Obsah (5)
§ 1§ 31§ 39§ 32§ 29ÄRAKIRI KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht 07. veebruar 2011.a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-10-1346 Haldusasi A.S kaebus I
) § 15 lg-le 4, mis sätestab, et juhul, kui kinnipeetu viibib arestimajas enam kui 3 ööpäeva, siis võimaluse ja soovi korral võib ta olla värskes õhus vähemalt 1 tund päevas. Ka VangS-st tulenevalt on arestimaja kohustatud võimaldama kinnipeetavale vähemalt tunniajalist jalutuskäiku. Jõhvi arestimajas ei võimaldatud kaebajale 4 kuu vältel lugeda ajalehti ega külastada raamatukogu. Samuti puudus võimalus juuste lõikamiseks, keelati isiklike riiete parandamine, puudus võimalus isiklike asjade pesemiseks kuna ei lubatud kasutada pesupulbrit. Eeltooduga alandati kaebaja inimväärikust, millega arestimaja rikkus VangS-t. Arestimaja võttis kaebajalt võimaluse kasutada elektrilist veekeeduspiraali, millega välistas võimaluse tee, kohvi ja kakao joomiseks ja poolfabrikaatide valmistamiseks. Samuti polnud võimalust keeta vett hammaste puhastamiseks. Eeltooduga arestimaja alandas kaebajat ja riivas sellega tema seadusega tagatud õigusi. Ajavahemikul alates 11.01.2010 kuni 10.05.2010 võimaldati kaebajal käia dušši all, kus ta pidi pesema end külma veega, mis ohustas tema tervist. Ka oma asju pesi kaebaja külma veega ning puudus võimalus panna riideesemeid kuivama. Kaebaja märgib, et arestimajal on olemas nõudepesuvahendid, soe vesi, nõudepesumasin, nõudepesuruum, kuid arestimajas keelduti nõusid vastu võtmast ja nende pesemisest. Eelnimetatud ajavahemikul ei antud kaebajale kordagi desinfitseerimisvahendeid WC jaoks ega pesemisvahendeid kambri koristamiseks. Samuti ei võimaldatud kaebajale ämbri ja põrandaharja kasutamist. Kaebaja oli sunnitud viibima mustuses. Kaebaja viitab asjaolule, et omamata sanitaarraamatut kannavad arestimajas toitu laiali politseitöötajad. Kaebaja leiab, et kuna arestimajas teda alandati ning tema tervisele tekitati oluline kahju, siis ta palub välja mõista Viru Vanglalt hüvitis 600 000 krooni. Kaebaja palub arestimajalt välja nõuda tema meditsiiniline kaart ja kõikide kaebaja avalduste, taotluste ja kaebuste väljatrükkide koopiad, millised olid esitatud arestimaja komissarile. Samuti palub kaebaja küsitleda nii enne kohtuistungit kui ka kohtuistungil meditsiinitöötajat ja iga vahetuse valvureid. Kaebaja palub nõuda välja Viru Vanglalt 10.05.2010 tehtud foto, kust nähtub, missugusena ta saabus arestimajast Viru Vanglasse. Kaebaja palub välja nõuda Siseministeeriumi vastus tema kaebusele ja õiguskantsleri poolt esitatud vastuste koopiad. Kaebaja esitas kohtule taotluse tunnistajate kohtusse kutsumiseks. Tunnistaja Aare Pärn viibis koos kaebajaga ühes kambris ja ta võib anda ütlusi selle kohta, et arestimaja ei kindlustanud kaebajat pärast operatsioonilt naasmist dieettoiduga. Kinnipeetav U G, kes viibis kaebajaga ühes kambris, võib anda ütlusi hügieenieeskirjade rikkumise kohta arestimajas. Sama tunnistaja võib anda ütlusi selle kohta, et kaebajat ei kindlustatud dieettoiduga. Naaberkambris viibinud D R võib anda ütlusi arestimajas hügieenieeskirjade rikkumise ja kinnipidamistingimuste kohta. O K (viibis kaebajaga samal ajal arestimajas) võib anda ütlusi arestimajas hügieenieeskirjade rikkumise, kinnipidamistingimuste, kambrite koristamiseks vajaliku inventari ja pesemisvahendite väljastamisest keeldumise kohta. Kaebajaga ühel ajal arestimajas viibinud D G võib anda ütlusi arestimajas hügieenieeskirjade rikkumise, kinnipidamistingimuste, kambrite koristamiseks vajaliku inventari ja pesemisvahendite väljastamisest keeldumise kohta. Ühtlasi palus kaebaja kutsuda kohtusse 2
(12)3-10-1346 tunnistajana arestimaja meditsiinitöötaja Zi N, kes võib anda ütlusi arestimajas ravimite väljastamise ja vajalike ravimite puudumise kohta. Vastustaja Ida Prefektuur palub jätta A.S kaebuse rahuldamata. Vastustaja vastusest kaebusele nähtub, et A.S esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Ida Prefektuuri Korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambri tegevusega tekitatud kahju 600 000 krooni hüvitamiseks. Kaebaja leiab, et arestimaja ametnikud rikkusid jämedalt tema õigusi, tekitasid talle olulise tervise kahju ja alandasid tema inimväärikust. Kaebaja arvates seisneb talle tekitatud kahju selles, et talle ei võimaldatud dieettoitu, mille tulemusena kaebaja tervis halvenes (tekkisid tugevad valud sooltes, kõrvetised ja teravnes gastriit). Arestimajas keelduti ravimast nahahaigust ning ei viidud teda eriarsti vastuvõtule. Samuti keelduti kaebajale väljastamast puhastusvahendeid hambaproteeside jaoks ega ei võimaldatud lõigata juukseid, pesta ja parandada isiklikke riideid, kasutada pesupulbrit, lugeda ajalehti ja külastada arestimaja raamatukogu. Samuti ei lubatud kambrisse elektrilist veekeeduspiraali ja keelati vastu võtmast teed, kohvi ja kakaod, samuti keelati ära poolfabrikaatide valmistamine. Arestimajas ei võimaldanud kasutada keedetud vett hammaste puhastamiseks. Samuti ei võimaldatud kasutada õigust igapäevasteks jalutuskäikudeks vabas õhus. Pesemiseks ei võimaldatud sooja vett ning nõusid keelduti vastu võtmast ja pesemast. Kordagi ei väljastatud pesemisvahendeid kambri puhastamiseks ja desinfitseerimiseks. Kaebaja viibis ajavahemikel alates 11.01.2010 kuni 10.05.2010 ja alates 11.03.2010 kuni 10.05.2010 Ida Prefektuuri Korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambris (edaspidi arestimaja). Ajavahemikul alates 08.03.2010 kuni 11.03.2010 oli kaebaja paigutatud Ida Prefektuuri Korrakaitsebüroo arestimaja Narva kambrisse. Viidatud perioodil kehtis arestimajas sisekorraeeskiri, mis kehtestati siseministri 08.01.2008 määrusega nr 3 alates 25.01.2008. Arestialuse (sh vahistatu
