Tsiviilasi nr: 2-12-5891 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 05.10.2012.a, Tallinn Tsiviilasja

§ 1056

lg-st 1 ja

§-st

1. Hageja nõuab kostjalt varalise kahju hüvitamist asjaoludel, et 02.09.2009 kella 01.57 ajal Tallinnas Laagna teel Smuuli tänava silla juures, liikudes Rahu tee suunas, sõitis kostja juhitud sõiduauto Opel Zafira otsa Kesklinn-Rahu tee sõidusuuna teisel sõidurajal viibinud J I, kes suri saadud vigastustesse sündmuskohal. Kriminaalmenetlus asjas nr 09230114463 lõpetati seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega. Hageja leidis, et kostja vastutab tekitatud kahju eest. Liiklusõnnetus toimus pimedal ajal, kuid selge ilmaga ja valgustus põles. Kostjal oli võimalus liiklusõnnetust vältida ja teha möödasõit. Kostja vastuväited
2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kahju tekkis seoses kannatanu tahtlusega. Kriminaalasja nr 09230114463 lõpetamise määrusega kinnitati kriminaalmenetluse aluse puudumine. J I käitumine oli tahtlik ning et ta soovis või vähemalt oletas, et viibides sõiduteel võib ta auto alla jääda.

§ 1057

järgi ei vastuta mootorsõiduki juht käitamisel tekitatud kahju eest, kui kahju põhjustas kannatanu tahtlik tegu. Kriminaalasja lõpetamise määrusest tuleneb, et hukkunul oli keskmine alkoholijoove (2,05 promilli), mis ei välista tahtluse olemasolu. Kannatanu süü oli kriminaalmenetluse käigus täielikult tuvastatud. Alternatiivselt leidis kostja, et kui ta vastutab, siis tulenevalt

§-st 139 tuleb võtta arvesse J Ii osa kahju tekkimisel. Kostja vaidles vastu nõude suurusele summas 2 186,99 eurot. Isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb

§ 129

lg-st 1 tulenevalt hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, milleks kostja hinnangul oli 1 298,17 eurot. Kulude väljamõistmine muus osas oleks kostja suhtes ebaõiglane. Esimese astme kohtu otsus 3. Maakohus tegi 23.05.2012.a otsuse, millega jättis rahuldamata Nadežda Ia hagi Roman Žarovi vastu kahju, summas 2 186,99 eurot hüvitamiseks ja viivise saamiseks. Menetluskulud jäid hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt riigi tuludesse välja hagi esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu, mis oli veel tasumata (240 eurot) ning määras kindlaks riigilõivu tasumise tähtaja ning tingimused. 2

§ 1057järgi mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest.

Kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-17-97). Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Vastutuse kohaldamiseks peab kannatanu tõendama põhjusliku seose suurema ohu allika toime (käesoleval juhul mootorsõiduki liikumise) ja kahju vahel. Seega pole vaja tõendada suurema ohu allikat valitsenud isiku tegu, teo õigusvastasust ega süüd. Kui nõude rahuldamise eeldused on täidetud, saab hageja nõuda kostjalt varalise kahju hüvitamist kantud matusekulude näol tulenevalt

§ 129

lg-st 1, mille kohaselt isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. Sama sätte lg 2 kohaselt matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Seega on hagejale tekkinud kahju normi kaitse-eesmärgiga hõlmatud.

§ 1057p-des 1-5 on loetletud juhud, millal vastutus on välistatud.

