Obsah (8)

§ 110§ 117§ 109§ 119§ 111§ 153§ 43§ 541

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 22. oktoober 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-

§ 110

lg 2 kohaselt, kui tehing on tehtud 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. V. Kaingi puhul on tegemist P. Raidi lähikondsega

§ 117lg 3 tähenduses.

V. Kaing on P. Raidi endine abikaasa ja neil on ühine laps.

§ 110

lg 3 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Seetõttu oli V. Kaing tehingu tegemisel teadlik P. Raidi majanduslikust olukorrast ning saabuvast maksejõuetusest. Kõik hagejale kuuluvad kinnistud võõrandati samadele lähedastele isikutele ning tehing tehti sularahas, mille saamine ja kasutamine on tänaseni teadmata. Väidetavalt on P. Raid saadud raha ära kulutanud. Seega on selge, et tehingu ainus eesmärk oli muuta hageja varatuks ning kahjustada seeläbi võlausaldajate huve. Arvestades, et P. Raidi vastu oli kinnistute võõrandamise ajal sissenõutav SRV Kinnisvara AS-i 2,3 miljoni kroonine nõue ja kinnistud olid P. Raidi ainuke vara, oli P. Raid teadlik, et muutub kinnistute võõrandamise järel varatuks ning võlausaldajatel pole võimalik oma nõudeid tema vastu rahuldada. Seega kahjustas P. Raid teadlikult võlausaldajate huve. Isegi kui tehing on tehtud turuväärtusega, on tegemist võlausaldajate huvide kahjustamisega, kuivõrd tehingu tagajärjel ei jäänud võlgnikule vara, mille arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Hageja palub hagi rahuldada

§ 109lg 1, § 110 lg 1 p 2, lg 3, § 117 lg 3 alusel.

2 Kostjad on hagejale väidetavalt tasunud sularahas, mistõttu on hagejal põhjendatud kahtlus, et tegemist on näiliku tehinguga ja tegelikkuses võlgnikule raha kostjad maksnud ei ole. Sularahas maksmine on kinnisasjade puhul väga ebatavaline makseviis. Puuduvad tõendid, et kostjatel oli selline summa sularaha olemas ning et see ka üle anti. Kostjatel pole õigust nõuda kinnistute eest makstud ostusummade tagastamist.

§ 119

lg 1 kohaselt juhul kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve, saab ta hüvitist nõuda üksnes pankrotivõlausaldajana kooskõlas

§ 119lg 5 ja § 153 lg 1 p–ga 3.

Seda eeldusel, et ei leia tõendamist asjaolu, et tegemist oli kinkelise iseloomuga tehinguga, millisel juhul puudub kostjatel õigus nõuda mistahes hüvitist. Alternatiivseks tagasivõitmise aluseks on

§ 111lg 1 p 1 – kinkelepingu tagasivõitmine.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud ja vaidlesid sellele vastu. Asjas ei kohaldu tagasivõitmisele

§ 110lg 2, kuivõrd tagasivõidetavad tehingud sõlmiti 3.

juulil 2009 ning ajutine haldur määrati

1. jaanuaril
2. Asjakohatud on hageja viited sellele, et OÜ SRV pankrotiavalduse alusel oleks pankrot välja kuulutatud nelja kuu möödumisel. SRV Logistika OÜ võttis oma pankrotiavalduse tagasi
3. detsembril 2009 ning pankrotiavaldus jäeti läbi vaatamata. P. Raidile määrati ajutine haldur
4. jaanuaril 2010, mis on 6 kuud ja 10 päeva pärast tehingute tegemist. Tagasivõitmise hagi on esitatud just
5. jaanuaril 2010 ajutise halduri määramise järgselt välja kuulutatud pankrotimenetluse raames. Hageja viited

§ 110lg-s 2 sätestatud eeldustele on asjakohatud.

Tegemist ei olnud tehinguga lähikondsete vahel. Tehing on sõlmitud Madis ja Veera Kaingi kui abielupaariga, mitte P. Raidi endise abikaasa ja P. Raidi vahel. P. Raid ja V. Kaingi abielu on XXXXX XXX. XXXXXXX XXXX. Ligi XX-aastase ühise XXXX olemasolu ei tee tehingu pooli lähikondseteks. Tagasivõitmise eelduseks käesolevate tehingute puhul on

