3-12-1693/21

KO H T U M ÄÄ R US Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits 23.11.2012, Tartu 3-12-1693 Sofia Brodneva kaebus Narva Linnavalitsuse L- ja M 13.07.

1. a käskkirja nr 133-k „Teenistusest vabastamine koondamise tõttu“ tühistamise ja teenistusse ennistamise ning teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu maksmise nõudes Tartu Halduskohtu 02.10.
2. a määrus Narva Linnavalitsuse määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Sofia Brodneva Esindaja v. adv. Janno Kuusk Vastustaja Narva Linnavalitsus Esindajad v. adv. Ain Alvin ja v. adv. Tõnis Juurmann RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 02.10.
3. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määrus on lõplik. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Narva Linnavolikogu tegi 28.06.
5. a otsusega nr 94 (tl 7-10) Narva Linnavalitsuse Lja M struktuuris ja teenistujate koosseisus muudatused, mida kohaldatakse alates 02.07.
6. Kaebaja on selle vaidlustanud haldusasjas nr 3-12-
7. Nimetatud otsus näeb ette L- ja M põhifunktsioonide ja ülesannete ülemineku teistele ametiasutustele. Struktuurimuudatuse tulemusel kaotati L- ja M struktuuris kaebuse esitaja ametikoht.
8. Narva Linnavalitsuse L- ja M vabastas 13.07.
9. a käskkirjaga nr 133-k kaebuse esitaja Narva Linnavalitsuse L- ja M Kommunaalmajandusosakonna keskkonnateenistuse kohaliku omavalitsuse keskkonnakaitseinspektori ametikohalt koondamise tõttu alates 13.07.
11. Kaebaja esitas 13.08.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse Narva Linnavalitsuse L- ja M 13.07.
12. a käskkirja nr 133-k tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu maksmiseks.
13. Kaebaja esitas 01.10.2012 Tartu Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse korras Narva Linnavalitsuse 13.07.
14. a käskkirja nr 133-k kehtivuse peatamiseks kuni käesoleva haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Esialgse õiguskaitse taotluses märgib kaebaja, et ta on kaotanud oma töö ja ainsa sissetuleku, mis on talle põhjustanud kahju ja sellest tulenevad majanduslikud raskused. Kaebaja ei ole leidnud endale ka uut ameti-või töökohta. Kaebaja koondamine on toimunud ilma igasuguse etteteatamistähtajata. Koondamise käskkirja andis isik, kel selleks asenduskorra järgi pädevus puudus. Koondamise käskkirjas ei ole kaalutud kaebajale struktuuris loodud teiste ametikohtade pakkumise võimalust ega kontrollitud tema üleviimise võimalusi struktuuriüksusesse, kuhu viidi üle Narva Linnavalitsuse L- ja M funktsioonid. Kaebaja märgib taotluses, et Tartu Ringkonnakohus on samasugustel asjaoludel pidanud perspektiivikaks M. Antonovi kaebust ning kohaldanud vastavas haldusasjas nr 3-12-1676 õiguskaitset.
15. Tartu Halduskohus rahuldas 02.10.
16. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas Narva Linnavalitsuse 13.07.
17. a käskkirja nr 133-k kehtivuse. Määruse kohaselt võib koondamine olla õigusvastane, kuna vaidlustatud käskkirjast ei nähtu kaebajale teise ametikoha pakkumist avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 116 lg 3 alusel ega kaalutlusi seoses ATS § 471 alusel üleviimise võimalustega. Kaebuse perspektiivikus kaalub halduskohtu hinnangul üles nii avaliku huvi linnavalitsuse efektiivse toimimise vastu kui ka selle, et kaebajale negatiivsete tagajärgede tekkimine kaebaja kirjeldatud intensiivsusastmes pole vältimatu. Samuti märgib halduskohus, et hoolimata sellest, et kaebaja ametisse naasmine võib tekitada segadust linnavalitsuse töös, on linnavalitsusel endal võimalik seda segadust minimeerida.