Üheks selliseks vastutust välistavaks asjaoluks on

§ 1057

p-st 3 tulenevalt see, kui kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu, välja arvatud juhul, kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel. Kohus leidis, et kahju põhjustas kannatanu tahtlik tegu, mistõttu saab rääkida põhjusliku seose ahela katkemisest suurema ohu allika ohtliku mõju ja võimaliku kahju vahel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-111-05, p 28). Kohus hindas tõendina Põhja Prefektuuri 04.06.2010 määrust, millega lõpetati kriminaalasjas menetlus kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt saab kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud otsust kasutada tsiviilasjas asjaolude tõendamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-05, p 30). Samas ei muuda see üldist tõendamiskoormist poolte vahel. Seda, kas kriminaalmenetluses tuvastatud kostja tegu toob kaasa kostja kahju hüvitamise kohustuse, tuleb hinnata tsiviilkohtumenetluses (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-05, p 30 ja 35). Puudub vaidlus, et 02.09.2009 kella 01.57 ajal Tallinnas, Laanga teel, Smuuli tänava silla juures toimunud liiklusõnnetuse ajal oli sõidutee korras, sirge, tasane, püsikattega ja kuiv. Liiklusõnnetus toimus pimedal ajal, selge ilmaga. Suurim lubatud sõidukiirus oli 70 km/h. Jalakäijatel on Laagna teel liikumine keelatud, jalakäijad saavad laskuda Laagna teele ainult mööda sõiduteed. Laagna tee ületamiseks on liiklejatele ehitatud sillad üle Laagna tee. Tulenevalt kostja juhitud sõiduauto vigastustest on tuvastatud, et J I istus otsasõidu ajal sõiduteel, kuna kõik sõiduauto kahjustused on esiosal, mis välistavad püstiseisva inimkeha paiskumise sõiduki kapotile, tuuleklaasi või üle katuse. Hageja väitel, kuna ilm oli selge ja valgustus põles, oli kostjal võimalik otsasõitu vältida. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses kajastatud sündmuskoha vaatlusprotokolli andmetel silla all tänavavalgustus puudus ja seal oli pime, muidu on Laagna tee ääristatud 3

§ 104

lg-s 5 sätestatut, leides, et hageja pojal oli enesekahjustamise tahtlus, mis välistab kostja vastutuse tema surmaga seotud varalise kahju eest.

§ 104

lg 5 kohaselt tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohus ei ole tuvastanud J Ii tahtlust ennast kahjustada. Ainuüksi asjaolu, et jalakäijatel on Laagna teel liikumine keelatud, J I aga istus seal pimedal ajal tumedates riietes ja helkurita, ei anna alust kannatanu enesekahjustamise tahtluse tuvastamiseks. Muidu võiks teha järelduse, et kõigil liikluseeskirju rikkuvatel jalakäijatel on enesekahjustuse tahtlus. Asjaoludel, et sõidutee sündmuskohas oli valgustatud, lubatud kiirus oli 70 km/h, sõiduteel oli kolm sõidurada laiusega ca 4,2 – 4,5 m, kannatanud istusid keskmises reas ega võtnud palju ruumi (kostja sõnade järgi pidas tema neid kilekotiks), on loogiline eeldada, et lubatud kiirusega liikuv sõiduk võiks nendest vabalt mööda sõita vasak- või parempoolset sõidurida kasutades. Seda enam, et sõiduk, millele viitas kostja ja mis nagu oleks võtnud tema tähelepanu, oli pargitud sõidusuundi eraldava eraldussaarele ega takistanud kostja sõiduki möödasõitu kannatanutest vasakult ega paremalt. Kostja nägi kannatanuid, kuid ei teinud midagi liiklusõnnetuse vältimiseks. J I on rikkunud liikluseeskirja nõudeid, viibides kohas, kus jalakäijatel on keelatud viibida, kuid ei ole alust eeldada, et ta tahtis ennast kahjustada. Üksnes kannatanu hooletus (sh raske hooletus) talle kahju tekkimises ei välista mootorsõiduki otsese valdaja vastutust

§ 1057alusel.