§ 1
lg 2 ja § 2 p 7) õigused ja kohustused on fikseeritud
§-s 31, millest tuleb lähtuda kaebuse esitamisel väidetavate rikkumiste kohta. Kõigi kaebuste lahendamisel tuleb lähtuda ka VangS § 41 normidest, mille kohaselt vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, siis võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama karistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Vastustaja on veendunud, et arestimajas vahi all viibimisega ei põhjustatud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega. Seoses arestimajas viibimisega seonduvad ebameeldivused puudutavad kõiki seal viibivaid vahistatuid ja vastustaja märgib, et kaebajale ei ole põhjustatud täiendavaid kannatusi või ebameeldivusi võrreldes teiste vahistatutega. Kaebaja ei ole aru saanud, et arestimajas kehtib tema kui vahistatu õiguste osas kindel kord, mis on paratamatult seotud arestimaja julgeoleku tagamisega ning seadusest tulenevate võimalustega. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt erinevates kohtuasjades rõhutanud, et konventsiooni artikkel 3 keelab igasuguse piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise, sõltumata asjaoludest ja kannatanu käitumisest (Lahita vs Itaalia (suurkoda), nr 26772/95, p 119, EIÕK 2000-IV). Halb kohtlemine peab siiski saavutama minimaalse tõsidusastme, et selle suhtes oleks võimalik kohaldada artiklit 3. Kõnealuse minimaalse tõsidusastme hindamine on suhteline ja see sõltub kõikidest konkreetse juhtumi asjaoludest, nagu näiteks halva kohtlemise kestvus, selle füüsiline ja vaimne mõju ja teatud juhul ohvri sugu, vanus, jms. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kõnealuste tingimuste kumulatiivset mõju, aga samuti kaebaja poolt esitatud konkreetseid väiteid (Dougoz vs Kreeka, nr 40907/98, p 46, EIÕK 2001200 II). Arvesse tuleb võtta ka 3
(12)3-10-1346 ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (Kalashnikov vs Venemaa, nr 47095/99, p 102, EIÕK 2002 VI). Samuti on Riigikohus oma 17.06.2010 otsuses 3-3-1-41-10 viidatud asjaolule, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon (Messina vs Itaalia nr 2, nr 25498/94); erivajaduste ignoreerimine (Price vs Ühendkuningriik, nr 33394/96); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (Uhan vs Türgi, nr 22277/93); põhjendamatu jõu kasutamine (Uhan vs Türgi, nr 22277/93); sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta (Nevmerzhitsky vs Ukraina, nr 54825/00); ülerahvastatus kambris (Korobov ja teised vs Venemaa, nr 67086/01); alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul (Valasinas vs Leedu, nr 44558/98); paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutuskäiku võimaldamata (LI vs Bulgaria, 44082/98) jm. Samuti on leitud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad sanitaartingimused kogumis (Valasinas vs Leedu, nr 44558/98). Väär on kaebaja väide, et vastustaja ei võimaldanud talle dieettoitu, mille tulemusena halvenes tema tervis (tekkisid tugevad valud sooltes, kõrvetised ja teravnes gastriit). Samuti ei vasta tegelikkusele kaebaja väide, et arestimajas keelduti ravimast nahahaigust ning teda ei toimetatud eriarsti vastuvõtule.
§ 31
p 3 kohaselt on kinnipeetul õigus saada arstiabi ning ravimeid ja arsti ettekirjutuse alusel dieettoitu. Arestimaja tervishoiutöötaja viis 12.01.2010 läbi kinnipeetu esmase tervise kontrolli, mille kohta on täidetud kinnipeetu esmase kontrolli kaart nr
- Tervisekontrolli kaardist nähtub, et lõunasöögiks määrati kaebajale valge leib alates 13.01.
- Kinnipeetu ravikaardist nähtub, et kaebaja keeldus 09.04.2010 dieettoidust. Seega on ilmselgelt põhjendamatu kaebaja väide, et talle ei võimaldatud dieettoitu ning selle tulemusel tema tervis halvenes. Samuti on arestimajas viibimise ajal viidud kaebaja 03.02.2010 Ida-Viru Keskhaiglasse kirurgi konsultatsioonile. Konsultatsiooni otsusest (mille vastustaja esitab kohtule) nähtub, et kirurgilist patoloogiat kaebajal ei leitud. Raviks on eriarsti poolt määratud No-spa tabletid. Ravikaardist nähtub, et sellekohast ravi on kaebaja ka saanud. 28.04.2010 suunati kaebaja kõhukoopa UH uuringule ning Ida-Viru Keskhaigla poolt läbiviidud uuringu kokkuvõttest nähtub seisukoht haigusliku leiuta. Arestimaja juhi ettekande kohaselt 14.04.2010 võtsid arestimaja ametnikud kaebaja kambrist ära terve karbi No-spa tablette, mis olid talle antud ravi eesmärgil, kuid mida ta ei olnud tarvitanud. Meditsiinitöötaja vastuvõtu žurnaalist nähtub, et kaebaja pöördus arestimaja tervishoiutöötaja poole seoses kõhuvaluga ning. tervishoiutöötaja tegi kindlaks, et valu põhjuseks on arm, mis tekkis
