Obsah (4)

§ 180§ 182§ 108§ 109

3-12-333 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 30.mai 2012. a Tallinn Haldusasja number 3-12-333 Haldusasi A.V.i kaebus Harku ja Mu

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

I ASJAOLUD 1 1.Kinnipeetav A.V. esitas 10.11.2011 Harku ja Murru Vangla direktorile taotluse lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks. 2.Murru Vangla direktori 28.11.2011 käskkirjaga nr 5-1/144 keelduti A.V.ile lühiajalise väljasõidu loa andmisest. Loa andmisest keeldumist põhjendati asjaoluga, et väljasõidu põhjus ja eesmärk ei ole kooskõlas väljasõiduplaanis toodud tegevustega. Väljasõidu peamiseks eesmärgiks pidi olema tütre rahustamine ja abistamine, kuid väljasõiduplaanis esitatud tegevuste seos tütre probleemi lahendamisega on selgusetu, ka ei nähtu, miks täisealine teovõimeline tütar ise vajalike tegevustega hakkama ei saa. Lisaks ei selgu väljasõiduplaanist, millisel aadressil taotleja kavatseb ööbida ja kas tegelikult on neis asukohtades talle peatumispaik tagatud. Väljasõiduplaanis toodud tegevusi on võimalik teha vangla vahendusel. Karistuse lõpptähtaeg on kaugel, mistõttu lühiajaline väljasõit oleks ennatlik. Käskkirjas on muu hulgas märgitud, et väljasõidu taotluse lahendamise ajal oli pooleli A.V.i suhtes läbiviidav distsiplinaarmenetlus sigarettide omamise kohta. 3.19.11.2011 esitas A.V. vaide Harku ja Murru Vangla direktori 28.11.2011 käskkirja nr 51/144 kehtetuks tunnistamiseks ja ettekirjtuse tegemiseks taotluse uueks otsustamiseks. Vaides leiab A.V., et tema puhul on lühiajalise väljasõidu eeldus täidetud – ära on kantud karistusest vähemalt üks aasta ning keelduv otsus on kaalutlusvigadega. 4.Justiitsministeerium jättis 18.01.2012 otsusega nr 11-7/10418 A.V.i vaide rahuldamata. 5.A.V. esitas 17.02.2012 Harku ja Murru Vangla direktori 28.11.2011 käskkirja nr 5-1/144 ja Justiitsministeeriumi 18.01.2012 vaideotsuse nr 11-7/10418 tühistamiseks ja Harku ja Murru Vangla kohustamiseks kaebuse Tallinna Halduskohtule. Ühtlasi taotles kaebaja riiguilõivu tasumisest vabastamist. 6.Tallinna Halduskohus rahulas 07.03.212 määrusega taotluse osaliselt, vabastades kaebuse esitaja riigilõivu tasumisest summas 10, 97 eurot ning andis riigilõivu summas 5 eurot tasumiseks tähtaja. 7.A.V. tasus riigilõivu tähtaegselt ja Tallinna Halduskohus võttis 28.03.2012 määrusega kaebuse menetlusse , tunnistas vastustajateks Harku ja Murru Vangla ja Justiitsministeeriumi ning andis neile tähtaja kirjaliku seletuse esitamiseks kaebuse kohta. 8.16.04.2012 määrusega määras kohus asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. II KAEBUSE MOTIIVID

1. Keeldumine lühiajalise väljasõidu loa andmisest on põhjendamata. 10.Vangla suhtub ükskõikselt kaebuse esitaja probleemidesse. Väljasõiduplaani koostas kaebaja ise, mingit abi ta kontaktisikult saaanud ei ole, kuigi Vangistusseaduse (VangS) § 79 lg 2 tulenevalt koostab kinnipeetav väljasõiduplaani kontaktisiku abiga. 11.Kaebuse esitaja vastab lühiajalise väljasõidu loa saamiseks VangS § 32 lg 1 sätestatud tingimusele ja kaebaja ei näe ühtki põhjust temale loa andmisest keeldumiseks. 12.Kaebuse esitaja soovis lühiajalisele väljasõidule selleks, et aidata ja rahustada oma tütart, kelle õigusi on rikutud ja kes vaatamata täisealisusele ise asjaajamistega hakkama ei saa. 2 13.Väljasõiduplaanis on toodud tütre abistamiseks mitmete asutuste külastamine. Kaebuse väitel ei saa tütart aidata telefonitsi, kirjavahetuse või kokkusaamiste kaudu. 