) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. PGOÜ kandis 28.12.2010 kostja kontole 3000 krooni, s.o 191,73 eurot. Vaidlust ei ole ka selles, et nimetatud laenulepingu ja selle üldtingimuste kohaselt oli laenuperioodiks 30 päeva. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 14.03.2011 PGOÜ-le taotluse laenu refinantseerimiseks. Laenutaotlusest (tlk 27-28) nähtub, et kostja on esitanud taotluse, mille kohaselt ta soovib tasuda 226 eurot 150 päeva jooksul. Poolte vahel puudub vaidlus selles osas, et PGOÜ kostja taotluse rahuldas. Kostja kontoväljavõttega (tlk 49) on tõendatud, et kostja on 27.01.2011 ja 10.02.2011 teinud makseid selgitusega „laenu pikendamine“ ja tasunud laenumakseid 07.04.2011 summas 58 eurot, 06.05.2011 summas 57,70 eurot ja 07.06.2011 summas 58,30 eurot. Kostja leiab, et hageja nõue on alusetu, kuna kostja ei sõlminud hagejaga uut laenulepingut. Samas möönab kostja, et ta sõlmis 14.03.2011 PGOÜ-ga lepingu, mille eesmärgiks oli muuta 28.12.2010 sõlmitud laenulepingu alusel tagastatava laenusumma suurust ja tagastamise tähtpäeva. Kostja on ajavahemikul 07.04.2011 – 07.06.2011 tasunud PGOÜ-le osamaksetena kokku 174 eurot. Seega nähtub ka kostja eelnevast käitumisest, et ta on tunnistanud oma kohustust tasuda PGOÜ-le 14.03.2011 lepingus kokku lepitud summa. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et rohkem osamakseid kostja teinud ei ole. Kostja on tunnistanud hageja nõuet 52 euro ulatuses põhivõlast. Laenulepingu üldtingimuste p-id 9.1 ja 9.2 (tlk 24) sätestavad korra, kuidas on laenu tagastamise tähtaega võimalik pikendada. Seega juhul, kui kostja tegelik tahe oli suunatud üksnes 28.12.2010 laenulepingust tuleneva laenu tagastamise tähtaja pikendamisele, siis oli tal võimalik esitada vastav taotlus. Kostja kontoväljavõttest (tlk 49) nähtub, et kostja on 27.01.2011 ja 10.02.2011 teinud makseid selgitusega „laenu pikendamine“. Seega oli kostja vastavast võimalusest teadlik ning kasutas kahel korral seda võimalust. 14.03.2011 esitas kostja PGOÜ-le taotluse laenu refinantseerimiseks (tlk 58-59). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 2 alusel otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua 3 kaasa õiguslik tagajärg. TsÜS § 69 lg 1 kohaselt kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega.
lg 1 alusel leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Tulenevalt
lg 2 pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. Kostja on oma nõusolekut sõlmida laenu refinantseerimisleping kinnitanud ajavahemikul 07.04.2011 – 07.06.2011 tasutud osamaksetega. Nõude loovutamise aktiga nr XXX (tlk 31) on tõendatud, et OÜ PG on nõude MR vastu loovutanud hagejale. Kõnealusest aktist nähtub, et loovutatud nõude suurus seisuga 13.09.2011 on kokku 124,30 eurot, millest tagastamata laenusumma on 88 eurot, tasumata viivised on 18,30 eurot ja tasumata laenuintress on 18 eurot.
lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Vastavalt
lg 2 nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.
lg 3 kohaselt nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõla 88 eurot, intressi 18 eurot ja viivise 6,67 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise 0,02% põhivõlalt päevas alates 10.07.2012 kuni põhivõla tasumiseni.
kohaselt kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt
lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vastavalt
lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kostja leiab, et hageja nõue viivise ja intressi väljamõistmiseks on alusetu, kuna 28.12.2010 sõlmitud lepingu kohaselt oli kokkulepitud intressimääraks 0%. Kohus leiab, et kostja väide on asjakohatu. Kuivõrd kostja ei tasunud 28.12.2010 lepinguga võetud laenu tähtaegselt, tekkis laenulepingu p-st 7.6 kostjal kohustus tasuda laenusummalt intressi. Hagiavalduses esitatud viivisenõue tuleneb
lg-st 1 ning seega on tegemist seadusest tuleneva viivisenõudega ning selle kohaldamiseks piisab asjaolust, et kostja ei ole tähtaegselt oma kohustusi täitnud. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kostja on oma kohustused täitmata jätnud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlg 88 eurot, intress 18 eurot, viivis 8,18 eurot ja viivis 0,02% põhivõlalt päevas alates 10.07.2012 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud 4 TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude, siis on põhjendatud jätta menetluskulud täielikult kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda Harju Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 3 ja 6). Moonika Tähtväli kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.