Obsah (5)

§ 143§ 65§ 113§ 162§ 101

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 03.10.2012, Tallinn Tsiviil

) § 396 lg 1, § 397 lg 1 ja § 401 järgi laenuleping krediidilepingu tähenduses. Kuna viidatud laenuleping on üles öeldud, siis on hagejal ehk laenuandjal õigus nõuda tagasi laenu 171 830.14 krooni (10 981.94 eurot) ja intressi 7192.64 krooni (459.69 eurot). 8. Kuna vaidlus puudus ka selle üle, et A.Filippovi ja hageja vahel on kirjalikus vormis (

§ 143

lg 1) sõlmitud käendusleping ja võlgnikul on võlg ning intress tagastamata, siis on hagejal ehk võlasusaldajal õigus nõuda käenduslepingust tulenevate kohustuste täitmist kostjalt kooskõlas

§-ga 142 ja § 145 lg-ga 1. Viidatud käenduslepingust ei tulene, et tema vastutus oleks erinev M.Jakovleva ja A.Jakovleviga sõlmitud käenduslepingutest.

§ 65

alusel võib võlasusaldaja nõuda solidaarvõlgnikult kohustuse täitmist kas kõigilt neilt korraga, eraldi, kas täies ulatuses või osaliselt. Seega ei ole õige kostja vastuväide, et ta on nõus maksma võlast vaid 1/3 suuruse osa. 9.

§ 113lg 8 ja § 162 alusel võib kohustatud isik nõuda viivise vähendamist.

Seisuga 08.05.2008 oli viivis 74.74 eurot ning perioodi eest 10.06.2010-21.03.2012 on viivis 10 690.93 eurot, kokku on viivis 10 765.67 eurot ehk väiksem kui põhivõlg.

§ 162

lg 1 alusel võib kohus kohustatud isiku nõudel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni kui see on ebamõistlikult suur, arvestades kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et reeglina ei ole ebamõistlikult suur viivis, mis on enam-vähem põhivõla suurune või sellega võrdne, küll aga ei välista märgitu kohtu arvates võimalust

§ 113

lg 8 ja § 162 alusel viivist vähendada ka selliselt, et viivise suurus jääb alla põhivõla. 10. Kostja esitas kinnistusraamatu väljavõtte, mille kohaselt on tal abikaasaga ühisvarana kinnistu, mille eest tuleb kostjal tasuda laenu, lisaks on kinnistul hüpoteek 1650 000 krooni AS-i Sampo Pank kasuks. Panga väljavõtte 01.10.2011-01.04.2012 kohaselt on kostja 6 kuu keskmine sissetulek kuus 262.29 eurot. Seega on kostja varanduslik olukord selline, mis ei võimalda tal tasuda hageja nõutud viivist hagetavas ulatus, kuna paneks kostjale sellises ulatuses kohustuse, mis raskendaks oluliselt tema varanduslikku olukorda. Eeltoodu alusel annab tema varanduslik olukorda kohtule aluse

§ 113

lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada viivist 1000 eurole ja mitte mõista välja viivist edaspidi protsendina tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel (kohus võib hageja nõudel välja mõista edaspidise viivise protsendina kuni põhivõla tasumiseni) 0,15% päevas põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni. Kohus leidis, et enamas ulatuses viivise vähendamiseks puudub alus, kuna asjas ei ole kostja väitnud, et ta oleks oma käenduslepingust tulenevaid kohustusi üldse hageja ees täitnud ning hagejal kui võlausaldajal on õigus rakendada

§ 101

lg 1 p 1 alusel viivist õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise eest ning sellise õiguse rakendamise alusel saadu vähendamine suuremas ulatuseks ei oleks

§ 162

lg 1 järgi hageja huvidega kooskõlas ega ole kooskõlas ka viivise (kui õiguskaitsevahendi) rakendamise eesmärgi endaga. Eeltoodu alusel on viivise nõue osaliselt põhjendatud ja tõendatud ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista viivis 1000 eurot ja jätta hageja nõue 4 edaspidise viivise saamiseks protsendina 0,15% päevas põhivõlalt kuni selle tasumiseni rahuldamata. Kostja vastutuse piirmäär on 20 515.63 eurot, seega ei ületa väljamõistetud viivis, intress ja põhivõlg kokku viidatud kostja vastutuse piirmäära.

