Obsah (4)

§ 18§ 1§ 28§ 15

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 09. detsember 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-2678 Haldusasi K.K. kaebus Sotsiaal

) § 28 lõikest 10 võimalik Sotsiaalkindlustusametile esitada kuni 30.06.

1. 1 Sotsiaalkindlustusameti 20.10.2011 otsusega jäeti kaebaja poolt 13.10.2011 esitatud taotlus riigi poolt tagatud õppelaenu osaliseks kustutamiseks läbi vaatamata ja tagastati esitatud taotlus. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUSED
2. Kaebuse esitaja taotleb 20.10.2011 otsuse tühistamist ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamist uue sisulise otsuse tegemiseks riigi poolt tagatud õppelaenu osaliseks kustutamiseks. Kuna Sotsiaalkindlustusamet ei ole antud asjas teinud sisulist otsust, vaid on tagastanud vastavasisulise taotluse, siis ainult Sotsiaalkindlustusameti kohustamine võtta taotlus menetlusse ja teha kaebuse esitaja taotluse osas otsus ei vii kaebuse esitajat taotletud eesmärgile, kuna Sotsiaalkindlustusameti 20.10.2011 otsusest nähtub, et otsus tuleks negatiivne. Kui eitada kaebuse esitaja õigust menetlustoimingu vaidlustamiseks siis ei ole kaebajal üldse võimalik oma õigusi kaitsta. Seega taotleb kaebuse esitaja kohtult uue otsuse tegemist, millega kohustada Sotsiaalkindlustusametit kaebaja õppelaenu summas 6710 eurot põhiosa kustutamiseks 50 protsendi ulatuses seoses lapse sünniga.
3. Kaebuse esitaja leiab, et Sotsiaalkindlustusamet ei oleks tohtinud tagastada talle 13.10.2011 esitatud taotlust, vaid Sotsiaalkindlustusamet oleks pidanud tegema tema suhtes positiivse otsuse. Kaebaja leiab, et antud juhul tuleb kohaldada kuni 01.07.2009 kehtinud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (edaspidi

) § 18 lg 5 2 , mille kohaselt kustutab riik käesoleva paragrahvi lõikes 51 nimetatud isiku laenukohustused krediidiasutuse ees iga sündinud lapse kohta 50 protsendi ulatuses, kaksikute puhul 75 protsendi ulatuses, kolmikute puhul 100 protsendi ulatuses riigi tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osast õppelaenu osalise kustutamise taotlemise päevast arvates. Iga järgmise sündinud lapse eest kustutab riik isiku laenukohustused 50 protsendi ulatuses õppelaenu summa tagasimaksmata osast, millest on maha arvatud riigi poolt eelnevalt kustutatud laenukohustused. 5. Kaebaja leiab, et seadusandja poolt

§ 18

lg 5 2 alates 01.07.2009 kehtetuks muutmine oli tema suhtes sõnamurdlik ning rikub tema põhiõigusi. Kaebuse esitaja võttis laenu kuni 01.07.2009 kehtinud

seaduse § 18 lg 5 ja 5 2 kehtivuse ajal ning tal ei olnud võimalik mitte kuidagi lõpetada kooli ennetähtaegselt. Kaebuse esitaja laps on sündinud xx xx xxxx (enne seadusesätte kehtetuks muutmist 01.07.2009) ja seega on käesoleval hetkel kehtiv

§ 18lg 5 vastuolus põhiseaduse ja õiguspärase ootuse põhimõttega.

6. Kaebaja leiab, et riik on tema puhul rikkunud õigusriigi printsiipi sh õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtet. Nendest põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Seadus, mis seda õigust rikub, on vastuolus Põhiseadusega. Kaebaja leiab, et ta on võtnud õppelaenu

§ 18

lg 5 2 kehtivuse ajal ja kuna tema laps on samuti sündinud enne nimetatud paragrahvi kehtetuks tunnistamist siis on kaebajal õigus mõistlikule lootusele, et seadusandja ka tema suhtes rakendab seadusega lubatut ning kustutab osaliselt õppelaenu seoses lapse sünniga.

