) § 15 lg 4 ei anna direktorile volitust valimatult ja põhjendamatult keelata vanglas esemete omamist, mis ei vasta
Selle sättega saab direktor keelata täiendavalt ainete ja esemete omamist vanglas, mitte ainete ja esemete omandamise viise. Omandamise viisid on sätestatud
§-des 29 lg 1 ja 97 lg 1. Käskkiri nr 80 ei ole vangla sisekorraeeskiri. Harilikud pliiatsid ei kuulu VSkE § 641 toodud loetellu ja muud alust kinnipeetavatele saadetud kirjadest mis tahes teiste esemete, mis pole keelatud §-s 641, äravõtmiseks
-s sätestatud ei ole. Samuti leiab kaebaja, et kuna harilikud pliiatsid ei ole käskkirja nr 80 kohaselt iseenesest keelatud, vaid reguleeritud on nende saamise viise, siis on käskkiri nr 80 vastuolus vangla kodukorra punkti 14.5.1.1 viimase lausega. Kaebajale jääb arusaamatuks esemete omamise keeld, kui esemeid iseenesest ei loeta vangla julgeolekut ohustavateks. Samuti on arusaamatu põhjendus, et esemetega võib vanglasse sattuda keelatud esemeid, kuna käsi- või postipakis on neid esemeid vahistatule lubatud saata. Samuti ei ole vangla selgitanud, kuidas on harilike pliiatsite läbiotsimine raskendatud või teostamatu. Käskkirjas toodud põhjendus, et läbiotsimine on aja- ja töömahukas, ei ole kohane, sest tegemist on vanglateenistuse tööülesandega. Kaebaja leiab, et käskkiri nr 80 on vastuolus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25.06.2009 otsusega nr 3-4-1-3-09, millega tunnistati VSkE § 46 ja § 50 lõike 3 esimene lause põhiseadusega vastusolus olevaks ja kehtetuks. 2 Kaebajal ei ole võimalik osta soovitud pliiatseid vangla kauplusest. Kaebaja märkis tellimislehele ostetavaks hariliku pliiatsi Lyra Art Design 9B. Nimetatud pliiatsi asemel toodi kaebajale aga suvalised harilikud pliiatsid ja öeldi, et kaupluses teistsuguseid ei ole. Samuti ei teatatud, kas on üldse võimalik selliseid pliiatseid osta. Kaebaja soovib tagasi saada vaidlustatud käskkirja alusel äravõetud kolm harilikku pliiatsit. Kaebaja taotleb tasutud riigilõivu väljamõistmist vastustajalt.
Pakis lubatud esemete loetelu sätestatakse vangla või arestimaja sisekorraeeskirjades. VSkE § 741 kohaselt võib vahistatule pakis saata järgmisi esemeid: 1) riideesemed ja jalanõud; 2) küünelõikur ja kamm; 3) kirjatarbed, sealhulgas paberid, kirjutusvahendid, ümbrikud, margid, postkaardid; 4) raamatud, perioodilised väljaanded, õigusaktid; 6) religioosne sümboolika; 7) fotod. Nimetatud regulatsioonist tulenevalt on vahistatu pakis lubatud esemetega hõlmatud esmavajalik, arvestades, et isik võidakse vahistada ootamatult ning kirjatarvete saatmise lubamisega tagatakse vahistatule võimalus lähedastele teada anda tema oluliselt muutunud olukorrast. Vahistatu kirjavahetuse kohta on pakist erinev regulatsioon.
lg 1 esimesest lausest tuleneb vahistatu õigus kirjavahetusele.
