168 lg 2 alusel hageja kanda. Määruse kohaselt pidi hageja Tartu Ringkonnakohtu 10.01.2011 määruse alusel tasuma riigilõivu summas 2 236.90 eurot 25 päeva jooksul arvates kohtumääruse kättesaamisest. Kohtumäärus saadeti hagejale 10.01.2011 nõudega kinnitada määruse kättesaamist. Hageja vastavat kinnitust ei saatnud ning kohus saatis määruse korduvalt 24.01.
lg 1 p 11 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui kohtu määratud ajaks ei ole tasutud riigilõivu esitatud nõude eest. Hageja ei ole kohtu määratud tähtajaks riigilõivu tasunud ega esitanud menetlustähtaja pikendamise taotlust. 2 MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
lg 4, mille järgi võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Sõnastust „kohus võib“ ei saa tõlgendada kitsalt kui kohtule antud õigust tulla kord juba määratud tsiviilasja hinna küsimuse juurde soovi korral tagasi. Nimetatud normist tuleneb, et kohus peab kogu menetluse kestel kontrollima tsiviilasja hinda ja kui on alust hinda muuta, siis peab kohus hinda ka muutma. Kohus ei ole seotud varasemalt samas asjas määratud tsiviilasja hinnaga. Tsiviilasja hinna kontrollimise vajadust on rõhutanud ka Riigikohus asjas nr 3-2-1-120-09. Määrusest ei nähtu, et kohus oleks tsiviilasja hinda hagi läbivaatamata jätmisel kontrollinud. Kohus pidi seda tegema ja alles juhul, kui kohus leidnuks, et hagihinna muutmiseks puudub alus, oleks võinud jätta hagi läbi vaatamata; 2) esineb käesoleval juhul alus tsiviilasja hinna muutmiseks.
lg 2 kohaselt on hagihind hagis taotletu harilik väärtus.
järgi määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Hageja nõudis oma hagis pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamist summas 3 441 000 krooni. Tegemist on tähtaegselt esitatud tagamata nõudega. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt on pankrotimenetluses esitatud nõudeid kogusummas 45 305 167.24 krooni. Neist 40 748 537.73 krooni on pandiga tagatud nõuded: Swedbank AS 38 574 884.80 krooni ja AS SEB Pank 2 173 652.93 krooni. Vara nimekirja kohaselt kuulus võlgnikule pankroti väljakuulutamisel kaks kinnisasja ja 15 korteriomandit. Mõlemal kinnistel lasus hüpoteek AS SEB Pank kasuks ja kõigil korteriomanditel hüpoteegid Swedbank AS kasuks. Muud vara võlgnikul polnud. Haldur on kinnisvara väärtuseks märkinud 7 milj krooni. Ainuüksi pandipidajate tähtaegselt esitatud nõudeid ja võlgniku vara väärtust arvestades ei ole tõenäoline hageja nõude rahuldamine määratud hagihinna – 1 204 350 krooni – ulatuses; 3) on hagihinna muutmiseks alus olemas muuhulgas ka seetõttu, et hagihinna määramise asjaolud on muutunud ja see pidi olema kohtule teada. Väljaandes Ametlikud Teadaanded on avaldatud neli enampakkumisteadet võlgniku vara müügiks. Viimane enampakkumine toimus 24.08.2010. Kinnistusraamatu andmetel on kogu võlgniku kinnisvara müüdud. Kuna võlgniku vara koosnes üksnes kinnisvarast, on võlgniku vara müügihind selgunud. Võlausaldaja päringule vara müügihinna kohta pole haldur vastanud. Määruskaebuse esitaja palub kohtul nõuda haldurilt välja vara müügihinda tõendav dokumentatsioon (enampakkumise aktid). Ühegi võlausaldaja esitatud nõude tunnustamise hagi ei ole jäetud läbi vaatamata ega rahuldamata. Ükski võlausaldaja ei ole oma nõuetest loobunud. AS SEB Pank nõue pankrotimenetluses on tunnustatud. Sama kohtunik, kes jättis hageja hagi 25.02.2011 läbi vaatamata, rahuldas 09.12.2010 AS SEB Pank hagi nõude tunnustamiseks I rahuldamisjärgus summas 2 173 652.93 krooni; 4) on