§ 109

lg-st 1 tulenevad üldalused ning § 110 lg 1 p-st 1 tulenevad eeldused, mille alusel peab tõendama hageja: tehingu tegemist kuni aasta enne pankrotimenetluse algatamist; võlausaldajate huvide kahjustamist, teise poole teadlikkust sellest, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Nende eelduste aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ei ole hageja tõendanud. Võlgnik ei kahjustanud võlausaldajate huve. Tehingud tehti turuväärtusega ning kohati isegi kõrgema väärtusega, kui eksperdid hindasid. Hindamisaktid ei arvestanud hüpoteeke, mis kinnistuid koormasid. Kostjate täiendavas vastuses (I kd, lk 180) leidsid kostjad alternatiivselt, et juhul kui kohus rahuldab hagi, määraks kohus kindlaks kohtuotsuse täitmise korra selliselt, et kinnisasjade tagasiandmisega samaaegselt tagastatakse kostjatele ostutehingult tasutud summad. MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus rahuldas 19. detsembri 2011 otsusega hagi. Kohus tunnistas

§ 109lg 1, § 110 lg 1 p 2, § 110 lg 3, § 117 lg 3 alusel kehtetuks V.

Kaingi, M. Kaingi ja P. Raidi vahel

1. juulil 2009 sõlmitud müügilepingud ja asjaõiguslepingud (koostanud ja tõestanud Tartu notar A.O., notari ametitoimingu number XXXX) järgmiste objektide suhtes: kinnistu (Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu maakonna kinnistusjaoskonna registriossa nr 843206 kantud XXX kinnistu asukohaga XXX küla, katastritunnusega 8202:003:0092), kinnistute mõttelised osad (Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna registriossa 3852204 kantud ¼ kaasomandist XXX kinnistust asukohaga XXX küla, XXX, katastritunnusega 43203:001:0051 ja Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna registriossa 2863104 kantud ¼ kaasomandist XXX kinnistust asukohaga XXX, XXX , katastritunnusega 43203:001:0052) ning korteriomand (Pärnu Maakohtu Pärnu linna kinnistusjaoskonna registriossa nr 1819705 kantud korteriomand asukohaga XXX, katastritunnusega 62513:172:7600). Menetluskulud jäid kostjate kanda. 3 Otsuse põhjendustes leidis kohus, et poolte vahel pole vaidlust selles, et kinnistute müügitehing sõlmiti
2. juulil 2009, s.o vähem kui üks aasta enne ajutise halduri nimetamist
3. jaanuaril 2010.

§ 109

lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel

§110

lg 1 p 2 alusel kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Nimetatud sätte alusel on tagasivõitmise eelduseks ka võlausaldajate huvide kahjustamine. Kohus leidis, et käesolevas asjas on võlausaldajate huvide kahjustamine tõendatud asjaoludega, et P. Raid võõrandas kõik endale kuulunud kinnisasjad ühe lepingudokumendi raames kostjatele sularaha eest kogusummas 910 000 kr. Samal ajal oli käimas kohtumenetlus tema vastu käenduslepingust tuleneva 2,3 milj kr nõudes ning tal puudus muu märkimisväärne vara, mille arvel võlausaldajate nõudeid täita. Tema vara ja kohustuste vahe oli piisavalt oluline selleks, et aru saada oma potentsiaalsest maksejõuetusest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest oma kõigi kinnistute müügi tagajärjena. P. Raid sai kinnistute võõrandamise eest vastusooritusena 910 000 kr sularaha, kuid sellises vormis varalt on võlausaldajatel oluliselt keerulisem oma nõudeid rahuldada, kui see kinnisasja täitmisele pööramise puhul oleks. Võlausaldajate huvide kahjustamine seisneb mh selles, et nende nõuete rahuldamine muutus oluliselt keerulisemaks. Tagasivõitmise eelduseks on ka teise poole teadmine võlausaldajate huvide kahjustamisest.

§ 110

lg 3 kohaselt eeldatakse pankrotivõlgniku lähikondse puhul, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kohus leiab, et kostjad on P. Raidi lähikondsed

§ 117lg 3 mõttes.

Eelistungil M. Kaingi vande all antud seletuste kohaselt käiakse P. Raidiga läbi laste ja lastelaste sünnipäevadel. M. Kaing teab P. Raidi juba 20 aastat ning on P. Raidiga mitmel korral arutanud XXX asuvate kinnistute ostuplaane. Samuti on lähedast seost tõendavaks asjaoluks see, et XXX kinnistute üheks kaasomanikuks on V. Kaingi ja P. Raidi ühise XXXX abikaasa K.R. , kellega M. Kaing on kinnistute arendamise plaane arutanud. Eelnevast saab järeldada, et mainitud asjaomaste isikute (sh kostjate ja P. Raidi) vahel toimub perekondlikel suhetel põhinev lähedaste isikute vaheline läbikäimine