lg 1 kohaselt vahistatule saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglateenistuse ametniku poolt vahistatu juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Riigikohtu põhiseaduslikkuse kolleegiumi 25.06.2009 otsuse nr 3-4-1-3-09 p-s 10 on kolleegium asunud järgmisele seisukohale: „Postiseaduse (PostiS) (haldusasjas vaidlustatud toimingu tegemise aja redaktsioonis) § 4 lõike 1 punkt 1 nimetab ühe postisaadetise liigina kirisaadetist. PostiS § 4 lõike 2 kohaselt on kirisaadetis postiteenuse osutajale edastamiseks üleantud adresseeritud ning nõuetekohaselt pakitud ese või esemed kaaluga kuni kaks kilogrammi (kirisaadetise kaalupiir jäeti PostiS § 4 lõikest 2 välja 1. jaanuaril 2009 jõustunud muudatustega). Kirisaadetiste hulka kuuluvad näiteks kirjad, trükised ja pisipakid. Justiitsminister ei või asuda kirja mõistet volitusnormita defineerima erinevalt kehtivast 3 seadusest“. Sama lahendi p-s 22 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium nentinud: „Kuna kolleegium asus enne seisukohale, et
lõige 1, § 105 lõige 2 ega ka muud õigusnormid ei ole andnud justiitsministrile volitust vangla sisekorraeeskirja kehtestamisel määrusega täiendavalt piirata kinnipeetavate kirjavahetuse sisu või kirjas sisalduvate võimalike esemete ringi, samuti seada täiendavaid õiguslikke aluseid kinnipeetavale kirjaga saadetud esemete äravõtmiseks, siis on VSE § 461 ja § 50 lõike 3 esimene lause formaalselt põhiseadusega vastuolus“. Postiseadusele tuginevalt on pisipakk ehk maksikiri kirisaadetis, millega saab edastada nii suuremaid ja raskemaid paberkandjaid kui ka esemeid. Maksikirja erisuse postipakist on AS Eest Post välja toonud oma kodulehel: maksikiri on kirisaadetis, mille kaal ja mõõtmed peavad vastama kindlatele tingimustele. Asjas ei ole vaidlust, et kaebajale saabus kolm harilikku pliiatsit maksikirjaga, mis on postiseaduse mõttes kirisaadetis, mitte postipakk, ning vangistusseaduse kohaselt kirjana eristatud vahistatule saadetavast pakist. Eelviidatud
lg-s 1 nimetatud vangla sisekorraeeskirjade (ei ole nimetatud käesoleva määrusena või „Vangla sisekorraeeskirjana" või sisekorraeeskirjana ainsuses, nagu näiteks VSkE § 1 lg 2) all ei tule mõista mitte ainult konkreetse justiitsministri määruse nr 72 regulatsiooni, vaid ka vanglas kehtivaid sisekorra eeskirju. Vanglateenistusele on seadusega (
lg 4) antud pädevus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad
lg-s 2 sätestatud tingimustele.
lg 2 p 3 kohaselt vastavad nimetatud tingimustele ka ained ja esemed, mis võivad ohustada vangla julgeolekut. Tulenevalt Justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p-st 7 on üldkorralduse andmise pädevus vangla direktoril. Seega on käskkiri nr 80 antud õiguslikul alusel, vangistusseadusest tuleneva pädevuse realiseerimisena. Vaadeldava käskkirja puhul on järgitud põhiseaduse § 13 lg-st 2 (seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest) tulenevat määratuse põhimõtet, mis tähendab, et norm, millele riive tugineb, on piisavalt määratud -
lg 4 sätestab sõnaselgelt vanglateenistuse pädevuse keelata täiendavalt aineid ja esemeid, lähtudes seadusandja poolt etteantud kriteeriumitest. Olukorras, kus
lõikes 4 on sätestatud volitusnorm vangla direktorile keelata täiendavalt aineid ja esemeid, ei saa
lõiget 1 mõista viisil, et vahistatule saabunud kirjast tohib ära võtta ainult need keelatud esemed, mis on sätestatud keelatutena justiitsministri määruses. Kaebaja tõlgendusest lähtudes kaotaks
E §-s 641, sõltumata sellest, kas nad on vangla direktori poolt
lõikest 4 tuleneva pädevuse realiseerimisena keelatud, tuleks kinnipeetule saadetud kirjas kätte anda.