14.Vangla ei võtnud arvesse, et kaebaja on olnud õiguskuulekal teel. Kolme aasta vältel, kui toimus kohtumenetlus ja kaebajal oli elukohast lahkumise keeld, kaebaja tõkendit ei rikkunud ja kaebaja poolt ühiskonnale ohtu ei olnud. Samuti tuli kaebaja ise vanglasse karistust kandma. Kohus usaldas kaebajat, vangla aga mitte. 15.Vangla ei ole arvesse võtnud kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid – pikaajalist staaži maalrina, vanglasse vabatahtlikult tulemist. Kaebaja ei ole tarvitanud narkootikume ja alkoholi. Vangistuse jooksul on kaebaja korrektselt käitunud, kodukorra rikkumisi ei ole olnud. Seoses distsiplinaarkaristusega märgib kaebaja, et ta on esitanud selles osas kaebuse halduskohtule, sest on kaebaja hinnangul saanud karistada teo eest, mis kodukorra järgi keelatud ei ole. 16.Vanglas käib probleemide lahendamine kontaktisiku kaudu, ent kontktisik suhtub kaebaja probleemidesse ükskõikselt. Kuna konatktisik kaebaja väitel kaebuse esitajat ei tunne,seab kaebaja kahtluse alla kontakisiku antud iseloomustuse objektiivsuse. III HARKU JA MURRU VANGLA SEISUKOHT 17.Harku ja Murru Vanglavaidleb kaebusele vastu, peab seda põhjendamatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja toetab vaideotsuses avaldatud seisukohti ja kinnitab vaide edastamises toodu juurde jäämist. Täiendavalt märgib vastustaja järgmist:
2. Kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on piiratud ja seda on selgitanud ka Riigikohus näiteks 14.10.2003 otsuses 3-3-1-54-
3. Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmine on reguleeritud VangS § 32 lg 1 ja lg 4, samuti on Vangla sisekorraeeskirja § 82 lg 1 sätestatud asjaolud, mida taotluse rahuldamist otsustades vangla direktoril tuleb arvesse võtta. 19.Vaidlustatud käskkirjast nähtuvad põhjendused ja kaalutlused, millest vangla direktor on otsustamisel lähtunud. Arvestatud on kõiki olulisi asjaolusid. Kaebaja isikuga ja tema käitumisega seotud asjaolusid on vastustaja ratsionaalselt ja igakülgselt hinnanud ja kaalunud. 20.Kuigi kaebaja seisukoht väljasõidu vajalikkusest ei ole kohtumenetluses muutunud, jääb selgusetuks, kuidas plaanitud tegevused väljasõidu eesmärgile kaasa aitavad.Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et tütre aitamiseks saanuks ta teha paljusid tegevusi vanglast lahkumata ja need tegevused oleksid väljasõidu eesmärgi saavutamiseks olnud eluliselt vajalikud. Väljasõiduplaanis väljatoodu kohaselt ei ole kaebajal ka enesel päris selge, mida, miks ja kus tehakse ja kas see ka vajalik on sätestatud eesmärki silmas pidades. 21.Kaebaja ei saa nõuda enda lubamist lühiajalisele väljasõidule ja kohus ei saa vanglat kohustada vastavat luba andma. Kaebajal on võimalik nõuda vangla kohustamist kaebaja taotluse uueks läbivaatamiseks. IV JUSTIITSMINISTEERIUMI SEISUKOHT 22.Justiitsministeerium on seisukohal et kaebus on põhjendamatu ning vaidlustatud haldusaktid õiguspärased. 3 23.Ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitaja vaideotsusega rahul ei ole, ei anna selle tühistamiseks alust. Vaideotsuse vaidlustamisel ei ole kaebaja toonud välja asjaolusid, mis rikuksid tema õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult.Kõik põhjendused on suunatud sellele, miks kaebaja hinnangul on vangla keeldumine väljasõidule lubamisest õigusvastane. 24.Vaideotsusega ei ole rikutud kaebaja õigusi vaideesemest sõltumatult, kui jätta kõrvale asjaolu, et vaie on jäetud täielikult rahuldamata. Kaebaja ei pea õigusi rikkuvaks mitte vaideotsust, vaid sisuliselt on kaebaja vaidlustanud vangla direktori otsust, millega keelduti lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest. Vastustaja leiab, et kui kohus tühistab Harku ja Murru Vangla direktori käskkirja, siis on õigusselguse põhimõüttest lähtuvalt mõistlik tühistada ka vaideotsus. 