Maakohus jagas pooltevahelise tõendamiskoormise valesti, leides, et hageja peab tõendama asjaolusid, mis välistaksid enesekahjustamise tahtluse. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millel tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on tõendanud, et temale on tekitatud kahju seoses poja surmaga, mille tekitajaks oli kostja, kes peab vastutama tekitatud kahju eest kui mootorsõiduki otsene valdaja ja seda sõltumata tema süüst. Kohtu arvates pidi hageja tõendama, et tema pojal puudus enesekahjustamise tahtlus, mis eitava asjaolu tõendamisena on objektiivselt võimatu. Hageja arvates pidi kostja tõendama, et J I sai surma tahtlikult. 4

§1057

p-st 3 tuleneva erandi tõttu, nimelt põhjusel, et hageja poja surmasaamise põhjustas kannatanu tahtlik tegu. Ringkonnakohus sellise maakohtu järeldusega nõustuda ei saa.

§ 104

lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõppemisel. Kohtupraktikas ja õiguseõpetuses on leitud, et

§ 1057

p-i 3 kontekstis tuleb tahtlusena käsitleda kannatanu enesekahjustamise tahtlust, st kannatanu sellist tahtlikku tegu, mis oli otseselt suunatud kahju tekitanud (antud juhul surma põhjustanud) tagajärje esilekutsumisele. Kannatanu tahtlik tegu eeldanuks seda, et ta oleks oma tegevusega otseselt surma soovinud. Ringkonnakohus leiab, et 5

§ 139lg-test 1 ja 3 tulenevalt.

Vastava regulatsiooni kohaselt saab kahju hüvitist vähendada, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab. Vastava regulatsiooni kohaselt võib kahju vähendada ka nullini. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kahju kannatanud isik, hageja poeg, läheb maanteelaadsele autoteele, kus jalakäijaid viibida ei tohiks, millel kehtib kiirusepiirang 70 km/t, kannab tumedaid riideid, ei kanna helkurit, viibib keset autoteed liikumatult, viibib seal istudes, kusjuures asudes kohas, kus tänavavalgustus ei tööta, tuleb asuda seisukohale, et konkreetne kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel. Need asjaolud soodustasid väga olulisel määral kahju tekkimist, sest juhul, kui hageja poeg ei oleks keset autoteed istunud, ei oleks õnnetust toimunud ning kui hageja poeg oleks kasvõi seisnud või kandnud helkurit, oleks kahju tekkimise tõenäosus oluliselt vähenenud. Õnnetuspaigas ei viidanud mitte miski sellele, et seal võiks keset teed inimesi viibida - seal ei olnud ülekäigurada, seal ei viibinud teisi seisvaid autosid ning seal ei olnud näha inimesi, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et hageja poeg lõi ise sellise ohuolukorra, mille puhul muutus liiklusõnnetus, eeldusel, et üks auto vastavat teed eesmärgipäraselt ja reeglite kohaselt kasutab, väga tõenäoliseks. Autoteel istumine muutis ka raskete tagajärgede saabumise väga tõenäoliseks. Nendel põhjustel tuleb vähendada kahjuhüvitist nullini, sest hageja tegevus lõi sedavõrd suure ohu olukorra, et kostjale on raske kahju tekkimist ette heita. Käesoleval juhul ei välista kahju vähendamist ka

§ 139lg-s 3 toodud eeldused.

Kohus leiab, et hüvitist tuleb (nullini) vähendada hageja poja tegevuse tõttu, mis seisnes selles, et ta istus öösel, pimedal ajal, ilma helkurita, tumedates riietes, valgustamata silla all keset sõiduteed, kus ei oleks tohtinud üleüldse jalakäijaid viibida ning kus kehtis kiirusepiirang 70 km/t. See konkreetne hageja poja tegevus oli kantud hageja poja tahtlusest. Hageja poeg soovis minna sellesse kohta ning seal istuda. Asjaolu, et hageja poeg oli alkoholijoobes, vastavat hinnangut ei muuda (

§ 1052lg 2).

1. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata ning apellatsioonkaebuse rahuldamisele kuuluv osa puudutab üksnes raha riigi tuludesse väljamõistmist ja mitte hagi rahuldamist, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1).
2. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Mare Merimaa Kaupo Paal Ande Tänav 6