3-11-2658/32

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-2658 Haldusasi I.G.i kaebus Talinna Vangla inspektor-kontaktisik peaspetsialist-üksuse juhi 26.09.2011 käskkirja nr 1279-d tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja: I.G. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Svetlana Meister Asja läbivaatamise viis Kohtuistung 22.03.2012, Tallinnas RESOLUTSIOON
2. Jätta kaebus rahuldamata.
3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4. Sekretäril edastada kohtuotsus kaebajale ja vastustajale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik peaspetsialist-üksuse juhi ülesannetes 26.09.2011 käskkirja nr 1279-d (edaspidi käskkiri nr 1279-d) alusel karistati I.G. vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks katseajaga 3 kuud. Karistamise põhjuseks oli distsiplinaarsüütegu, mis seisnes selles, et kaebuse esitaja 26.08.2011 ei järginud kõiki viisakusreegleid, kasutades vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel ebatsensuurseid väljendeid.
6. Kaebuse esitaja esitas käskkirjale nr 1279-d 27.09.2011 vaide, mis jäeti Tallinna Vangla 31.10.2011 vaideotsusega nr 1-13/40718-3 rahuldamata. 1
7. 14.11.2011 saabus Tallinna Halduskohtusse I.G.i kaebus Tallinna Vangla kohustamiseks tühistada käskkiri nr 1279-d. Kaebaja esitas ka taotluse riigilõivust vabastamiseks koos enda isikuarve väljavõttega.
8. 28.12.2011 määrusega vabastas kohus kaebuse esitaja riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis kaebuse käskkirja nr 1279-d tühistamiseks menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ja viis läbi eelmenetluse.
9. Kohutistung käesolevas asjas toimus 22.03.2012 Tallinna Halduskohtu Tallinna kohtumajas. Kaebaja osales kohtuistungil menetluskonverentsi vormis. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
10. Kaebaja palub tühistada vaidlustatud käskkiri järgmistel põhjustel: 6.
11. Kaebaja väidab, et ta ei ole vanglatöötaja suhtes kasutanud ebatsensuurseid väljendeid ja teda solvanud. 6.
12. Kaebaja väidab, et tema poolt distsiplinaarmenetluses kirjutatud seletuskirja ei arvestatud ja sellele eelistati põhjendamatult umbkeelse vanglatöötaja Katrin Eierti paljasõnalist seletust. 6.
13. Kaebaja väidab, et vangla ei küsitlenud distsiplinaarmenetluse käigus ka tema kambrikaaslasi, kes vestlust pealt kuulsid. VASTUSTAJA SEISUKOHT
14. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu leides, et käskkiri nr 1279-d on seaduslik, ja palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel: 7.
15. Vastustaja leiab, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega, antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti tunnuseid. 7.
16. Vastustaja leiab, et kaebaja väited toimunud vestluse sisu ja selles kasutatud väljendite kohta on ümber lükatud vanglateenistuse ametniku ettekandega, milles muuhulgas on märgitud: „Seejärel kinnipeetav kõrgendatud hääletooni kasutades küsis vene keeles, kuidas mind siia tööle võeti ning kasutas minu kohta venekeelset väljendit „debilnaja“.“. Kaebaja poolt kasutatud sõna „debilnaja“ ei saa ühiskonnas üldlevinud arusaamade kohaselt pidada viisakaks ning selle kasutamine vanglateenistuse ametniku suhtes on solvav. 7.