25.Kaebaja ei saa nõuda enda lubamist lühiajalisele väljasõidule ja kohus ei saa vanglat kohustada luba andma, sest tegemist on kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega.Kaebuse esitajal on võimalik nõuda vangla kohustamist tema taotlust uuesti läbi vaatamata, mistõttu kaebuse eesmärgi- lühiajalisele väljasõidule saamine saavutamiseks peaks kaebaja esitama ka kohustamisnõude. V MENETLUSOSALISTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD 26.Täiendavaid seisukohti menetlusosalised kohtu antud tähtajaks ei esitanud. VI KOHTU SEISUKOHT 27.Kohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus põhjendatud ei ole ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt:
4. 28.03.2012 kohtumääruses, millega kohus võttis A.V.i kaebuse menetlusse, märkis kohus muu hulgas, et haldusmenetluse seaduse (HMS) 87 lg 2 p 1 kohaselt võib vaideotsuse tühistamist halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda koos nõudega, mis jäi vaideotsusega osaliselt või täielikult rahuldamata. Edasikaebamise õigust haldusmenetluse seaduses (HMS) reguleeriva § 87 alates 01.01.2012 kehtiv redaktsioon erineb varasemast. Kuni 01.01.2012 võis HMS § 87 lg 2 kohaselt esitada halduskohtusse kaebuse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, mille kehtetuks tunnistamist taotleti rahuldamata jäetud vaidega ning vaideotsuse peale võis esitada kaebuse üksnes siis, kui vaideotsusega rikuti isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Alates 01.01.2012 kehtiva HMS § 87 lg 2 redaktsiooni kohaselt võib vaideotsuse tühistamist halduskohtule esitatavas kaebuses nõuda koos nõudega, mis jäi vaideotsusega rahuldamata või üksnes vaideotsuse vaidlustamisel, kui vaideotsusega on isiku õigusi rikutud muul viisil kui vaide osaline või täielik rahuldamata jätmine. Käesoleval juhul on kaebusega taotletud lisaks vaideotsusele ka Harku ja Murru Vangla direktori 28.11.2011 käskkirja nr 51/144 tühistamist.Seega on kaebuse esitajal kooskõlas HMS § 87 lg 2 p 1 õigus kaebuses nõuda vaideotsuse tühistamist koos nõudega, mis jäi vaideotsusega rahuldamata. Ühes tühistamisnõudega on kaebuses esitatud ka kohustamisnõue ning kohus on kaebuse menetlusse võtnud tühistamis- ja kohustamiskaebusena. Siinkohal märgib kohus, et kuna loa andmise lühiajaliseks väljasõiduks otsustab vangla direktor kaalutlusõiguse alusel,nagu on õigesti märkinud vastustajad, siis tõlgendas kohus kindla sisuga nõuet ettekirjutuse tegemiseks nõudena asja uueks lävivaatamiseks kohustamisena. Selleks ei pidanud kohus senise kohtupraktika kohaselt kaebuse esitajalt nõudma kohustamistaotluse ümber sõnastamist. 4 29.Vangistusseaduse (VangS) § 32 lg 1 sätestab, et kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vanglateenistuse ametnik anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Seega on VangS § 32 lg 1 sätestatud eeldus, millele vastavatel kinnipeetavatel on võimalus taotleda luba lühiajaliseks väljasõiduks , loa andmise otsustab vangla direktor aga kaalutlusõiguse alusel. Eeltoodust tulenevalt on ekslik kaebuse esitaja seisukoht, et kuna ta on karistusest ära kandnud üle ühe aasta, oleks tulnud kaebuse esitajat väljasõidule lubada. Vaideotsuses on piisava põhjalikkusega selgitatud kaebuse esitajale VangS § 32 lg 1 sätestatu tähendust väljasõidutaotluse menetluses .
