lg 22 alusel, kuna kaebaja ei ole võimeline sellist töökohustust täitma, sest töötamine ja elamine ühes ja samas sektoris kõrgohtlike kinnipeetavatega ohustab kaebajat ja ka vangla julgeolekut. Kaebaja leiab, et haldusakt nr 610/9457-1 on meelevaldne, põhjendamatu ja alusetu. See tuleb tunnistada õigusvastaseks ja tühistada. Haldusakti on koostanud II üksuse kontaktisik Pr K. L, kes teostas samaaegselt distsiplinaarmenetlust kaebuse esitaja suhtes. Haldusakti on allkirjastanud julgeolekuosakonna juhataja Hr M. K., kes on määranud kaebajat E8 sektori koristajaks. Kaebaja leiab, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjad nr 6-3/634-D ja nr 6-3/1986-D on alusetud ja õigusvastased. Need käskkirjad tuleb tühistada. Karistused on määratud meelevaldselt ja põhjendamatult. Menetleja on karistuse määraja alluvuses. Nii menetleja kui ka karistuse määraja on olnud meelevaldsed ja mitte objektiivsed. Kaebaja leiab, et sisuliselt on ühe ja sama tegevuse eest karistatud topelt. Esimene juhtum on jäetud lahendamata ning koheselt järgneb sama asja eest teine karistus. Kaebaja leiab, et distsiplinaarvõim peab olema ainult vangla direktoril, mitte üksuse juhil või kontaktisikul, mis võimaldab diskrimineerimist ja meelevaldsust. Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus § 7 sätestab vangla struktuurüksused ning lõike 1 kohaselt üksustel puuduvad täitevvõimu volitused. Seadusest ei tulene selliseid 2 volitusi, mis võimaldaksid üksuse juhil või tema alluvatel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata. Seega leiab kaebaja, et karistused on alusetud, kaalutlematud, ebaobjektiivsed ning distsiplinaarkaristuste määramisel on ületatud volitusi. 02.03.2011 toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja, et soovib nii osakonnast E7 kui ka E8 ära saada. Väidab, et tema tervis ja elu on seal ohus. Töö tegemise vastu ei ole kaebajal midagi. Kaebaja jääb oma kaebuse juurde ja palub see rahuldada. M V. palub tühistada Viru Vangla 02.03.2010.a käskkirja nr 6-2/124-T, 06.08.10 käskkirja nr 6.-2/773-T, 04.11.10 vaideotsuse nr 6-12/215-1, 24.03.10 haldusakti nr 6-10/9457-1, 05.04.10 käskkirja nr 6.-3/634-D, 13.09.10 käskkirja nr 6-3/1986-D ja tuvastada õigusvastasuse (seoses vaietele vastamisega). Kaebaja taotleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus, et tuvastada õigusvastasus distsiplinaarkaristuste määramisel üksuste juhtide või kontaktisikute poolt ning tunnistada selline toiming seaduse ja põhiseadusega vastuolus olevaks. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Viru Vangla leiab kirjalikus vastuses kohtule, et M.V. kaebus on põhjendamatu ja see tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja leiab, et kuna
-i § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, siis ITK võimalikud puudused ei ole käesoleva vaidluse esemeks ja need ei saa mõjutada kinnipeetava töökohustust. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja väitele, et tööle määramise käskkirjad on allkirjastanud selleks ebapädevad ametnikud. Vastustaja on seisukohal, et kuna M. K. ja N. P. olid käskkirja allkirjastamise ajal direktori asetäitja vangistuse alal ülesannetes, siis on tööle määramise käskkirjad allkirjastanud selleks pädevust omavad ametnikud. Siinjuures peab vastustaja juhtima tähelepanu asjaolule, et HMS-i § 54 sätestatu kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt. Käesoleval juhul on haldusakti välja andjaks Viru Vangla, s.o pädevust omav haldusorgan. Kinnipeetava poolt väidetu, et tema elu ja tervis satub koristades ohtu, on paljasõnaline. Tugevdatud järelevalvega osakonnas, kuhu M V. tööle määrati, on kinnipeetavate järelevalve teostatud efektiivsemal viisil, kui teistes osakondades, sest vahetuses on rohkem valvureid, kes viibivad osakonna sees või selle vahetus läheduses. M V. rõhutab korduvalt enda kaebuses, et tema ja teised tugevdatud järelevalve osakonnas paiknevad kinnipeetavad ei hakanud ja ei hakkagi kunagi tööle. Väited, mida kinnipeetav on keeldumise põhjendusena esitanud ei ole süüd välistavaks ning on paljasõnalised ja tõendamata. Vangla ei saa kinnipeetavate poolset tööst keeldumist tolereerida, sest vastupidisel juhul on ohus vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Põhiseaduslik alus kinnipeetavate töökohustuseks tuleneb PS-i § 29 lg-st 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, v.a töötamine kaitseväeteenistuses või asendusteenistuse raames, nakkushaiguste leviku tõkestamiseks, loodusõnnetuste ja katastroofi korral ning süüdimõistetute töö. Ka ElÕK välistab sunnitöö määratlusest kinnipeetavate töö, nähes art 4 lg 3 punktis a ette, et konventsiooni mõistes sunniviisiline või kohustuslik töötamine ei hõlma töid, mida harilikult vastavalt konventsiooni artiklile 5 nõutakse kinnipidamisel või kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral.
