p 1 ja § 37 lg 1 sätestatud nõuete rikkumise eest karistuseks kartserisse paigutamine seitsmeks ööpäevaks ning piirati talle karistuse kandmise ajal täielikult
03.03.2011 vaideotsusega nr 6-12/65-1 (tl 61) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudega vaie (tl 62-65) rahuldamata.
lg 1 tuginedes, et kinnipeetav on kohustatud töötama ega saa valida endale meelepärast tööd ning lisati, et kaebaja pole vaidlustanud enda tööle määramise käskkirja ja selle alusel antud korraldus oli täitmiseks kohustuslik. Vastuseks kaebaja väidetele märgiti, et tööle määramise käskkirja on kooskõlastanud meditsiiniosakonna juhataja, kes on kooskõlastust ka hiljem kinnitanud, mistõttu ei saanud B.M.l olla töötamist takistavaid terviseprobleeme ning juhiti tähelepanu asjaoludele, et ta külastab regulaarselt spordisaali ja on keeldunud töötamast kokku kolmel korral.
p 1 ja § 37 lg 1 toetudes süüks pandud seda, et 15.12.2010 ei allunud ta korraldusele asuda koristama S11 eluosakonda. Kaebaja ise pole tööle määramise käskkirjale tehtud märkes (tl 21), seletuskirjades (tl 72 ja 74), vaides (tl 62-65) ja kaebuses (tl 1-15) eitanud töötamisest keeldumist, kuid peab niisugust käitumist oma tervisliku seisukorra ja meditsiinitöötajate vigade tõttu õigustatuks. 6.
p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud vanglas täitma sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Sama seaduse § 37 lg 1 tulenevalt peab kinnipeetav reeglina töötama ning juhud, millistel see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Muuhulgas on neis kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes ei ole võimeline töötama tervislikel põhjustel. Vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka mittejõudnud täiskasvanud isiku puhul eeldatakse, et ta on võimeline töötama ja vastupidise peab tuvastama üldjuhul vastav meditsiiniline komisjon või kinnipeetava suhtes
Seaduseandja niisugune nõue ei tähenda aga, et kinnipeetavale tuleb enne tööle määramist teha tingimata arstlik läbivaatus ja kui 2 seda pole tehtud või esineb mistahes terviseprobleem, ei saa teda töövõimeliseks pidada ja tööle määrata. Kaebaja kohta koostatud meditsiiniline õiend (tl 75) ja tervisekaart (tl 125-175) tõendavad, et meditsiiniosakonnale oli talle 21.10.2010 Tallinnas pandud mao- ja kaksteistsõrmiku põletiku diagnoos (tl 157) ning Viru Vanglasse saabumisel kaevatud seljavalu ja kõrvetised (tl 160) teada, kuid miski ei näita, et ta oleks enne tööle määramist alaliselt või ajutiselt töövõimetuks tunnistatud. Seejuures ei oma tähendust kaebaja väited, et tema tervisekaart oli Tallinna Vanglas puudulikult täidetud ning Viru Vanglas ei saanud ta enne tööle määramist perearsti vastuvõtule. Tallinna Vangla vastav kanne (tl 157) ei sisalda küll täpseid andmeid B.M.le määratud ravi kohta, kuid tema tervislikku seisundit hinnata võimaldav diagnoos on esitatud selgelt ning on näha ka see, et kaebaja on ise täiendavast gastroskoopilisest uuringust keeldunud (tl 158). Vahetult enne tööle asumise kohta antud korraldust viibis ta ka arsti vastuvõtul, kurtis kõrvetiste ja pooleli jäänud ravi üle ning sai uue ravikuuri (tl 161). Alalise ega ajutise töövõimetuse võimalikkust ei kinnita ei selle ega 05.01.2011 toimunud perearsti vastuvõtu andmed (tl 163), puusaliigese röntgenuuringu tulemused (tl 165) ning kogu järgnev tervisekaarti sisu (tl 166-175). Mitte igasugune terviseprobleem, valuaisting või ebamugavustunne ei ole käsitletav töökohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta kasutab selleks sobivaid töövõtteid.
lg 2 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust ise korras hoidma ja puhastama. B.M. pole väitnud ega tõendanud, et ta seda kohustust ei täida ning seega on raske mõista, kuidas on tal võimalik oma kambrit koristada, üldkasutatavaid ruume aga mitte. Vastavate tööde maht on küll mõnevõrra erinev, kuid probleemseid kehapiirkondi koormavad liigutused suures osas siiski needsamad. Seda, et kõrvetised ning selja ja puusaliigesega seotud probleemid ei saanud olla kuigi tõsised kinnitab kaudselt ka asjaolu, et kaebaja on nii enda sõnade (tl 179) kui spordisaali nimekirjade väljavõtete (tl 50-58) kohaselt käinud käesoleva aasta märtsis, aprillis ja mais regulaarselt sportimas, kuigi tema kaebused mao ja puusavalu kohta on samal ajal olnud vaidlusaluse perioodiga sarnased (tl 168, 171-172, 174). 7.
lg 22, § 39 lg 3 ja § 41 lg 2 kohaselt toimub kinnipeetava tööle võtmine justiitsministri poolt kehtestatud korras, töösuhteid reguleerivate seaduste sätteid kohaldatakse vaid väljaspool vanglat töötamise korral ja majandustööle rakendatakse kinnipeetav vanglateenistuse äranägemisel. B.M.t ei ole rakendatud tööle väljaspool vanglat, seega ei kehtinud tema suhtes töölepingu seadusest ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduse sätestest tulenevad õigused ja kohustused. 8. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja karistuse määramise kord ja tingimused on kehtestatud vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’. B.M. puhul on need kõik järgitud. Talle on teatatud menetluse alustamisest (tl 73) ja võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 72 ja 74), menetluse käik on protokollitud (tl 69-70), selle käigus on uuritud süüaluse tervislikust seisundist tulenevasid asjaolusid (tl 75) ning karistus on talle määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on käskkirjas (tl 66-68) piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletusi ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on kartserisse paigutamine tema puhul kõige otstarbekam karistus. Kuna
lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni 45 tööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, arvestab seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine töötamisest keeldumises seisnenud rikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule, pole ülemäärase raskusega ja võib teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Distsipliinirikkumise eest konkreetse karistuse määramine on vastava ametiisiku kaalutlusotsustus, mille suhtes on halduskohtu kontrolliõigus piiratud. Antud juhul kinnitab kõik asjas esitatu, et B.M.le määratud karistus rajaneb igati õiguspärastel alustel ning miski 3 ei tõenda, et selle kohaldamise juures oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid. Kohtuistungil viidatud (tl 178) haldusmenetluse seaduse § 36 sätestatud selgitamiskohustus kehtib selle esimeses lõikes kehtestatu kohaselt üksnes vastava soovi avaldamise korral, kõik kaebaja poolt kohtutoimikusse esitatud vastused (tl 16-17, 113-116 ja 118) on hilisemad ja käsitlevad ainult meditsiinilistes küsimustes esitatud pöördumisi. Sama seaduse § 49 lg 2 kehtestatud vähemalt kahe nädala pikkune ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtaeg aga rakendub vaid avatud menetluse puhul, mis viiakse läbi konkreetsetel seaduses sätestatud juhtudel ning pole kohaldatav kinnipeetava distsiplinaarsüüteo menetlemise puhul. 9. Eeltoodud järeldustel jääb B.M. kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega (tl 38) vabastatud riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.