5. Vastavad otsustuskriteeriumid on sätestatud VangS § 32 lg 4 , mille kohaselt lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. VangS § 32 lg 8 kohaselt kinnitab lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise korra justiitsminister. Vastav kord on sätestatud justiitsiministri 30.11.2000.a. määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri.“(VSKE), sealjuures VSKE § 82 on toodud täpsustused otsustuskriteeriumide osas ning käsitletava paragrahvi lg 1 kohaselt arvestab taotluse rahuldamist otsustades vangla direktor järgmisi asjaolusid: 1) kinnipeetava toimepandud kuriteo laad; 2) kinnipeetava isiksuseomadused või kriminogeensed riskid; 3) kinnipeetava käitumine vanglas; 4) väljasõiduplaani täitmine eelmiste väljasõitude ajal; 5) individuaalse täitmiskava järgimine; 6) väljasõidu eesmärk; 7) väljasõidu eeldatav mõju kinnipeetavale. VSKE § 83 on sätestatud loa väljaandmisest keeldumise alused. Vangla direktor võib keelduda väljasõiduloa andmisest, kui: 1) kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides teadlikult esitanud valeandmeid; 2) lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal väljasõiduks on esitanud taotluse rohkem kui üks kinnipeetav ja on alust arvata, et kinnipeetavad hakkavad väljasõidu ajal omavahel suhtlema; 3) kinnipeetava väljasõiduplaanis ei ole piisavalt kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema; 31) kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib; 4) vangla direktoril on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. 31.VSKE § 79 lg 1 sätestab, et kinnipeetava väljasõidutaotlus peab sisaldama väljasõiduplaani, mida arvestatakse taotluse rahuldamist otsustades. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on väljasõiduplaani eesmärk kirjeldada, kuidas kinnipeetav kavatseb väljasõidu ajal korraldada vanglast vabanemise puhuks töö-, õppimis-, eluaseme- ja muid asju.Osundatud sättest järelduvalt on lühiajaline väljasõit mõeldud ennekõike vabanemist ettevalmistavate toimingute tegemiseks, s.h. näiteks perekonna külastamiseks, isikudokumentide vormistamisega tegelemiseks.jms. Kohus nõustub vastustajatega, et väljasõit peab olema lähtuvalt vangistuse eesmärgist vajalik. Vangistuse eesmärgiks VangS § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. 32.Kaebuse esitaja on väljasõidutaotluses selle eesmärgina näidanud oma tütre, kelle õigusi on rikutud, aitamise ja rahustamise. Kaebuse kohaselt on väljasõiduplaanis näidatud nende asutuste külastamine, millega saaks oma tütart aidata ning et telefonitsi, kokkusaamistega ega kirja teel kaebajal aidata võimalik ei ole. Harku ja Murru Vangla on , arvestades taotledes näidatud väljasõidu põhieesmärki- tütre aitamine ning taotleja poolt väljasõiduplaanis nimetatud asutusi, mida taotluse esitaja plaanis külastada, põhjendatult leidnud, et väljasõidu põhieesmärk ja taotleja poolt nimetatud asutuste külastamise vajadus ei ole omavahel kooskõlas. Kaebuse esitaja ei ole neid järeldusi ümber lükanud. Vangla on lähtunud taotluses näidatud eesmärgist ja 5 väljasõiduplaanis märgitud tegevustest ja on andnud neile hinnangu. Kaebuse esitaja on märkinud, et tütar ei saa vajalike tegevustega ise hakkama, ent ka väljasõidutaotlusest ja väljasõiduplaanist ei selgu , millised on konkreetsed vajalikud tegevused ning miks kaebaja täisealine tütar ise vajalike toimingutega hakkama ei saa, teisalt aga on vangla väljasõiduplaani tegevusi ja väljasõidu eesmärki analüüsides põhjendatult jõudnud järeldusele, et nende tegevuste elluviimise vältimatuks viisiks ei ole väljasõit, vaid neid on võimalik teha ka vangla vahendusel. 33.Vaidlustatud käskkirjas on loa andmisest keeldutud VSKE § 83 p 4 alusel, mille kohaselt võib vangla direktor keelduda loa andmisest, kui vangla direktoril on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Taotluse rahuldamise otsustamisel tuleb vangla direktoril muu hulgas VSKE § 82 tulenevalt arvestada kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi ja kinnipeetava isiksuseomaduste või kriminogeensete riskidega . Vaidlustatud käskkirjas on lähtuvalt vangistuse täideviimise eesmärkidest asutud seisukohale, et väljasõit vangistuse täideviimise eesmärgiga-õiguskorra kaitse- kooskõlas ei ole. Sealjuures on vangla direktor arvestanud asjaoluga, et kaebuse esitajat on karistatud mõrvakatsele kaasaaitamise ja kelmuse eest 7 aasta 11 kuu ja 27 päeva pikkuse karistusega, mis on suuremas