Obsah (5)

§ 180§ 114§ 182§ 108§ 109

3-12-149 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-12-149 Haldusasi L.M. kae

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus 1 menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. Eesti Reprokeskus AS (pankrotis) võlausaldaja OÜ Centrale Holding esindaja 13.01.2011 avalduse alusel alustas Justiitsministeerium (edaspidi ka Vastustaja) 24.01.2011 järelevalvemenetlust pankrotihaldur L.M. (edaspidi ka Kaebaja või Kaebuse esitaja või haldur) suhtes, tegutsemisel pankrotihaldurina oma ametikohustuste rikkumise tuvastamiseks, teavitades sellest haldurit 19.01.2011 e-kirjas. Justiitsministeeriumile pankrotihaldur L.M. tegevuse peale kaebuse esitanud OÜ Centrale Holding loobus 03.02.2011 oma kaebusest /tl 83/.
2. Justiitsministri 02.12.2011 käskkirjaga nr 28-d (edaspidi ka Käskkiri) karistati pankrotihaldur L.M.d distsiplinaarkorras 2000 euro suuruse rahatrahviga pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 124 lõikes 4 sätestatud kohustuse süülise rikkumise eest, kohustusega tasuda rahatrahv kolme kuu jooksul alates rahatrahvi määramisest Rahandusministeeriumi vastavalt kontole. Riikliku järelevalve kokkuvõttest tulenevalt loeti Käskkirjas tuvastatuks pankrotihaldur L.M. poolt järgmised halduri kutsetegevust sätestavast õigusaktist tulenevad ametikohustuste rikkumised: Pankrotihaldur L.M., võttes ajavahemikul 02.06.2008 kuni 11.07.2008 Eesti Reprokesksuse AS'ile (pankrotis) kuuluvalt Swedbank AS arvelduskontolt sularaha kogusummas 60 000 krooni (3834,69 eurot) hoiule, ei järginud PankrS (redaktsioon 01.01.2010 kuni 31.12.2010) § 124 lõikes 4 sätestatut, mille kohaselt võib haldur kohtu loal hoida pankrotivarast kuni 20 000 krooni sularahas, kui sularaha hoidmiseks on turvalised tingimused, pannes eelnevaga toime ametikohustuste süülise rikkumise. Pankrotihaldur L.M., võttes ajavahemikul 10.11.2010 kuni 27.01.2011 Armido Grupp OÜle (kustutatud) kuuluvalt AS SEB Pank arvelduskontolt sularaha kogusummas 546 939,80 krooni (34 955,82 eurot) hoiule, ei järginud kehtiva pankrotiseaduse § 124 lõikes 4 ja PankrS (redaktsioon 01.01.2010 kuni 31.12.2010) § 124 lõikes 4 sätestatut, mille kohaselt võib haldur kohtu loal hoida pankrotivarast kuni 1280 eurot (varemkehtinud redaktsiooni kohaselt 20 000 krooni) sularahas, kui sularaha hoidmiseks on turvalised tingimused, pannes eelnevaga toime ametikohustuste süülise rikkumise. Pankrotihaldur L.M., võttes ajavahemikul 12.03.2010 kuni 07.06.2010 L. A.le kuuluvalt AS SEB Pank arvelduskontot sularaha kogusummas 395 000 krooni (25 245,10 eurot) hoiule, pole järginud PankrS (redaktsioon 01.01.2010 kuni 31.12.2010) § 124 lõikes 4 sätestatut, mille kohaselt võib haldur kohtu loal hoida pankrotivarast kuni 20 000 krooni sularahas, kui sularaha hoidmiseks on turvalised tingimused, pannes eelnevaga toime ametikohustuste süülise rikkumise /tl 11-19/.
3. 23.01.2012 esitas L.M. Tallinna halduskohtule kaebuse Käskkirja ja Käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks. Alternatiivselt taotles Kaebaja Käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse muutmist ja L.M.le karistuseks PankrS § 71 lg 4 p 1 alusel noomituse määramist või Käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse muutmist PankrS § 71 lg 4 alusel kohtu äranägemisel /tl 1-10/.
