← Eesti

3-11-2658/45

Obsah (6)§ 212§ 213§ 223§ 198§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Lilianne Aasma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 05.10.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2658 Haldu

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-11-2658 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla 26.09.2011 käskkirjaga nr 1279-d karistati Igor Ginzburgi vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks katseajaga 3 kuud. Käskkirja kohaselt seisnes I. Ginzburgi distsiplinaarsüütegu selles, et ta ei järginud 26.08.2011 vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel üldtunnustatud viisakusreegleid. Tallinna Vangla 31.10.2011 vaideotsusega nr 1-13/40718-3 jäeti I. Ginzburgi vaie rahuldamata.
  2. I. Ginzburg esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 26.09.2011 käskkirja nr 1279-d tühistamiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja vanglatöötaja suhtes ebatsensuurseid väljendeid kasutanud ega teda solvanud. Kaebaja seletuskirja distsiplinaarmenetluses ei arvestatud ning sellele eelistati põhjendamatult umbkeelse vanglatöötaja Katrin Ei paljasõnalist seletust. Vangla ei küsitlenud ka kaebaja kambrikaaslasi, kes vestlust pealt kuulsid.
  3. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, leides, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ja vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. Kaebaja väited vestluse sisu ja kasutatud väljendite kohta on ümber lükatud vanglateenistuse ametniku ettekandega, milles muu hulgas märgitakse: „Seejärel kinnipeetav kõrgendatud hääletooni kasutades küsis vene keeles, kuidas mind siia tööle võeti ning kasutas minu kohta venekeelset väljendit „debilnaja““. Kasutatud sõna „debilnaja“ ei saa ühiskonnas üldlevinud arusaamade kohaselt pidada viisakaks ning selle kasutamine vanglateenistuse ametniku suhtes on solvav. Tõendeid kogumis hinnates saab järeldada, et vanglaametniku ettekandes toodud asjaolud on tõesed ja distsipliinirikkumine on toime pandud.
  4. Tallinna Halduskohtu 20.04.2012 otsusega jäeti I. Ginzburgi kaebus rahuldamata järgmiste põhjendustega. Kohus loeb tõendatuks, et kaebaja kasutas vanglaametnik K. Eiga suheldes temale suunatult väljendit „debilnaja“. Vanglaametnikul puudus motivatsioon esitada valeettekannet. K. Ei kohtuistungil antud ütlustest (tl 66) nähtuvalt töötab ta Tallinna Vanglas alates augustist
  5. Kaebajaga tal mingeid muid suhteid peale tööalaste ei ole. 26.08.2011 toimunud vahejuhtumi ajal ei teadnud K. E kaebajat nimepidi, vaid tal tuli tuvastada ettekande koostamise ajal kaebaja kinnipeetavate registri järgi. Seega on isikliku kättemaksu motiiv välistatud. Kohus loeb tuvastatuks, et pärast vahejuhtumit palus K. E ettekande koostamiseks teistelt vanglaametnikelt abi, sest ta ei olnud enne ühtegi ettekannet koostanud. Kaebaja ja tunnistaja A. Ti kinnitatud fakt, et kõrgemad ametnikud käisid pärast K. Eilt saadud informatsiooni kambris vahejuhtumi asjaolusid selgitamas, näitab muu hulgas, et kogenud vanglatöötajad pidasid noorema kolleegi kirjeldust toimunust usaldusväärseks ja vahejuhtumit piisavalt tõsiseks, et sel moel reageerida. Kaebaja väitel ei saa K. E üldse vene keelest aru. K. E tunnistas, et ta tõesti ei oska vene keelt piisavalt hästi, et igast, eriti kiirest jutust aru saada. Samas nõustus kaebaja sellega, et väljend „debilnaja“ on kõlaliselt arusaadav ka vene keelt mitte oskavale inimesele. Kohus peab oluliseks, et K. E kasutas seletuskirjas ja kohtus tema kohta kasutatud sõna grammatiliselt õiges soolises vormis ehk nii nagu seda öeldakse 2