- aasta detsembrikuus toimunud operatsiooni tagajärjel. Kaebaja ei ole kordagi nimetanud tervishoiutöötajale selliseid sümptomeid, mis viitaksid gastriidile või gastriidi ägenemisele või kõrvetistele. Arestimaja tervishoiutöötaja poolt on 29.03.2010 diagnoositud kaebajal allergiline dermatiit ning määratud ka sellekohane ravi. Kinnipeetu ravikaardist nähtub, et 04.05.2010 ei ole kaebajal kaebusi esinenud. Seega on kohatu kaebuses toodud väide, et arestimajas nakatusin mingisse nahahaigusesse ja senini ei ole lahti saanud. Vastustaja tegi kõik endast oleneva, et võimaldada kaebajale igakülgset ravi ja eriarstide vastuvõttu. Vastustaja rõhutab veelkord, et kaebaja ise loobus dieettoidust ning ei tarvitanud arsti poolt määratud ravimeid, vaid kogus neid karpi ja hoidis neid seal. Kaebaja ravimine on toimunud riigi kulul ja kaebajale ei ole tekkinud püsivaid tervise kahjustusi. Juhul, kui kaebaja leiab, et ta ei saanud vajalikku ravi, siis VangS § 107 lg 3 kohaselt teostavad tervishoiuteenuste osutajatele ette nähtud nõuete täitmise üle vanglas järelvalvet selleks volitatud Tervishoiuameti ametnikud. Vastustajal puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks esitanud kaebusi tervishoiuametnikele arestimaja toimingute peale või et nimetatud ametiisikud oleks teinud ettekirjutusi Ida Prefektuurile väidetavate puuduste kõrvaldamiseks. Põhjendamatud on kaebaja väited, et talle keelduti väljastamast puhastusvahendeid hambaproteeside jaoks ja ei võimaldatud lõigata juukseid, pesta ja parandada isiklikke asju ning kasutada pesupulbrit. Kinnipeetu ravikaardist nähtub, et arestimaja tervishoiutöötaja on 4
(12)3-10-1346 kahel korral, s.o 08.03.2010 ja 16.03.2010 määranud hambaproteeside puhastuseks tabletid Corega-Bio. Nimetatud vahendi näol on tegemist proteeside sügavpuhastuseks mõeldud tablettidega ehk siis vahendiga mustuse ja toidujääkide kõrvaldamiseks. Hambaproteeside puhastusvahend ei ole ravim, vaid hooldusvahend hambaproteesidele. Hambaproteese on võimalik puhastada ka hambaharja ja hambapastaga. Seega hambaproteeside puhastustablettide puudumine ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Pealegi oli kaebajal võimalus paluda lähedasi, et nad saadaksid pakiga talle hambaproteeside puhastamiseks just sellist puhastusvahendit nagu ta ise soovib. Vastustaja rõhutab veelkord, et arestimajal puudub seadusest tulenev kohustus hankida hambaproteeside sügavpuhastamiseks mõeldud hooldusvahendeid arestimajas viibivatele isikutele, kuid siiski tuli arestimaja kaebajale vastu ja tõi talle vahendi, mille tervishoiutöötaja määras ja väljastas vastavalt vajadusele kaebajale. Arestimaja juhi 12.07.2010 ettekandest nähtub, et juuksuriteenust ei ole arestimajas ette nähtud. Juuste lõikamise jaoks on arestimajas olemas käärid ja juukselõikusmasin, mis asuvad korruse korrapidaja juures. Kui kinnipeetud soovivad juukseid lõigata, siis peavad nad avaldama selleks selgesõnalist soovi arestimaja töötajale. Seejärel viiakse kinnipeetud dušširuumi ning neil võimaldatakse ametnike valve all vastastikku juukseid lõigata. Kinnipeetutele väljastatakse riiete pesemiseks eraldi pesukauss ja pesuseep ning riideid saab pesta dušširuumis. Ükski seadusesäte ei näe ette, et arestimajas viibivad isikud peavad kasutama pesu pesemiseks just pesupulbrit. Pesu kuivatamiseks ei ole arestimajas ette nähtud eraldi ruumi ja selleks tuleb kasutada kambris olevaid võimalusi (näiteks riidenagi).
§ 39
lg p 1 kohaselt on kinnipeetule arestimajas keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke- lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid. Sellest tulenevalt ei tohi kinnipeetul olla niiti ja nõela ja seega ei saa ta parandada oma riideid. Samas oli kaebajal võimalus tellida riideid lähedastelt. Ida Prefektuur ei ole rikkunud kaebaja õigusi, kuna arestimajas vahistatu õiguste realiseerimiseks on kindel kord, mis on paratamatult seotud arestimaja julgeoleku kaalutlustega, aga samuti seaduslikult piiratud võimalustega. Tegelikkusele mittevastav on väide, et kaebaja ei saanud kasutada võimalust ajalehtede lugemiseks ning raamatukogu kasutamiseks. Kaebaja on selliseid väiteid esitades jäänud üldsõnaliseks ja ei ole kirjeldanud piisavalt väidetavaid rikkumisi, millest saab järeldada, et tegemist on paljasõnaliste väidetega.
§ 31
p 9 kohaselt on kinnipeetul õigus lugeda riigi päevalehti ja ajakirju paberkandjal ning raamatukogu olemasolu korral seal olevat kirjandust. Arestimaja juhi ettekandest nähtub, et arestimajas on olemas ajalehed, mida võimaldatakse kinnipeetutel lugeda. On juhuseid, kus kinnipeetud ei kasuta ajalehti ainult lugemiseks, vaid lõhuvad, sodivad ja kleebivad neid seintele. Ilmselgelt põhjendamatu ja paljasõnaline on kaebaja väide, et talle ei võimaldatud nelja kuu jooksul kordagi lugeda päevalehti. Ida Prefektuur ei ole süüdi selles, et kinnipeetud ei suhtu heaperemehelikult neile lugemiseks antud ajalehtedesse ning lõhuvad, sodivad ja kleebivad neid seintele. Arestimajas puudub raamatukogu, kuid on olemas nii eesti- kui venekeelsed raamatud, mis on arestimaja ametnike poolt arestimajja toodud ja väljastatakse kinnipeetutele lugemiseks. Lisaks oli kaebaja lähedastel võimalik saata postipakiga või tuua kaebajale käsipakiga ajalehti ja ajakirju. Põhjendamatu on kaebaja väide, et tema õigusi rikuti kuna kambrisse ei lubatud elektrilist veekeeduspiraali, aga samuti keelduti vastu võtmast teed, kohvi, kakaod ning valmistada poolfabrikaate ja kasutada keeduvett hammaste puhastamiseks. Arestimajas on julgeoleku tagamise eesmärgil oluliselt piiratud kambris elektrilist olmetehnikat.
§ 31
p 15 kohaselt on elektrilise olmetehnika osas üheselt sätestatud, et kambris saab tehniliste võimaluste olemasolu korral asutuse juhi loal omada isiklikku raadiot või televiisorit.