lõikes 1 märgitud vangla sisekorraeeskirjade all tuleb mõista vanglas kehtivaid sisekorra eeskirju, mitte ainuüksi justiitsministri poolt kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“. Kuna
lõikest 4 tuleneb vangla direktorile pädevus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut, siis võib vangla direktor esemete täielikust keelustamisest leebema meetmena reguleerida, et konkreetsete ainete ja esemete omamine vanglas ei ole kinni peetavatele isikutele lubatud juhul, kui need ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas asuvast kauplusest. Käskkiri nr 80 ei reguleeri ega välista kinni peetavale isikule vangistusseadusest tulenevaid õigusi: õigust omada vanglas lubatud esemeid, mis on isikul vanglasse saabudes kaasas, vahistatu õigust saada pakki, milles lubatud esemed on sätestatud „Vangla sisekorraeeskirjas". Seega on põhjendamatu kaebaja väide, et võimalikust kinni peetavat isikut rohkem riivavast regulatsioonist vähem riivav regulatsioon oleks õigusvastane. 4 Käskkirjas on osutatud Tallinna Vangla põhimääruse § 3 lg 2 p-le 7, mis määratleb vangla direktori õiguse anda oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele. Käskkirja puhul on tegemist üldkorralduse kui haldusaktiga. Käskkiri nr 80 on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning vastab vorminõuetele. Käskkiri on kaalutlusvigadeta. Kõik käskkirja punktidest tulenevad piirangud on põhjendatud. Lähtudes proportsionaalsuse mõõdupuu kolmest aspektist (sobivus, vajalikkus ja proportsionaalsus kitsamas mõttes) ilmneb vaadeldava käskkirja puhul, et eesmärgiks, mida käsitletava piiranguga püütakse saavutada, on
E § 57 lg-le 1 on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Vahistatule (erinevalt kinnipeetavast) lubatud paki saamise võimalus on eesmärgistatud leevendama olukorda, et isik vahistatakse reeglina ootamatult, ilma hädapäraste esmatarbeesemeteta, kohtuotsuse alusel karistust kandma ilmuvad isikud saavad aga vangistuseks valmistuda. Nii on vahistatu pakis lubatud esemetega hõlmatud esmavajalik ning kirjatarvete saatmise lubamisega tagatakse vahistatule võimalus lähedastele teada anda oluliselt muutunud olukorrast. Käskkirjas on tasakaalus erinevad huvid. Kinni peetavate isikute huvi omada lubatud esemeid ka siis, kui neid vanglasse saabudes kaasas ei olnud või on need ära tarvitatud, on kaitstud võimalusega soetada vajalikke lubatud esemeid vanglas tegutseva kaupluse vahendusel. Vanglateenistuse huvi on tagada järelevalve ning julgeolek, arvestades haldussuutlikkust. Viimane võimaldab läbi otsida isikutel vanglasse saabudes kaasas olevad esemed ning pakiga vahistatule saadetud esemed - see kohustus tuleneb seadusest ning on oluline kinni peetavate isikute õiguste kaitsel hädavajalikke isiklikke esemeid omada. Kirisaadetisi saabub kinni peetavatele isikutele aga massiliselt ning olukorras, kus kinni peetavatel isikutel on regulaarne võimalus vangla kaupluse vahendusel sisseoste sooritada, ei oleks, arvestades olemasolevat vanglateenistujate arvu, võimalik suurendada läbiotsimistegevuste osakaalu teiste järelevalve ning julgeoleku tagamiseks vajalike tegevuste arvelt, samuti ei oleks proportsionaalne ega põhjendatud riigil suurendada märkimisväärselt vanglateenistujate isikkoosseisu. On tõenäoline, et väljastpoolt vanglat kinni peetava isiku