Obsah (7)

§ 430§ 652§ 633§ 137§ 132§ 150§ 171

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 04.10.2012, Tallinn Tsiviil

) § 4, kuigi selleks olid kõik tingimused olemas. 4 Apellant vaidleb vastu kohtukulude määramisele, kuna vastustaja süül, kes rikkus VÕS § 198, tekkis tsiviilvaidlus. Vastustaja seisukoht

1. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja vastusega sellele ning muude tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega kaebuse rahuldamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse põhjendustele.
3. Maakohus on asjakohaselt ja piisavalt analüüsinud hageja poolt tehtud tasaarvestuse avalduse (teate) jõudmist kostja mõjusfääri ja seda, et kostjal oli võimalik tehtud avaldusega (maksekorralduse selgitusega) tutvuda siseriikliku makse puhul juba eelduslikult alates 11.10.
4. Täiteavalduse esitas ta 02.11.
5. Asjaolu, et kostja on pidanud vajalikuks reguleerida enda ja panga vahelised suhted selliselt, et pank saadab talle kord kvartalis väljavõtte ja et selline eluviis sobib talle, ei loo täiendavaid kohustusi tema võlgnikele. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb oma õiguste teostamisel toimida heas usus. Seega pidi kostja ilmutama tavalist hoolivust ja enne kohtutäituri poole pöördumist veenduma, kas mitte võlg juba tasutud ei ole.
6. Asjakohane on apellandi viide

§-le 4, mille lg 4 kohaselt peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendatakse kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Küll aga ei ole asjakohane apellandi väide, nagu ei oleks maakohus käesolevas asjas seda kohustust täitnud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus tegi pooltele ettepaneku lõpetada asi kompromissiga (määrus t lk 36-38) ja arutas pooltega võimalikku kompromissi kohtuistungil, kuid kostja pakutud tingimused hagejale ei sobinud ja seetõttu jäi ka kokkulepe sõlmimata. Kompromisslepingut ei sõlmi kohus menetlusosalistega, vaid menetlusosalised omavahel ja sarnaselt muude tehingutega on sõlmimise eelduseks mõlema poole nõustumus. Samas isegi kui maakohus ei oleks pooltega käesolevas asjas võimalikku kompromissi arutanud, ei saaks see asjaolu olla aluseks otsuse tühistamisele.

§ 430

lg 1 kohaselt on pooltel võimalik tsiviilasja menetlus kompromissiga lõpetada kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Seega võivad pooled veel kuni ringkonnakohtu otsuse jõustumiseni sõlmida kompromissi ja esitada see kohtule kinnitamiseks. 20. Apellant on lisanud kaebusele koopia oma avaldusest kohtutäiturile 10.01.2012 koos tõlkega, leides, et maakohus keeldus ebaõigesti selle vastuvõtmisest. Samuti on kaebusele lisatud trükitud dokument, mis kordab apellandi poolt juba eelnevalt menetluses antud selgitusi täitemenetluse asjaolude ja pooltevaheliste suhete kohta. Kaebuses taotlust selle dokumendi kohta ei ole. Kolleegium on seisukohal, et mõlemad kaebuse lisad tuleb apellandile tagastada, sest puuduvad alused nende vastuvõtmiseks apellatsioonimenetluses. 06.06.2012 kohtuistungi protokoll (t lk 67-69) tõendab, et maakohus jättis kohtutäiturile esitatud avalduse õiguspäraselt vastu võtmata.

§ 652

lg 2 kohaselt ei võta ringkonnakohus aluseks tõendit, mis esimese astme kohtus esitati, kuid jäeti õiguspäraselt arvestamata.

§ 633lg-te 1ja 2 kohaselt peab kogu kaebuse põhjendus sisalduma kaebuses.

31.07.2012 kaebuse on esitanud apellant isiklikult. Seega jääb kolleegiumile arusaamatuks, miks on apellant pidanud vajalikuks veelkordselt eraldi välja tuua faktilised asjaolud ja emotsioonid, mis niigi nähtuvad maakohtu menetluse materjalidest. Tegemist on toimiku asjatu koormamisega, mida aga kohus lubada ei saa. 5 21. Tsiviilasja materjalidega tutvumise tulemusena on ringkonnakohus veendumusel, et maakohus määras hagi hinna ebaõigesti. Kuigi maakohtu 06.12.2011 määrust (t lk 31-32) menetlusosalised ei vaidlustanud, on kõrgema astme kohtul õigus

§ 137

lg 1¹ alusel asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus ebaõigesti määratud. Maakohus on asja hinna määramisel asjakohaselt võtnud arvesse

§ 132

lg-d 1 ja 5, millised määravad mittevaralise nõude eeldusliku hinna ja võimaliku suurima hinna, kuid jätnud vajaliku tähelepanuta

§ 132lg 2.

Nimetatud sätte kohaselt võib kohus määrata mittevaralise nõude puhul hagihinna erinevalt eeldatust, arvestades kõiki asjaolusid, muuhulgas asja ulatust. Käesolevas asjas iseloomustab asja ulatust vaidlustatud täiteasjas hagejalt kostja kasuks sundkorras sissenõutav rahasumma, mille tasumisest soovib hageja vabaneda. Selleks on vastavalt täitmisteatele 904.75 eurot. Tegemist on oluliselt väiksema summaga kui eelduslik hagihind lg 1 järgi, milleks hagiavalduse esitamise ajal oli 1595 eurot. Kuna käesolevas asjas on võimalik määrata asja hind kindlaks lähtuvalt asja ulatusest ja see on madalam kui eelduslik hind, ei ole alust rakendada viimast. 22. Kolleegium tõdeb, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel oli samuti ebaõigesti määratud kaebuse hinnaks 1595 eurot.

§ 137

lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses astmes, arvestades kaebuse ulatust. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses. Seega on ka apellatsiooniastmes tsiviilasja hinnaks 904.75 eurot. Eeltoodust tulenevalt on nii hagejal kui apellandil õigus taotleda kohtult vastavalt maa- või apellatsioonikohtus enamtasutud riigilõivu tagasi saamist. Hageja tasus maakohtus riigilõivu 191.75 + 127.82 eurot, kuigi pidi tasuma 191.75 eurot hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) redaktsiooni Lisa 1 järgi. Apellant tasus kaebuse esitamisel 319.56 eurot, kuigi pidi tasuma 175 eurot vastavalt alates 01.07.2012 kehtiva RLS redaktsiooni Lisa 1 järgi.

§ 150

lg 4 alusel tagastatakse enammakstud riigilõiv üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Sama sätte lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. 23. Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

Ulvi Loonurm Malle Seppik Imbi Sidok-Toomsalu