4. 27.01.2012 määrusega halduskohus võttis menetlusse L.M. kaebuse justiitsministri 02.12.2011 käskkirja nr 28-d ja Käskkirjaga määratud distsiplinaarkaristuse - rahatrahv summas 2000 eurot – tühistamiseks. Samas kohus tagastas L.M.le kaebuse läbivaatamatult alternatiivnõuete osas /tl 53-55/. 2
5. 02.03.2012 esitas Justiitsministeerium kohtule oma kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 58-62/ ning 05.06.2012 esitas Kaebaja omakorda selle kohta oma seisukohad /tl 78-81/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja pankrotihaldur L.M. leiab, et distsiplinaarkaristuse määramine Käskkirjas toodud põhjendustel on alusetu. Kuivõrd PankrS § 71 lg 4 alusel kohaldatav distsiplinaarvastutuse määramine on justiitsministri diskretsiooniotsus, peab vaidlustatavast Käskkirjast üheselt ja ümberlükkamatult selguma, milliste Kaebuse esitaja käitumises tuvastatud asjaolude kaalumise tulemusena on Vastustaja jõudnud Käskkirja tegemiseni ja distsiplinaarkaristuse määramiseni Käskkirjas toodud mahus. Samuti, millised ebasoovitavad tagajärjed on Kaebuse esitaja väidetava süülise tegevuse tulemusena saabunud, mis on talle kaasa toonud distsiplinaarkaristuse määramise. Kaebuse esitaja leiab, et Käskkirjast distsiplinaarkaristuse määramise kohta nimetatud asjaolud üheselt ei selgu. Käskkirja kohaselt tuvastati sularaha väljavõtmine Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) Swedbankis asuvalt pangakontolt ajavahemikul 20.06.2008 kuni 11.07.2008 Kaebuse esitaja poolt kolmel korral, kokku 60 000 krooni. Kaebuse esitaja maksis Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) pangakontolt kassasse hoiule võetud sularaha 07.05.2010 äriühingu pangakontole tagasi. Kaebuse esitaja selgitas järelevalvemenetluses raha Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) pangakontolt väljavõtmist ja sularahana pankrotihalduri poolt hoiulevõtmist vajadusega tasuda advokaatidele nende poolt osutatava õigusabi eest Eesti Reprokeskus AS (pankrotis) eelmise halduri I. V. suhtes kuriteoteate koostamiseks ja esitamiseks uurimisorganitele, samuti vajadusega kanda kulutusi teistes pankrotimenetlustest (kulutused pankrotimenetlusega seotud teadete avaldamiseks, postiteenused, kulutused pankrotihalduri bürooruumidele, kontoritarvetele, jne). Vaidlustatava Käskkirja tegemise alusena toodud põhjendus, mille kohaselt võib halduri selline tegevus viia selleni, et peale jaotusettepaneku kinnitamist, ei ole pankrotimenetluses koheselt piisavalt vahendeid jaotise alusel raha väljamaksmiseks, on hüpoteetiline ja oletuslik. Kaebuse esitaja poolt nähtub järelevalvemenetluses osundatud Harju Maakohtu 07.10.2011 määrusest tsiviilasjas nr 2-10-36344 /tl 63-64/, et Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) pankrot lõppes pankroti raugemise tõttu, millest järeldub, et maakohus ei leidnud puudusi pankrotihalduri tegevuses Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) pankrotimenetluses, sh sularaha hoidmise nõuete osas PankrS § 124 lg 4 mõttes. Seega ei ole õige ega põhjendatud ka Käskkirjas toodud oletuslik seisukoht, et eelnevaga seab haldur ohtu pankrotimenetluse kiire läbivaatamise tagamise. Ühelegi järelevalvemenetluses tuvastatud asjaolule, millega Vastustaja hinnangul tekkis Kaebuse esitaja tegevuse tulemusena oht pankrotimenetluse kiireks läbiviimiseks või ilmses oht pankrotivara säilimisele, Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) pankrotimenetluses, Käskkirjas aga osundatud ei ole. Käskkirjas osundatud asjaolu, et järelevalvemenetluses ei ole esitatud kohtu luba selle kohta, et sätte jõustumisel 01.01.2010 oli Kaebuse esitajal lubatud hoida võlgniku pankrotivara sularahas seadusega lubatu piires, on eeltoodut arvestades alusetu, sest Kaebuse esitaja hinnangul ei saa Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) puudutavas osas sularaha pangakontolt väljavõtmist ja kassasse hoiule võtmist üldse käsitleda PankrS § 124 lg 4 toodud rikkumisena, kuivõrd ajal, mil sularaha äriühingu pangakontolt välja võeti, ei olnud PankrS §-s 124 neljandat lõiget ning sularahaga arveldamine pankrotimenetlustest ei olnud pankrotihaldurile keelatud. Armido Grupp OÜ (kustutatud) pankrotimenetluses tuvastatud osas viidatakse Käskkirjas AS-lt SEB Pank saadud kontoväljavõttele, millest nähtub võlgniku kontolt sularaha väljavõtmine ajavahemikul 10.11.2010 kuni 27.01.2011, seitsmel korral kokku 546 939,80 Eesti krooni, mis 3 vastab 34 955,82 eurole. Sularaha väljavõtmisel on märgitud maksekorralduse selgitusse „kassasse“ või „väljamakse“. Käskkirjas toodu kohaselt on Kaebuse esitaja oma eelnevalt nimetatud tegevusega eiranud PankrS § 124 lg 4 kolmandas lauses