§-s 48 on loetletud, milliseid esemeid ja toiduaineid võib kinnipeetule pakis saata. Nimetatud säte ei luba arestimajal vastu võtta teed, kohvi, kakaod, poolfabrikaate ega elektrilist veekeeduspiraali. Seega on arestimaja tegevus olnud õiguspärane. Vastustajale jääb 5
(12)3-10-1346 arusaamatuks kaebaja väide, mille kohaselt talle keelati kasutada keeduvett hammaste puhastamiseks. Kambris on olemas vesi ning võimalus hambaid puhastada. Kaebuses ei ole ka põhjendatud, kuidas sai keeduvee puudumine kaebaja õigusi rikkuda ja milles konkreetselt selline rikkumine seisnes. Samuti ei ole selgitatud, millest tulenevalt pidi kaebaja puhastama hambaid just keeduveega. Seega on kaebaja väide paljasõnaline ja alusetu. Põhjendamatu on kaebaja väide, et talle ei võimaldatud kasutada õigust igapäevasteks jalutuskäikudeks vabas õhus. Arestimaja Jõhvi kambris on olemas kõik tehnilised võimalused kinnipeetutel värskes õhus viibimiseks. Arestimaja juhi 12.07.2010 ettekandest nähtub, et kooskõlas
§ 31lgga 4 võimaldatakse kinnipeetutel värskes õhus viibida igal tööpäeval.
Praktikas esineb päevi, kus kõik arestimaja konvoipolitseinikud on terve päeva hõivatud kohtuistungite teenindamisega ja kinnipeetute saatmisega väljaspool arestimaja (nt saatmisega eriarsti vastuvõtule, menetlustoimingutele jne), siis sellistel päevadel kinnipeetule jalutuskäike ei võimaldata. Käesoleva aasta algul kestnud külmaperioodi ajal ei avaldanud kinnipeetud soovi viibida värskes õhus kuna väljas oli külm.
§ 31p 4 kohaselt on vahistatul õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. Vang
S § 93 lg 5 kohaselt vahistatule võimaldatakse tema soovil vähemalt üks tund päevas vabas õhus viibimist. Põhimõtteliselt väär on seisukoht, et jalatuskäigu peaks võimaldama ka siis, kui vahistatu seda ei soovi kasutada. Kehtiv sisekorraeeskiri ega VangS § 93 lg 5 ei sätesta sõnaselgelt jalutuskäigu sunniviisilist võimaldamist ja vabas õhus viibimist vahistatule, vaid see toimub vahistatu soovil. Rõhutan, et vahistatu saab realiseerida oma õigusi vastava tahte selgesõnalise avaldamise korral arestimaja ametnikule. Soovi selgesõnalisel esitamisel on seaduslike aluste ja võimaluste olemasolul vahistatule võimaldatud vabas õhus viibida. Põhjendamatu ja tegelikkusele mittevastav on kaebaja väide, et pesemiseks ei võimaldatud sooja vett.
§ 31
p 12 kohaselt on kinnipeetul õigus kord nädalas käia saunas, vannis või duši all. Ida Prefektuuri prefekti 01.02.2010 käskkirjaga nr 30t on kinnitatud Jõhvi arestikambri päevakava, mille p 3 sätestab, et kolmapäeviti alates kella 08.00-st kuni 17.00-ni võimaldatakse kinnipeetutele kasutada pesemiseks dušši. Arestimaja juhi 12.07.2010 ettekandest nähtub, et soe vesi tuleb Viru Vangla katlamajast juba segatud viisil ja vee temperatuur on 38°C. Kuna dušši kasutatakse üks kord nädalas, siis jahtub vesi torudes ära. Dušši alla minemiseks tuleb eelnevalt jahtunud vesi torudest välja lasta ja oodata kuni hakkab tulema soe vesi. Nimetatud asjaolu on kaebajale arestimaja ametnike poolt ka selgitatud. Ilmselgelt põhjendamatu ja tegelikkusele mittevastav on kaebaja väide, et keelduti vastu võtmast ja pesemast toidunõusid. Arestimajas korjatakse iga päev pärast igat toidukorda toidunõud ära ning pestakse nõudepesumasinas puhtaks. Kui kaebaja ei soovinud toidunõusid tagastada, vaid soovis neid ise pesta, siis oli see tema valik. Kuna kaebaja ei ole oma kaebuses täpsustanud, millal selline asjaolu aset leidis, kas ühel korral või kogu kinnipidamise ajal, siis sellest saab järeldada, et kaebaja antud väide on paljasõnaline ja alusetu. Paljasõnaline on kaebaja väide, et kordagi ei väljastatud pesemisvahendeid kambri puhastamiseks ja desinfitseerimiseks. Kambrite koristamiseks on arestimajal olemas kõik vahendid (ämbrid, prügikühvlid, puhastusvahendid, jne). Kambri koristamise vahendid väljastatakse vastavalt kinnipeetu poolt esitatud suulise soovi alusel. Vahistatu saab realiseerida oma õigusi ja kohustusi vastava tahte selgesõnalise avaldamise korral arestimaja ametnikule.