1. TsMS § 163 alusel jaotas kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldatud osale. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis apellandi kasuks välja mõistmata viivise 8074 eurot ning viivise protsendina põhinõudelt ja uue otsusega hagi rahuldada täies ulatuses ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.
3. Vastustaja taotles viivise vähendamist, lisades panga- ja kinnistusraamatu väljavõtted, millest lähtuvalt leidis kohus, et vastustaja varanduslik olukord on selline, mis ei võimalda viimasel tasuda apellandi nõutud viiviseid hagetavas ulatuses. Kohus ei põhjendanud seejuures, kuidas saab kehvaks pidada varanduslikku olukorda isikul, kes esitab kohtule tõendi selle kohta, et tema omandis oleva vara hulka kuulub muuhulgas kinnisvara. Samuti ei ole kohus põhjendanud, kuidas mõjutab apellandi nõudeõigust teise krediidiasutuse kasuks vastustaja varale seatud hüpoteek.
4. Arvestades, et apellant nõudis vastustajalt kohustuste täitmist, sealhulgas viivise tasumist, vaid käenduslepinguga võetud kohustuste piirsumma ulatuses, oleks kohus pidanud põhjendama, miks ei pidanud nimetatud summa väljamõistmist põhjendatuks. Käenduslepingu sõlmimisel võttis vastustaja endale kohustuse tagada põhivõlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi 20 515.64 euro ulatuses. Apellant põhjendas viivise nõuet põhikohustuse rikkumisega. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kohustusi rikuti. Samuti on kohtule esitatud nõude arvestus, millelt nähtub, milline oli kogunenud põhivõlgnevus ning millise perioodi eest arvestas apellant viivist. Järelikult kohtu väide viivise nõude põhjendamatuse ja tõendamatuse kohta ei ole kooskõlas TsMS § 442 lg-ga
5. Kohus on vähendanud apellandi viivisenõuet 9074 eurolt 1000 eurole, jättes selgitamata, miks on viivisenõue põhjendatud just sellises summas. Praegusel juhul on kohus võtnud seisukoha, et hoolimata käenduslepingust, ei ole apellandil õigus nõuda kohustuste (sealhulgas kõrvalkohustuste) täitmist käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma ulatuses.
6. Apellant ei nõustu ka menetluskulude jaotusega, kuna see on apellandi suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebaproportsionaalne arvestades apellandi nõude rahuldamise ulatust. TsMS § 122 lg 1 järgi on tsiviilasja hind hagihind ning TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude järgi. Hagilt tasumisele kuuluv riigilõiv sõltub tsiviilasja hinnast (TsMS § 139 lg 3). Apellant tasus riigilõivu 1118.45 eurot hagihinnalt. Kohus leidis, et hagi on põhjendatud ning mõistis apellandi kasuks välja kogu põhinõude, intressi ja osalise viivise. Pelgalt viivisenõude vähendamise põhjal ei saa järeldada, et nõue on vaid osaliselt rahuldatud, mis õigustab 44% ulatuses menetluskulude apellandi kanda jätmist. Kuna kohtusse pöördumise tingis vastustaja kohustuste rikkumine, millega kaasnesid apellandile märkimisväärsed kulud riigilõivu näol ning nõutud summa mõisteti apellandi kasuks välja, ei ole õiglane, et apellant peab menetluskulud 44% ulatuses ise tasuma.
7. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja kooskõlas

§ 113

lg-ga 1 nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud seaduses sätestatust kõrgem intressimäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Apellant nõudis hagis lepingujärgse viivise tasumist. Hageja nõue oli seejuures piiratud käendaja vastutuse rahalise maksimumsummaga, milleks oli pooltevahelise kokkuleppe järgi 20 515.64 eurot. Hoolimata sellest, et apellandi nõue ületas tegelikult käenduse piirsumma, nõudis apellant vastustajalt kohustuste täitmist kokkuleppelise piirsumma ulatuses. 17.

§ 162

lg 1 tulenevalt peab kohus viivise vähendamisel arvestama kohustuse täitmise ulatust kohustatud lepingupoole poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Samuti saab viivist vähendada üksnes mõistliku suuruseni. 5 Kohus viivise vähendamisel ei arvestanud asjaolu, et vastustaja ei olnud oma käenduslepingust tulenevat kohustust üldse täitnud. Samuti ei ole kohus hinnanud vastustaja majanduslikku olukorda, mille puhul tuleb arvestada tema olemasolevat varanduslikku seisundit, sissetulekuid jms. Vastustaja on ise tõendanud kohtule, et omab kinnisvara, millest ei saa apellandi hinnangul teha järeldust, et vastustaja majanduslik olukord on halb.