toodut, mille kohaselt kui sularaha hoidmiseks on turvalised tingimused, võib haldur kohtu loal hoida pankrotivarast kuni 1280 eurot sularahas. Kuna järelevalvemenetluses ei ole Kaebuse esitaja poolt esitatud tõendeid, et Kaebuse esitajal oli olemas kohtu luba hoida võlgniku pankrotivara seadusega lubatud piires sularahas, saab sellest järeldada, et kohtu luba puudus. Käskkirja tegemisel ei ole Vastustaja arvestanud Kaebuse esitaja selgitustega ning on mittearvestamist põhjendanud sellega, et Armido Grupp OÜ (pankrotis) pangakontol olevate rahaliste vahendite ajutine kasutamine teistes pankrotimenetlustes ei ole halduri tegevust vabandavad. Haldur pidi jääma seadusega lubatu piiridesse. Haldur andes nõusoleku enda nimetamiseks pankrotihalduriks, peab olema selleks hetkeks veendunud, et ta on suuteline pankrotimenetlust läbi viima, tehes selleks seaduslikke toiminguid. Distsiplinaarkaristuse määramisel osundatakse Käskkirjas sarnaselt Eesti Reprokeskuse AS-ga (pankrotis) seotud osas hüpoteetilisele võimalusele, kus sularaha hoidmisele seadusega kehtestatud korra järgimata jätmisega seab pankrotihaldur ohtu pankrotivara säilimise. Samuti leitakse Käskkirjas, et sedavõrd suurte summade pankrotivara säilimisele ja suurte summade sularahas hoidmisega kaasnevad paratamatult mitmed olulised ohud, mida pole võimalik ühelgi halduril täielikult kõrvaldada. Samas ei ole Käskkirjas osundatud ühelegi asjaolule, mida järelevalvemenetluses tuvastati ja millised reaalselt tekkisid ja mis kujutasid ohtu pankrotivarale ning olid aluseks distsiplinaarkaristuse kohaldamisele Kaebuse esitajale Käskkirjas toodud määras. Järelevalvemenetluses esitatud selgitustes Armido Grupp OÜ (kustutatud) pankrotimenetluses sularahaga teostatud toimingute osas, põhjendas Kaebuse esitaja eelkõige asjaoluga, et rahaliste vahendite kasutamine teistes pankrotimenetlustest oli ajutise iseloomuga ja tingitud sellest, et pankrotimenetluse alguses ei ole kohe peale pankroti väljakuulutamist vabasid rahalisi vahendeid katmaks kulutusi pankrotivarast valve, kindlustuse, advokaatide osutatava õigusabi, riigilõivu jm pankrotimenetluse kulude katteks. Põhjendatud ei ole aga eeldada, et pankrotihaldur peaks pankrotivara valitsemisega seotud kulutused kandma enda isiklike vabade vahendite arvelt ja kuna Armido Grupp OÜ (kustutatud) pankrotimenetluses toimus samal ajal vaidlus jaotusettepaneku kinnitamise üle, leidis Kaebuse esitaja ainsa võimaluse olevat kasutada Armido Grupp (kustutatud) pangakontol olevaid vahendeid. Käskkirjas ei ole selgitatud, miks Kaebuse esitaja põhjendusi arvesse võetud ei ole. Samuti ei ole Käskkirjas selgitatud, milliste vahendite arvelt võinuks Kaebuse esitaja kulutusi teha. Vastatud ei ole ka Kaebuse esitaja selgitusele sellest, et toimingute tegemisel pankrotimenetluses ei saa eeldada, et pankrotihaldur peaks kasutama enda rahalisi vahendeid. Samuti ei ole Käskkirjas põhjendust, kuidas Vastustaja hinnangul on pankrotihalduril võimalik planeerida oma tegevust ja hinnata ka oma rahalisi võimalusi kohtule nõusoleku andmisel pankrotihaldurina tegutsemiseks, kui ajutine pankrotihaldur peab PankrS § 22 lg 2 p1 kohaselt välja selgitama võlgniku vara, sealhulgas kohustused, ning kontrollima, kas võlgniku vara katab pankrotimenetluse kulud. Seega toimub võlgniku raamatupidamise põhjalik kontroll alles pärast äriühingu pankroti väljakuulutamist ning pankrotihalduril ei ole enne enda nimetamist võimalik tutvuda võlgniku raamatupidamisdokumentatsiooniga. Seega ei saa halduril olla ka objektiivselt võimalik planeerida tekkivaid kulutusi igas järgmises pankrotimenetluses, nagu põhjendamatult leitakse vaidlustatavas Käskkirjas. Kaebuse esitaja märgib siinkohal ka, et Armido Grupp OÜ (kustutatud) suhtes kinnitas Pärnu Maakohus 05.10.2011 määrusega tsiviilasjas 2-10-23257 halduri koostatud lõpparuande ega leidnud puudusi halduri töös. Seega ei ole õige ega põhjendatud Käskkirjas esitatud seisukoht, justnagu oleks Armido Grupp OÜ (kustutatud) pankrotimenetluses saanud tekkida olukord, kus pankrotihaldur ei ole taganud võlgniku vara säilimise. 