§ 117lg 3 mõttes.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. V. Kaing ja M. Kaing esitasid Tartu Maakohtu
2. detsembri 2011 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellandid palusid maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palusid apellandid jätta vastustaja kanda. Alternatiivselt taotlesid kostjad, et juhul kui kohus rahuldab hagi, määraks kohus kohtuotsuse täitmise korra kindlaks selliselt, et kinnistu, kinnistute mõtteliste osade ja korteriomandi tagasiandmise eelduseks on kinnistute ostutehingutelt tasutud summade samaaegne tagastamine kinnistutega. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) kohus ei ole võtnud seisukohta iga apellandi poolt kohtumenetluses esitatud väite kohta, mistõttu on kohus jõudnud ebaõige kohtuotsuseni, millega kohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1 sätestatut. Maakohus on ka hinnanud ebaõigesti tõendeid ja kohaldanud valesti materiaalõigusnorme, sh

§ 109

lg 1, § 110 lg 2 ja § 117 lg 3.; 2) pole maakohus võtnud seisukohta menetluskulude tagamise taotluse osas, kuigi apellandid viitasid lahendamata menetluskulude tagamise taotlusele nii

1. oktoobri kui ka
2. novembri 2010 kohtuistungil; 3) võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel tuleb käsitleda iga tehingut eraldi, kohus ei ole seda teinud, mistõttu on ebaõige kohtu järeldus võlausaldajate huvide kahjustamise osas. Kohus ei ole põhistanud võlausaldajate huvide kahjustamist; 4) on kohus jätnud tähelepanuta apellantide väite nende ühisvara kohta. Kui kohus saaks ühe apellandi lugeda mingil moel lähikondseks, siis ei kehti see V. Kaingi praeguse abikaasa suhtes; 4 5) kohus ei ole põhistanud, miks ei ole Riigikohtu seisukoht lahendis nr 3-2-1-113-09 asja lahendamisel tähtis; 6) tehingud ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, kuna AS SRV nõue oli tagatud pandiga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-43-10 asunud seisukohale, et kostja pankroti väljakuulutamise tõttu hagi läbi vaatamata jätmisel suunatakse vastustaja nõue sisuliselt pankrotimenetlusse, mis iseenesest ei too kaasa hagi tagamise aluse äralangemist. Selliselt jääb hüpoteek kolleegiumi arvates tagama sama nõuet, mille tagamiseks see on seatud ja mis esitatakse tunnustamiseks pankrotimenetluses ning see on aluseks ka nõude tunnustamisel pandiga tagatud nõudena

§ 153lg 1 p 1 mõttes.

AS SRV Kinnisvara kasuks oli seatud kohtulik hüpoteek, kuid mingil põhjusel ei esitanud SRV Kinnisvara oma nõuet pankrotimenetluses, et oma nõuet tagada. Seetõttu ei saanud vaidlusaluste tehingute tegemine ka kahjustada AS SRV Kinnisvara huve. Kohus ei ole nimetatud väite osas kohtuotsuses seisukohta võtnud; 7) on kohus

1. detsembri 2011 otsuses tuvastanud, et kinnisasjade eest on tasutud sularahas. Võõrandaja on saanud kinnistute eest turuväärtusele vastava tasu. Apellantidele jääb arusaamatuks, mil moel on sularaha tehingute ning ülekandega tehingute puhul erinev või ühel puhul raskendatud võlausaldajate nõuete rahuldamine. Apellandid on esitanud tl-del 67 – 124 eksperthinnangud tehingu alusel võõrandatud kinnistute turuväärtuse hindamiseks. Kohus on viidatud eksperthinnangud jätnud tähelepanuta. See, et võlgnik oma võlausaldajate nõudeid saadud sularaha eest ei rahuldanud, ei tee turuväärtusel tehtud tehingut veel võlausaldajate huve kahjustavaks; 8) pole kohus võtnud seisukohta poolte samaaegse hüvede tagastamise ega kostjate heausksuse osas. Kohus on jätnud tuvastamata, et apellandid oleksid olnud pahausksed, kuid siiski jätnud taotluse ostusumma üheaegseks tagastamiseks rahuldamata; 9) ei olnud P. Raid
2. juuli 2009 tehingute tegemise ajal oma maksejõuetusest teadlik. P. Raid esitas avalduse ajutise halduri määramiseks
3. detsembril 2009 ning sel ajahetkel teadvustas P. Raid endale maksejõuetust. Seega on tuvastamata ka apellantide teadlikkus, mis on tagasivõitmise regulatsiooni kohaldamise üks obligatoorseid eeldusi. Apellantidel puudub negatiivse asjaolu tõendamise kohustus, mistõttu nad ei pea tõendama, et P. Raid oma maksejõuetusest varem ei teadnud; 10) on kohus liiga laiendavalt tõlgendanud

§ 117lg-t 3.

Võlgniku lähikondsete loetelu on toodud

§ 117

. Ligi XX aastat lahutatud abikaasat ning lahutatud abikaasa praegust abikaasat

§ 117lg 1 lähikondsena ei sätesta.