lähedaste ringist saabuva aine või esemega võib kaasneda keelatud esemete ja ainete vanglasse jõudmine. Keelatud esemete leviku tingimustes vanglas ei täidaks vangla oma eesmärki õiguskorra kaitsel. Kirisaadetisega väljastpoolt vanglat saabuvate käskkirjas loetletud ainete ja esemete keelamine võimaldab püstitatud eesmärki (vangla julgeoleku tagamine keelatud ainete ja esemete leviku olulise vähendamise teel) saavutada, mistõttu on meede sobiv. Leebem meede - vanglasse saadetavate esemete ja ainete põhjalik läbiotsimine - võimaldaks põhimõtteliselt samuti püstitatud eesmärki saavutada, kuid oluliselt ressursimahukamalt, mis ohustaks vangla põhiülesannete täitmist - õiguskorra kaitsmist, kinnipeetavate suunamist õiguskuulekale käitumisele ning tingimuste loomist kriminaalmenetluse takistamatuks läbiviimiseks. Ressursimahukuse tõttu ning vajaduse tõttu saavutada tasakaal erinevate ühiskondlike hüvede ning isiku põhiõiguste (eeskätt vabaduspõhiõigus tulenevalt põhiseaduse §-st 19) vahel ei ole kirisaadetistega vanglasse saadetud esemete lausläbiotsimine sobiv meede püstitatud eesmärgi saavutamiseks. Käskkirja kohaselt on loetletud liiki esemeid ja aineid võimalik osta vangla kauplusest või tellida mõistlikkuse piires vangla vahendusel. Seega käskkirjas toodud meetme ellurakendamine ei tähenda kinni peetavate isikute jaoks võimalustest ilmajäämist kasutada rahaliste vahendite olemasolul vanglas lubatud ja vangla vahendusel soetatud vaba aja 5 veetmiseks lubatud esemeid, toituda mitmekülgsemalt kui vanglamenüü seda võimaldab, varustada end vajalike riideesemetega, samuti hoolitseda paremini hügieeni eest. Vabaduspõhiõiguse riive on seega osaliselt kompenseeritav vangla poolt pakutud võimalustega osta või tellida mõistlikul määral vangla vahendusel soovitud esemeid. Vabaduspõhiõiguse piiramine seadusega toob inimese õiguste ja vabaduste austamise kõrvale ka ühiskondliku hüve mõõtme, mis võib samuti olla piirangu põhjuseks. Ühiskondliku hüve õiguskorra - jaoks on vajalikud ka õiguskorra tagamine ja kuriteo tõkestamine. Kaebaja poolt esitatud väide raskustest konkreetsete harilike pliiatsite saamisel vanglas tegutseva kaupluse vahendusel on käesolevasse vaidlusse asjassepuutumatu. Juhul, kui selline väide peaks tõele vastama, on võimalik pöörduda pretensiooniga Tallinna Vanglas kaupluseteenust osutava äriühingu poole, saades vajalikud kontaktandmed oma inspektorkontaktisikult. KOHTU PÕHJENDUSED 6. Kaebaja taotleb Tallinna Vangla direktori 03.09.2010 käskkirja nr 80 õigusvastasuse tuvastamist ja vangla kohustamist kolme hariliku pliiatsi tagastamiseks. Kaebajale kuuluvad harilikud pliiatsid ei ole hävitatud, seega oleks kohustamiskaebuse rahuldamisel võimalik tagastada konkreetsed äravõetud pliiatsid. Käskkirja nr 80 õigusvastasust saab kohus kontrollida kaebaja õigusi puudutavas osas, so maksikirjast ära võetud harilikke pliiatseid puudutavas osas. Käskkirja nr 80 tühistamiseks ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku vaidemenetlust. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebaja leiab, et vangla direktoril puudub õigus reguleerida asjade saamise viisi, käskkirjas puudub kohane kaalutlus ning käskkirjast tulenev keeld ei ole proportsionaalne. Kaebaja leiab, et kuna käskkiri on õigusvastane, siis on vangla kohustatud maksikirjast ära võetud kolm harilikku pliiatsit tagastama. Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et kaebaja arusaam nagu võiks tema õigusi ja vabadusi kinnipidamisasutuses piirata nii vähe kui võimalik ja vaid kaebaja poolt aktsepteeritaval viisil, arvestamata sellega kaasnevaid riigi kulutusi, on sügavalt ekslik. Tallinna Vangla direktori 03.09.2010 käskkirja nr 80 kohaselt on Tallinna Vanglas viibivatel kinni peetavatel isikutel keelatud alljärgnevate esemete ja ainete omamine vanglas: punkt 1.1 - toidu- ja maitseained, taimsed tooted, vedelad ja pulbrilised ained; tubakatooted, ning hügieenivahendid, sealhulgas tualettpaber, salvrätikud, hügieenisidemed, seebid, mis ei ole vanglateenistuse poolt väljastatud või vanglas olevast kauplusest ostetud. Vedelad ained hõlmavad geele, pastasid, kosmeetilisi vedelikke, vedelaid ja kuivi segusid ning survestatud mahutite sisu; punkt 1.2 – ravimid (k.a käsimüügiravimid, vitamiinid, mineraalained, toidulisandid jne), välja arvatud vanglateenistuse tervishoiutöötaja ettekirjutusel; 6 punkt 1.3 – raadiod, televiisorid, video- või helikassettmagnetofonid või muud vaba aja veetmiseks vajalikud esemed (sealhulgas lauamängud ja puzzled) ning veekeetjad ja filtrid, mis ei ole ostetud vanglas asuvast kauplusest; punkt 1.4 – ajalehed ja ajakirjad, mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või tellitud vanglateenistuse vahendusel; punkt 1.5 – riideesemed, välja arvatud Tallinna Vangla direktori 23.01.2009 käskkirjas nr 3 nimetatud esemed (aluspüksid, sokid, kindad, sall, jalanõud, saunalina ning rinnahoidjad), mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas asuvast kauplusest; punkt 1.6 - vilt- ja geelpliiatsid, värvid (guašš-, vesi- ja akrüülvärvid jms), harilikud pliiatsid ja mitteavatavad pastapliiatsid, mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas asuvast kauplusest, ning korrektorid ja kleebitavad kaunistused (pildid, kujundid jne); punkt 1.7 - patareid, mis ei ole ostetud vanglast asuvast kauplusest, ning märkmikud ja fotoalbumid, mis on saadetud väljastpoolt vanglat. Kaebajalt ära võetud esemed (harilikud pliiatsid) kuuluvad eelviidatud käskkirja p-s 1.6 toodud loetelusse. Viidatud käskkiri oli pliiatsite äravõtmise kui toimingu õiguslikuks aluseks. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirja on andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan.
lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Viidatud norm sätestab kriteeriumid keelatud esemete ja ainete määratlemiseks. Vanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu on
lg 3 alusel kehtestatud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §-s 641. Viidatud norm näeb ette konkreetse keelatud esemete ja ainete loetelu.
lg 4 näeb ette, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad
Viidatud norm annab aluse loetelus mittesisalduvate ainete ja esemete keelamiseks, kui need vastavad eeltoodud kriteeriumidele. Puudub vaidlus, et üldkorralduse andmine on vangla direktori pädevuses. Vangla direktor on realiseerinud temale eelviidatud normidest tulenevat õigust ning keelanud esemete ja ainete omamise, mis ei ole saadud teatud viisil, lähtudes sealjuures
lg 2 tingimustest.
lg 4 (ega ükski muu õigusnorm) ei sätesta piirangut, et keelata ei võiks esemeid või asju lähtuvalt muuhulgas nende saamise viisist.