4 Käskkirjas toodu kohaselt on järelevalvemenetluses tuvastamist leidnud, et sularaha on ajavahemikul 12.03.2010 kuni 07.06.2010 võlgniku L. A. pangakontolt kassasse võetud viiel korral, kokku 395 000 krooni (25 245,10 eurot). Käskkirjas toodud kohaselt luges Vastustaja tõendatuks, et sularaha võeti välja vajadusest kasutada raha teistes pankrotimenetlustes ja et raha väljavõtmine võlgniku kontolt oli ajutise iseloomuga. Pankrotimenetluses on väljamaksed jaotise alusel tehtud, Harju Maakohtu 21.03.2011 määrusega pankrotimenetluses lõpparuanne kinnitatud, mistõttu on arvelduskontolt väljavõetud sularaha kontole tagastamine Vastustaja hinnangul veenavalt tõendatud. Seega ei ole L. A. pangakontolt sularaha väljavõtmine Käskkirja põhjenduste kohaselt oluline rikkumine PankrS § 124 lg 4 mõttes, kuid sellegi poolest on see olnud aluseks distsiplinaarkaristuse kohaldamisele PankrS § 71 lg 4 p 2 alusel. Käskkiri on tuvastatud asjaoludele antud hinnangutelt vastuoluline. Kaebuse esitaja hinnangul on Käskkirjas toodud Vastustaja seisukohad PankrS § 124 lg 4 rikkumisest Kaebuse esitaja poolt, vastuolus eelnevalt käsitletud Eesti Reprokeskus AS (pankrotis) ja Armido Grupp OÜ (kustutatud) pankrotimenetluses asetleidnud sularaha toimingutele Vastustaja poolt antud hinnangutega. Käskkirjas ei ole üheselt arusaadavalt põhjendatud, miks on väljavõetud raha kontole tagasikandmine L. A. pankrotimenetluses Vastustaja arvates veenvaks kinnituseks sellele, et sularaha hoidmine halduri käes ei kahjustanud võlgniku huve, samas kui ka Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) ja Armido Grupp OÜ (kustutatud) pankrotimenetluses maksis Kaebuse esitaja raha pangakontole tagasi ja kohus kinnitas lõpparuande, kuid nende pankrotimenetluste puhul on sularaha kassasse hoiule võtmine võlgniku huve kahjustanud. Käskkirjas toodud põhjenduste kohaselt on L. A. pankrotimenetluses Kaebuse esitaja selgitusi arvestatud ilmselt sel põhjusel, et jaotise alusel tehti väljamakseid. Samal ajal on jäetud Vastustaja poolt tähelepanuta, et Eesti Reprokeskus AS (pankrotis) pankrot lõppes raugemisega võlgnikul vara puudumise tõttu ja jaotise alusel ei olnud võimalik väljamakseid teha. Armido Grupp OÜ (kustutatud) pankrotimenetlus lõppes lõpparuandega ja jaotise alusel tehti tähtaegselt väljamakseid võlausaldajatele. Käskkirjast jääb seega arusaamatuks Vastustaja seisukoht samade asjaolude esinemisel erinevatel järeldustele jõudmine. Oluline on siinkohal märkida, et kohus teostas järelevalvet Armido Grupp OÜ (kustutatud) pankrotimenetluses. Haldur edastas kohtule 21.07.2011 oma selgitused tsiviilasjas nr 2-10-23257 /tl 28-29/. Kohus ei leidnud halduri tegevuses rikkumisi ning lõpetas menetluse lõpparuande kinnitamisega. Määruskaebust kohtumäärusele ei esitatud, seega olid asjast huvitatud isikud kohtu järeldustega nõus. Karistuse mõistmisel kaalutud asjaoludena viidatakse vaidlustatavas Käskkirjas abinõu sobivusele, abinõu vajalikkusele ja mõõdukusele. Käskkirja kohaselt karistuse määramisel tuleb arvestada rikkumise raskust, süü koosseisu ja rikkumise olemust. Süüteo koosseisu ja rikkumise olemuse kohta märgitakse Käskkirjas, et haldur oli kohustatud täitma pankrotiseaduses sätestatud sularaha hoidmist reguleerivaid sätteid, kuid vaatamata antud kohustusele võttis Kaebuse esitaja välja suuremaid summasid kui seadusega lubatud. Sellega võis haldur ohtu seada võlgnike pankrotivara säilimise. Halduri tegevus võis viia selleni, et jaotusettepaneku kinnitamisel, ei ole võlgnikul koheselt piiavalt vaheneid jaotise alusel raha väljamaksmiseks. Ehkki Käskkirjas viidatakse rikkumise ja olemuse tuvastamise ning hindamisele distsiplinaarkaristuse määramisel, ei ole Käskkirjas kumbagi asjaolu kõigi kolme pankroti suhtes läbiviidud järelevalvemenetluses esile toodud. Seega ei ole süüteo koosseisu ja rikkumise olemust Käskkirja andmisel tuvastatud. Rikkumise raskuse kohta on Käskkirjas märgitud raske hooletus ning selgitatud, et Kaebuse esitaja süütegu on oma raskusastmelt selline, et sobiv ja proportsionaalne karistus oleks PankrS § 71 lg 4 p 2 kohaselt rahatrahv. Käskkirjas märgitakse, et rahatrahvi määratakse teistkordse rikkumise puhul või juhul, kui pankrotihalduri tähelepanu on juba eelnevalt puudustele juhitud või ka keskmiste ja raskemate rikkumiste puhul. Käskkirjas viidatakse selliste rikkumistena seadusest tulenevate nõude pikemaajalisele mittetäitmisele, võlausaldajate huvide 5 kahjustamisele, rahaliste väljamaksete tegemisele ilma õigusliku aluseta. Ühtegi Käskkirjas endas viidatud rikkumist rahatrahvi määramise alusena ei ole aga vaidlustatud Käskkirjas välja toodud. Seega jääb Käskkirjast ebaselgeks, miks on Kaebuse esitajale otsustatud määrata karistuseks rahatrahv, kui rikkumisi, mis Vastustaja hinnangul võimaldaksid määrata karistuseks rahatrahvi, tuvastatud ei ole. Nagu juba eespool korduvalt märgitud, on Käskkirjas hüpoteetiliselt nimetatud, millised tagajärjed võiksid võlgniku vara sularaha hoidmisel saabuda, kuid milliste saabumist ei ole vaidlusaluse Käskkirja tegemisele eelnenud järelevalvemenetluses kunagi saabunud. Seega põhineb vaidlustatav Käskkiri vaid Vastustaja oletustel, mitte tegelikult saabunud sündmustel. PankrS § 71 lg 4 p 2 kohaselt on justiitsministril õigus