Apellandid on tõendanud oma vande all antud ütlustega, et apellantide ja võlgniku vahel ei ole selliseid suhteid, et neid võiks lugeda võlgnikuga lähikondseteks

§ 117lg 3 mõttes.

5. P. Raidi pankrotihaldur T. Mitt vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud apellantide kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt: 1) on kohus õigesti leidnud, et antud juhul on täidetud kõik

§ 110lg 1 p-s 2 sätestatud tehingu tagasivõitmise eeldused.

Kinnistute müügitehing sõlmiti vähem kui üks aasta enne ajutise halduri nimetamist 13. jaanuaril 2010. Võlgniku vara ja kohustuste vahe vaidlusaluste tehingute tegemise hetkel oli piisavalt oluline selleks, et aru saada oma potentsiaalsest maksejõuetusest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest; 2) ei tohi võlausaldajate huvide kahjustamist tõlgendada kitsendavalt ning võrrelda üksnes kinnisvara ostuhinda ja selle turuväärtust. Antud juhul kahjustati võlausaldajate huve, kuna kinnisasjade võõrandamise tulemusel puudub võlausaldajatel võimalus üldse võlgniku vara müüa ning oma nõudeid võlgniku vara arvel rahuldada; 3) kahjustas võlgnik võlausaldajate huve teadlikult. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-39-08 märkinud, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa võlausaldajate kahjustamise. 5 Arvestades, et (

1. i)tehingu tegemise ajal oli SRV Kinnisvara AS-il käenduslepingust tulenev sissenõutavaks muutunud nõue võlgniku vastu summas 2,3 milj kr, (
2. ii)pooleli oli kohtuvaidlus samas nõudes, mille käigus oli vaidlusalustele kinnisasjadele seatud kohtulikud hüpoteegid SRV Kinnisvara AS-i kasuks ning (iii) võlgnikul puudus mistahes muu vara, mille arvel oleks saanud SRV Kinnisvara AS-i nõuet rahuldada, oli võlgnik oma ainsa vara – kinnistute- võõrandamisel pahatahtlik ning täielikult teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest. Võlgnik tegi tehingu üksnes eesmärgiga muuta end enne pankrotimenetlust varatuks, mis juba iseenesest kahjustab võlausaldajate huve; 4) lisaks SRV Kinnisvara AS-i kohtulikule hüpoteegile summas 2,3 miljonit krooni koormas võlgnikule kuulunud XXX asuvat korteriomandit Nordea panga kasuks seatud hüpoteek summas 452 000 kr ja Pärnus asuvat XXX kinnistut Hansapanga hüpoteek summas 910 000 kr. Kinnistute väärtused ei olnud piisavad kõikide nõuete rahuldamiseks ning võlgnikul puudus muu vara, mille arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Seega oli võlgnik tehingut tehes teadlik, et kohustused ületavad mitmekordselt tema vara väärtuse. Samuti oli võlgnik teadlik, et kui kuulutatakse välja võlgniku pankrot, lõpetatakse

§ 43

lg 2 tulenevalt võlgniku vastu esitatud nõuetest tulenevad kohtuvaidlused ning mistahes kohtumenetluse raames seatud hagi tagamise abinõud, kohtulikud hüpoteegid kustutakse seoses tsiviilasja menetluse lõpetamisega. Arvestades, et võlgnikku esindas tehingu tegemise ajal sama advokaadibüroo, kes esindab käesolevas menetluses apellante, on selge, et tehing tehti ning võlgniku pankrot viidi läbi üksnes eesmärgiga välistada võlgniku kohustuste täitmine kõikvõimalikel viisidel; 5) ei nõustu vastustaja kohtu järeldusega, et võlgnik sai vastusooritusena 910 000 kr sularaha. Nimetatud asjaolu ei ole kohtus tõendamist leidnud. Kinnistute võõrandamise puhul oli tegemist näilise või kinkelise iseloomuga tehinguga, mille eest ei saanud võlgnik mingit vastusooritust. Käesoleva tsiviilasja menetluses on apellandid esitanud ostuhinna tasumise kohta vastuolulisi ja ebausaldusväärseid tõendeid. Kohtule esitatud kinnistute notariaalse müügilepingu p-i 2.

1. kohaselt on ostuhind 910 000 kr.
2. novembril 2011.a. toimunud eelistungil on V. Kaing vande all kinnitanud, et tehing toimus notari juures, kus abikaasa maksis umbes 400 000 kr. M. Kaing on samal eelistungil vande all kinnitanud, et ta maksis kinnistute eest 500 000 kr ning 500 000 kr oli vormistatud laenuna, mis tehti lihtkirjalikult. Seega ei ole võlgnik saanud kinnistute eest 910 000 kr sularaha. Kinnistud on võõrandatud apellantidele kas tasuta või alla oma turuväärtuse, mis näitab võlausaldajate huvide kahjustamist. Apellandid ei ole tõendanud, et apellantidel oli sellises suuruses sularaha olemas ning, et raha ka faktiliselt võlgnikule üle anti. Kuivõrd pankrotiseadus on võlaõigusseaduse suhtes eriseaduseks on kohtul õigus menetluse käigus iseseisvalt ümber hinnata ostuhinna tasumisega seotud asjaolusid; 6) on kohus õigesti kohaldanud

§ 117lg-t 3 ja asunud seisukohale, et apellandid on võlgniku lähikondsed.