Vastustaja on vastuses õigesti selgitanud, et vahistatule pakiga kirjatarvete saatmise lubamine ei too kaasa vaidlustatud regulatsiooni õigusvastasust, kuna on vahistatule soodsam, võimaldades samal ajal vältida ebamõistlikku läbiotsimiste mahtu. Kohus ei nõustu kaebaja õiguslikult põhjendamatu seisukohaga, et vanglas keelatud esemed ja asjad võiksid sisalduda vaid Justiitsministri kehtestatavas „Vangla sisekorraeeskirjas“, kuna sellise tõlgenduse korral muutuks
lg 4 sisutuks ning ei oleks efektiivselt ja paindlikult saavutatavad eesmärgid, millistel esemeid ja ained üldse keelatakse. Kaevatava käskkirja iga punkti juures on toodud välja selle andmise põhjendused. Põhjendused vaidlustatud p 1.6 osas on kohtu hinnangul piisavad ja asjakohased. Peamiseks põhjenduseks on märgitud, et selliste esemete keelamine on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks, kuna nende läbiotsimine on raskendatud või teatud juhtudel teostamatu. Keelatud aine sattumine vangla territooriumile seab otseselt ohtu vangla julgeoleku. 7 Isiku õiguste piiramine (antud juhul teatud asjade omamine) ei tähenda tingimata õiguste rikkumist. Käskkirja kohaselt on keelu (õiguste piiramise) eesmärk tagada vangla julgeolek. Kohus leiab, et õiguste piirang vastab eesmärgile, kuna käskkirjas märgitud ja kaebajale saadetud kirjast äravõetud esemetega koos on võimalik vanglasse varjatult toimetada VSkE § 641 loetletud ja vanglas keelatud esemeid ja aineid. Kohus leiab, et vaidlustatud käskkirjast (p 1.6) tulenev piirang on proportsionaalne. Kuigi käskkirjaga keelatud ainete ja esemete kontrollimine ning neist vangla julgeolekule ohtlike ainete ja esemete avastamine ja eraldamine võiks tõenäoliselt olla tehniliselt teostatav, ei too see kaasa proportsionaalsuse nõude rikkumist. Proportsionaalsuse nõude täitmiseks peab rakendatav abinõu olema eesmärgi saavutamiseks kohane, vajalik ja mõõdukas. Abinõu on eesmärgipärane kui see aitab eesmärki saavutada. Abinõu on vajalik kui puudub mõni teine isikut vähemkoormavam meede, mis oleks vähemalt sama efektiivne. Mõõdukuse hindamisel tuleb antud juhul võtta arvesse eesmärgi olulisust, riigi kulutusi ning isikute õiguste riive intensiivsust. Kohus jagab Tallinna Ringkonnakohtu otsuses toodud seisukohta kaevatava käskkirja proportsionaalsuse osas. Tallinna Ringkonnakohus on 19.12.2011 haldusasjas nr 3-10-2871 sama käskkirja nr 80 peale esitatud kaebuse kohta tehtud otsuses leidnud: „
lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks või 3) võivad ohustada vangla julgeolekut. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra justiitsminister määrusega. Vaidlustatud käskkirja andmise õiguslikuks aluseks on sama paragrahvi lg 4, mille kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad selle paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. Käskkirja p-des 1.6 ja 1.7 tuginetakse
lg-le 4 koosmõjus sama paragrahvi lg 2 p-ga 3, sest leitakse, et nendes punktides nimetatud esemed ohustavad vangla julgeolekut. /…/ Ringkonnakohus leiab, et need põhjendused on
lg 4 ja lg 2 p 3 kohaldamise seisukohast asjakohased, sest narkootiliste ainete sattumine vanglasse ning kinnipeetavate poolt tätoveeringute tegemine kujutavad endast ohtu vangla sisekorrale ja julgeolekule. /…/ need põhjendused on faktiliselt usutavad – usutav on, et neisse esemetesse võib peita keelatud aineid, mis võivad ka kontrollimisel jääda avastamata. Põhjendatud pole kaebuse esitaja väide, et tegemist on vanglateenistujate soovimatusega oma tööülesandeid täita, ja asjakohatu on tema viide Euroopa Vanglareeglistiku p-le 4.1. Käskkirjas sätestatud piirangud ei kujuta endast inimõiguste rikkumist viidatud sätte mõttes.
