Apellatsioonkaebuses on apellandid vaidlustanud maakohtu otsuse Intrum Justitia vahendusel sissenõutud võlgnevuse teenustasu, viiviste ja liisingueseme väärtuse osas. Maakohus leidis, et kuivõrd liisinglepingu p 7.4 kohaselt oli hagejal õigus nõuda iga saadetud teate korral rikkumise administreerimise, teate koostamise ja postitamise eest tasu kuni seitse eurot, siis on põhjendatud kaheksa teatise ja üleütlemise teate postitamise eest küsida tasu koos käibemaksuga 74.34 eurot (9 x 7 x 18%). Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud Intrum Justitiale arvete alusel nõutud teenustasu maksmise aluseid. Hageja tugines seejuures Liisinglepingu p-dele 8.1. ja 8.2., mille kohaselt „kannab liisinguvõtja kõik kulud seoses lepingu sõlmimise ja täitmisega. Muuhulgas võivad sellised kulud koosneda ostu-müügi lepingu sõlmimisega, vara registreerimisega, kasutamise ja remondiga seotud kuludest, samuti varaga seotud riiklikest ja kohalikest maksudest (sh mootorsõidukimaks), trahvidest, täituritasudest, täitekuludest ja tsiviilvastutusest seoses vara kasutamisel toimunud sündmustega ja teistest lepingu sõlmimise ja täitmisega seotud kuludest. Kui selle kulu on kandnud liisinguandja, on liisinguvõtja kohustatud selle liisinguandjale täies ulatuses liisinguandja poolt esitatud arve alusel hüvitama.“ Hageja tõi oma 01.03.2012 lõplikus nõudeavalduses (IV kd, tl 36-37) esile, et liisinguvõtja Ecodeck Grupp OÜ hilines korduvalt arvete tasumisega ning hageja edastas tasumata arved sissenõudmiseks Intrum Justitia AS-le. Intrum Justitia saatis võlgnevuse sissenõudmiseks liisinguvõtjale võlateatisi (IV kd, tl 76-78), pidas võlgnevuse sissenõudmise teemal e-kirjavahetust (IV kd, tl 79-85). Nimetatud ekirjavahetusest nähtub, et kostja informeeris 29.09.2008 liisinguandjat makseraskustest (IV kd, tl 83). Eelnevalt on liisinguvõtjale 25.01.2008 antud võimalus tasuda maksegraafiku alusel, kuid kostja ei ole maksegraafiku järgi võlga tasunud (IV kd, tl 79-81). Asjaolusid ega tõendeid selle kohta, et liisinguvõtja oleks lisaks 29.09.2008 kuupäeva kandvale e-kirjale informeerinud hagejat kirjalikult võimalikest makseraskustest ning pooled oleks saavutanud kokkuleppe maksete hilisema tasumise ja viiviste mittetasumise osas, kostjad maakohtu menetluses ei esitanud. Apellatsioonkaebuses leiavad apellandid põhjendamatult, et kuivõrd liisinguvõtja oma makseraskustest informeeris, ei olnud hageja õigustatud tegema toiminguid võlgade sissenõudmiseks. Võla osalise tasumise järgselt liisinguvõtja poolt esitas Intrum Justitia hagejale arved (IV kd, tl 46-66). Vaidlust ei olnud poolte vahel, et hageja on need arved tasunud (IV kd, tl 67-75). Maakohus vähendas hageja võla sissenõudmiseks tehtud kulutusi Intrum Justitiale. Ühelt poolt on maakohus põhjendanud seda asjaoluga, et kohtule ei olnud teada vastav teenuse hind. Hageja ja Intrum Justitia vahelist lepingut hageja kohtule ei esitanud, samuti ei selgitanud hageja hinna kujunemist. Esmakordselt on hageja nimetatut selgitanud alles vastuses apellatsioonkaebusele. Teiselt poolt on maakohus leidnud ka, et teenustasu on olnud liiga kõrge ja vähendas seda omal algatusel seitse korda. Arvestades eeltoodut, on apellantide väited põhjendamatud. 6 Tsiviilasi nr 2-09-70649 Liisinglepingu ülesütlemise teate kohaselt oli liisinguvõtja võlgnevus 139 783.68 kr (I kd, tl 52). Hagiavalduse täienduste kohaselt jättis kostja nõuetekohaselt tasumata 21 arvet kokku summas 139 783.68 (I kd, tl 127). Maakohus tuvastas õigesti, et hageja arvestas viivist ka lepingu ülesütlemiseni arvestatud intressilt. Hageja ei ole üheski menetlusdokumendis tuginenud asjaolule, et viivised kuulusid lepingu ülesütlemisel kajastuva summa 139 783.68 kr hulka. Samas on õige apellantide väide, et hageja ei ole esitanud viivise arvestust ja hageja poolt esitatud arvetel viivis kajastub ( I kd, tl 44-51). Seega sisaldub hageja poolt nõutavas summas ka liisinglepingu esilehel kajastuv viivis 0.25 % kuni lepingu ülesütlemiseni. Nimetatule on tähelepanu juhtinud apellant V.Drozdov 01.09.2011 kohtusse laekunud vastuses (II kd, tl 206). Apellant juhtis maakohtu menetluses hageja tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole esitanud andmeid põhivõlgniku võlgnevuselt arvestatud viiviste arvestuse kohta. Maakohus ei selgitanud menetluses välja hageja viivise arvestuse aluseid ja metoodikat. Eeltoodu tõttu määras ringkonnakohus hagejale tähtaja vastata nimetatud esimeses kohtuastmes tõusetunud küsimusele ja selgitada viivise arvestus ehk mitu päeva millise arve tasumisega viivitati ja kuidas on hageja nende päevade eest viivise arvestanud. Hagejal tuli samuti selgitada, millise osa tema lõplikust nõudest moodustas põhimaksete võlgnevus ja millise osa kuni lepingu ülesütlemiseni arvestatud viivis. 