Obsah (7)

§ 53§ 457§ 272§ 232§ 174§ 173§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 21.jaanuar 2011.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-09-58258 Tsiviilasi OÜ RE

§ 53

lg 2 järgi on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allakirjutamisest.

§ 53

lg 3 kohaselt, kui menetlusosaline esitab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul protokolli sisulise paranduse taotluse, küsib kohus selle kohta teiste menetlusosaliste seisukohta.

§ 53

lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud protokolli parandamise taotlusega nõustumise korral teeb kohus protokollis parandused. Vastuväited, millega kohus ei nõustu, kantakse protokolli või lisatakse protokollile. Kohus leiab, et poolte taotlus protokolli parandamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohus osutab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 50 lg 1p 8 järgi märgitakse protokolli poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kohus selgitab, et seega ei pea kohtuistungi protokoll kajastama kõike, mida pooled istungil avaldavad. Protokolli parandamise taotlustest ei nähtu, et protokollimata on jäänud poolte seisukohad ja väited, mida kirjalikes seisukohtades pole avaldatud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Asjas puudub vaidlus alljärgnevas: 1) KR AS (pankrotis) ja OEOÜ sõlmisid 29.01.2007.a müügilepingu KR OÜ osa võõrandamiseks OEOÜ (edaspidi kostja I). Müügilepingu p 2.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et osa müügihinnaks on 10 000 000 krooni. Lepingu p-st 2.3 tulenevalt kohustus kostja I tasuma müügihinna KR AS hiljemalt 28.02.2008.a. 2)30.01.2007.a sõlmisid KR AS ja OÜ R (uue ärinimega OÜ C (pankrotis), edaspidi ka kostja III) käenduslepingu, mille p.1.1 kohaselt kohustus kostja III käendajana vastutama punktis 1 nimetatud tehingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise eest. 3)31.01.2007.a sõlmisid KR AS ja OÜ RE nõude loovutamise lepingu. Nimetatud nõude loovutamise lepinguga loovutas KR AS hagejale 29.jaanuari 2007.a KR AS ja OEOÜ vahel KR OÜ osa müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude summas 10 000 000 krooni. 4)30.01.2007.a sõlmisid hageja ja kostja III KR AS aktsiate müügilepingu, millega hageja müüs kostjale III 1624 KR AS aktsiat. 5)20.11.2007.a esitas hageja kostjale III 30.jaanuari 2007.a aktsiate müügilepingust taganemise avalduse 6)13.02.2008.a esitas kostja III hagejale 30. jaanuari 2007.a aktsiate müügilepingust taganemise avalduse. 7)28.02.2008.a teavitas kostja III hagejat kostjaga I nõude loovutamise lepingu sõlmimisest, millega kostja III loovutas tema ja hageja vahel 30.01.2007.a KR AS aktsiate 4 müügilepingust taganemisel väidetavalt tekkinud müügihinna tagastamise nõudest 10 000 000 krooni kostjale I. 8)28.02.2008.a. tegi kostja I hagejale avalduse, milles teatas, et tasaarvestab hageja nõude. 9)23.04.2008.a tegi hageja kostjale I avalduse, milles teatas, et 28.02.2008.a tehtud tasaarvestusel puudub materiaalõiguslik alus ning see on kehtetu. Ühtlasi nõudis hageja kostjalt I võlgnetava kohustuse, so 10 000 000 krooni põhisumma ning viiviste tasumist. 10)27.08.2009.a. sõlmisid KR AS (pankrotis) ja hageja lepingu, millega hageja loovutas KR AS (pankrotis) 3 000 000 krooni suuruse põhinõude osa oma punktis 3 nimetatud nõudest kostja I vastu. 11)11.08.2009.a. kinnitati äriregistri kandega OEOÜ eraldumise teel jagunemine. Sellega jõudis lõpuni OEOÜ jagunemine, mille tulemusena omandas H OÜ omandava ühinguna osa OEOÜ varadest. OEOÜ ja H OÜ ühinesid 03.03.2010.a. Kuna hagis märgitud kostja II H OÜ enam eraldiseisva äriühinguna ei eksisteeri, tuleb hagis märgitud kostja I ja kostja II lugeda üheks kostjaks. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kelle taganemisavaldus 30.01.2007.a KR AS aktsiate müügilepingust tõi kaasa taganemise õiguslikud tagajärjed. Asja materjalidest nähtuvalt taganes hageja 20.11.2007.a kostjaga III 30.jaanuaril 2007.a sõlmitud KR AS aktsiate müügilepingust (I kd, tlk 39-40) 13.02.2008.a. esitas kostja III hagejale 30.01.2007.a aktsiate müügilepingust taganemise avalduse (I kd, tlk 42-47). Asja materjalidele lisatud 11.06.2008.a jõustunud kohtuotsusest tsiviilasjas 2-07-41185 nähtub (I kd, tlk 109-120), et OÜ C (pankrotis, eelmine ärinimi OÜ R) ja hageja vahel oli vaidlus selles kas hageja taganemisavaldus 30.01.2007.a KR AS aktsiate müügilepingust on kehtiv. Kohus tuvastas, et hageja 20.11.2007.a taganemine ei ole kehtiv, kuna täitmata on taganemise materiaalsed eeldused (I kd, tlk 117). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas

§ 457

lg-t 1 kohaldada ei saa, kuivõrd tsiviilasjas nr 2-07-41185 oli hagi ese teine.

§ 457

lg-s 1 väljendatut tuleb mõista seega kitsendavalt.

§ 272

lg 1 ja 2 kohaselt on dokumentaalseks tõendiks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades.

§ 232

lg-s 1 on sätestatud kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustus ning tulenevalt sama paragrahvi

1. lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Järelikult on teises kohtuasjas tehtud kohtulahend kasutatav tsiviilkohtumenetluses dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas. Kohtu arvates on asjas 11.06.2008.a jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas 2-07-41185 veenvalt tõendamist leidnud, et hageja poolt 20.11.2007.a tehtud taganemisavaldus ei ole kehtiv, kuna täitmata olid taganemise materiaalsed eeldused. Hageja oma väidet tema taganemisavalduse kehtivuse kohta tõendanud ei ole. Seega on tõendatud, et OÜ C (pankrotis) 13.02.2008.a taganemisavaldus
2. jaanuari 2007.a aktsiate müügilepingust on kehtiv. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi peavad lepingupooled täitma taganemisest tulenevad kohustused ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja tagastama kostjale III makstud ostuhinna ning kostja III hagejale saadud aktsiad. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib 5 võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna müügilepingust taganemisel tekkinud müügihinna tagastamise kohustuse täitmise tähtpäev ei olnud kindlaks määratud, pidi müüja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning ostja võis VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub taganemise korral hageja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, mille täitmise tähtpäeva ei ole kokku lepitud, põhimõtteliselt igal ajal, kuid võlgniku täitmise kohustuse hindamiselt tuleb ikkagi lähtuda nn mõistlikust vajalikust ajast. VÕS § 82 lg- 3 sätestatu kaitseb võlgnikku juhul, kui võlgnikul ei ole võimalik kohustust täita kohe peale selle tekkimist. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud, et hagejalt nõuti müügisumma tasumist ebamõistlikult lühikese aja jooksul, mistõttu ei olnud tal võimalik kohustust täita. Kohus leiab, et hageja täitis kohustuse mõistliku aja jooksul, kuigi hageja ise aktiivselt kohustuse täitmisega ei tegelenud, kuivõrd Kostja III loovutas müügihinna nõude kostjale I ja kostja I tasaarvestas selle nõude hageja nõudega tema vastu. Käesolevas asjas on vaidlus ka selles, kas kostja I tasaarvestus on kehtiv, kuivõrd kostja III ei ole hagejale
3. jaanuari 2007.a aktsiate müügilepinguga saadud aktsiaid tagastanud. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, lg 2 esimese lause kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Tuvastades kas kostja II poolt loovutatud nõue oli sissenõutav, hoolimata sellest, et hagejale ei ole aktsiaid tagastatud, tuleb kohtu arvates hinnata ka hageja ja kostja III sooritusi peale kostja III 13.02.2008.a taganemisavaldust. Juhindudes VÕS § 189 lg 1 esimese lausest tekkis hagejal ja kostjal III 30.01.2007.a aktsiate müügilepingust taganemisest lepingu tagasitäitmiseks kohustus aktiivselt käituda, kuivõrd VÕS § 189 lg 1 esimene lause sätestab mh „kumbki lepingupool võib nõuda“. Kohus leiab, et eriti oluline on aktiivse käitumise kohustus juhul, kui ilma teise poole soorituseta