-i § 37 lg 1 piirab seega kooskõlas PS-i § 29 lõikega 2 kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd
-i § 38 lg 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS M V. palub halduskohtul tühistada Viru Vangla 02.03.2010.a käskkirja nr 6-2/124-T, 06.08.10 käskkirja nr 6.-2/773-T, 04.11.10 vaideotsuse nr 6-12/215-1, 24.03.10 haldusakti nr 6-10/9457-1, 05.04.10 käskkirja nr 6.-3/634-D, 13.09.10 käskkirja nr 6-3/1986-D ja tunnistada vaidemenetlusega viivitamine õigusvastaseks. Kaebaja palub ka algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus, et tuvastada õigusvastasus distsiplinaarkaristuste määramisel üksuste juhtide või kontaktisikute poolt ning tunnistada selline toiming seaduse ja põhiseadusega vastuolus olevaks M V. on määratud tööle finants- ja majandusosakonda majandustööle abitööliseks alates 02.03.2010 kuni 01.06.2010 ja ka alates 06.08.2010 kuni 10.11.2010.a. 3 Esimesel korral M V.u karistati selle eest noomitusega, et ta keeldus tööst. Teisel korral M V.u karistati 10 päevase kartseriga selle eest, et ta keeldus tööst. Tartu Halduskohus nõustub vastustajaga, et tööle määramise käskkirjad on allkirjastanud selleks pädevad ametnikud. Vangla sisekorraeeskirja § 12 sätestab, et direktori asetäitja, kellele allub vangistusosakond, pädevuses on teha otsus „Vangistusseaduse“ § 8 lõike 2, § 24 lõike 1 , § 25 lõigete 1 ja 2, § 28 lõike 3, § 29 lõike 3, § 38 lõike 21, § 39 lõike 3, § 43 lõike 3, § 46 lõike 2 ja § 93 lõike 7 alusel. Kuna M. K. ja N. P. olid käskkirjade allkirjastamise ajal direktori asetäitja vangistuse alal ülesannetes, siis on tööle määramise käskkirjad allkirjastanud selleks pädevust omavad ametnikud. Direktori asetäitja vangistuse alal ametikoht oli Viru Vanglas täitmata, siis määrati Viru Vangla direktori 28.01.2010 käskkirjaga nr 3.1-1156 alates 01.02.2010 direktori asetäitja vangistuse alal teenistusülesandeid täitma julgeolekuosakonna juhataja M.K. M. K. direktori asetäitja vangistuse alal teenistusülesannete panemise eesmärgiks oli asjaolu, et viimane täidaks direktori asetäitja jooksvaid teenistusülesandeid vangla sisekorraeeskirja § l2 sätestatud otsustuspädevuse piires, milleks on muuhulgas kinnipeetavate tööga hõivamine vastavalt
Vangla direktor ei volitanud teisi ametnikke täitma direktori asetäitja vangistuse alal teenistusülesandeid ja sisuliselt läksid igapäevatöös direktori asetäitja vangistuse alal jooksvad teenistusülesanded üle M. K.. HMS-i § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane juhul, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt. Käesoleval juhul on haldusakti välja andjaks Viru Vangla, s.o pädevust omav haldusorgan. 26.07.2010 käskkirjaga nr 3.1-1/334 määrati ajavahemikul 26.07.2010 kuni 22.08.2010 direktori asetäitja vangistuse alal ülesandeid täitma N. P. Kaebaja väidab, et üksuse juhil puudub pädevus distsiplinaarkaristuse määramiseks. Üksuse juhile tuleneb vangla sisekorraeeskirja §-st l5 pädevus allkirjastada distsiplinaarkaristuse määramise käskkirju, mistõttu on kaebaja väide pädevuse puudumisest paljasõnaline. Kirjeldatu alusel puudub halduskohtul alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust.
lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama.
lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.
lg 3 järgi rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vangla juhtkonna äranägemisel. Eeltoodud sätetest nähtuvalt on kinnipeetav kohustatud töötama ja seda ka juhul, kui ta määratakse majandustöödele abitööliseks. M V. rakendati tööle finants- ja majandusosakonda majandustööle abitööliseks alates 02.03.2010 kuni 01.06.2010 ja ka alates 06.08.2010 kuni 10.11.2010.a. Seega oli kaebaja ülesandeks sektsiooni koristamine. Kaebaja põhjendas tööle asumisest keeldumist sellega, et tööle määramise käskkirjad nr 62/124-T ja nr 6-2/773-T tuleb tühistada, kuna käskkirjad on väljastatud kinnipeetava nõusolekut ja soove arvestamata. Samuti pole arvestatud julgeoleku riskidega. Käskkirjade eesmärgiks ei ole tööle määramine, vaid kinnipeetavate massiline karistamine teadmisega, et E7 ja E8 osakonnast ei hakka keegi sellistes tingimustes ja olukorras tööle. Kaebaja leiab, et antud tegevus on vastuolus Euroopa Vanglareeglistiku REC
Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2007.a otsus haldusasjas nr 3-3-1-103-06, p 14). 4 Halduskohus leiab, et koristustööd ei saa ka pidada sunniviisiliseks tööks, kuna kohustuslikul jõukohasel tööl on kasvatuslik ja hariv iseloom, mida kinnitab ka EIÕK art 4 p 3, mille kohaselt on lubatud kinnipidamise käigus rakendatava töökohustuse raames tööd, mida harilikult nõutakse kinnipidamisel või selliselt kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral. Töökohustusest on
lg 2 kohaselt vabastatud vaid üle 63 aasta vanused kinnipeetavad, üld- või kutseharidust omandavad või tööalasel koolitusel osalevad kinnipeetavad, kuni 3-aastast last kasvatavad kinnipeetavad ning kinnipeetavad, kes ei ole tervislikel põhjustel võimelised töötama. Kaebaja sellistele kriteeriumidele ei vastanud. Antud juhul olid tööle määramise käskkirjad kaebuse esitajale täitmiseks kohustuslikud. Samuti oli vanglaametniku korraldus tööle asumiseks seaduslik ja korralduse mittetäitmisega pani M V. toime distsipliinirikkumise. Käesoleval juhul on ilmselge, et täitmata jäetud vanglaametnike korraldus asuda abitööle st koristama ei vastanud tühise haldusakti tunnustele. Seega on M V. vanglaametniku korralduse täitmata jätmisega rikkunud
Ülalviidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt oli kinnipeetaval kohustus alluda vanglaametniku korraldusele sõltumata sellest, kas M V. arvates oli see õiguspärane, st Viru Vangla kodukorraga kooskõlas, või mitte. Nagu märgitud, ei saanud korraldust HMS § 63 lg 2 alusel ilmselgelt tühiseks pidada. Tartu Halduskohus märgib, et asjassepuutumatud on kaebaja väited Euroopa Vanglareeglistiku REC
lg 22 alusel, kuna kaebaja ei ole võimeline sellist töökohustust täitma, sest töötamine ja elamine ühes ja samas sektoris kõrgohtlike kinnipeetavatega ohustab kaebajat ja ka vangla julgeolekut. Vastustaja on õigesti juhtinud tähelepanu sellele, et
-i § 38 lg 22 sätestatu on käitumisjuhis vanglale ning vangla kohustus on hinnata seda, kas M. V. töötamine toob kaasa julgeolekuohu ja kas ta tuleks seetõttu töötamisest vabastada. Kinnipeetaval endal puudub õigus selle sätte alusel nõuda enda töölt vabastamist. Käesoleval juhul on vastustaja hinnanud elulisi asjaolusid ja leidnud, et M. V töötamine ei ole ohtlik tema elule ja tervisele. Seega ei ole kinnipeetava poolt väidetu leidnud kinnitust. Asja materjalidest ei nähtu ka, et tööle määramise käskkirjade andmisel ja distsiplinaarkaristuste määramisel oleks esinenud menetluslikke rikkumisi. Eriti rõhutab kohus, et kui 11.08.2010 ei allunud M V. vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle siis tähtaeg hakkas TsÜS-i § 135 lg 1 kohaselt kulgema järgmisest päevast,12.08.2010. Kuu aja jooksul alates 12.08.2010 on 11.09.2010, kuid kuna 11.09.2010 on laupäev so. puhkepäev, siis TsÜS-i § 136 lg 8 kohaselt loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval s.o 13.09.2010. Kuna M. V määrati distsiplinaarkaristus 13.09.2010, siis ei ole karistuse määramisel rikutud seadusest tulenevat tähtaega. Seega on halduskohus seisukohal, et M. V määratud distsiplinaarkaristused on õiguspärased. Distsiplinaarkorras karistamisel on järgitud kõiki