(5)3-11-2658 naissoost isikutele. Eesti keeles kasutatakse omadussõnu sooneutraalsel viisil ja on vähe usutav, et vene keelt mitte oskav inimene kasutaks võõrkeelset sõna ilma seda tegelikkuses kuulmata grammatiliselt õiges vormis. Tunnistaja A. Ti ütlused ei kinnita kaebaja väidet, et ta ei kasutanud väljendit „debilnaja“. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli ta vahejuhtumi ajal voodis ja kaebaja oli tema poole seljaga. K. E märkis, et kaebaja kasutas väljendit hetkel, kui ta tõusis toolilt kambri luugi ees ja ütles seda vaiksemalt. Sellises olukorras võis tunnistaja A. T väljendit, mis oli suunatud luugist välja ja mille ütlemise ajal kaebaja püsti tõusis (millega kaasnes paratamatult mingi heli), ka mitte kuulda. Kaebaja väidet, et ta kõnealust väljendit ei kasutanud, ei loe kohus usaldusväärseks. Kõigi tunnistajate ja ka kaebaja enda kirjeldustest nähtuvalt oli kaebaja vahejuhtumi käigus ärritunud, sest vanglaametnik ei osanud vene keelt, ning heitis talle isegi ette, et kuidas ta siis tööle võeti. On usutav, et ärrituse põhjustanud isikuga suhtlemisel kasutatakse kõrgendatud hääletooni ja ka ebatsensuurseid väljendeid. Vastustaja on õigustatult osutanud, et kaebaja ei nõudnud kambrikaaslaste ülekuulamist tunnistajatena ei distsiplinaar- ega vaidemenetluses ning tuli selle nõudega välja alles neli kuud hiljem kohtumenetluses ehk olukorras, kus tal olid vastustaja argumendid täpselt teada. Olukorras, kus kaebaja oli teadlik distsiplinaarmenetlusest ja tema vastu esitatud süüdistustest, ei olnud tal mingit takistust taotleda omapoolsete tunnistajate ülekuulamist juba distsiplinaarmenetluses. Arvestades neid asjaolusid ja ka reeglina toimivat vangidevahelist solidaarsust, ei ole sellise tunnistaja usaldusväärsus kõige kõrgem tulenevalt nii võimalusest tunnistuses detailselt kokku leppida kui ka sellest, et tunnistaja ei suuda sellise ajavahemiku tagant enam toimunut täpselt meenutada. Väljend „debilnaja“ on ühiskonnas üldlevinud arusaamade järgi iga inimese ja ka vanglaametniku suhtes solvav ja väärikust alandav. Kaebaja on andnud vangistusalaste õigusaktidega tutvumise kohta 10.09.2010 allkirja ning on teadlik kohustusest neid järgida. VangS § 67 lg 1 kohustab kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 kohaselt peab kinni peetav isik järgima suhtlemisel teenistujatega või teiste isikutega kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid, ei tohi vestluses ja pöördumistes kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid ning tema hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses tuvastanud faktilised asjaolud õigesti, teinud neist õiged õiguslikud järeldused, põhjendanud oma seisukohti ning rakendanud õigesti kaalutlusõigust. Käskkiri vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 54 ja 55 haldusaktile esitatud nõuetele, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Kaebaja ei ole kohtumenetluse käigus suutnud oma väiteid tõendada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Igor Ginzburgi apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Kohus on vaadanud asja läbi ühekülgselt, arvestades vaid vangla argumente ning jättes kaebaja tõendid, sh tunnistaja A. Ti ütlused, üldse arvesse võtmata, põhjendades seda väitega, et kinnipeetav toetab alati kinnipeetavat. Kaebaja näeb asjas kontaktisikute tegudes väljenduvat halduslikku ringkäendust – kaebaja osutas, et ettekanne tema kohta kirjutati kontaktisiku sõnade järgi, mida K. E oma ütlustega ka kinnitas. K. E ei mõistnud täielikult toimunud dialoogi, kuid ettekandes on seda kirjeldatud peaaegu sõna-sõnalt, välja arvatud sõna „debilnaja“. K. Ei poolt kaebaja tuvastamine kaardi alusel ei ole fakt, sest kui pärast 3
(5)3-11-2658 juhtumit tulid E. O ja V. J kambrisse ning küsisid, kes K. Eiga kõneles, ei varjanud kaebaja seda, kuna ei näinud selleks põhjust, ning küsimise peale, mis juhtus, kirjeldas kaebaja oma kahekõnet K. Eiga. Vangla ei pidanud vajalikuks esitada valvekaamerate salvestist põhjendusega, et seal on vaid pilt ja puudub heli. Kui inimest on solvatud, siis ta reageerib solvangule. Seetõttu on salvestis heli puudumisele vaatamata siiski oluline, sest sellel on kehakeel, miimika, emotsioonide väljendus ja edasised toimingud. Kohus põhjendas otsust ka sellega, et K. E kaebajat enne ei tundnud ja tal puudus põhjus põhjendamatut ettekannet kirjutada. Kaebaja sellega ei nõustu. K. E võib suhtuda negatiivselt venekeelsetesse; ta võib suhtuda negatiivselt kinnipeetavatesse (nad pole tema jaoks inimesed, vaid vangid); K. Eit võidi treenida kaebaja peal ettekandeid kirjutama. Kaebaja küll ei tea, kuid on võimalik, et vangla töötajatele on iga ettekande eest ette nähtud mingid boonused. Tallinna Vangla osutas ebaolulisele lahknevusele kaebaja ja A. Ti ütlustes: kaebaja ütleb, et A. T asus kõrval, ning A. T ütleb, et oli voodil. Arvesse pole võetud, et voodi asub uksest vaid 1,5 m kaugusel ning kamber on erilise akustikaga suletud ruum. Pealegi oli kaebaja ukseluugi suhtes külje, mitte näoga, mistõttu ei vasta tegelikkusele, et A. T võis väidetavat solvamist ka mitte kuulda. Kohus asus põhjendamatult vangla poolele, sest on tõendatud, et K. E ei mõistnud tol hetkel peaaegu üldse vene keelt ja kasutas ettekande koostamisel kontaktisiku abi, tema sõnu ei kinnita keegi ega miski, kuid kaebaja sõnu kinnitab A. T. Kaebaja ei ole solvanud K. Eit.
  1. Tallinna Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Väide, et kohus ei ole arvestanud kaebaja esitatud tõendeid, on alusetu. Kohus rahuldas kaebaja taotluse kutsuda istungile tunnistajana kinnipeetav A. T ning otsuses on tema tunnistuse osas seisukoht võetud. Kuna A. T tunnistas, et ta luges raamatut ega pööranud toimuvale tähelepanu, siis ei pruukinud ta kuulda, mida kaebaja vanglaametnikule ütles. Kuna vanglaametnikud E. O ega V. J intsidendi juures ei viibinud, siis ei saanud K. E kirjutada ettekannet nende sõnade järgi. Videosalvestise kvaliteet ei ole selline, et sealt oleks ilmtingimata võimalik tuvastada vanglaametniku solvumine. Asjas pole vaidlust, et pärast dialoogi kaebajaga pani K. E kambri ukseluugi kinni ja lahkus ning mõne aja pärast sisenesid kambrisse kaks vanglaametnikku, mistõttu ei olnud vajalik vaadata videosalvestiselt ka K. Ei edasisi tegevusi. Kaebaja versioonid, miks vanglaametnik võis tema kohta alusetu ettekande kirjutada, on paljasõnalised ja meelevaldsed. Vanglaametnikele ei ole ettekannete kirjutamise eest ette nähtud boonuseid. Vanglaametnikule tuleneb kinnipeetavate rikkumiste fikseerimise kohustus seadusest (VangS § 133) ning ettekandeid ei kirjutata kinnipeetavatesse väidetava negatiivse suhtumise tõttu. Ettekande kirjutanud vanglaametnik andis kohtus ettekandega kokkulangevaid ütlusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.
  3. Apellatsioonimenetluses käib vaidlus üksnes faktilise asjaolu üle, kas kaebaja ütles K. Eile „debilnaja“. Halduskohus luges selle faktilise asjaolu tõendatuks. Kaebuse esitaja ei nõustu halduskohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. 9.