17.09.2012 kohtusse laekunud vastuses on hageja selgitanud järgmist: - Liisingueseme võõrandamisest saadud raha arvelt tasaarvestas hageja lepingumaksetes sisalduvad viivised 1 591.27 eurot; - Haginõudes viivised ei sisaldu; - Tulenevalt eeltoodust ei pea hageja vajalikuks esitada viivise arvestust. Käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise (VÕS § 149 lg 1 esimene lause). Viivise arvestuse esitamine on ringkonnakohtu hinnangul vajalik selgitamaks seda, kas hageja teostas tasaarvestuse liisingueseme võõrandamisest saadud summadest õigesti ja seetõttu ei ole oluline, et hageja hagis esitatud nõudes viivis ei kajastunud. Kuna hageja on pidanud viivise arvestuse väljatoomist mittevajalikuks, kuid siiski toonud välja arvestatud viiviste kogusumma 1 591.27 eurot, on võimalik hageja nõue rahuldada osaliselt nii, et vähendada maakohtu poolt rahuldatud nõudest 3 501.72 eurot 1 591.27 eurot vähem, s.o. 1 910.45 eurot. Edasi vaidlevad pooled liisingueseme turuhinna üle selle tagastamise hetkel. Eseme väärtuse määramisel tuleb lähtuda kohalikust keskmisest hinnast (TsÜS § 65). Vara üleandmise-vastuvõtu aktist (I kd, tl 170) nähtub, et liisinguvõtja tagastas liisingueseme hageja volitatud esindajale 27.01.2009 ilma dokumentatsioonita. Apellantide etteheide, et hageja ei andnud üle seadme dokumentatsiooni, ei ole seetõttu põhjendatud. Käendajad I.K ja V.G on hilisemas 24.11.2011 (II kd, tl 76), 27.05.2011 (II kd, tl 77) ja 29.03.2011 (II kd, tl 85) e-kirjavahetuses viidanud võimalikule ostjale, kuid nimetatud ei ole usaldusväärsed tõendid liisingueseme turuväärtuse ja tegeliku ostja olemasolu kohta. Maakohus leidis õigesti, et kostjate väited liisingueseme turuhinna 27 000 euro ja potentsiaalse ostja kohta jäid tõendamata. Samuti on tõendamata apellantide väide, et seadme müük apellante rahuldava hinnaga jäi toimumata seetõttu, et hageja ei saatnud I.Konstantinovale liisingumüüja andmeid kohe päringu tegemisel 09.03.2011, vaid alles augustis. Lingid vara müümise kohta on hageja edastanud nähtuvalt e-kirjavahetusest 09.03.2011 (II kd, tl 79), pildid, masina asukoha ja müügiga tegeleva isiku kontaktandmed 28.06.2011 (II kd, tl 172-177) I.Konstantinovale. Apellandid on leidnud põhjendamatult, et hageja pidi kostjatele edastama piisavat informatsiooni seadme tehnilise seisukorra kohta, kuid jättis selle tegemata ja seetõttu ostjat ei 7 Tsiviilasi nr 2-09-70649 leitud. Hageja on finantsteenuseid osutav asutus ega ole kohustatud seadme tehnilist seisukorda hindama, selline kohustus ei tulene hagejale seadusest ega lepingust. Kuivõrd kostjad ei tõendanud, et liisingueseme turuhind oleks olnud liisingueseme tagastamise hetkel kõrgem kui kostjad oleks saanud täiendava tähtaja potentsiaalsete ostjatega läbirääkimisteks, kui seadet oleks müüdud teiste portaalide kaudu, et sügisel 2011 oleks seadme müügihind olnud 25 000 – 26 000 eurot, jäävad apellantide sellekohased väited oletuslikeks ja nendega ringkonnakohus arvestada ei saa. Maakohus ei ole liisingueseme turuväärtuse hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja on selle õigesti tuvastanud. Hageja nõude osalise rahuldamise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus. Seejuures tuleb arvestada, et I.Konstantinova apellatsioonkaebust ringkonnakohus menetlusse ei võtnud ja tema osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja nõude suuruseks maakohtus oli 6 051.30 eurot, millest rahuldada tuleb apellantide suhtes 1 910.45 eurot, seega 32 %. Hageja menetluskulud maakohtus jäävad 32 % ulatuses apellantide kanda solidaarselt. Apellantide menetluskulud maakohtus jäävad 68 % ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebusest rahuldab ringkonnakohus 55 %. Seega jäävad apellantide ringkonnakohtu menetluskulud 55 % ulatuses vastustaja kanda ja vastustaja menetluskulud 45 % ulatuses apellantide kanda (
Kohus selgitab, et
lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Reet Allikvere Ele Liiv Iko Nõmm 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.