§ 162

lg 1 näeb ette ka seda, et viivist võib vähendada mõistliku suuruseni, mis tähendab, et kohus peab põhjendama, miks tema poolt väljamõistetud summa on mõistlik. Apellant leiab, et kuivõrd vastustaja ei asunud oma kohustusi täitma hoolimata apellandi meeldetuletustest ning kohus rahuldas põhinõude täies ulatuses, ei ole viivise vähendamine 8074 euro võrra mõistlik. Vastustaja seisukoht

1. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant vaidlustab maakohtu otsust viivise vähendamise ja menetluskulude jaotuse osas.
3. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks muutmiseks ja seda menetluskulude jaotuse osas. Muus osas ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist ning kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse.
4. Apellant vaidlustab maakohtu kaalutlusotsust hagetud viivise vähendamise kohta. Puudub vaidlus, et sellise otsustusõiguse

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 kohtule annavad.

Viidatud sätete kohaselt, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud isiku nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus on kostja taotluse ja selles toodud asjaolude tõendamiseks esitatud tõendite kogumis hindamise tulemusena asunud seisukohale, et kostja varanduslik olukord on selline, et hagetavas ulatuses viivise tasumine oleks tema suhtes ebamõistlik ja raskendaks oluliselt tema majanduslikku olukorda. Maakohus on asunud seisukohale, et mõistlikuks viivise suuruseks konkreetses menetluses konkreetsete asjaolude alusel konkreetse kostja suhtes on 1000 eurot.

1. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-143-07 ja nr 3-2-1-66-05 selgitanud, et kohtu tehtud diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Kolleegium on asja lahendamise tulemusena seisukohal, et vaidlustatud lahendis ei ole maakohus diskretsioonipiire ületanud. Lahendis on jälgitav maakohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine. Viivise mõistlik suurus ei ole seaduses reguleeritud mõiste, vaid sõltub iga konkreetse vaidluse osapooltest ja asjaoludest. Apellant ei vaidlusta kostja varalist seisundit iseloomustavaid asjaolusid, milledele maakohus otsustust tehes tugines. Lisaks nähtub tsiviilasja materjalidest, et kostjal on ülalpidamisel 2 alaealine last ja ta tasub igakuiselt eluasemelaenu summas 320 eurot (t I kd lk 43, 191). Asjaolu, et kohtupraktikas on asutud seisukohale, et reeglina on ebamõistlikuks alles selline viivise summa, mis ületab põhivõlga, ei tähenda, et konkreetse vaidluse asjaolusid silmas pidades ei saaks kohus asuda seisukohale, et mõistlikuks on põhivõlast väiksem viivis.
2. Kolleegium nõustub osaliselt apellandi käsitlusega maakohtu poolt tehtud menetluskulude ebaproportsionaalse jaotuse kohta. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et seisuga 21.03.2012 6 esitas hageja kostja vastu rahalisi nõudeid kokku summas 20 515.64 eurot (täpsustatud nõuded t I kd lk 184-185) ja palus lisaks tuvastada kostja kohustuse tasuda hagejale viivist kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni protsendina põhivõlast. Maakohus rahuldas hagi põhija intressivõla nõudes ning osaliselt viivise osas, mõistes kokku kostjalt hageja kasuks välja 12 441.64 eurot. Seega rahuldas maakohus hageja nõuded osaliselt ja seda 60,6% ulatuses (mitte 56% ulatuses, nagu ebatäpselt leidis maakohus). Nõustuda ei saa aga apellatsioonkaebuses väljendatud arusaamaga, nagu omaks menetluskulude jaotamisel tähtsust hagihind. TsMS-i sätted sellist lähenemist ei toeta. Maakohus lähtus menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-st 1, mille kohaselt võib kohus hagi osalise rahuldamise korral jaotada menetluskulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.
3. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 jaotada menetlusosaliste vahel võrdeliselt kaebuse rahuldatud osale. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse viivise osalise väljamõistmata jätmise ja menetluskulude jaotamise osas, leides, et kõik menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Vaidlustatud osast rahuldab ringkonnakohus vaid menetluskulude jaotust puudutava osa ja seda ka osaliselt, leides, et kostja peab kandma 56% asemel 60,6% hageja maakohtus kantud menetluskuludest. Kolleegium on apellatsioonkaebuse mahtu hinnates jõudnud seisukohale, et rahuldatud osa moodustab kogu kaebusest 10%. Seega jääb apellatsiooniastmes kantud menetluskuludest 90% apellandi ja 10% vastustaja kanda.
4. Maakohtu otsuse resolutsioonist tuleb jätta välja p 4, milline on asjakohane menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, kuid tekitab asjatut segadust ja koormab menetluskulude jaotust sisaldavat lahendit. Ulvi Loonurm Malle Seppik Imbi Sidok-Toomsalu