18. Vastustaja esitas 11.10.2012 määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 02.10.
19. a määrus ning teha uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamisega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-t 1 ning § 249 lg-t
20. Esialgse õiguskaitse rakendamise vajadus ei ole põhjendatav asjaoludega, mis paratamatult kaasnevad iga teenistussuhte lõpetamisega, so töö ja sissetuleku kaotamine ning majandusliku olukorra halvenemine. Kaebaja ei ole esitanud põhjuseid, mille tõttu kohtuotsuse täitmine võiks olla raskendatud või osutuda võimatuks. Seega ei saa kaebust pidada perspektiivikaks. Kindlasti ei kaalu kaebuse perspektiivid üle avalikku huvi linnavalitsuse efektiivse toimimise vastu. Vastustaja märgib, et ei ole rikkunud kaebaja suhtes ATS § 116 lg-st 3 tulenevat kohustust. Kõigi teenistusest vabastatud isikute puhul kaaluti koondamisele eelnevalt võimalusi nende üleviimiseks ja/või nimetamiseks teisele ametikohale. Uuele töökohale nimetamise võimalusi uuriti ka kaebaja puhul. Paraku ei olnud vastustajal pakkuda kaebajale uut ametikohta, mis oleks vastanud kaebaja võimetele ja olnud talle võimalikult soodne. Vaba ja sobiva ametikoha pakkumist takistas ka asjaolu, et kaebaja ei ilmunud pärast 05.07.2012 enam tööle. Teenistusest puudumist kaebaja ei põhjendanud ega teinud seda ka ametikohale naasmise päeval 13.07.
21. L- ja M ning A- ja L A on erinevad ametiasutused, mistõttu on ATS § 116 lg 3 asemel kohaldatav ATS § 116 lg 4 ning vastustajal puudus kohustus pakkuda kaebajale ametikohta teises struktuuriüksuses. Seega ei ole vastustaja rikkunud kaebaja suhtes ATS § 116 lg-st 3 tulenevat kohustust ja kaebajal ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Ametniku üleviimine on vastustaja õigus mitte kohustus. Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja suhtes ATS §-st 471 tulenevat ametniku üleviimise sätet ning kaebaja nimetatud väitega ei saa õigustada esialgse õiguskaitse kohaldamist. 2 Vastustaja väidab määruskaebuses, et Narva abilinnapea oli pädev kaebajat puudutava teenistusalase haldusakti andmiseks, kuna Narva Linnapea 05.07.
22. a käskkirjaga nr 6163 pandi L- ja M direktori ülesannete täitmine abilinnapeale kuni L- ja M direktori naasmiseni. Vastustaja märgib veel, et kaebaja taotlus põhineb sisuliselt kolmanda isiku (M. Antonovi) esialgse õiguskaitse taotlusel. Iga ametniku koondamine on aga personaalne ning erinev.