lg 2 p 3 ja lg 4 kohaldamisel võib arvestada ka kaalutlust säästa vanglateenistuse ressursse julgeoleku tagamise lihtsustamise abil. Seega on vaidlustatud käskkirja p-del 1.6 ja 1.7 õiguslik ja faktiline alus. Ringkonnakohtu hinnangul on käskkirja p-des 1.6 ja 1.7 toodud piirangud proportsionaalsed. Piirangud on kohased, sest kuna kõnealused esemed on vangla julgeolekule ohtlikud, on nende kinnipeetavatele saatmise piiramine sobiv meede vangla julgeoleku tagamiseks. Piirangud on vajalikud, sest seda eesmärki pole võimalik sama efektiivselt saavutada kinnipeetavatele vähem koormaval viisil. Kõnealuste esemete läbivaatus enne kinnipeetavale andmist ei kõrvalda täielikult esemetesse peidetud keelatud ainete kinnipeetava valdusesse jõudmise ohtu ning võib suure põhjalikkuse korral osutuda väga aja- ja töömahukaks. Piirangud on mõõdukad, arvestades, et kinnipeetavatel säilib võimalus soetada samasuguseid kaupu vangla kaupluse kaudu. Et teatud kaupu (värvipliiatsid, fotoalbumid) ei ole märgitud vangla kaupluse hinnakirjas (tl 91), ei välista nende kaupade eraldi tellimise võimalust vangla kaupluse kaudu. Ka see, et apellandil ebasoodsate asjaolude kokkulangemise tõttu (rahapuudus), ei ole piirangu rakendamise tulemusel võimalik joonistada selliste vahendite abil ja sellisel ajal, nagu ta soovib, ei ole nii koormav, et kaaluks üles piirangu eesmärgi“. Tsiteeritud apellatsioonikohtu otsus on jõustunud. 8 Kaebaja ei ole oma kaebuses toonud välja selliseid erakordseid asjaolusid, mis tema puhul annaksid aluse pidada vaidlustatud käskkirja ebaproportsionaalseks. Kaebaja väide, et tal ei ole võimalik tellida Lyra Art Design 9B pliiatseid vangla kaupluse vahendusel on paljasõnaline ega ole usutav. Kaebajal tuleks oma pretensioonid tellimuse mittetäitmisel esitada vangla kaupluse pidajale. Kui kaupluse pidaja alusetult keeldub kaebaja tellimust täitmast, siis on kaebajal võimalik pöörduda märgukirjaga vangla poole (kui vangla on kauplusepidajaga sõlmitud lepingu pooleks). Kaebaja viide Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25.06.2009 otsusele asjas nr 3-4-1-3-09 ei ole asjakohane, kuna vaidlustatud käskkiri ei sätesta kirisaadetise mõistet. Kõnealuses asjas leidis Riigikohus sisuliselt seda, et justiitsminister ei või oma määrusega keelata kinnipeetavale saadetud kirjas selliste esemete saatmist, mis ei ole tunnistatud kinnipeetavale keelatud esemeteks. Kõnealuses otsuses ei asunud Riigikohus seisukohale, et vangla direktor ei võiks keelata kinnipeetavale teatud esemete või ainete omamist
Kaebaja taotlus tunnistada kaevatav käskkiri põhiseadusega vastuolus olevaks, kuna
lg 4 ei anna vangla direktorile volitusi seada lisapiiranguid kinnipeetava kirjavahetusele on asjakohatu. Seda, et tegemist ei ole põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse korras lahendatava menetlusliku taotlusega selgitas kohus kaebajale 12.09.2011 kohtumääruses. Vangla direktori vaidlustatud käskkiri ei reguleeri kinnipeetava kirjavahetust, vaid seda, milliseid esemeid on kinnipeetaval keelatud vanglas omada. Keelatud ei ole maksikirja saatmine, vaid selles olnud teatud esemete omamine vanglas. Käskkirja nr 80 punkti 1.8 kohaselt käskkirjas loetletud esemed võetakse ära ning äravõtmise kohta koostatakse akt kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Käskkirja p-des 1.1, 1.2 ja 1.6 nimetatud esemed hävitatakse. Vähese rahalise väärtusega ja vanglas keelatud esemete hävitamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Kaebajal endal oli võimalik vältida esemete hävitamist neid vanglasse mitte tellides. Kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. 7. Vastustaja menetluskulude nõuet esitanud ei ole. Kaebaja menetluskulu (kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv) jääb HKMS § 285 lg 1 (rakendussäte) ja kuni 01.01.2012 kehtinud HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Kristina Maimann Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.