ei saa lepingu tagasitäitmist teostada. Käesolevast asjast nähtuvalt ei ole hageja lepingu tagasitäitmiseks, ei oma kohustuse täitmiseks (müügisumma tagastamiseks) ega ka aktsiate saamiseks, aktiivselt käitunud. Samas puudub asjas vaidlus, et kostja III ei ole keeldunud aktsiate tagastamisest. Taganemisavaldusest (I kd, tlk 42-47) nähtub kohtu arvates selgelt kostja III seisukoht, et ta soovib aktsiaid tagastada, väljendades avalduses oma taolist kohustust (avalduse p. 4). TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi
4. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. 6 Tuginedes asjas sisuliselt sellele, et tagasitäitmissuhtest tuleneva vastastikuste kohustuste täitmisel peab aktiivselt käituma ainult vastaspool ei ole hageja käitunud kohtu arvates kooskõlas TsÜS §-ga 138 ja VÕS § 6 lg-ga
5. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt soovib kostja III hagejale aktsiad üle anda, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja väited kostja III vastusoorituskohustuse täitmata jätmise kohta ei ole põhjendatud. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohus on seisukohal, et viidatud sätet ei saa mõista selliselt, et igasugune teise poole vastuväide välistab tasaarvestuse. VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku.. Kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, siis tuleb hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Käesolevas asjas on kohus seisukohal, et hageja ei ole tõendanud sellise vastuväite olemasolu, mis välistaks tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. 28.02.2008.a. tasaarvestusavaldusega (I kd, tlk 52-53) hageja põhinõue tasaarvestati. Kuna 29.01.2007.a müügilepingust KR OÜ osa võõrandamiseks tulenes müügihinna tasumise kohustus 28.02.2008, s.o päeval nõue tasaarvestati, ei ole müügihinna tasumisega viivitatud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuivõrd hagi põhinõue ja viivisenõue on tõendamata ja hagi tuleb jätta rahuldamata, puudub kohtu arvates vajadus analüüsida teisi asjas esitatud väiteid sh seda kas kostja III on andnud oma ettevõtte üle kostjale IV ning kas sellest tulenevalt on kostjast IV saanud 30.01.2007.a KR AS ja kostja III vahelsõlmitud käenduslepingu osapool. Hageja esitas hagi ka kostja OÜ C vastu. 12.11.2010.a kuulutas kohus välja OÜ-u C pankroti. Pankrotiseaduse § 43 lg 2 kohaselt kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Seega leiab kohus, et pankrotiseaduse § 43 lg 2 alusel tuleb hageja nõue OÜ C (pankrotis) vastu jätta läbi vaatamata. MENETLUSKULUD Arvestades asjaolu, et hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb hageja menetluskulud jätta tema enda kanda, kostjate menetluskulud jätta hageja kanda. 26.08.2010.a kohtumäärusega (I kd, tlk 234) otsustas kohus jätta hageja määruskaebuse rahuldamata ning määruskaebuse menetluskulud jätta kaebuse esitaja s.o hageja kanda. Kostjad I-III esitasid taotluse määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus määruskaebuse vaidlustamises. Kohus on seisukohal, et

§ 174

järgi menetluskulude rahalise kindlaksmääramise taotlus tuleb lahendada peale käesoleva tsiviilasja lõpplahendi jõustumist.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. 7

§ 174lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus.

Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Krista Kirspuu Kohtunik 8