määrata rahatrahv vahemikus 64 – 6400 eurot. Vastustaja otsustas määrata rahatrahvi 2000 eurot. Kaebuse esitaja hinnangul on määratud karistuse suurus Käskkirjas motiveerimata. Eelpool kirjeldatu kohaselt leidis Vastustaja, et toime on pandud keskmise raskusastmega rikkumine (millega Kaebuse esitaja ei nõustu). Keskmise raskuastmega rikkumise korral peaks rahatrahvi suurus Vastustajata hinnangul jääma 601 kuni 3200 euro vahele. Käskkirja põhjendus, et hoiulevõetud summad olid märkimisväärselt suuremad seaduses võimaldatust, ei ole Kaebuse esitaja arvates piisavaks põhjuseks rahatrahvi määramiseks 2000 euro ulatuses. Seda enam, et Kaebuse esitaja suhtes ei ole varem distsiplinaarkaristusi kohaldatud ja tal ei ole varem sarnaseid rikkumisi esinenud. Sellele asjaolule osundatakse kui karistust kergendavale asjaolule, kuid see ei ole olnud piisav, et jätta karistus kohaldamata või mõista karistus lubatud miinimummääras – so noomitusena. Haldusmenetluse põhimõtete kohaselt peab kohaldatav karistus olema vajalik ja proportsionaalne ning tagama saavutatava eesmärgi. Kuivõrd Kaebus esitaja ei ole varasemalt ametialaseid rikkumisi toime pannud, ei ole tema suhtes eesmärgi saavutamiseks ilmtingimata vajalik distsiplinaarkaristusena kohaldada rahatrahvi ja seda keskmises seadusega lubatud määras. Eelneva kokkuvõtteks leiab Kaebuse esitaja, et vaidlustatav justiitsministri 02.12.2011 käskkiri nr 28-d pankrotihaldur L.M.le distsiplinaarkaristuse määramiseks PankrS § 124 lg 4 rikkumisest eest PankrS §-s 71 lg 4 p 2 alusel on põhjendamata, karistusena mõistetud rahatrahv 2000 eurot aga ebaproportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes ja Käskkiri tuleb tühistada. Vastustaja Justiitsministeerium leiab, et kaebus ei ole põhjendatud, paludes jätta see rahuldamata. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et Kaebuse esitaja võttis välja tema poolt menetletud Reprokeskuse AS (pankrotis), Armido Grupp OÜ (kustutatud) ja L. A. pankrotimenetlustes eelnimetatud võlgnike pangakontolt Käskkirjas märgitud summades sularaha hoiule. Vastustaja peab vajalikuks märkida enne kaebuses esitatu kohta selgituste andmist üldisemalt, et kaebuses läbivalt rõhumine asjaolule, et järelevalvemenetluses ei tuvastatud kaebuse esitaja tegevuses otseseid ebasoovitavaid tagajärgi – ohtu pankrotimenetluse kiireks läbiviimiseks või pankrotivara säilimisele või võlausaldajate huvide kahjustamist, teenib ilmselt Kaebuse esitaja soovi viia vaidlus olulist tähtsust omavatelt asjaoludelt kõrvale. Selliselt toimides on kaebuse esitaja jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, mille eest Kaebuse esitajat distsiplinaarkorras tegelikult karistati – selleks on süüliselt nii kehtivas PankrS § 124 lõikes 4 kui ka varemkehtinud PankrS § 124 lõikes 4 (redaktsioon 01.01.2010 kuni 31.12.2010) sätestatud ametikohustuse, mitte hoida pankrotivara sularahas, rikkumine. Üksnes kaebuse tekstist lähtudes võiks jääda ekslik arusaam, et Kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse määramine tegevuste eest, millega pankrotivarale reaalset ohtu ei tekkinud, on põhjendamatu. Vastustaja ei nõustu sellise käsitlusega. Vastustaja lisab, et nt juhul, kui Kaebuse esitaja tegevuse 6 tulemusena poleks pankrotivara säilinud või poleks see seda osaliselt, tulnuks kaaluda Kaebuse esitajale karistamise määramise otsustamisel haldurina tegutsemise keelu kohaldamist. Kaebuse esitaja leiab kaebuse p-s 2.1., et Käskkirjast ei selgu milliste tema käitumises tuvastatud asjaolude kaalumise tulemusena on vastustaja jõudnud Käskkirja tegemiseni ja distsiplinaarkaristuse määramiseni Käskkirjas toodud mahus. Samuti, millised ebasoovitavad tagajärjed on Kaebuse esitaja väidetava süülise tegevuse tulemusena saabunud, mis on talle kaasa toonud distsiplinaarkaristuse määramise. Vastustaja ei nõustu Kaebuse esitaja järeldusega ja leiab, et need on alusetud. Käskkirja p-s 5 on selgelt esitatud järelevalvemenetluse käigus tuvastamist leidnud rikkumised. Nimetatud p-s on käsitletud kõiki kolme pankrotimenetlust ning on antud õiguslik hinnang Kaebuse esitaja poolsele tegevusele. Eelnevale järgneb loogilises järjestuses Käskkirja p 6., milles käsitletakse tuvastatud rikkumiste eest karistuse määramise aspekte. Kõneallolevas Käskkirja punktis on mitmel korral märgitud, et karistuse määramisel arvestatakse Kaebuse esitaja poolt rikkumiste korduvat toime panemist, mis seisneb seaduses sätestatud sularaha hoidmise korra järgimata jätmises. Seega tuleneb kaebusest selgelt, milliste Kaebuse esitaja käitumises tuvastatud asjaolude pinnalt peeti Käskkirja koostamist ja distsiplinaarkaristuse määramist vajalikuks. Kaebuse p-s 2.2.