§ 198

lg 1 näeb ette, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks halduskohtu õiguspärases menetluses tuvastatud faktilised asjaolud, 4

(5)3-11-2658 mille täiendavat tuvastamist ei pea ringkonnakohus vajalikuks. Kui see on asja õigeks lahendamiseks vajalik, võib ringkonnakohus halduskohtus esitatud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid ümber hinnata. 10. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on vaidlusaluse faktilise asjaolu tuvastanud õiguspärases menetluses ning tõendite ja tuvastatud asjaolu ümber hindamine pole vajalik. K. Ei ütluste hindamisel arvestas kohus apellatsioonkaebuses osutatuga, et K. Ei vene keele oskus oli nõrk ning et ta kasutas kogemuste puudumise tõttu ettekande koostamisel teiste vanglaametnike abi. Miski ei viita käesolevas asjas sellele, et K. E oli kaebaja suhtes erapoolik. Teadlikult ebaõige ettekande koostamist ja kohtus valeütluste andmist ei saa kohus järeldada pelgalt kaebaja oletuste põhjal, et K. E võib suhtuda negatiivselt vene keelt kõnelevatesse inimestesse, et ta võib suhtuda negatiivselt kinnipeetavatesse, et teda võidi treenida kaebaja peal ettekandeid kirjutama või et vanglas võivad ettekannete koostamise eest olla ette nähtud boonused. Kohus ei jätnud tunnistaja A. Ti ütlusi tähelepanuta, kuid ta hindas neid kaebaja loodetust teisiti ja põhjendas oma seisukohta. Apellatsioonkaebuse väited kambri erilisest akustikast ja kaebaja kehaasendist ei veena ringkonnakohut selles, et 1,5 m kaugusel asunud A. T pidi igal juhul kaebaja kasutatud väljendit kuulma ja kui ta seda ei kuulnud, on negatiivne asjaolu tõendatud. Kaebaja arusaama, et vanglatöötaja peaks igale solvangule tingimata reageerima sel viisil, et see kajastuks ka valvekaamerate helita salvestisel, ringkonnakohus ei jaga. Kui salvestistel oleks näha K. Ei reaktsioon, ei kõneleks see kaebaja kasuks. Reaktsiooni puudumine salvestisel ei kallutaks aga kohut hindama tõendeid kogumis kaebaja kasuks, sest vanglaametniku puhul on pigem ootuspärane, et ta suudab pingeolukorras oma emotsioone keskmisest paremini kontrolli all hoida. 11.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 näeb ette, et kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul ning nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kumbki pool ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente ringkonnakohtule esitanud. Kaebaja oli menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. Neil põhjustel jäävad menetlusosaliste võimalikud muud apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Plaks 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.