KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 3. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-1

§ 22

p 4, millega tunnistati kehtetuks ÕÕS § 18 lg-d 5¹-57, ja sama seaduse § 22 p 7, millega täiendati ÕÕS § 28 lg-ga 10, ei ole põhiseadusega vastuolus. Samale seisukohale asus Tallinna Ringkonnakohus analoogilises haldusasjas nr 3-10-846 tehtud lahendis.

1. Tallinna Halduskohtu 09.12.2011 otsusega jäeti K. K kaebus rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused: Vastavalt kuni 30.06.2009 kehtinud redaktsioonile oli ÕÕS § 18 lg 5¹ kohaselt ühel kuni 5aastast last kasvataval vanemal, kes on lõpetanud õppe ÕÕS § 15 lg-s 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, õigus taotleda riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa (välja arvatud intressid) osalist kustutamist. Riigi
2. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22p-ga 7 täiendati ÕÕS §-i 28 muuhulgas lg-ga 10 järgmises sõnastuses: „

§ 22

p 4, mistõttu saab käesolevas vaidluses asjassepuutuvaks sätteks pidada vaid ÕÕS § 28 lg-t

1. Antud juhul ei tulene kaebajale õigust õppelaenu jätkuvaks (osaliseks) hüvitamiseks õiguspärase ootuse põhimõttest ning puudub vajadus tunnistada ÕÕS § 28 lg-t 10 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 leiti, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada. Riik peab reageerima ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, et riiki toimivana hoida ja mitte majanduslikesse raskustesse sattuda. Seadusandja peab arvestama riigieelarve koostamisel riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi poolt hüvitatavate õppelaenude võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi poolt tehtavate kulutuste vähendamiseks. Seadusandjal on lai poliitilise otsustamise ruum selles, milliseid isikute gruppe selline kärpimine puudutab. Tegemist oli avalikes huvides tehtud eelarvekärbetega. Kaebaja täitis kõik õppelaenu osalise kustutamise eeldused alles siis, kui õppelaenu osalist kustutamist võimaldav regulatsioon enam ei kehtinud. Seega ei olnud kaebajal riigi
2. aas3

vastuvõtmise ajal veel ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima ja millele laieneks õiguspärase ootuse põhimõte. Õiguspärane ootus õiguskorraga antud õiguse kehtimajäämise suhtes ei saa isikul tekkida reeglina varem, kui tekib isiku subjektiivne õigus nõuda riigilt mingi kohustuse täitmist. Seadusandja oli

1. a-l väljendanud õppelaenu osalise kustutamise taotlemise võimaldamisega soovi toetada noorte lastega perede majanduslikku olukorda.
2. a-l kujundas seadusandja regulatsiooni vastavalt muutunud oludele ümber. Riigi
3. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

eelnõu seletuskirjast nähtub, et „vajaduse muudatuste järele on tinginud erakorraline olukord Eesti majanduses“. Sellega väljendas seadusandja vajadust muutunud olude tingimustes kõnealuse soodustuse andmine lõpetada. Kohus möönab, et seadusandja selline otsustus oli ebasoodne paljudele õppelaenu kustutamise õigust veel mitte omavatele isikutele, kes lootsid õppelaenu kustutamise kriteeriumid täita teatud aja möödudes. Samas ei saa ainuüksi seetõttu kohus kehtestada seadusandjale reegleid selle kohta, millisel viisil ja millises suunas oleks seadusandja pidanud varasemaid õigussuhteid muutma. Eeltoodust lähtudes ei leia kohus ÕÕS § 28 lg 10 vastuolu põhiseadusega. Kohtul puudub alus nii ÕÕS § 28 lg 10 kui ka kaebaja viidatud riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22p 4 kohaldamata jätmiseks.