1. Ringkonnakohtu otsuses asjas nr 3-10-849 jõudis kohus järeldusele, et isiku õigus õppelaenu osalisele kustutamisele sai tekkida alles pärast lapse sündi. Kaebajal sündis laps, xx xx xxxx, enne regulatsiooni muutust ja seega oli kaebajal tekkinud ka õiguspärane ootus, et õppelaenu osalise kustutamise regulatsioon jääb kehtima. Kaebaja leiab, et riigil on küll õigus õiguslikku regulatsiooni muuta, kuid muutmisel peab riik arvestama puudutatud isikute õigustatud ootusega regulatsiooni kehtima jäämiseks. Antud juhul oleks riik pidanud regulatsiooni kehtestamisel arvestama ka nende isikute õiguspärase ootusega, kes juba õppisid ja kel oli laps sündinud enne 2009.aasta
2. juulit.
3. Kaebaja asus õppima ja tal sündis laps ajal mil

§ 18

lg 5 2 kehtis.

§ 18

lg 5 2 toodud soodustuse kehtestamise eesmärk oli ennetada ja leevendada noorte lastega perede majanduslikke 2 raskusi sõltumata sissetulekust ja seega pole oluline kas pere on võimeline oma sissetulekust õppelaenu tasuma või mitte igal konkreetsel juhul. Riigil võivad olla raskemad ja kergemad ajad, kuid õigusriigi printsiibi ja isikute õiguspärase ootusega peab ta arvestama igal juhul. Antud juhul on laenu suuruseks 6710 eurot, millest 50% on 3355 eurot, mille tagasimaksmine toimub 10 aasta jooksul so 335,5 eurot aastas. On küsitav, kas sellise summa kokkuhoidmine riigile oli nii olulise suurusega, et õigustab kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist. Soodustuse lõpetamise õigustuseks oli riigi erakorraline olukord Eesti majanduses. Kaebaja leiab, et selline üldsõnaline põhjendus ei korva tema õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Taotluse läbi vaatamata jätmise puhul ei anta haldusakti ja isikul on õigus esitada kaebus haldusorgani tegevuse peale. Seega on käesoleval juhul K.K.l võimalik esitada kaebus Sotsiaalkindlustusameti tegevuse – 13.10.2011 esitatud avalduse läbi vaatamata jätmise – peale, mitte taotleda kirja tühistamist. Vastustaja palub jätta K.K. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 20.10.2011 otsuse 20-2/24609 tühistamise nõudes rahuldamata, kuna nimetatud otsust ei eksisteeri.
2. Õppelaenu osalise kustutamise taotlemiseks pidi taotleja krediidiasutusele esitama taotluse koos Vabariigi Valitsuse 23.08.2004 määruse nr 279 „Kuni 5-aastast last kasvatava ühe vanema õppelaenu osalise kustutamise tingimused ja kord” § 3 lõigetes 1 ja 2 loetletud dokumentidega. K.K. taotlus riigi poolt tagatud õppelaenu osaliseks kustutamiseks seoses lapse sünniga xx xx xxxx ja õppekava täies mahus täitmisega Tartu Ülikoolis 19.06.2011 saabus Sotsiaalkindlustusametisse 13.10.2011.

§ 1

lõikes 4 on sätestatud, et nimetatud seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätteid. HMS § 14 lg 5 kohaselt kehtestatakse taotluse esitamise tähtaeg seadusega või selle alusel.

§ 28

lg 10 kohaselt menetleb Sotsiaalkindlustusamet taotlust, mis on krediidiasutusele esitatud enne

1. aasta
2. juulit. Seega sai õppelaenu osalise kustutamise taotlusi esitada krediidiasutusele kuni 30.06.
3. Kuna K.K. lõpetas Tartu Ülikooli 19.06.2011, ei olnud tal seaduses sätestatud tähtajaks täidetud õppelaenu osalise kustutamise tingimused.
4. Vastustaja leiab, et riigi
5. aasta eelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 22 punkt 4, millega tunnistati kehtetuks

§ 18

lg-d 51-57, ja samuti sama § 22 punkt 7, millega täiendati

§ 28lõikega 10, ei ole põhiseadusega vastuolus.