Apellandi 1 ja võlgniku puhul on tegemist esiteks laste vanematega, aga teiseks ka lastelaste vanavanematega. Ühiselt käiakse perekondlikel koosviibimistel. Apellant 2 on vande all kinnitanud, et ta tunneb võlgnikku juba 20 aastat ning kinnistute ostmise plaane on nad korduvalt arutanud juba 2006. aastast nii telefoni teel kui ka laste ja lastelaste sünnipäevadel. Suvilat kasutab aga apellandi 1 ja võlgniku ühise XXXX P.R. perekond, sealhulgas apellandi ja võlgniku lapselapsed. Eeltoodust tulenevalt on kohus õigesti järeldanud, et mainitud isikute (sh apellantide ja võlgniku) vahel toimub perekondlikel suhetel põhinev lähedaste isikute vaheline läbikäimine

§ 117

lg 3 mõttes; 7) kasutavad apellantide poolt väidetavalt ostetud kinnistuid kolmandad isikud ning kinnistute soetamisest ei saa apellandid ise mistahes tulu. Puudub mõistlik põhjendus, miks pidid apellandid ostma vaidlusalused suurte hüpoteekidega koormatud kinnisasjad, mille omandamisest nad ei saa mingisugust tulu ning mida nad ise ei kasuta; 8) olid apellandid teadlikud võlgniku majanduslikust olukorrast, saabuvast maksejõuetusest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest. Ei ole mõeldav, et apellandid omandasid suurte kohtulike hüpoteekidega koormatud kinnistud ilma, et nad oleksid uurinud, mis põhjusel on kohtulikud hüpoteegid kinnistutele seatud ning kui suur on tõenäosus, et hüpoteegid realiseeritakse. Seega pidid apellandid teadma, et SRV Kinnisvara AS-il oli võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõue summas 2,3 mlj kr ning võlgniku ainsa vara - vaidlusaluste kinnistute väärtus ei olnud 6 piisav sellise kohustuse täitmiseks. Hüpoteekidest sai teada ka notariaalse müügilepingu kaudu. Mõistlik inimene sellistel tingimustel vara ei omanda. Sellise tehingu tegemine oli põhjendanud üksnes juhul, kui apellandid omandasid kinnistud tasuta või teadsid, et võlgnik läheb pankrotti ning sellega seoses kohtulikud hüpoteegid kustutakse.

1. Vastustaja esitas ka vastuapellatsioonkaebuse menetlustähtaega ületades, mistõttu ringkonnakohus jättis
2. mai 2012 määrusega selle menetlusse võtmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusõigusnormi rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab asjas teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebused tuleb rahuldada.
4. Asja materjalide kohaselt sõlmiti Peep Raidi kui müüja ja Veera Kaing ja Madis Kaing kui ostjate vahel
5. juulil 2009 müügi- ja asjaõiguslepingud, mille kohaselt müüja müüs ja ostjad ostsid XXX kinnistu asukohaga XXX ; ¼ XXX kinnistu kaasomandist asukohaga XXX ; ¼ XXX kinnistu kaasomandist asukohaga XXX ning korteriomandi asukohaga XXX Pärnu. Kõigi nelja objekti ostuhinnaks oli kokku 910 000 kr (58 159.60 eurot). Lepingu p 2.2 kohaselt on ostuhind 910 000 krooni tasutud sularahas enne käesoleva lepingu sõlmimist ning nimetatud rahasumma saamist kinnitab müüja oma allkirjaga käesoleval lepingul. Maakohus tuvastas, et Peep Raid sai lepingu alusel vastusooritusena 910 000 krooni sularahas. Lepingu sõlmimise hetkel olid kinnisasjad koormatud hüpoteekidega järgmiselt: XXX kinnistule oli seatud hüpoteek summas 910 000 krooni AS Hansapank kasuks, sisse kantud
6. detsembril 2006 ja kohtulik hüpoteek summas 400 000 krooni SRV Kinnisvara AS kasuks, sisse kantud
7. juuni 2009; XXX kinnistule oli seatud kohtulik hüpoteek summas 628 313 krooni P. Raidile kuuluvale mõttelisele osale SRV Kinnisvara AS kasuks, sisse kantud
8. mail 2009; XXX kinnistule oli seatud kohtulik hüpoteek summas 628 313 krooni P. Raidile kuuluvale mõttelisele osale SRV Kinnisvara AS kasuks, sisse kantud
9. mail 2009; XXX asuvale korteriomandile oli seatud hüpoteek summas 452 000 krooni Nordea Pank Finland Plc kasuks ja kohtulik hüpoteek summas 628 313 krooni SRV Kinnisvara AS kasuks, sisse kantud
10. juunil
12. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, et maakohus ei ole võtnud seisukohta iga apellandi poolt menetluses esitatud väite kohta, mistõttu on maakohus on teinud asjas ebaõige kohtuotsuse. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg 1 sätestatut. Maakohus ei ole võtnud seisukohta ka kõigi hageja poolt esitatud väidete osas. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis TsMS § 654 lg 5 kohaselt võtab ringkonnakohus seisukoha poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõigi väidete ja vastuväidete kohta.
13. Maakohus rahuldas hagi