§ 32
lg 1 p 6 kohaselt on kinnipeetu kohustatud hoidma puhtust kambris ja arestimaja teistes ruumides. Ida Prefektuur on seisukohal, et ajal, mil kaebaja viibis arestimajas, ei toonud kaebaja poolt märgitud puudused kaasa kaebaja väärikuse alandamisena kaasnevaid kannatusi. Seega ei ole Ida Prefektuur põhjustanud kaebajale seoses tema väidetava väärikuse alandamisega mittevaralist kahju. Kaebaja on väitnud, et arestimajas viibimisega on alandatud tema inimväärikust tekitati kahju tema tervisele. Kaebaja on selliseid väiteid esitades jäänud üldsõnaliseks, nimetamata töötajate nimesid, konkreetseid kuupäevi ja kirjeldamata piisavalt väidetavaid rikkumisi. Vahi alla võtmine ei ole olnud tingitud vastustaja õigusvastasest 6
(12)3-10-1346 käitumisest ning seetõttu vastustaja ei vastuta ka kaebuse esitaja väidetavate hingeliste kannatuste ega mugavuste puudumise eest. Tegemist on kaebaja õiguste seadusliku ja põhjendatud piiramisega. Kaebaja poolt kirjeldatud asjaolud ei ole eraldi võetuna ega ka kogumis sellised, mis alandaksid inimväärikust. Riik on ametnike kaudu piisavalt taganud, et isiku vahi all pidamise tingimused austavad inimväärikust ning selle meetme rakendamise viis ei põhjusta kannatusi ega raskusi määral, mis ületaksid kinnipidamisega paratamatult kaasneva kannatuse määra. Kaebusest ei nähtu, et kaebajal oleks tekkinud pikaajaliselt füüsilisi või hingelisi kannatusi ning valu, rääkimata sellise kahju süülisest põhjustamisest. Juhul, kui kaebajal sellised kannatused tekkisid, siis kaebuses ei kirjeldata kannatuste iseloomu ega ulatust. Isegi juhul, kui oleks tegu vastustaja ebaseadusliku toiminguga, siis ei põhjusta sellised toimingud reeglina mittevaralist kahju. Kuna asja juurde esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole kaebaja tervist kahjustatud ega tema inimväärikust alandatud arestimajas viibimise tagajärjel, siis puudub õiguslik ja faktiline alus väidetava varalise või mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus peab kohut veenma, et ebameeldivused, mida vahistatu pidi taluma seoses väidetavate õiguserikkumistega arestimaja töötajate poolt, ületavad piiri, mis eristab analoogiliste toimingutega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest. Kaebusest selliseid asjaolusid ei nähtu. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega ei ole mittevaralise kahju tekitamise tuvastamise korral selle rahas hüvitamise nõude rahuldamine alati vältimatu. Kaebuse esitaja väitel on temale väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine põhjendatud tema tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega. Vastustaja on aga seisukohal, et kaebuse esitaja väited tema õigusvastase kohtlemise ning tema väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise kohta ei ole tõendatud ega ka kuigi veenvad. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Nii kuuluvad kohaldamisele ka võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) ette nähtud mittevaralise kahju hüvitamist puudutavad sätted. Nimelt sätestab VÕS § 128 lg 5, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Lisaks sätestab VÕS § 134 lg 2, et vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Kaebuses esitatud väited ei anna alust järelduseks, et kaebuse esitaja on pidanud taluma sellist füüsilist või hingelist valu või kannatusi, mis õigustaks temale mittevaralise kahju hüvitamist. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Lisaks tuleb arvestada Riigikohtu 06.06.2002 otsuses nr 3-3-1-27-02 väljendatud seisukohaga, et kuigi PS § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele, tuleb silmas pidada, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ia üksnes rahaline hüvitamine ning, et mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Seega tuleks avaliku võimu kandja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel põhjendada, miks mittevaraline kahju tuleks hüvitada just rahas, samuti põhjendada rahalise hüvitise suurust lähtudes RVastS § 9 lg-st 2 ja VÕS-e kahju hüvitamise põhimõtetest. Kaebuse esitaja on jätnud need põhjendused esitamata. Kaebuses märgitud nõuded (välja nõuda kaebaja taotlused, kaebused ja nendele esitatud vastused, meditsiiniline kaart, üle kuulata meditsiinitöötaja ja kõik valvurid, jne.) tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 15 lg 3 ja § 16 lg 2 kohaselt peab menetlusosaline 7
(12)3-10-1346 tõendama neid asjaolusid, millele tema väited tuginevad ning kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid tõendeid esitada ei saa, ja teatada, kus nad asuvad. Kaebusest ei selgu, mida konkreetselt soovib kaebaja nende nõuetega tõendada. Samuti ei ole kaebuses põhjendatud, miks neid tõendeid ei saa kaebaja ise esitada. Kohtuistungil jäi Ida Prefektuuri esindaja Tiina Prunn oma kirjaliku vastuse juurde ja märkis, et kõik kaebaja väiteid on paljasõnalised, st nii vee puudumise kui ka kambrite koristamise kohta. Kaebajaga samaaegselt oli arestimajas ka teised arestialused, kuid analoogilisi kaebusi keegi neist ei ole esitanud. Arestimajas on soe vesi täiesti olemas ja vee jahtumise korral tuleb lasta sel joosta. Rikete korral ei sunnita kedagi külma veega pesema. Kaebaja väide selle kohta, et talle ei võimaldatud dušši all käimiseks sooja vett, on põhjendamatu. Riiete pesemisel peab kaebaja avaldama selleks soovi ja siis antakse talle pesukauss ja pesupulber riiete pesemiseks. Kinnipeetavad on kohustatud ise oma kambrit koristama ning selleks vajalikud koristusvahendid võimaldatakse neile vangla poolt. Mis puutub igapäevastesse jalutuskäikudesse värskes õhus, siis objektiivsetel põhjustel ei olnud iga päev võimalik arestialuseid jalutama viia, kuna võis juhtuda, et arestimaja konvoipolitseinikud olid terve päeva hõivatud kohtuistungite teenindamisega ja kinnipeetavate saatmisega väljaspool arestimaja (nt saatmisega eriarsti vastuvõtule, menetlustoimingutele, jne). Eelmise aasta algus oli väga külm ja paljud arestialused ei soovinudki jalutuskäigule minna. KOHTU PÕHJENDUSED A.S kaebusest nähtub, et viibides ajavahemikul alates 11.01.2010 kuni 10.05.2010 Ida Prefektuuri Korrakaitsetalituse