esimese lause järgi võimalik hagihinda määrata vaid juhul, kui on võimalik hinnata, milline on pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäosus. Käesoleval juhul 3 vaidlustati kõik kuus pankrotimenetluses esitatud nõuet. Hindamaks hageja nõude rahuldamise tõenäosust, tuleb hinnata kõigi teiste nõuete tunnustamise tõenäosust. Kui hindamist ei ole põhjendatud, siis on tegemist ennustamisega. Ennustuse põhjal hagihinna määramise võimalust seadus ette ei näe. Ennustamise asemel tuleb rakendada
Vastupidine oleks ebaõiglane. Sellisele seisukohale on asunud ka riigikohtunik Henn Jõks oma eriarvamuses Riigikohtu otsuse suhtes asjas nr 3-2-1-22-
lg-s 4 selgelt väljendatud, et kohus võib hinda muuta, kuid kohus ei pea seda tingimata tegema. Juhul kui esinesid alused tsiviilasja hinna muutmiseks, oleks hageja pidanud esitama kohtule vastava taotluse või selgituse, millest tulenevalt oleks kohus saanud asuda seisukohale, kas tsiviilasja hinna muutmiseks on alust. Seega oleks hageja pidanud tasuma riigilõivu hiljemalt 21.02.2011 või esitama kohtule taotluse tähtaja pikendamiseks. Samuti oleks hageja võinud teavitada hiljemalt 21.02.2011 kohut asjaolust, et väidetavalt on hagihinna määramise aluseks olevad asjaolud muutunud. Hageja ei teinud ühtegi eelnimetatud toimingut, millest tulenevalt jättis kohus hagi õigesti läbi vaatamata. Kohus ei teadnud ega pidanudki teadma, kas ja millises ulatuses on hageja nõude rahuldamise tõenäosus suurenenud või vähenenud. Samuti ei ole mõistlik eeldada, et kohus peaks iseseisvalt nimetatud asjaolu igal võimalusel kontrollima. Nimetatud kohustuse panemine kohtutele suurendaks meeletult kohtute töökoormust ja tekitaks uusi kohtuvaidlusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu 25. veebruari 2011 määrus muutmata. Viru Maakohtu 25. veebruari 2011 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise aluseks. 6. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et maakohus oleks enne hagi läbivaatamata jätmist pidanud
lg 4 alusel üle vaatama asjas määratud tsiviilasja hinna.
lg 4 annab kohtule õiguse tsiviilasja hinda muuta, kuid kohus ei pea omal algatusel menetluse käigus pidevalt kord juba kindlaks määratud tsiviilasja hinda üha uuesti üle kontrollima. Juhul kui hageja (määruskaebuse esitaja) arvates oli asjas alust tsiviilasja hinna muutmiseks, oleks hageja pidanud esitama kohtule vastava taotluse. Õige on vastustaja poolt väljatoodu, et kohtule kohustuse panemine pidevalt asja menetluse käigus tsiviilasja hinda kontrollida suurendaks kohtute töökoormust ja tekitaks uusi kohtuvaidlusi. Nimetatud kohustuse panemine kohtule ei oleks seetõttu ei mõistlik ega ka 4 vajalik, kuna menetlusosalisel, kes saab teada muutunud asjaoludest, on õigus esitada soovi korral kohtule vastav taotlus, mille osas kohus peab võtma seisukoha.
Hageja esitas siiski ringkonnakohtu nimetatud määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, mille menetlusse võtmisest Riigikohtu tsiviilkolleegium keeldus 14.02.2011 määrusega. Maakohus märgib õigesti, et Riigikohus jõudis keelduda määruskaebuse menetlusse võtmisest enne riigilõivu tasumiseks määratud tähtaja möödumist. Samuti ei ole määruskaebuse esitaja taotlenud riigilõivu tasumise tähtaja pikendamist. Seega oli hageja teadlik oma kohustusest tasuda riigilõivu summas 2 236.90 eurot arvates ringkonnakohtu 10.01.2011 määruse kättetoimetamisest 25 päeva jooksul, s.o hiljemalt 21.02.2011. Hageja jättis riigilõivu tasumata, taotlemata samas ka tähtaja pikendamist või tsiviilasja hinna muutmist. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi õigesti
8. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud
Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 5 Viivi Tomson
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.