§ 109

lg 1, § 110 lg 1 p 2 ja lg 3 ning § 117 lg 3 alusel, tuvastades, et tegemist on lähikondsete vahelise tehinguga, mis kahjustab võlausaldajate huve. Hageja on maakohtu menetluses kõigepealt leidnud, et tehing on tühine näilisuse tõttu. Kui kohtule on esitatud väide tehingu tühisuse kohta (I kd lk 128), siis peab kohus kõigepealt nimetatud väidet kontrollima, enne kui asub kaaluma tehingu kehtetuks tunnistamist pankrotiseaduse tagasivõitmise sätete alusel. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Maakohus ei ole hageja väite osas tehingu tühisuse kohta seisukohta võtnud. Ringkonnakohtu istungil jäi hageja tühisuse väite juurde, kuid ei soovinud tehingu näilisuse kohta esitada täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole oma väidet tehingu näilisuse osas millegagi põhjendanud. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele 7 vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Hageja väidab, et tehing on tühine seetõttu, et väidetavalt on kinnistute eest tasutud ebaharilikul viisil ehk sularahas. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega peab tehingu tühisuse aluseks olevaid asjaolusid tõendama pool, kes tehingu tühisusele tugineb. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole menetluses nimetanud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust pidada tehingut näilikuks ja seetõttu tühiseks. Ainuüksi asjaolu, et kostjad tasusid lepingu kohaselt hagejale sularahas, ei anna selliseks järelduseks alust. VÕS § 91 lg 1 ja 2 kohaselt võib rahalise kohustuse täita eelkõige just sularahas. Maakohus on tuvastanud, et P. Raid on vastusooritusena 910 000 krooni kostjatelt kätte saanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtuga. Maakohtu vastav järeldus on kooskõlas Lepingu punktiga 2.2, samuti tõendavad nimetatut kohtuistungil vande all üle kuulatud kostjate M. Kaingu ja V. Kaingu ütlused (I kd lk 223-224). M. Kaingu ütlustest nähtub, et enne vaidlustatud tehingu tegemist oli ta andnud juba P. Raidile laenu 500 000 krooni, mis vormistati lihtkirjalikult ja ülejäänud raha tasus M. Kaing P. Raidile enne notari juurde minekut kohvikus. V. Kaing oma ütluste kohaselt tehingu tegemisele eelnevates kokkulepetes ei osalenud ja sai teada tehingust alles notari juures, tegemist oli eelkõige abikaasa tehinguga. Ringkonnakohus ei nõustu hageja esindaja seisukohaga, et lepingus tasumise kohta kokkulepitu ja kostjate poolt vande all antud ütlused tasumise asjaolude kohta on vastuolulised. Kostjad on vande all sisuliselt kinnitanud sama, mis Lepingu punktis 2.2 on pooled kokku leppinud, st et ostuhind 910 000 krooni on tasutud sularahas enne lepingu sõlmimist. Lepingu p 2.2 on oma sisult täitmise kviitung VÕS § 95 lg 1 tähenduses. M. Kaingu ütlustest nähtub, mis viisil täpselt on kokkulepitud ostuhind tasutud. Samuti on kostjad andnud ütlusi, kust nad said sularaha, millega oma lepingust tulenevat kohustust täita. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostjad peavad tõendama, et M. Kaingu ja P. Raidi vahel oli eelnevalt laenusuhe, millest tulenev P. Raidi kohustus tasaarvestati vaidlusaluse tehinguga. Kui hageja soovib nimetatud kostjate väidet ja vande all antud ütlusi kohustuse täitmise viisi osas ümber lükata, siis peab hageja ise esitama vastavad tõendid. Hageja ei ole selliseid tõendeid esitanud. Seega ei saa tehingut pidada näilikuks ja seetõttu tühiseks. 11.