23. Kaebaja on oma 31.10.
24. a vastuses määruskaebusele seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Vastuse põhjenduste kohaselt teostati ametnike üleviimist ATS § 471 alusel valikuliselt, ühtesid ametnikke põhjendamatult teistele eelistades ning rikkudes hea halduse põhimõtet ja kaebaja õigust saada teiste ametnikega võrdselt koheldud. Kaebaja on kuulunud ametnike hulka, keda pole ülesannete üleviimisel teise ametiasutusse üle viidud, ehkki seaduse järgi oleks seda pidanud tegema. Kaebajale ei pakutud A- ja L A ning L A ja Ö A täidetud ametikohti, kaebaja ei näinud ühtegi vastavat konkursiteadet ning avaliku teenistuse seaduse sätetest ei tulene, et üleviimine oleks seatud sõltuvusse täiendavate sooviavalduste esitamisest. Vastustaja enda käskkirjades on kirjas, et ametnikud on üle viidud ATS § 471 alusel. Narva Linnavolikogu otsus nr 94, millega mh kaotati struktuuris kaebuse esitaja ametikoht, jõustus 02.07.2012 ning seejärel kaebaja ametikohta enam ei eksisteerinud. Seega on ülekohtune teha kaebajale etteheiteid kaebaja töölt puudumise kohta ning ebaõige on siduda ametikohtade mittepakkumine kaebaja töölt puudumisega. Vastustajal olid olemas kõik kaebaja sidevahendid, mille kaudu oleks vastustaja saanud ametikohtade pakkumiseks kaebajaga ühendust võtta. Kaebaja on seisukohal, et eeltoodud asjaolud kogumis kinnitavad, et kaebaja koondamisolukord on loodud kunstlikult. Kaebaja leiab, et kohus pole esialgse õiguskaitse kohaldamisel rikkunud HKMS § 249 lg-t
25. Kohus kohaldas esialgset õiguskaitset põhjusel, et kaebuse asjaoludele toetudes on suur õiguslik tõenäosus kaebuse rahuldamiseks. Kohus ei kohaldanud esialgset õiguskaitset, tuues selle põhjendamiseks kaebuse esitaja huvide suurema kaalu avalike huvidega võrreldes või kaebuse esitaja majandusliku olukorra halvenemise kohtumenetluse vältel. Vastuse kohaselt on vastustaja jätnud kaebajale vabad ametikohad ATS § 116 lg-st 3 tulenevalt pakkumata ja teenistusnäitajad hindamata. Narva Linnavalitsuse A- ja L A ning L A ja Ö A ametikohtadele ametnike teenistusse nimetamise käskkirjad ja kaebuse esitaja Koondamist ettenägev otsus nr 94 vormistati sama omavalitsusüksuse piires, mil niivõrd lühikese aja jooksul tulnuks arvestada vastustaja järgnevate otsustega. Usutav pole see, et kõnealustele ametikohtadele nimetamisel polnud ette teada, et kaebuse esitaja ametikoht kaotatakse. Narva Linnavalitsuse A- ja L A , L A ja Ö A ning L ning M puhul on tegemist ühe kohaliku omavalituse üksuse piires tegutsevate ametite pakutavate ametikohtadega, mida kõiki saanuks kaebajale koondamissituatsioonis pakkuda. ATS § 116 lg-s 2 on sätestatud kriteeriumid, mille alusel toimub ametnike võrdlemine teenistusse jäämise eelisõiguse otsustamisel. Vastustaja ei ole midagi märkinud ametnike teenistusalaste näitajate võrdlemise ja kaebaja sisulise mittesobimise kohta kolmele uuele L- ja M struktuuris loodud ametikohale. Vastustaja on jätnud täitmata ATS §-st 471 tuleneva kohustuse kaebaja teise ametiasutusse üleviimiseks. Ebaõiged on vastustaja väited, et ATS § 115 puhul on tegemist ATS § 471 erinormiga ja ATS § 471 on õigustav, mitte kohustav norm. ATS §-st 471 ei tulene haldusorganile kaalutlusõigust teise ametiasutusse üle viidud ülesandeid seni täitnud ametniku üleviimata jätmiseks. Vastustaja poolt väidetu ei tulene ka avaliku teenistuse seaduse eelnõu seletuskirjast, mida ei saa pidada kehtiva õiguse osaks RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 3
26. Esmalt märgib ringkonnakohus, et halduskohtu poolt toodud põhjendused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks on sarnased analoogilise olukorra kohta tehtud Tartu Ringkonnakohtu 20.09.
27. a määruse põhjendustega haldusasjas nr 3-12-
28. Ka selles asjas oli vastustajaks Narva Linnavalitsus, teenistusest vabastamise asjaolud olid praktiliselt samad ning erinev oli vaid kaebaja isik. Ehkki halduskohus pole ringkonnakohtu 20.09.
29. a määrusele viidanud, on selge, et halduskohtu põhjendused kattuvad ringkonnakohtu nimetatud määruse põhjendustega.