arestimaja Jõhvi kambris, rikkusid arestimaja ametnikud jämedalt tema õigusi, millega seoses tekitati kaebaja tervisele oluline kahju ning alandati tema inimväärikust. Kaebaja hindab talle arestimaja poolt tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 600 000 krooni. Kaebaja väitel ei võimaldatud talle dieettoitu, mille tulemusena halvenes tema tervis ja tekkisid tugevad valud sooltes, aga samuti kõrvetised, teravnes gastriit. Arestimajas keelduti ravimast kaebaja nahahaigust ning teda ei viidud eriarsti vastuvõtule. Kaebajale keelduti väljastamast puhastusvahendit hambaproteeside jaoks ega võimaldatud lõigata juukseid. Kaebajal polnud võimalust pesta ega parandada oma isiklikke riideid ja ei lubatud kasutada pesupulbrit. Kaebajal puudus võimalus lugeda ajalehti ning ta ei saanud raamatukogust laenutada raamatuid. Kambris ei lubatud kasutada elektrilist veekeeduspiraali. Keelatud oli vastu võtta teed, kohvi, kakaod ja poolfabrikaate ja kasutada keedetud vett hammaste puhastamiseks. Kaebajale ei võimaldatud kasutada õigust igapäevasteks jalutuskäikudeks vabas õhus ega ei võimaldatud sooja vett pesemiseks. Kaebaja pidi ise oma nõusid pesema, samuti ei väljastatud kordagi pesemisvahendeid kambri puhastamiseks ja desinfitseerimiseks. Arestimaja ametnikud tekitasid kaebajale füüsilist valu ja kannatusi. Nimelt, saabudes arestimajja pärast sooleoperatsiooni, vajas kaebaja dieettoitu, kuid talle öeldi sellest ära. Seoses ebaõige toitumisega teravnes kaebajal gastriit ja tal tekkisid tugevad valud sooles, aga samuti tekkisid liited ja kõrvetised. Arestimajas nakatus kaebaja mingisse nahahaigusesse, millest ta pole siiani lahti saanud. Raviarst selgitas talle, et nahaarsti külastamine on kallis ning talle keelduti ravi osutamast. Ülalnimetatud perioodil kehtis arestimajas sisekorra eeskiri, mis kehtestati siseministri 08.01.2008 määrusega nr 3 ja hakkas kehtima alates 25.01.2008. Arestialuse, sh vahistatu õigused ja kohustused on fikseeritud
§-s 31. Kaebaja väidab, et vastustaja ei kindlustanud teda arestimajas viibimise ajal dieettoiduga ning arestimajas rikuti hügieenieeskirju ja kaebaja kinnipidamistingimused ei vastanud nõuetele. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et talle ei võimaldatud dieettoitu, mille tulemusel tema tervis halvenes. Arestimaja tervishoiutöötaja viis läbi 12.01.2010 esmase kinnipeetu tervisekontrolli, mille kohta on täidetud kinnipeetu esmase tervisekontrolli kaart nr 102 (t.lk 48). Nimetatust nähtub, et lõunaks määrati kaebajale alates 13.01.2010 valge leib. Kaebaja ravikaardist nähtub ühtlasi, et 09.04.2010 keeldus ta ise dieettoidust. Arestimajas 8
(12)3-10-1346 oleku ajal toimetati kaebaja 03.02.2010 Ida-Viru Keskhaiglasse kirurgi konsultatsioonile. Konsultatsiooni tulemusena tehti kindlaks, et kirurgilist pataloogiat ei leitud ja raviks määrati talle No-spa tabletid. Ravikaardi kohaselt on kaebaja nimetatud ravi juba saanud. 28.04.2010 suunati kaebaja kõhukoopa ultraheli uuringule ja Ida-Viru Keskhaigla uuringu vastuse kokkuvõttest nähtub haigusliku leiuta (t.lk 54 ). Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja väide talle dieettoidu võimaldamata jätmise kohta ja tervise halvenemise kohta ei vasta tegelikkusele. 03.02.2010 (ajal, mil kaebaja viibis arestimajas) viidi ta Ida-Viru Keskhaiglasse kirurgi konsultatsioonile. Kirurg leidis, et kirurgilist pataloogiat kaebajal ei leitud ja raviks on eriarsti poolt määratud No-spa tabletid. Ravikaardi kohaselt on kaebaja ka sellekohast ravi saanud. 28.04.2010 suunati kaebaja kõhukoopa ultraheli uuringule, mis viidi läbi Ida-Viru Keskhaiglas ning uuringu vastuse kokkuvõttest nähtub tulemus haigusliku leiuta. 14.04.2010 leidsid arestimaja ametnikud karbi No-sopa tablette, mida kaebaja ei olnud tarvitanud. Selle kohta koostas arestimaja juht ka vastava ettekande. Eeltoodu tähendab, et kaebaja tegelikult neid tablette ei vajanud ja üritas jätta muljet, et ta on haige. Meditsiinitöötaja vastuvõtu žurnaali kohaselt on kaebaja pöördunud arestimaja tervishoiutöötaja vastuvõtule seoses kõhuvaluga ning tervishoiutöötaja tegi kindlaks, et valu põhjustas 2009. aastal toimunud operatsiooni arm. Kordagi ei ole kaebaja tervishoiutöötajale nimetanud selliseid sümptomeid, mis viitaksid gastriidile või gastriidi ägenemisele ega ka kõrvetistele. Küll on aga arestimaja tervishoiutöötaja poolt 29.03.2010 diagnoositud kaebajal allergiline dermatiit ning talle on määratud vastav ravi. Kuna kaebaja keeldus dieettoidust ega tarvitanud arsti poolt määratud ravimeid, siis ei saanud kuidagi tema tervis halveneda põhjusel, et talle dieettoitu ei võimaldatud. Kaebaja väitel talle keelduti koristamiseks vajaliku inventari ja pesemisvahendite väljastamisest. Ka oli kaebaja sunnitud end pesema külma veega. Vaatamata sellele, et arestimajja saabudes ei olnud ta noahaavast veel paranenud, paigutati ta 16 päeva hiljem ühiskambrisse, kuigi ta oleks vastavalt seadusele pidanud olema vangla haiglas statsionaarsel ravil. Kaebaja tugineb
§ 29
lg-le 1, mis sätestab, et kinnipeetu haigestumise korral tagatakse talle ravi ning vajadusel kutsutakse kiirabi. Kui kinnipeetu vajab ravi, mille andmiseks puudub arestimajas võimalus, siis saadetakse kinnipeetu arsti saatekirja alusel valve all ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde tervishoiuasutusse või vanglasse. Kohtuistungil kaebaja leidis, et arestimaja oleks pidanud teda viivitamatult üle viima Viru Vanglasse statsionaarsele ravile või saatma teda haiglasse. Arsti ettekirjutuse kohaselt oli kaebajale ette nähtud dieettoit, mida arestimajas talle ei võimaldatud. Kuna kaebaja ei saanud süüa tavalist ega kuiva toitu, siis järelikult oleks arestimaja pidanud kaebaja ümber paigutama vangla haiglasse. Eeltooduga ei saa nõustuda kuna kaebaja tegelikult dieettoitu ei vajanud. Ida Prefektuuri Korrakaitsebüroo arestimaja Jõhvi kambri juhi Vello Tanissaar´e ettekandest nähtub, et arestimajas on peale velskri olemas ka tervishoiutöötaja, kes on registreeritud Tervishoiuameti poolt tervishoiuteenuste osutajana. Tervishoiutöötaja (Zinaida Naurits) vastuvõtul käis kaebaja neljal korral ja sai raviks vajaminevaid ravimeid ning kahel korral suunas tervishoiutöötaja ta eriarstiabi osutaja juurde uuringutele ja konsultatsioonile. Alates 13.01.2010 oli tervishoiutöötaja poolt kaebajale määratud dieettoit, kuid 09.04.2010 kaebaja loobus dieettoidust. 