Samale seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus analoogilises haldusasjas nr 3-10-846 tehtud lahendis. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.
2. Vastavalt kuni 30.06.2009 kehtinud redaktsioonile oli õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (

) § 18 lõike 5¹ kohaselt ühel kuni 5-aastast last kasvataval vanemal, kes on lõpetanud õppe

§ 15

lõikes 1 või 2 nimetatud õppeasutuses seoses õppekava täitmisega täies mahus, õigus taotleda riigi poolt tagatud õppelaenu summa tagasimaksmata osa (välja arvatud intressid) osalist kustutamist. Riigi 2009. a. teise lisaeelarve seaduse § 22 punktiga 7 täiendati

§ 28muuhulgas lõikega 10 järgmises sõnastuses: „

§ 28

lõikest 10 tuleneb, et säte välistas õppelaenu kustutamise nendele isikutele, kes ei olnud 30. juuni 2009. a seisuga täitnud

§ 18

lõikes 51 sätestatud õppelaenu kustutamiseks vajalikke eeldusi ning esitanud avaldust õppelaenu kustutamiseks krediidiasutusele. Nimetatud redaktsioonis kehtis

§ 28

lg 10 nii kaebuse esitaja poolt taotluse esitamise kui ka selle läbi vaatamata jätmise ajal. Sotsiaalkindlustusamet on kaebuse esitaja avalduse läbi vaatamata jätmisel ja tagastamisel tuginenud

§ 28lõikele 10.

Seega takistas Sotsiaalkindlustusametil kaebuse esitaja avalduse läbivaatamist

§ 28lg 10, mitte kaebuse esitaja poolt viidatud 2009 a.

teise lisaeelarve seaduse § 22 p 4, mistõttu saab käesolevas vaidluses asjassepuutuvaks sätteks pidada vaid

§ 28lõiget 10.

16. Kohus leiab, et antud juhul ei tulene kaebuse esitajale õigust õppelaenu jätkuvaks (osaliseks) hüvitamiseks õiguspärase ootuse põhimõttest ja seega puudub vajadus tunnistada

§ 28lg 10 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 leiti, et õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada. Riik peab reageerima ühiskondlikele ja majanduslikele muutustele, et riiki toimivana hoida ja mitte majanduslikesse raskustesse sattuda. Seadusandja peab arvestama riigieelarve koostamisel riigi majandusliku olukorra ja võimalustega. Käesoleval juhul kärbiti riigi poolt hüvitatavate õppelaenude võimalust majanduslanguse tõttu, mis tõi kaasa vajaduse riigi poolt tehtavate kulutuste vähendamiseks. Seadusandjal on lai poliitilise otsustamise ruum selles, milliseid isikute gruppe selline kärpimine puudutab. Halduskohus leiab, et tegemist oli avalikes huvides tehtud eelarvekärbetega. Vaidlus puudub selle üle, et kõik õppelaenu osalise kustutamise eeldused täitis kaebuse esitaja alles siis, kui õppelaenu osalist kustutamist võimaldav regulatsioon enam ei kehtinud. Seega ei olnud kaebuse esitajal 2009 a. lisaeelarve seaduse vastuvõtmise ajal veel

-st tulenevat õppelaenu kustutamise õigust, mida ta oleks saanud asuda realiseerima ning millele laieneks õiguspärase ootuse põhimõte. Kohus on seisukohal, et õiguspärane ootus õiguskorraga antud õiguse kehtimajäämise suhtes ei saa isikul tekkida reeglina varem, kui tekib isiku subjektiivne õigus nõuda riigilt mingi kohustuse täitmist.