6. märgitakse, et Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) pankrot lõppes pankroti raugemise tõttu, millest järeldatakse, et maakohus ei leidnud puudusi pankrotihalduri tegevuses pankrotimenetluses, sh sularaha hoidmise nõuete osas PankrS § 124 lg 4 mõttes. Seetõttu leitakse, et Käskkirjas toodud oletuslik seisukoht, et haldur on seadnud ohtu pankrotimenetluse kiire läbivaatamise tagamise, pole õige ega põhjendatud. Vastustaja on seisukohal, et Kaebuse esitaja püüab põhjendamatult õigustada enda rikkumist sellega, et kohus ei ole väidetavalt tema tegevuses rikkumisi tuvastanud. Selline väide on paljasõnaline, kuna puuduvad andmed, et kohus oleks selles küsimuses üldse järelevalvet teostanud. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et kohus on andnud pankrotimenetlust lõpetavas määruses /tl 63-64/ hinnangu Kaebuse esitaja poolt sularaha hoiule võtmisele. Mis puutub Kaebuse esitaja teise väitesse, siis see on kontekstist välja rebitud ning asjakohatu. Nimelt käsitletakse Käskkirja p-s 5 ühtlasi pankrotivara sularahas hoidmise piirangu eesmärke, milleks on eelkõige pankrotivara säilitamise tagamine ja sellega seonduvate ohtude minimaliseerimine. Teisisõnu selgitatakse Käskkirja adressaadile eelnimetatud piirangu eesmärke ning märgitakse, et olukorras, kus haldur ei järgi sularaha hoidmisele seadusega kehtestatud korda, seab haldur pankrotivara säilimise ohtu. Iga seadusest tuleneva keelu eiramisega tekib oht, et pankrotivara ei pruugi säilida. Nimelt sedavõrd suurte summade sularahas hoidmisega, nagu seda kaebuse esitaja praktiseeris, kaasnevad paratamatult mitmed olulised ohud (nt vargus, tulekahju, röövimine vms), mida pole võimalik ühelgi halduril täielikult kõrvaldada. Sellise riski võtmine on lubamatu. Seetõttu ongi seadusandja näinud ette pankrotihalduritele kohustuse hoiustada pankrotivarasse laekunud sularaha kahe tööpäeva jooksul raha saamisest arvates. Sellega püüab seadusandja vältida olukordi, kus haldurid hoiavad enda käes/kassas suuri sularaha summasid. Lisaks on Käskkirjas sedastatud, et eeltoodule vastupidine tegevus võib viia selleni, et peale jaotusettepaneku kinnitamist, ei ole pankrotimenetluses koheselt piisavalt vahendeid jaotiste alusel raha väljamaksmiseks. Eelnevaga seab pankrotihaldur ohtu pankrotimenetluse kiire läbiviimise tagamise. Kaebuse esitajale Käskkirjas tehtud etteheide ei seisne mitte selles, kas tema tegevus tekitas pankrotivara säilimisele ja pankrotimenetluse kiire läbivaatamise tagamisele reaalse ohu või mitte, vaid selles, et Kaebuse esitaja käitumine ei vastanud seaduses sätestatule. Kaebuse esitaja leiab kaebuse p-s 2.2.4., et tema hinnangul ei saa Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) puudutavas osas sularaha pangakontolt väljavõtmist ja kassasse hoiule võtmist üldse käsitleda PankrS § 124 lõikes 4 toodud rikkumisena, kuivõrd ajal, mil sularaha äriühingu pangakontolt välja võeti, polnud PankrS §-s 124 neljandat lõiget ning sularahaga arveldamine pankrotimenetlustes ei olnud pankrotihaldurile keelatud. Vastustaja nõustub Kaebuse esitaja 7 hinnanguga üksnes osaliselt ja seda selle kohta, et ajal, mil sularaha äriühingu pangakontolt välja võeti, polnud tõesti PankrS §-s 124 neljandat lõiget, mis keelanuks sularahaga arveldamise pankrotimenetlustes. Samas jäetakse millegipärast kaebuses täielikult tähelepanuta asjaolu, millal Kaebuse esitaja võlgniku pangakontolt võetud raha tagasi kandis. Nimelt järelevalvemenetluse käigus tuvastati, et Kaebuse esitaja tagastas sularaha võlgniku pangakontole alles 07.05.2010, s.o ajaks, mil pankrotiseaduse täiendus oli kehtinud juba mõnda aega. Selline tegevus on vastuolus PankrS § 124 lõikes 4 sätestatud keeluga hoida pankrotivara sularahas, mille eest Kaebuse esitajat ka lõpuks karistati. On ilmne, et Kaebuse esitajale oli eelmärgitud seaduse täiendus teada, kuna vaieldamatult on pankrotiseadus peamiseks pankrotihaldurite tegevust reguleerivaks seaduseks, mille muudatustega ollakse hästi kursis. Kaebuse p-s 2.3.
