tal oma tegude tähendusest adekvaatselt aru saada ning neid õigesti juhtida. Eksperdi otsuse p-s 2 on selgitatud, et täiendavad asjaolud võivad selguda hageja töökaaslaste, lähedaste selgitustest, raviarst- psühhiaater V. Sergejevi arvamusest, mis arvestaks hageja töökaaslaste ja lähedaste selgitusi hageja käitumise kohta käenduslepingu sõlmise perioodil; samuti esimest ravi määranud psühholoog T.Luksi arvamusest. Ekspert on aktis märkinud, et hageja on invaliid, töövõime kaotusega 80%. Seega ei saanud maakohus oma otsust rajada ekspertiisiaktis tuvastatule ja samaaegselt heita hagejale ette nõude tõendamata jätmist. Kui maakohus hageja taotluse ekspertiisi määramiseks rahuldas, pidi kohus tagama, et akt oleks tõendina korrektne või tagama aktis oleva ebaselguse kõrvaldamise. Ringkonnakohtu hinnangul oleks kohtul endal tulnud ekspertiisiakti ebaselgus kõrvaldada, millise võimaluse annab

§ 304

lg 1 korduva ekspertiisi läbiviimine või eksperdi ja ekspertiisiaktis toodud isikute tunnistajatena ärakuulamine. Maakohus on rikkunud

§ 232

lg-s 1 sätestatud kõigi tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet, mistõttu kohtulahend ei ole seaduslik. Ekspert on selgitanud, mis on teinud arvamuse andmise keeruliseks ja kuidas seda vastuolu kõrvaldada. Hageja taotluse korduva ekspertiisi määramiseks jättis kohus rahuldamata, kuigi kostja ei ole taotlusele vastu vaielnud, vaid on selgitanud, et uut eksperti ei peaks saama määrata hageja, sest siis võib olla arvamus kallutatud või erapoolik. Ebaõige on maakohtu otsuse põhjendus, et taotlus oli esitatud hilinemisega, kuna 12.03.2012 istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks eelmenetluse lõpetanud ja asunud asja sisulise arutamise juurde. Et eelmenetlus on lõppenud, selgitas kohus alles 11.06.2012 istungil. Sellises olukorras oleks kohtul tulnud taotlus sisuliselt lahendada ja arvestada, et kostja taotlusele vastu ei vaielnud. Maakohus rikkus

§ 348

lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt, ja

§ 348

lg 3 teist lauset ning

§ 351

lg-t 2, mis paneb kohtule kohustuse tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse puutuvate (asja lahendamiseks oluliste) asjaolude kohta. Sellised rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised

§ 656

lg 1 p 1 järgi.

§ 351

lg 1 sätestab, et kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kohus võimaldab pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha ning lõike 3 kohaselt kui pool ei ole võimeline arvamust avaldama seisukoha või kahtluse suhtes, millele kohus on tähelepanu juhtinud, võib kohus määrata talle tähtaja seisukoha esitamiseks.

§ 392

lg 1 p-st 4 tulenevalt eelmenetluses selgitab kohus eelkõige välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Enne asja sisulise arutamise lõpetamist peab kohus

§ 401

lg-te 1 ja 2 kohaselt arutama menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid ning küsima menetlusosalistelt, kas nad soovivad täiendada asja arutamist. Kohtuistungi protokollidest nähtuvalt ei ole pooled ega 6 kolmas isik seletusi 30.06.2010 lepingu sõlmimise asjaolude kohta andnud ning kohus ei ole välja selgitanud ega teinud pooltele ettepaneku vastavate tõendite esitamiseks, millele ekspertiisiaktis tähelepanu juhiti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole käesoleva tsiviilasja läbivaatamisel eelnimetatud menetlusõiguse norme järginud ning see toob endaga kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise

§ 656lg 2 kohaselt.

Menetluskulud jaotab kohus asja uuel läbivaatamisel. Ulvi Loonurm Mare Merimaa Tiit Kollom 7