1. Käesoleval juhul oli seadusandja
2. aastal väljendanud õppelaenu osalise kustutamise taotlemise võimaldamisega soovi toetada noorte lastega perede majanduslikku olukorda.
3. aastal kujundas seadusandja regulatsiooni vastavalt muutunud oludele ümber. Lisaeelarve seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et „vajaduse muudatuste järele on tinginud erakorraline olukord Eesti majanduses“. Sellega väljendas seadusandja vajadust muutunud olude tingimustes kõnealuse soodustuse andmine lõpetada. Kohus möönab, et seadusandja selline otsustus oli ebasoodne paljudele õppelaenu kustutamise õigust veel mitte omavatele isikutele, kes lootsid õppelaenu kustutamise kriteeriumid täita teatud aja möödudes. Samas ei saa ainuüksi seetõttu kohus kehtestada seadusandjale reegleid selle kohta, millisel viisil ning millises suunas oleks seadusandja pidanud varasemaid õigussuhteid muutma. Eeltoodust lähtudes ei leia kohus

§ 28lõike 10 vastuolu põhiseadusega.

Kohtul puudub alus nii

§ 28

lõike 10 kui ka kaebuse esitaja viidatud 2009 .a teise lisaeelarve seaduse § 22 p 4 kohaldamata jätmiseks.

1. Ka Tallinna Ringkonnakohus on analoogilises haldusasjas nr 3-10-846 tehtud otsuses leidnud, et riigi
2. aasta eelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 22 punkt 4, millega tunnistati kehtetuks

§ 18

lg-d 51-57, ja samuti sama § 22 punkt 7, millega täiendati

§ 28lõikega 10, ei ole põhiseadusega vastuolus.

Halduskohus nõustub viidatud lahendis toodud argumentatsiooniga ega pea vajalikus põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. 4

1. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul määrav, et vaidlusaluse õppelaenu tagasimakstava osa suurus ei ole selline, mis oleks kaalunud üles riigi hädavajaduse teha riigieelarvesse avalikest huvidest lähtuvaid kärpeid. Sellised kärped puudutasid väga laialdast hulka elualasid. Vaidlusaluse õppelaenu summa (tagasimakse 335,5 eurot aastas ehk ca 28 eurot kuus) kaebaja kanda jätmine ei saa tuua kaebuse esitajale kaasa niivõrd olulist elukorralduse muutust, mis oleks pidanud välistama puudutatud isikutegrupi (üliõpilased, kes said õpingute ajal lapse) hädavajalikest kärbetest puutumata jätmist.
2. Kohus osutab ka käesolevas asjas

neile sätetele, mis annavad kaebajale võimaluse muutunud regulatsiooniga harjumiseks ning õppelaenu tagasimakseks vajalike ettevalmistuste tegemiseks.

§ 18

lg 1 kohaselt alustab laenusaaja laenu tagastamist 12 kuu möödumisel õppe lõpetamisest arvates. Aasta on piisavalt pikk aeg, et teha vajalikud ümberkorraldused. Kaebaja vastab ka

§ 18

lg 4 tingimustele, mis näeb ette järgmist: „Õppelaenu tagasimaksmise tähtaja kulgemine peatub ja intressi tasumise kohustust ei teki laenusaajal ajateenistuses viibimise ajaks või ühel vanemal lapse kolmeaastaseks saamiseni või arst-residendil residentuuri lõpetamiseni vastava tõendatud taotluse saamise hetkest. Riik tasub käesolevas lõikes nimetatud perioodil krediidiasutusele õppelaenusumma jäägilt tasumisele kuuluva intressi kommertsintressimäära ulatuses käesoleva seaduse § 16 lõike 2 alusel riigi ja krediidiasutuse vahel sõlmitavas lepingus sätestatud tingimustel.“ Viidatust järelduvalt oli kaebajal aega 3 aastat muutunud olukorraga harjumiseks ning selle aja eest oleks tasunud riik ka õppelaenu intressid. Kokkuvõtlikult puudub kaebajal oma nõudele seaduslik alus ja see tuleb jätta rahuldamata. 21. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 5