-i § 64 lõigetes 1, 2, 3, 4 ja 41 kehtestatud nõudeid. Läbi on viidud distsiplinaarmenetlus, kaebajat on teavitatud temapoolsest rikkumisest, kaebaja on andnud selgitusi, menetluse käik on protokollitud ja karistus on määratud ettenähtud tähtaja piires pädeva isiku poolt ning määratud karistus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega. Distsiplinaarkaristused määras pädev ametnik, see vormistati käskkirjadena ja on põhjendatud (
Määratud karistusi ei ole alust pidada ka ebaproportsionaalseteks. Kuna tööle määramise andmine ja distsiplinaarkaristuste määramine oli õiguspärane, siis selle tühistamiseks puudub alus. Kirjeldatu alusel tuleb jätta kaebus Viru Vangla 02.03.2010.a käskkirja nr 6-2/124T, 06.08.10 käskkirja nr 6.-2/773-T, 04.11.10 vaideotsuse nr 6-12/215-1, 24.03.10 haldusakti nr 6-10/9457-1, 05.04.10 käskkirja nr 6.-3/634-D, 13.09.10 käskkirja nr 6-3/1986-D tühistamisnõudes rahuldamata. M V. palub halduskohtul tunnistada vaidemenetlusega viivitamine õigusvastaseks. Kuna kaebaja on kaebuses vaidlustanud vaidemenetlusega viivitamise, mistõttu vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks esitatud nõue vaidemenetlust käsitlevas osas kuulub rahuldamisele 5 ja on põhjendatud. Halduskohus nõustub, et vaidemenetlus on ette nähtud selleks, et anda isikule võimalus kaitsta oma õigusi kohtumenetlusest olulisemalt reeglina kui kiirema vahendi abil. Samuti leiab kohus, et see on ka odavam lahendamise viis ning seadusandja ongi sellise lahendamisviisi ette näinud, mistõttu on isikule tagatud vaidemenetluses õiguste kaitse seadusega. Seadusega tagatud õigusest ilmajätmine on õigusvastane tegevus. Halduskohus märgib, et vaidemenetluses tekkinud vaide lahendamise viivitus ei ole põhjuseks distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks. Kuivõrd ükski seadus ei sätesta, et vaidemenetluse läbiviimine või selle mitte läbiviimine võiks mõjutada distsiplinaarkaristuse määramist ning mõjutada käskkirja sisu kvaliteeti. Vaidemenetluse tähtaja möödumisel tuleb karistust määrav käskkiri vajadusel vaidlustada, kuid käskkirja tühistamist või kehtetust see kaasa ei too. Haldusasja materjalide järgi M V. esitas vaide 30.03.2010, vaideotsus tehti alles 04.11.2010, M V. esitas vaide 12.04.2010, vaideotsus tehti alles 29.11.2010, M V. esitas vaide 03.09.2010, vaideotsus tehti alles 13.12.2010, M V. esitas vaide 14.09.2010, vaideotsus tehti alles 01.12.2010. Vastavalt
lg 41 justiitsministeerium vaatab läbi vangla direktori haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Vangla direktor vaatab läbi muid vanglateenistuja haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Sama paragrahvi lg 7 kohaselt vaie lahendatakse 30 päeva jooksul, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. HMS § 41 kohaselt kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. Kohus märgib, et kaebajale oleks HMS § 41 järgi pidanud teatama, et vangla vajab vastamiseks pikemat aega. HMS § 84 kohaselt tuli vaie lahendada hiljemalt 30 päeva jooksul ning vaiete lahendamise viivitust ei õigusta töökoormuse kasv. Vaidemenetluse eesmärk jäi kaebajal selle tõttu saavutamata, seega tuleb vangla tegevuses tuvastada õigusvastasus, kuna seadusest tulenevalt on vanglal kohustus vaided lahendada tähtaegselt ja seda ei saanud jätta lahendamata. Menetluskulu jääb menetlusosaliste endi kanda. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.