30. Käesolevas haldusasjas esitatud määruskaebuses toodud väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust esialgse õiguskaitse kohaldamisest loobumiseks, kuna selles ei ole veenvalt kahtluse alla seatud kaebuse perspektiive. Väide, et kaebajale vabu töökohti pakuti, on jäänud paljasõnaliseks, seda ei nähtu teenistusest vabastamise käskkirjast ja kaebaja eitab talle vaba töökoha pakkumist. Kaebaja ajutine töölt puudumine ei ole vaba ametikoha pakkumata jätmise aluseks, kuna vaidlust pole selles, et vabastamise päevaks ilmus kaebaja tööle, ning lisaks oli vastustajal kaebaja kontaktid eelduslikult teada.
31. Vastustaja tugineb määruskaebuses jätkuvalt linnavalitsuse töö ümberstruktureerimise faktile, kuid jätab tähelepanuta, et ümberstruktureerimine ei õigusta koondatavale ametnikule vastavalt ATS § 116 lg-le 3 vaba ametikoha pakkumata jätmist või vastavalt ATS §-le 471 ametniku teise ametiasutusse üle viimata jätmist. Samuti ei pruugi haldusorganit vabade ametikohtade pakkumise kohustusest vabastada see, et ta, teades ette lähiajal kujunevat koondamissituatsiooni, täidab vahetult enne isikute koondamist kõik võimalikud vabad ametikohad.
32. Väide, et ATS § 471 käesoleval juhul ei kohaldu ja et kohaldamisele kuulus ATS § 115, ei ole määruskaebuses toodu pinnalt veenev. Selle üle otsustamiseks, kas aset leidis tegevusvaldkonna ja ülesannete üleminek teise ametiasutusse ATS § 471 mõttes (millega kaasnes ametnike üleviimise kohustus) või ametiasutuse reorganiseerimine ATS § 115 mõttes (millega kaasnes koondamise võimalus), on vajalik hinnata toimunud muudatusi ametiasutustes sisuliselt. Määruskaebusest ei nähtu midagi, mis seaks kaebaja väited üleviimise võimalikkuse osas sisuliselt kahtluse alla.
33. Ringkonnakohus on seisukohal, et ametikoha ja teenistuse kaotus on vaieldamatult isiku jaoks negatiivne tagajärg. Kui selline olukord kestab pikka aega, st kogu kohtumenetluse kestel, siis on ilmselgelt tegemist tagajärjega, mida kaebuse rahuldamine ja teenistusse ennistamine tagantjärgi täielikult ei kõrvalda. Teenistusest vabastamisel makstav hüvitis ega töötuskindlustuse hüvitis ei kompenseeri ilmselgelt sissetuleku kaotust pikemas perspektiivis, eriti kui arvestada seda, kui pikaks võib kujuneda kohtuasja menetlus.
34. Kehtiv õigus näeb sõnaselgelt ette esialgse õiguskaitse kohaldamisel muuhulgas kaebuse perspektiivikuse hindamise (HKMS § 249 lg 3). Perspektiivikuse hindamine on summaarne kaebuse eduväljavaadete hindamine, mistõttu see ei saa kujutada endast põhivaidluse üle otsustamist. Eelnevast tulenevalt ei ole asjakohane määruskaebuses esitatud viide kuus aastat tagasi õiguskirjanduses avaldatud seisukohale, et põhivaidluse üle otsustamine esialgse õiguskaitse menetluses peaks olema keelatud.
35. Väide, nagu tuleks halduskohtu seisukohtadega nõustumise korral kõikide teenistusest vabastamise juhtude vaidlustamisel kohaldada esialgset õiguskaitset, on meelevaldne. Esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks on konkreetse juhtumi tehiolud ning esialgne õiguskaitse otsustatakse iga asja puhul eraldi. 4
36. Eeltoodu viitab jätkuvalt pigem kaebuse perspektiivikusele ning ringkonnakohus ei näe seetõttu alust esialgse õiguskaitse kohaldamisest loobuda. Seega ei kuulu halduskohtu määrus tühistamisele. Einar Vene Agu Timmi 5 Madis Ernits