3-11-2508/14

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-2508 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi P.P. kaebus Viru Vangla 15.10.2010 käskkirjaga nr 63/2220-D tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: P.P. /isikukood xxx/ Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/ Resolutsioon Jätta P.P. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 19.03.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 15.10.2010 andis Viru Vangla käskkirja nr 6-3/2220-D (tl 6), millega karistas kinnipeetav P.P.t vangistusseaduse § 37 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 8.1.1 sätestatud nõuete rikkumise eest kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega. 15.11.2010 koostatud vaideotsusega nr 6-12/742-1 (tl 17-18) rahuldas Viru Vangla direktor P.P. vaide (tl 15-16) ja tunnistas tema suhtes 15.10.2010 tehtud distsiplinaarkorras karistamise käskkirja kehtetuks. 08.09.2011 esitas P.P. Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 42-43) ja soovis selles kokkulepet, et talle 26.08.2011 karistusena määratud 5 ööpäeva kartserit loetaks kantuks ja distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tunnistataks kehtetuks. 01.11.2011 otsusega nr 616/36101-1 (tl 26) rahuldati taotlus osaliselt ja määrati kaebajale mittevaralise kahju eest 19,17 euro suurune hüvitis.
4. 25.11.2011 esitas P.P. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja Viru Vangla peale halduskohtumenetluse seadustiku kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 3 p 2 kohase nõudega kaebuse (tl 1-2) paludes vangla direktori poolt pitsatiga kinnitatud kirjalikku vabandust ja õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebaja väitis, et on pakkunud vanglale kohtuvälist kokkulepet, kuid nemad ei olnud sellest huvitatud ega taha oma eksimusi tunnistada. 21.11.2011 edastatud täienduses (tl 33-34) märkis ta, et vangla administratsioon käitub ebaväärikalt, üritab talle kohtust pääsemiseks sunniviisiliselt mingit 19,17 eurot peale sundida, on pool sellest rahast juba nõuete fondi kandnud ja toiminud seega tema isikliku arvega nii nagu talle kasulik on. 12.12.2011 edastatud avalduses (tl 47) märkis ta, et talle tekitatud kahju oleks saanud ära hoida, kuna Viru Vangla kontaktisik K. K.oli teadlik tema majandustööle määramise käskkirja vastuolust seadusega. 19.12.2011 edastatud taotluses (tl 51-54) märkis ta täiendavalt, et pole nõustunud vangla poolse kahju hüvitamisega ja võib seetõttu nõuda riigivastutuse seaduse § 11 lg 1 tulenevalt kirjalikku vabandust, ei nõustu ka Riigikohtu praktikast lähtumisega, sest pealtnäha sarnased juhtumid võivad osutuda väga erinevateks ning lisas, et hüvitis peab olema maksu- ja nõuetevaba, kuna seda ei saada sissetulekuallikast.
5. Viru Vangla vastuses (tl 40-42) paluti kaebust mitte rahuldada. Seejuures küll nõustuti, et kaebajale on alusetult kartserisse paigutamisega tekitatud mittevaralist kahju, kuid ei peetud tema poolt pakutud kokkulepet võimalikuks ning leiti, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamise ja Riigikohtu poolt mõistlikuks peetud summa hüvitamisega on kahju hüvitatud ja puudub õigus nõuda lisaks veel ka vabandamist. Veel märgiti, et kuna kaebaja ise taotles vanglalt kompromissi mitterahuldamise korral kahju rahalist hüvitamist, pole hüvitis talle üle kantud sunniviisiliselt. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 kohaselt saab isik nõuda kahju hüvitamist juhul, kui avaliku võima kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ning mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on võimalik üksnes süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, kodu või eraelu puutumatuse, vabaduse võtmise, sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesolevas kohtuasjas puudub vaidlus selle üle, et P.P. distsiplinaarkorras karistamise käskkiri on vaidemenetluses kehtetuks tunnistatud (tl 17-18) ja tema kartseris viibimine oli seetõttu alusetu. Viru Vangla on seda kõike nii kohtule antud vastuses (tl 40-41) kui kahjunõude kohta tehtud otsuses (tl 26) tunnistanud ja seega ei vasta tõele kaebaja väide, et vangla ei taha oma eksimust tunnistada. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendites nr 3-3-1-14-06, nr 3-3-1-93-09 ja nr 3-3-1-3-10 asunud seisukohale, et kinnipeetava ilma õigusliku aluseta kartserisse paigutamine on sedavõrd intensiivne vabadusõiguse piirang, et seda saab käsitleda riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 nimetatud vabaduse võtmisena, mille läbi tekitatud mittevaralise kahju heastamiseks võib nõuda rahalist hüvitist. Samades lahendites on kolleegium leidnud, et üldjuhul on niisuguse hüvitise piisavaks suuruseks 100 krooni ehk 6,39 eurot iga alusetult kartseris viibitud päeva eest ning sellega on arvestatud kinnipeetava õiguste rikkumise ulatus, kartserisse paigutamisega kaasnevad täiendavad piirangud, aga ka see, et vabaduses viibivate isikutega võrreldes on tema õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. P.P. pole oma kaebuses nimetanud küll konkreetset rahasummat, kuid tema väited lubavad järeldada, et ta nõuab vangla poolt juba makstust oluliselt suuremat hüvitist. Samas pole ta aga kohtueelses menetluses ega kaebuses ja selle täiendustes nimetanud ühtegi erandlikku asjaolu, millest lähtuvalt saaks vangla või kohus kõrvale kalduda Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtade alusel halduskohtu praktikas juurdunud hüvitise summast 6,39 eurot iga kartseris viibitud ööpäeva eest. 2
7. Kaebaja poolt viidatud riigivastutuse seaduse § 11 lg 1 on kehtestatud, et kannatanu võib nõuda avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu tagajärgede kõrvaldamist. Sätestatust järeldub, et kui kannatanule on kahju rahaliselt juba hüvitatud, siis puudub tal õigus nõuda täiendavalt veel ka vabandamist, sest tegemist on alternatiivsete kahju hüvitamise viisidega. Viru Vangla on kandnud 10.11.2011 P.P. isikuarvele kolme ööpäeva pikkuse kartseris viibimise eest kokku 19,17 euro suuruse hüvitise (tl 36), sellega on talle tekitatud kahju täies ulatuses rahaliselt hüvitatud ja puudub kohustus alusetult määratud distsiplinaarkaristuse kandmise tagajärgi veel ka vabandamise abil või mistahes muul viisil kõrvaldada.
8. Kinnipeetava isikuarvega seonduv on reguleeritud vangistusseaduse §
9. Selle esimeses, teises ja kolmandas lõikes sätestatu kohaselt kannab vanglateenistus kinnipeetava töötasu ja muud talle laekuvad summad kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele, kus olevatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse kuni kolmekordse Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära täitumiseni vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Seaduseandja pole ühegi kinnipeetavale laekuva tululiigi osas mingeid erandeid teinud ja seega on Viru Vangla toiminud igati seaduslikult, kui on kandnud P.P.le tekitatud kahju eest makstud hüvitisest pool nõuete fondi (tl 36).
10. Kohtu eeltoodud järeldustel on P.P. kaebus alusetu ning tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud riigilõivu tasumisest (tl 27). Viru Vangla oma kulude kohta mingeid taotlusi ega kuludokumente esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 3