14.04.2010 võtsid arestimaja ametnikud kaebaja kambrist ära karbi tablette, mis olid talle raviks määratud, kuid mida ta tegelikult ei tarvitanud ning kogus neid. 02.03.2010 ostis arestimaja velsker apteegist kaebajale tema palvel hambaproteeside puhastusvahendit Corega-Bio TBL 30. Arestimajal puudub seadusest tulenev kohustus muretseda hambaproteeside sügavpuhastamiseks mõeldud hooldusvahendit arestimajas viibivatele isikutele. Asjaolu, et arestimaja tuli kaebajale vastu ja väljastas ühekordselt talle selle vahendi, ei tähenda see, et kaebajal tekkis selle vahendi osas nõudeõigus. Kohtuistungil andis arestimaja tervishoiutöötaja Zinaida Naurits tunnistajana ütlusi selle kohta, et kaebaja palus talt hambaproteeside puhastamiseks osta preparaati Corega-Bio. Tunnistaja selgitas kaebajale, et see on kosmeetiline vahend, mitte ravim, 9
(12)3-10-1346 mistõttu ta ei tea, kas komissar lubab seda vahendit apteegist osta. Komissar lubas ühel korral osta vahendit Corega-Bio, mis kaebajale tervishoiutöötaja vahendusel edastati, selgitades, et tegemist ei ole ravimiga, vaid kosmeetilise abivahendiga. Kaebaja pöördus Zinaida Naurits´a poole nahaprobleemidega kuna tal oli allergia. Meedik asus seisukohale, et kaebajat pole mõtet haiglasse saata kuna allergiat oli võimalik ka kohapeal ravida. Ravi oli tulemuslik ja kaebaja sõrmed said terveks. Tunnistaja Zinaida Naurits kinnitas, et ta vaatas isiklikult kaebaja käed üle ja kõik oli korras. Kaebaja tõstatas küsimuse, et võib-olla tekkis tal allergia voodipesust, pärast mida helistas Zinaida Naurits kirikusse ja palus saata talle puuvillast voodipesu, mida ka tehti. Tunnistaja Zinaida Naurits´a ütluste kohaselt kaebaja arestimajja saabudes teatas ta, et ei saa süüa musta leiba, kuid tervisekaardis ei olnud märget selle kohta, et kaebajale oleks määratud dieettoit. Tunnistaja helistas arestimaja kööki, kust talle öeldi, et dieettoit on ette nähtud ainult gastriidihaigetele. Tunnistaja väitel ei ole arestimaja toit praetud ega liiga tugeva maitsega. Lihatoitudest kasutatakse kana, maksa ja hakkliha. Tunnistaja palus isiklikult, et kokk väljastaks kaebajale püreestatud toitu, mida ka tehti. Pärast püreestatud toidu saamist kaebaja ütles, et kokad ise mäluvad toidu läbi ja siis annavad temale ja tema sellist toitu sööma ei hakka. Tunnistaja sõnul ütles arst, et kuigi kaebaja keeldus püreestatud toidust, ei avalda see talle kahjulikku mõju. Eeltoodut kinnitab fakt, et kaebaja viidi ultraheli uuringutele ja sealt saadi vastus haigusliku leiuta. Õige ei ole kaebaja väide, et tal puudus võimalus sooja dušši saamiseks. Tervisekaitsetalituse töötaja poolt kontrolliti nimetatud fakti ja leiti, et vee soojus vastab normidele ja et arestialused ei oska ise seadmeid kasutada, mistõttu nad ei saa kätte sooja vett. Soe vesi tuleb Viru Vangla katlamajast juba segatuna temperatuuril 38°C. Kuna dušši kasutatakse kord nädalas, siis vesi jahtub torudes ära. Selleks, et saada sooja vett, tuleb enne dušši alla minemist vajutada seinal olevat vee nuppu mitu korda selleks, et lasta välja jahtunud vesi ja torudesse kogunenud õhk. Juhul, kui leiab kinnitust asjaolu, et vee temperatuur on lubatust madalam, siis teatatakse sellest hooldust teostavale firmale ning enne probleemi lahendamist dušši alla ei lubata. Ida Prefektuuri prefekti 01.02.2010 käskkirjaga nr 30T kinnitatud „Jõhvi arestikambri päevakava“ p 3 sätestab, et igal kolmapäeval alates 08.00 kuni 17.00 võimaldatakse kinnipeetutele dušši all pesemist. Seega ei vasta tegelikkusele kaebaja väide, et nelja kuu vältel, mil kaebaja viibis arestimajas, ei saanud ta kasutada dušši ega pesta oma riideid. Kordagi ei antud talle pesemisvahendeid kambri koristamiseks, samuti ei antud talle ämbrit ega põrandaharja, mistõttu kaebaja oli sunnitud elama jubedates tingimustes. Tegelikkusele ei vasta ka kaebaja väide, et kordagi ei väljastatud pesemisvahendeid kambrite puhastamiseks ja desinfitseerimiseks. Kambri koristamise vahendid väljastatakse kinnipeetule tema suulise taotluse alusel.
§ 32
lg 1 p6 kohaselt on kinnipeetu kohustaud hoidma puhtust kambris ja arestimaja teistes ruumides. Arestimajas on olemas kõik koristamiseks vajalikud vahendid ning need väljastatakse kinnipeetu poolt esitatud suulise soovi alusel. Kuna kaebaja sellekohast soovi ei avaldanud, siis on loomulik, et talle pesemisvahendeid kambri puhastamiseks ja desinfitseerimiseks ei väljastatud. Kambrite koristamiseks on eraldi ostetud ämbrid, prügikühvlid ja harjad. Koristamisvahendid väljastatakse vastavalt kinnipeetu poolt esitatud suulise soovi alusel. Olmekeemia valatakse ämbrisse, pärast mida valatakse peale sooja vett. Sooja vee saamiseks peab vahistatu minema dušširuumi, kust ta saab põranda pesemiseks vajaliku vee. Riiete pesemiseks väljastatakse kinnipeetule eraldi ämber või pesukauss ja pesuseep. Pesu saab pesta dušširuumis. Pesu kuivatamiseks eraldi ruumi arestimajas ei ole ning pesu kuivatatakse kambris (näiteks riidenagis). Juuksuriteenust ei ole arestimajas ette nähtud. Juhul, kui kinnipeetu soovib lõigata juukseid, siis peab ta pöörduma arestimaja töötaja poole ning ta viiakse dušširuumi, kus võimaldatakse ametnike valve all arestialustel üksteisel juukseid lõigata. Riideid saavad kinnipeetud pesta dušširuumis. Õigusnormidest ei tulene, et oma riiete pesemiseks peavad kinnipeetud kasutama pesupulbrit, vaid riideid saab pesta ka seebiga. Nõelad, vardad, nöörid, niidid, köied ja traadid on 10
(12)3-10-1346 arestimajas keelatud esemed ja sellest tulenevalt ei tohi kinnipeetul olla niiti ega nõela, millega ta saaks oma riideid parandada. Selline meede on võetud kasutusele seoses vajadusega tagada vangla julgeolek, mistõttu vastustaja ei rikkunud ka selles osas kaebaja seadusega tagatud õigusi. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et talle ei võimaldatud lugeda ajalehti ega külastada raamatukogu.