7. märgitud seisukoht on oma sisult sama eelnevalt p-s 2.2.
8. sedastatule. Seetõttu ei hakka Vastustaja siin esitatut kordama, vaid palub kohtul lugeda selles esitatud vastuväited ka kaebuse p-s 2.3.
9. esitatu kohta käivateks. Kaebuse p 2.3.
10. väidetakse, et Käskkirjas ei ole võetud arvesse Kaebuse esindaja põhjendusi (esitatud kaebuse p-s 2.3.5.). Lisaks märgitakse, et Käskkirjas ei selgitata, milliste vahendite arvelt võinuks Kaebuse esitaja kulutusi teha. Kaebuse esitaja märgib, et tema selgitusele, mille kohaselt ei saa eeldada pankrotimenetluses toimingute tegemisel pankrothalduri enda rahaliste vahendite kasutamist, pole Käskkirjas vastatud. Vastustaja on seisukohal, et esimene väide ei vasta tegelikkusele. Nimelt on Käskkirja p-s 5 märgitud, miks halduri selgitused ei vabanda toime pandud rikkumist. Käskkirjas on märgitud, et: sellega, kas pankrotimenetluses on piisavad rahalised vahendid pankrotimenetluse kulutuste katmiseks või mitte, ei ole kohane õigustada teisest pankrotimenetlusest võlgniku kontolt sularaha väljavõtmisi. Haldur peab jääma pankrotiasja menetlemisel oma tegevust korraldades seadusega lubatud piiresse. Haldur on kohustatud järgima seadust. On ilmne, et osades pankrotimenetlustes on võlgnikel rohkem rahalisi vahendeid, mida on halduril võimalik kasutada pankrotimenetluse kulude katteks ja teistes vähem. Haldur, andes kohtule nõusoleku enda pankrotihalduriks nimetamiseks, peab olema selleks hetkeks veendunud, et ta on suuteline pankrotimenetlust läbi viima, tehes selles toimingud seaduslikult. Eelnevast nähtub, et Kaebuse esitaja ebaseadusliku käitumise õigustamisel ei ole võimalik pidada kohaseks asjaolu, et Kaebuse esitajal võis olla raskusi osade pankrotimenetluste finantseerimisega. Täiendavalt on vajalik lisada, et riikliku järelevalve käigus ei suudetudki tuvastada, kuidas ja milliste kulutuste jaoks Kaebuse esitaja poolt võlgnike pangakontodelt võetud summasid tegelikult kasutati. Selline olukord tekkis seetõttu, et Kaebuse esitaja ei esitanud võlgnike pangakontolt võetud sularaha kasutamise kohta tõendeid. Selline järeldus on esitatud ka Käskkirja p-s
11. Seega me ei tea täpselt, kas väljavõetud sularaha summasid kasutati üldse teistes pankrotimenetlustes või mitte ja millistes summades seda tehti. Kaebuse esitaja küsimus, kuidas peaks toimuma pankrotimenetluse kulude katmine olukorras, kus rahalised vahendid menetluses puuduvad, tundub kummastav. Pankrotihaldurina tegutsev isik peaks suutma lahendada seda küsimust ilma, et seda peaks talle eraldi selgitama. Siiski, soovib Vastustaja talle selgitada, et olukorras, kus pankrotimenetluses puuduvad rahalised vahendid pankrotimenetluse kulude katteks, on halduril sisuliselt mitu võimalust. Esiteks võib haldur pöörduda ettepanekuga otse võlausaldajate poole, et keegi neist finantseeriks pankrotimenetlust. Kui selline tegevus ei osutu efektiivseks, siis on halduril kohustus viivitamatult pöörduda asja menetleva kohtu poole ja teavitada kohut tekkinud olukorrast. Edasine menetluse käik on juba kohtu määrata. Kaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt ei saa eeldada pankrotimenetluses toimingute tegemisel pankrothalduri enda rahaliste vahendite kasutamist, on iseenesest õige. Pankrotihalduril tõesti puudub kohustus finantseerida pankrotimenetlust enda vahenditest. Samas on selline õigus olemas ja praktikas seda ka kasutatakse. Siiski Käskkiri ei ole õigusvastane käskkirjas eelnimetatu selgesõnaliselt väljendamata jätmise tõttu ning see ei anna 8 alust selle tühistamiseks. Olukorras, kus pankrotihaldur ei ole võimeline pankrotiasja menetlema ilma, et ta peaks selle finantseerimiseks kasutama ebaseaduslikke lahendusi, peaks pankrotihaldur esitama kohtule taotluse pankrotihalduri ülesannetest vabastamiseks. Vastustaja leiab, et kaebuse p 2.3.