§ 109

lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel kehtetuks sama seaduse §–des 110-114 sätestatud alustel võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Hagi on esitatud eelkõige

§ 110lg 2 p 1 alusel.

Tagasivõitmise hagi esitamisel pankrotimenetluses tuleb kõigepealt hagejal tõendada ja kohtul kontrollida

§ 109lõikes 1 sätestatud eelduste olemasolu.

Alles siis, kui need eeldused on tuvastatud, saab kohus asuda kontrollima tehingu tagasivõitmise eelduste olemasolu

§ 110alusel.

Maakohus ei ole eelpooltoodud eelduste kontrolli järjekorda järginud. Maakohus on ekslikult leidnud, et võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb kontrollida alles

§ 110lg 1 p 2 kohaldamise eeldusena.

Tegelikult tuleb nimetatud sätte kohaldamise eeldusena kontrollida tehingu teise poole teadlikkust võlausaldajate huvide kahjustamisest. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et võlausaldajate huvisid kahjustab see, et kõik võlgnikule kuuluvad kinnisasjad võõrandati ühe lepingudokumendi alusel sularaha 910 000 krooni eest. Riigikohus on korduvalt (näiteks tsiviilasjades nr 3-2-1-113-09, nr 3-2-1-87-08, nr 3-2-1-115-07) leidnud, et tagasivõitmise aluste kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine. Huvide kahjustamisega

§ 109lg 1 tähenduses võib olla tegemist siis, kui võlgnik müüb talle kuuluva kinnisasja alla turuhinna. Ts

ÜS § 65 kohaselt on eseme harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Põhjendatud on apellandi 8 väide selles, et maakohus on jätnud tähelepanuta ja ei ole hinnanud tõendina Uus Maa Kinnisvarabüroo eksperthinnanguid (I kd lk 67-124) kinnistute turuväärtuse kohta. Eksperthinnangute kohaselt on võõrandatud kinnisasjade ja nende mõtteliste osade turuväärtus

1. juuli 2009 seisuga järgmine: XXX kinnistu turuväärtus 270 000 krooni, sellest ¼ 68500 krooni; XXX kinnistu turuväärtus 310 000 krooni; XXX Pärnus asuva korteriomandi turuväärtus 510 000 krooni; XXX kinnistu turuväärtus 1 210 000 krooni, sellest ¼ 302 500 krooni. Hageja ei ole neid eksperthinnanguid vaidlustanud. Eksperthinnangutega tuvastatud turuväärtused on kooskõlas ka lepingu punktis 2.4 poolte poolt kokku lepitud lepingu esemete turuhinnaga. Seega on P. Raid teinud vaidlusaluse tehingu turuhinnaga ja arvestamata hüpoteeke. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et see, et võlgnik oma võlausaldajate nõudeid saadud sularaha eest ei rahuldanud, ei tee turuväärtusel tehtud tehingut veel võlausaldajate huve kahjustavaks.
2. Kui kinnistut koormavad hüpoteegid, tuleb neid kinnistu turuhinna määramisel ja tehinguga võlausaldajate huvide kahjustamist hinnates arvestada. AÕS § 325 lg 1 annab hüpoteegipidajale õiguse hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel ja see õigus on hüpoteegipidajal sõltumata sellest, kas hüpoteek tagab tema nõuet kinnisasja omaniku enda või kolmanda isiku vastu. Ka pankrotimenetluses on hüpoteegipidaja nõue eesõigusnõue. Kuna hüpoteegiga tagatud võlausaldajate nõuded olid kinnistute turuväärtusega võrreldes suured, siis ei muudetud vaidlustatud tehinguga pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate nõuete rahuldamist võimatuks.
3. Hagiavaldusest ei nähtu selgelt, kes on need võlausaldajad, kelle huve kahjustavaks hageja tehingut peab. Ainus võlausaldaja, keda on hagiavalduses märgitud, on SRV Kinnisvara AS. Siinjuures on oluline märkida, et ka võlausaldaja SRV Kinnisvara AS-i nõue oli ajal, mil P. Raidi pankrot välja kuulutati, pankrotimenetluses käsitletav eesõigusnõudena. SRV Kinnisvara AS-i nõuet tagas tema kasuks võõrandatud kinnisasjadele seatud kohtulik hüpoteek. See, et tsiviilasjas nr 2-09-20338 lõpetati menetlus ja kustutati SRV Kinnisvara AS-i kasuks seatud kohtulikud hüpoteegid, ei ole etteheidetav vaidlustatud tehingu pooltele. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-143-10 asunud seisukohale, et hagi läbi vaatamata jätmisega kostja pankrotimenetluse tõttu ei pea kaasnema vältimatult kohtuliku hüpoteegi kinnistusraamatust kustutamine. Kostja pankroti väljakuulutamise tõttu hagi läbi vaatamata jätmisel

§ 43

lg 2 alusel suunatakse vastustaja nõue sisuliselt pankrotimenetlusse, mis iseenesest ei too kaasa hagi tagamise aluse äralangemist. Selliselt jääb hüpoteek kolleegiumi arvates tagama sama nõuet, mille tagamiseks see on seatud ja mis esitatakse tunnustamiseks pankrotimenetluses ning see on aluseks ka nõude tunnustamisel pandiga tagatud nõudena

§ 153lg 1 p 1 mõttes.