§ 31
p 9 kohaselt on kinnipeetul õigus lugeda riigi päevalehti ja ajakirju paberkandjal. Raamatukogu olemasolu korral võib ta kasutada ka raamatukogus olevat kirjandust. Arestimajas on ajalehed, mida kinnipeetud võivad lugeda. Vastustaja väitel esineb juhtumeid, kus kinnipeetud lõhuvad ajalehti, sodivad neid ja kleebivad seintele. Õige ei ole kaebaja väide, et talle ei võimaldatud nelja kuu jooksul kordagi lugeda ajalehti. Kaebajal oli võimalus paluda lähedasi, et nad tooksid talle ajalehti ja ajakirju. Kaebaja ei rahul ka asjaoluga, et arestimajas viibimise ajal ei lubatud talle kambrisse elektrilist veekeeduspiraali ja keelduti vastu võtmast teed, kohvi, kakaod ja valmistada poolfabrikaate ega kasutada keeduvett hammaste puhastamiseks. Julgeoleku kaalutlustel piiratakse arestimajas kambrites elektrilise olmetehnika kogust.
§ 31
p 15 sätestab, et kambris saab tehniliste võimaluste olemasolu korral ja asutuse juhul loal omada isiklikku raadiot või televiisorit. Sama õigusakti § 48 sisaldab loetelu, milliseid konkreetseid esemeid ja toiduaineid võib kinnipeetule saata. Arestimaja ei saa vastu võtta teed, kohvi, kakaod, poolfabrikaate ega elektrilist veekeeduspiraali. VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund päevas värskes õhus viibimist. Jalutuskäik võimaldatakse vahistatu soovi korral, mistõttu vahistati peab üheselt sellist soovi avaldama arestimaja ametnikule. Mis puutub nõude pesemisse, siis arestimajas peseb nõusid nõudepesumasin ja kaebaja sellekohane kaebus on arusaamatu. Kaebaja arestimajas viibimise ajal ei alandatud arestimaja ametnike poolt tema väärikust ega põhjustatud talle eelpoolloetletud kannatusi. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista mittevaralist kahju seoses tema inimväärikust alandava kohtlemisega ja talle põhjustatud tervisekahjuga. Kohus leiab, et kuna kaebaja vahi alla võtmine oli tingitud tema enda õigusvastasest käitumisest, siis vastustaja ei saa kuidagi olla süüdi kaebajale hingeliste kannatuste tekitamises ega tema inimväärikuse alandamises. Kaebaja kahju hüvitamise taotlusest ei nähtu, millega konkreetselt põhjustas arestimaja süüliselt kaebajale hingelist valu. Käesolevas asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et arestimaja poolt oleks kahjustatud kaebaja tervist või alandatud tema inimväärikust, kuigi kaebaja ise leiab, et talle on tekitatud mittevaralist kahju seoses tema tervise kahjustamise ja väärikuse alandamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral ja lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kuna käesolevas asjas on kohus tuvastanud, et kaebaja väärikust ei ole alandatud ega tema tervist kahjustatud, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata kuna RVastS § 9 lg 1 kohaldamiseks puudub alus. Käesolevas asjas esitas kaebaja esindaja vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev kohtule taotluse tunnistajate Zinaida Naurits´a (arestimaja velsker), U G´i (viibis kaebajaga Viru Vanglas ühes kambris), D R (viibis Viru Vanglas kaebaja naaberkambris), O K ja D G (kes viibisid samal arestimajas koos kaebajaga) istungil ära kuulamiseks. Taotluse kohaselt võib arestimaja velsker anda ütlusi arestimajas ravimite väljastamise korra kohta ja selle kohta, et kaebaja pöördus tema poole korduvalt kaebustega dieettoidu ja vajalike ravimite puudumise kohta. Kohus rahuldas taotluse osaliselt ja kutsus tunnistajanna kohtus arestimaja velskri Zinaida Naurits´a. Urmas Ge, D R, O K ja D G´it kohus ei pidanud vajalikuks kohale kutsuda. Taotluse kohaselt saab U G anda ütlusi selle kohta, et kaebajale keelduti dieettoidu andmisest ja arestimajas olid probleemid seoses dušši kasutamisega. D R võib anda ütlusi kinnipidamistingimust ja hügieenieeskirjade rikkumise kohta. O K ja D G võivad anda ütlusi arestimajas kinnipidamistingimuste, dušši kuuma vee probleemide, aga samuti hügieenieeskirjade 11
(12)3-10-1346 rikkumise kohta ja koristamiseks vajaliku inventari ja pesemisvahenditest keeldumise kohta. Kohus leiab, et U G ei olnud pädev hindama, kas kaebajal oli vaja dieettoitu või mitte. Mis puutub hügieenieeskirjade rikkumise ja dušši probleemide kohta, siis käesoleva asja läbivaatamisel tuvastati, et kinnipeetud ei oska ise dušši kasutada ja duššiga probleeme tegelikult ei olnud. Sama kehtib ka Olga Krauze ja D G´i puhul, kes väidetavalt saavad anda ütlusi kinnipidamistingimuste, duššis kuuma vee probleemide ja hügieenieeskirjade rikkumise kohta. Mis puutub kambrite koristamiseks vajaliku inventari ja pesemisvahendite väljastamisest keeldumist, siis arestimaja on käesolevas asjas ära tõendanud, et vajalik inventar ja pesemisvahendid kaebajale väljastati (t.lk.10). Ülejäänud tunnistajate ärakuulamisest kaebaja loobus. Mare Krull Kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE 12
(12)