17. Vastustaja leiab, et kuigi käesoleval juhul ei ole kinnipeetava distsiplinaarrikkumise kohta muid tõendeid, saab distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõendeid kogumina hinnates asuda järeldusele, et vanglaametniku ettekandes toodud asjaolud on tõesed ja distsiplinaarrikkumine on toime pandud. Vastustaja on seisukohal, et kuna vanglateenistuse ametnike igapäevaste tööülesannete hulka kuulub distsiplinaarrikkumiste fikseerimine ja neil puudub põhjendatud huvi alusetute ettekannete tegemiseks ja seletuskirjade kirjutamiseks ning tulenevalt asjaolust, et ettekandes on märgitud konkreetne sõna võõrkeeles, puudub alus kahelda ettekandes märgitu õigsuses. Vanglaametnik puudub igasugune tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes, sest sellisel juhul riskiks ta valeettekande ilmsikstulekul enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kinnipeetaval on seevastu ilmselge motiiv distsiplinaarrikkumist eitada, kuna ta soovib pääseda distsiplinaarkaristusest. Ka kinnipeetava kambrikaaslase ütlused ei ole sellises olukorras usaldusväärseks tõendiks, sest viimane soovib vangidevahelisest solidaarsusest tulenevalt valdaval enamikul juhtudest päästa oma kambrikaaslast distsiplinaarvastutusest ja ei riski sealjuures millegagi. Oluline on ka asjaolu, et distsiplinaarmenetluse ja vaidemenetluse käigus ei palunud kaebaja oma kambrikaaslasi 2 tunnistajana üle kuulata ning pole esitanud ka ühtegi tõendit, miks konkreetne vanglaametnik oleks pidanud tema kohta alusetu ja tõele mittevastava ettekande tegema. 7.
18. Vastustaja selgitab, et vanglasisese videovalvesüsteemi salvestiste kasutamine lisatõendina ei ole antud juhul võimalik, sest need salvestavad ainult pilti, aga mitte heli. 7.
19. Vastustaja seadis menetluse käigus kahtluse alla ka kaebaja kambrikaaslase ülekuulamise tunnistajana ja tema väidete usaldusväärsuse tuleneval muuhulgas asjaolust, et nelja kuu jooksul alates toimunud vahejuhtumist oli kaebajal ja tema tunnistajal piisavalt aega tunnistusi kokku leppida. Vastustaja leiab, et kohtuistungil ülekuulatud vanglaametnikust tunnistaja Katrin Eierti ütlused on selgelt usaldusväärsemad tulenevalt ka asjaolust et need langevad kokku ettekandes tooduga. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD, SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED
20. Käesoleva asja lahendamise seisukohast on võtmetähtsusega küsimus, kas kaebaja kasutas suhtluses vanglaametnikuga distsiplinaarkaristuse määramisel aluseks olnud solvavat väljendit või ei. Kohus jõudis kohtumenetluse käigus veendumusele, et tõendatuks tuleb lugeda, et kaebaja kasutas vanglaametniku Katrin Eiertiga suheldes temale suunatult väljendit „debilnaja“. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt. Kohus nõustub kõigepealt vastustaja seisukohaga, et vanglaametnikul puudus motivatsioon esitada valeettekannet. Nähtuvalt Katrin Eierti poolt kohtuistungil antud ütlustest (tl 66) töötab ta Tallinna Vanglas 2011 augustist alates. Kaebajaga tal mingeid muid suhteid peale tööalaste ei ole. 26.08.2011 toimunud vahejuhtumi ajal ei teadnud Katrin Eiert kaebajat nimepidi, vaid tal tuli tuvastada ettekande koostamise ajal kaebaja kinnipeetavate registri järgi, seega on välistatud isikliku kättemaksu motiiv. Kohus peab usaldusväärseks ja tuvastatuks asjaolu, et pärast vahejuhtumi toimumist palus Katrin Eiert abi teistelt vanglaametnikelt ettekande koostamiseks, sest ta ei olnud enne ühtegi ettekannet teinud. Kaebaja ja tunnistaja T. poolt kinnitatud fakt, et kõrgemad ametnikud käisid pärast Katrin Eiertilt saadud informatsiooni kambris vahejuhtumi asjaolusid selgitamas, näitab muuhulgas, et kogenud vanglatöötajad pidasid oma noorema kolleegi kirjeldust toimunust usaldusväärseks ja vahejuhtumit piisavalt tõsiseks, et sellele niimoodi reageerida. Kaebaja väitis kaebuses ja kohtuistungil, et Katrin Eiert ei saa üldse vene keelest aru. Katrin Eiert tunnistas kohtuistungil, et ta tõesti ei oska vene keelt piisavalt hästi, et igast jutust ja eriti kiirest, aru saada. Samas nõustus kaebaja, et väljend „debilnaja“ on