AS SRV Kinnisvara oleks pidanud esitama oma nõude pankrotimenetluses ja seda oleks jäänud tagama kohtulik hüpoteek kolmandale isikule (kostjatele) kuuluvatel kinnisasjadel. Seejuures ei ole oluline, et Riigikohtu viidatud otsus on tehtud pärast kohtulike hüpoteekide kustutamist, sest Riigikohus on üksnes seadust tõlgendanud. Seetõttu ei saanud vaidlusaluste tehingute tegemine ka kahjustada AS SRV Kinnisvara huve. Maakohus ei ole nimetatud kostjate väite osas kohtuotsuses seisukohta võtnud. Tehingu tegemine kohtuvaidluse ajal AS SRV Kinnisvaraga ei saanud kahjustada võlausaldajate huve, kuna kohtulikud hüpoteegid jäid püsima.

1. Kuna asjas ei ole tuvastatud kinnistute müüki oluliselt alla turuhinna ning tegemist ei ole majanduslikult ebamõistliku tehinguga, ei kahjusta vaidlusalune tehing pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate huve. See, et P. Raid ei kasutanud kinnisasja müügist saadud raha pankrotimenetluses nõude esitanud võlausaldajate ees kohustuse täitmiseks, ei muuda tehingut P. Raidi võlausaldajate huve kahjustavaks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09).
2. Kuna asjas on tuvastamata

§ 109

sätestatud tehingu tagasivõitmise esmane eeldus, milleks on võlausaldajate huvide kahjustamine, siis puudus maakohtul vajadus hakata hindama 9 järgmiste tagasivõitmise nõude eelduste olemasolu (sh kostjate staatust võlgniku lähikondsena). Hageja on viidanud tehingu tagasivõitmise alternatiivse alusena ka

§ 111lg 1 p-le 1, millise hagi aluse osas ei ole maakohus otsusega seisukohta võtnud.

Hageja ei soovinud ringkonnakohtu istungil enam nimetatud alusele tagasivõitmisel tugineda, mistõttu ringkonnakohus hagi rahuldamise võimalikkust sellel alusel ka ei kontrolli. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus tehing on kehtiv ja müüja pankrotihaldur on seisukohal, et müügihinda tegelikult ei tasutud, oleks pankrotihalduril õigus esitada kostjate vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue. 16. Ülejäänud apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna hagi jääb rahuldamata eelkõige seetõttu, et tehing on kehtiv ja see ei kahjustanud võlausaldajate huve, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta apellantide taotluse osas poolte poolt saadud hüvede samaaegseks tagastamiseks ja muude tagasivõitmise tagajärgede osas (

§ 119

). Põhjendatud on apellantide märkus, et maakohus ei võtnud kuni otsuse tegemiseni seisukohta kostjate taotluses menetluskulude tagamiseks, mille kostjad on esitanud kohtule koos kostjate esimese vastusega hagile

1. veebruaril 2011 (lk 63). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-158-09 asunud seisukohale, et kostja võib taotleda tagatise andmist TsMS § 196 lg 3 kohaselt kogu menetluse kestel, kuid TsMS § 196 lg 1 alusel üksnes eeldatavate kulutuste katteks, mis tähendab, et taotlus tuleb esitada enne kulude tekkimist. Praegusel juhul oleksid kostjad saanud keelduda hagile vastamast ja kohtuistungitest osa võtmast enne tagatise andmise taotluse lahendamist. Maakohtu kohtuistungi protokollidest ei nähtu, et kostjad oleksid esitanud kohtule selle kohta TsMS § 333 lg 1 kohase vastuväite kohtu tegevuse (tegevusetuse) kohta. Maakohus on rikkunud TsMS § 53 lg 4 sätteid ka sellega, et on jätnud võtmata seisukoha hageja taotluses protokolli parandamiseks (lk 232), kuid nimetatud rikkumine ei ole iseseisvalt viinud maakohut vale otsustuseni.
2. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja hagi jääb rahuldamata, siis tuleb muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Peep Raidi (pankrotis) kanda. Kuigi käesolevas asjas on hagejaks pankrotihaldur, siis

§ 541

teise lause kohaselt on halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks võlgnik, kui seadusest ei tulene teisiti. Viivi Tomson Kai Kullerkupp 10 Kersti Kerstna-Vaks