Seega tuleb kostja poolt pärast maksekäsu avalduse esitamist tasutud summast - 1000 eurot - lugeda tasutuks intress summas 99,39 eurot ja põhikohustus summas 900,61 eurot. Seega ei saa kostja põhikohustuse jääk ületada 3642,64 eurot. Ka leiab kostja, et hageja nõutud viivis 0,1% päevas ehk 36,5% aastas on ebamõistlikult suur. Kuna kostja on kohustatud maksma hagejale lisaks põhivõlgnevusele ka intressi, on
lg 1 järgi viivise - määraga 36,5% aastas - väljamõistmine kostjat ebamõistlikult kahjustav. Kostja arvates on mõistlikuks viivise määraks
Kostja taotleb viivise vähendamist
§-s 30 sätestatud deklaratiivse võlatunnistusena, kusjuures võlgnetava summa tasumisele on pooled andnud laenulepingu sisu. Antud asjas vaidlevad pooled selle üle, kas võlgnevuse katteks tasutud 1000 eurot saab
lg 8 alusel arvestada kõigepealt viivise katteks või tuleb võlgnevuse katteks tasutud 1000 eurot arvestada intressi ja seejärel põhivõlgnevuse katteks. Poolte vahel on vaidlus ka selle üle, kas hageja nõutud viivis 0,1% päevas ehk 36,5% aastas on ebamõistlikult suur. Esmalt lahendab kohus vaidluse selle üle, milliste nõuete katteks saab lugeda kostja poolt 1000 euro tasumist.
lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas
Oma sisult ja eesmärgilt on intress ja viivis erinevad kohustused. Intress on tasu raha kasutamise eest, mida tuleb võlgnikul lisaks põhivõlgnevusele tasuda. Viivis on aga õiguskaitsevahend, mis seisneb täiendava rahasumma tasumises rahalise kohustuse tasumisega viivitamisel võlgniku poolt. Peale maksetähtaja möödumist lõpeb intressi arvestamine ja võlgnik peab hakkama tasuma viivist kuni võlgnevuse täieliku täitmiseni. Seega ei saa intressi samastada viivisega. See aga ei välista
lg 8 tõlgendamist selliselt, et rahalise kohustuse osalise täitmise korral loetakse kohustus kõigepealt täidetuks viivise ja seejärel intressi ja põhinõude katteks.
lg 8 eesmärgiks on tagada võlausaldajale võlakohustuse täielik ja kiire täitmine, mistõttu tuleb
Sellist tõlgendust toetab
Kuna
lg 8 nimetatud intress hõlmab ka viivist, siis tuleb kostja poolt võlgnevuse osaliseks tasumiseks makstud summaga 1000 eurot lugeda kaetuks kõigepealt viivis ja intress ning lõpuks põhikohustus.
lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kostja ei ole vaidlustanud hagiavalduses (tl 17) toodud viivisearvestust. Seega on põhinõude (4543,26 euro) määratud tähtpäevaks tasumata jätmisest tulenev viivis, määra 0,1% päevas rakendamisel, perioodi 01.08.2011 – 15.06.2012 eest kokku 1449,30 eurot. Kostja leiab, et hageja nõutav viivis 0,1% päevas põhinõudelt on ebamõistlikult suur ning seetõttu taotleb ta viivise vähendamist
lg 1 teises lauses sätestatud määrani.
lg 1 teise ja kolmanda lause kohaselt loetakse viivise määraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas ning kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.
lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Järelikult on võimalik
lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada tasumisele kuuluvat viivist kohustatud lepingupoole nõudmisel juhul, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur.
lg 1 järgi loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid mõistlikuks.
lg 2 järgi arvestatakse mõistlikkuse hindamisel võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus-või kutseala tavasid või praktikat, samuti muid asjaolusid. Antud juhul on tegemist kahe eraõigusliku juriidilise isiku vahel sõlmitud lepinguga, milles kostja on tunnistanud hageja eest oma varasemat võlgnevust ning on nõustunud selle tasuma laenuna. Tegemist on võrdsete lepingupooltega ja mõlemal lepingupoolel oli võimalik mõjutada lepingu tingimusi. Lepingu järgi oleks pidanud kostja selle nõuetekohasel täitmisel tasuma vaid võla igakuiste osamaksetena 7 kuu jooksul ja intressi 7% aastas. Lepingu rikkumise järgselt ei olnud kostjal leppetrahvi maksmise kohustust. Kohus leiab, et intressi maksmise kohustus lisaks põhivõlgnevuse tasumisele pole automaatselt viivise vähendamise aluseks, sest majandus- ja kutsetegevuses on tavaline, et võlgnevuse tasumise pikendamisel ja ümbervormistamisel laenuks tuleb lisaks põhikohustusele tasuda ka intressi ning viivist. Kostja poolt tasumisele kuulunud intressimäär on tavapäraste majandus- ja kutsetegevuses antud laenudega võrreldes suhteliselt väikene. 4
Järelikult tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis (seisuga 15.06.2012) 449,30 (1449,30 – 1000) eurot
lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel ning alates 16.06.2012 viivis 0,1% päevas tasumata põhinõudelt – 4543,26 eurot - kuni põhinõude kohase täitmiseni TsMS § 367 alusel.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista võlg - 4543,26 eurot -
lg 1, 2, § 76 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel ning intress – 99,39 eurot –
MS § 123, § 124 lg 1 ja § 133 lg 1, 2 järgi on 4543,26 eurot. TsMS § 173 lõigete 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kuna hagi rahuldatakse täielikult, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 ja 2 alusel jätta menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib pool nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumist. Lembit Käis kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.