kõlaliselt arusaadav ka vene keelt mitte oskavale inimesele. Kohus peab käesoleval juhul oluliseks asjaolu, et Katrin Eiert kasutas seletuskirjas ja kohtuistungil tema kohta kasutatud sõna grammatiliselt õiges soolises vormis ehk nii nagu seda öeldakse naissoost isikutele. Eesti keeles kasutatakse omadussõnu sooneutraalsel viisil ja on vähe usutav, et vene keelt mitte oskav inimene kasutaks võõrkeelset sõna ilma seda tegelikkuses kuulmata grammatiliselt õiges vormis. Kohus ei loe kaebaja väiteid, et ta ei kasutanud väljendit „debilnaja“ kinnitavaks tunnistaja T. antud ütlusi, sest nähtuvalt tema ütlustest oli tunnistaja vahejuhtumi ajal voodis ja kaebaja oli seljaga tema poole. Katrin Eiert märkis oma ütlustes, et kaebaja kasutas väljendit hetkel, kui ta tõusis toolilt kambri luugi ees ja ütles seda vaiksemalt. Sellises olukorras võis tunnistaja T. nimetatud väljendit, mis oli suunatud luugist välja ja mille ütlemise ajal kaebaja püsti tõusis, millega kaasnes paratamatult teatud heli, kohtu hinnangul ka mitte kuulda. Kohus ei loe usaldusväärseks kaebaja väidet, et ta ei kasutanud väljendit „debilnaja“ vanglaametniku suhtes. Nähtuvalt kõigi tunnistajate ja ka kaebaja enda kirjeldustest toimunu suhtes, oli kaebaja vahejuhtumi käigus ärritunud, sest vanglaametnik ei osanud vene keelt ja isegi heitis viimasele ette, et kuidas ta siis tööle võeti. Kohus peab usutavaks, et sellise 3 ärrituse tulemusena kasutatakse ärrituse põhjustanud isikuga suhtlemisel kõrgendatud hääletooni ja ka ebatsensuurseid väljendeid. Kohus leiab, et vastustaja on õigustatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et kaebaja ei nõudnud kambrikaaslaste ülekuulamist tunnistajatena ei distsiplinaar- ega vaidemenetluses ning tuli selle nõudega välja alles neli kuud hiljem kohtumenetluses ehk olukorras, kus tal olid täpselt teada vastustaja argumendid ja põhjendused. Olukorras, kus kaebaja oli teadlik distsiplinaarmenetlusest ja tema vastu esitatud süüdistustest, ei olnud tal mingit takistust taotleda omapoolsete tunnistajate ülekuulamist juba distsiplinaarmenetluses. Kohus on seisukohal, et arvestades neid asjaolusid ja ka reeglina toimivat vangidevahelist solidaarsust, ei ole sellise tunnistaja usaldusväärsus kõige kõrgem tulenevalt nii võimalusest tunnistuses detailselt kokku leppida kui ka asjaolust, et tunnistaja ei suuda sellise ajavahemiku tagant enam toimunut täpselt meenutada. Arvestades kõiki eelpoolkirjeldatud asjaolusid kogumis peab kohus usutavalt tõendatuks, et kaebaja kasutas vanglaametnik Katrin Eiertile suunatult väljendit „debilnaja“.
21. Kohus nõustub vastustajaga, et väljend „debilnaja“ on ühiskonnas üldlevinud arusaamade järgi kasutatuna iga inimese ja ka vanglateenistuse ametniku suhtes solvav ja tema väärikust alandav.
22. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja oli 10.09.2010 andnud allkirja tutvumise kohta vangistusalaste õigusaktidega ning oli teadlik kohustusest neid järgida.
23. Vangistusseaduse § 67 lg 1 kohustab kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistus ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.7 kohaselt peab kinni peetav isik järgima suhtlemisel teenistujatega või teiste isikutega kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid, ei tohi vestluses ja pöördumistes kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid ning tema hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.
24. Kohus leiab, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas ja vaideotsuses õigesti tuvastanud toimunud sündmuse faktilised asjaolud, teinud neist õiged õiguslikud järeldused, põhjendanud oma seisukohti ning rakendanud õigesti kaalutlusõigust. Tallinna Vangla peaspetsialistüksuse juhi 26.09.2011 käskkiri nr 1279-d vastab haldusmenetluse seaduse §-des 54 ja 55 esitatud haldusakti nõuetele, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Kaebaja ei ole käesoleva kohtumenetluse käigus suutnud tõendada oma väiteid ning tema kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
25. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. Daimar Liiv Kohtunik 4