osas kandmata. Otsuse tegemisel kuriteo laadi ja taotlejast õiguskorrale lähtuva ohu analüüsimine on olulisteks asjaoludeks, mida tuli arvestada väljasõidule lubamisel. Kaebuse väitel on jäetud arvestamata sellega, et kaebuse esitaja järgis tema suhtes kohaldatud tõkendit kohtumenetluse ajal ning saabus ise vanglasse karistust kandma. Kohus leiab, et nii vaidlustatud käskkirjas kui ka vaideotsuses on põhjendatult leitud, et nimetatud asjaolud ei mõjuta kaebuse esitajast lähtuvalt ohtu ühiskonnale ja järelikult puudub ka alus väita oluliste asjaolude arvestamata jätmisega. Ka kaebuses märgitud asjaolu, et kaebuse esitajal on staaži ehitusel maalrina 16 a, ei mõjuta kaebuse esitaja kuriteo laadile ja kaebaja isikust tulenevale ohule hinnangu andmist. Samuti leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas kaebuse esitajat positiivselt iseloomustavate asjaoludena kaebaja poolt narkootikumide ja alkoholi mittetarvitamise märkimata jätmine ei tähenda kaebuse esitaja iseloomustamist negatiivsest küljest. Eeltoodust tulenevalt ei ole taotluse lahendamisel jäetud arvestamata olulisi asjaolusid ning kohus nõustub vaideotsuse seisukohtadega, mille kohaselt narkootikumide ja alkoholi mittetarvitamise kajastamata jätmisest käskkirjas on põhjendamatu järeldada kaalutlusvea esinemist. 34.Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et kaebuse esitajal on pooleli distsiplinaarmenetlus sigarettide omamise kohta. Kohtule esitatud kaebuses märgib kaebaja, et distsiplinaarkaristusega seoses on ta esitanud halduskohtule kaebuse. Kohtumenetluses on A.V. esitanud täiendavalt Harku ja Murru vangla 09.04.2012 käskkirja nr 172-d, millega tunnistati kehtetuks Harku ja Murru vangla vangistusosakonna juhataja 05.12.2011 käskkiri nr 5-29/383 A.V.i distsiplinaarkorras karistamise kohta. Kohus jagab Justiitsministeeriumi poolt vaideotsuses toodud seisukohta, et kuna distsiplinaarmenetluse alustamine iseenesest ei tähenda, et sellele tuginevalt saaks teha järeldusi kinnipeetava vanglas käitumise kohta , sealhulgas võrdsustada distsiplinaarmenetluse alustamist kehtiva distsiplinaarkaristusega, on distsiplinaarmenetluse alustamine väljasõiduloa andmisest keeldumisel mitte õiguspäraseks kaalutluseks. Vaidlustatud käskkirjast ei järeldu, et algatatud distsiplinaarmenetluse märkimine oli asja otsustamisel määravat tähendust omavaks asjaoluks. Väljasõiduloa andmisest keeldumist on põhjendatud sellega, et kaebuse esitaja väljasõidu põhjus ja eesmärk ei ole kooskõlas väljasõiduplaanis toodud tegevustega, sealjuures ei ole väljasõiduplaanis kajastatud, milliseid tegevusi tütre abistamiseks tehakse ja miks tütar ise nende tegevustega hakkama ei saa. Lisaks asus vangla seisukohale, et hetkel oleks lühiajaline väljasõit ennatlik, arvestades karistuse pikkust ja lõpptähtaega. Seega on vangla toonud välja toimepandud kuriteo laadi ja määratud karistusaja pikkuse ning hinnanud mittekooskõlas olevaks väljasõidu eesmärgi ja väljasõiduplaanis toodu ning leidnud, et tegevusi on võimalik teostada vangla vahendusel ning leidnud, et lühiajaline väljasõit vangistuse täideviimise eesmärkidega kooskõlas ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei ole 6 pooleliolev distsiplinaarmenetlus asjasisulist otsustamist mõjutanud, sest keeldumist ei ole põhjendatud kaebuse esitaja vanglas käitumise negatiivse hinnanguga. Seetõttu nõustub kohus vaideotsuse seisukohaga, mille kohaselt HMS § 58 tulenevalt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui nimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vaidlustatud käskkirja kaalutlustest järelduvalt pooleliolev distsiplinaarmenetlus asja otsustamist ei mõjutanud, sest määravaks osutus, et väljasõiduplaanis toodu ei olnud kooskõlas väljasõidueesmärgiga ning sellele lisaks arvestati toimepandud kuriteo laadi ja määratud karistusaja pikkust. 35.Kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, on täitmata kohustamisnõude rahuldamise üks eeldusi, milleks on toimingu või haldusakti õigusvastasus. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka kohustamisnõue, mida kohus tõlgendas asja uueks lävivaatamiseks kohustamise nõudena. 36.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustajad selleks sätestatud korras menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt taotlenud ei ole. Eeltoodust tulenevalt jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende eneste kanda. Lea Kuuse kohtunik 7