Ka Tallinna Ringkonnakohus on analoogilises asjas nr 3-10-846 tehtud otsuses leidnud, et riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22

p 4, millega tunnistati kehtetuks ÕÕS § 18 lg-d 5¹- 57, ja sama seaduse § 22 p 7, millega täiendati ÕÕS § 28 lg-ga 10, ei ole põhiseadusega vastuolus. Halduskohus nõustub viidatud lahendis toodud argumentatsiooniga ega pea vajalikuks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Käesoleval juhul on määrav, et vaidlusaluse õppelaenu tagasimakstava osa suurus ei ole selline, mis oleks kaalunud üles riigi hädavajaduse teha riigieelarvesse avalikest huvidest lähtuvaid kärpeid. Sellised kärped puudutasid väga laialdast hulka elualasid. Õppelaenu summa (tagasimakse 335,5 eurot aastas ehk ca 28 eurot kuus) kaebaja kanda jätmine ei saa tuua kaebajale kaasa niivõrd olulist elukorralduse muutust, mis oleks pidanud välistama puudutatud isikutegrupi (üliõpilased, kes said õpingute ajal lapse) hädavajalikest kärbetest puutumata jätmist. ÕÕS § 18 lg 1 kohaselt alustab laenusaaja laenu tagastamist 12 kuu möödumisel õppe lõpetamisest arvates. Aasta on piisavalt pikk aeg, et teha vajalikud ümberkorraldused. Kaebaja vastab ka ÕÕS § 18 lg 4 tingimustele, mis näeb ette järgmist: „Õppelaenu tagasimaksmise tähtaja kulgemine peatub ja intressi tasumise kohustust ei teki laenusaajal ajateenistuses viibimise ajaks või ühel vanemal lapse kolmeaastaseks saamiseni või arst-residendil residentuuri lõpetamiseni vastava tõendatud taotluse saamise hetkest. Riik tasub käesolevas lõikes nimetatud perioodil krediidiasutusele õppelaenusumma jäägilt tasumisele kuuluva intressi kommertsintressimäära ulatuses käesoleva seaduse § 16 lõike 2 alusel riigi ja krediidiasutuse vahel sõlmitavas lepingus sätestatud tingimustel.“ Seega oli kaebajal aega 3 aastat muutunud olukorraga harjumiseks ja selle aja eest oleks tasunud riik ka õppelaenu intressid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. K K apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista vastustajalt välja kaebaja kohtukulud (riigilõiv). Põhjendused: 4

vastuvõtmise ajal veel ÕÕS-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima ja millele laieneks õiguspärase ootuse põhimõte. Kaebaja leiab, et põhiseaduse põhiprintsiibiks on õigusriigi printsiip, mille all tuleb vaadelda õiguskindluse printsiipi. Kõik seadused peavad olema kooskõlas õiguskindluse printsiibiga. Õiguskindlus on üks üldisel tasemel sõnastatud väärtusi, mis on osa põhiseaduses sisalduvast väärtussüsteemist, kuhu kuuluvad veel sellised põhimõtted nagu Eesti riigi rajatus õiglusele, võrdsus ja demokraatia. Nende üldiste väärtuste süsteemis tulebki konkreetsel juhul otsus langetada. Põhiseaduse tõlgendamisel kehtib põhiseaduse ühtsuse nõue - erinevate põhiseaduslike normide vahel tuleb otsida eelkõige kompromisse, mis tagaksid võimalikult paljude põhimõtete realiseerimise võimalikult suures ulatuses. Õiguskindluse printiibist tuleneb, et õiguslikku olukorda ei tohi mõjuva põhjuseta muuta, lahendus peab olema võimalikult ettenähtav. Õiguskindluse printsiip on jaotatav kaheks - ühelt poolt kindlus valitsevate normide sisu kohta, teiselt poolt kindlus nende püsivuse suhtes. Õiguse püsivus, mis võimaldab igaühel oma elu õiguskorra teatud stabiilsust eeldades kujundada, on seotud tagasiulatuva jõuga seaduste ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Riigil on küll õigus õiguslikku regulatsiooni muuta, kuid muutmisel peab riik arvestama puudutatud isikute õigustatud ootusega regulatsiooni kehtima jäämiseks. Riik oleks pidanud regulatsiooni kehtestamisel arvestama ka nende isikute õiguspärase ootusega, kes juba õppisid ja kel oli laps sündinud enne 2009. aasta 1. juulit. Õppima asumine ja laenu võtmine on igale perele pikaajaliste tagajärgedega otsus ning kui riik otsustab mingil hetkel regulatsiooni muuta, siis peab see olema põhjendatud ja igakülgselt kaalutud ning kaalutlustest peab nähtuma ka juba nende isikute õiguspärase ootuse purustamise vajalikkus, kes juba on asunud oma õigust realiseerima laenu võtmise näol. Kui isikutel oleks olnud kahtlus, et riigipoolne soodustus noortele peredele kaob väikse etteteatamise aja jooksu, siis oleks nad oma laenu võtmist rohkem kaalunud ja leidnud muid lahendusvariante kui laenu võtmine. Kuigi kaebaja ei olnud kooli lõpetanud 1. juuliks 2009, oli ta siiski asunud oma õigust realiseerima laenu võtmisega. Kohus märgib otsuses ekslikult, et kaebaja viitas riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt

§ 22p-le 4.

Kohus ei saa teha ettekirjutusi seadusandjale, kuid tulenevalt HKMS § 2 lg-st 1 on kohtu kohustus eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel. Kaebaja leiab, et ÕÕS § 28 lg 10 on vastuolus õiguskindluse printsiibiga. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et käesoleval juhul on määrav, et vaidlusaluse õppelaenu tagasimakstava osa suurus ei ole selline, mis oleks kaalunud üles riigi hädavajaduse teha riigieelarvesse avalikest huvidest lähtuvaid kärpeid. Kaebaja kordab kaebuse põhjendusi ja leiab jätkuvalt, et soodustuse lõpetamise õigustuseks toodud üldsõnaline põhjendus ei korva tema õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist. Uue regulatsiooni kehtestamise ajaks oli kaebaja õppinud Tartu Ülikoolis juba kolm aastat ja tal oli üle aasta vanune laps. Tal oli õigustatud ootus, et riigi poolt kehtestatud normid jäävad tema suhtes kehtima, riik ei saa käituda oma kodanikega põhimõttel riik annab sõna, riik võtab sõna. Kohtu poolt viidatud ÕÕS § 18 lg-d 1 ja 4 kehtisid ka koos vaidlusaluse ÕÕS § 18 lg-ga 5² ning neid ei saa käsitleda kui võimalust muutunud regulatsiooniga harjumiseks õppelaenu tagasimakseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks. Kaebuses toodud asjaolusid silmas pidades pole ka mingit kokkupuudet nimetatud sätetes toodud olukordadega. 7. Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ja nõustub kohtuotsuse põhjendustega. 5

§ 22

p-ga 4 tunnistati kehtetuks ÕÕS § 18 lg-d 5¹ kuni 57 ja § 22 p-ga 7 täiendati ÕÕS § 28 lg-ga 10) tema õiguspärast ootust. Õiguspärast ootust saab rikkuda õiguse suhtes, mis on isikul olemas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas 30.09.1994 otsuses nr III-4/A-5/94: „Põhiseaduse mõtte kohaselt on Eestis õiguse üldpõhimõtteks õiguspärase ootuse printsiip. Selle printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik.“ Seega ei tohi riik võtta isikult sõnamurdlikult talle kord antud õigusi ja vabadusi. Kuna kaebajal ei ole kunagi olnud õppelaenu osalise kustutamise õigust, siis ei saanud riik seadusemuudatusega sõnamurdlikult kaebaja õiguspärast ootust rikkuda ega jätta kaebajat temale antud õigusest ilma. Kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega oleks olnud tegemist olukorras, kus kaebaja oleks vastanud ÕÕS § 18 lg-s 51 kehtivuse ajal selles toodud tingimustele ja ta oleks esitanud taotluse õppelaenu osaliseks kustutamiseks, kuid seaduse hilisema muutmise läbi oleks kaebaja jäänud sellest õigusest ilma. Käesoleval juhul ei olnud kaebajal ÕÕS § 18 lg 51 6