12. teises lõigus väljendatu ei oma Käskkirja õiguspärasuse seisukohalt olulist tähendust. Seda seetõttu, et ükskõik mis ettekäändeid või vabandusi kaebuse esitaja enda tegevuse õigustamise nimel esitab, ei muuda see olematuks fakti, et võlgnike pangakontodelt suurtes summades sularaha välja võtmine ja hoidmine oli seadusega vastuolus. Vastustaja ei nõustu kaebuse p-s 2.3.
13. märgitud seisukohaga. Puuduvad andmed, et kohus oleks andnud hinnangu Kaebuse esitaja poolt sularaha välja võtmisele. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et kohus on andnud pankrotimenetlust lõpetavas määruses /tl 65-69/ hinnangu kaebuse esitaja poolt sularaha hoiule võtmisele. Lisaks peab Vastustaja oluliseks märkida, et asjaolu, kas kohus teostab või ei teosta pankrotihalduri tegevuse üle järelevalvet, ei oma siduvat seost riikliku järelevalve läbi viimisele. Nii kohus kui ka Justiitsministeerium teostavad pankrotihaldurite tegevusele järelevalvet eraldiseisvalt. Asjaolu, kas üks või teine järelevalvet teostama õigustatud asutus leiab mingis pankrotihalduri käitumises rikkumise või mitte, ei tähenda seda, et teine järelevalvet teostav asutus ei võiks asuda erinevale seisukohale. Kaebuse p 2.4.
14. osas peab Vastustaja vajalikuks selgitada, et väide nagu oleks Käskkirjas toodu kohaselt loetud tõendatuks, et sularaha võeti välja vajadusega kasutada seda teistes pankrotimenetlustes, on ekslik. Nimelt Käskkirja p-s 4.2.1.
15. on selgelt märgitud, et pankrotihaldur pole täpsustanud ega esitanud tõendeid selle kohta, kuhu ja mille jaoks ta võlgniku kontolt välja võetud sularaha kasutas. Vastustaja kordab veel kord üle, et Kaebuse esitaja ei tõendanud riikliku järelevalve käigus enda väiteid, mille kohaselt ta kasutas sularaha teiste pankrotimenetluste finantseerimiseks. Tõendamist leidis üksnes sularaha võlgniku kontole tagastamine. Kaebuses esitatud järeldus, mille kohaselt sularaha välja võtmine ei ole PankrS § 124 lõike 4 mõttes oluline rikkumine, jääb arusaamatuks. Vastustaja toonitab, et Kaebuse esitajale heidetakse ette just korduvalt suurtes summades sularaha hoiule võtmist, kuna seadus seda keelab. Seetõttu oligi põhjendatud tema distsiplinaarvastutusele võtmine. Kaebuse p-s 2.5.
16. kuni 2.5.
17. esitatud seisukohad on meelevaldsed. Vastustajale jääb arusaamatuks, millises Käskkirja osas on asutud seisukohale, et Vastustaja arvates on raha kontole tagasikandmine veenvaks kinnituseks sellele, et sularaha hoidmine halduri käes L. A. pankrotimenetluses ei kahjustanud võlgniku huve. Kaebuse esitaja peab ilmselt silmas Käskkirja p 4.2.1.2., kuid seal puudub Kaebuse esitaja poolt Vastustajale omastatav järeldus. Vastupidi, veenvaks on peetud üksnes seda, et L. A. pangakontolt välja võetud sularaha on kontole tagastatud. Vastustaja ei nõustu kaebuse p-s 2.6.
18. järeldusega, mille kohaselt ei ole Käskkirja andmisel tuvastatud süüteo koosseisu ja rikkumise olemust. Vastupidi, Käskkirja p-s 5 on selgelt märgitud, et järelevalvemenetluse tulemusena tuvastati Kaebuse esitaja poolt ametikohustuste rikkumised, ning konkreetsed rikkumised on toodud esile kõigi kolme pankrotimenetluse kohta eraldi. Samuti on kõneallolevas punktis käsitletud tuvastatud rikkumiste olemust. Kaebuse esitaja poolt Käskkirja tekstist välja võetu kohta on Vastustaja andnud selgituse vastuse p-s 5 ja 6.
19. Kaebuse p-s 2.6.
20. esitatud järeldus ei ole põhjendatud. Käskkirja p-s 6 on selgitatud, millistel juhtudel on sobiv määrata karistuseks noomitust kui kõige kergemate rikkumiste puhul kasutatavat karistust. Selliseks rikkumiseks peetakse nt seadusest tuleneva nõude mittetähtaegset täitmata jätmist lühema aja jooksul. Vastustaja selgitab, et selliseks juhuks saab pidada nt PankrS § 165 lõikes 1 nimetatud ettekande kohtule tähtajaks esitamata jätmist. Vastustaja asus seisukohale, et sedavõrd suurte summade seaduse vastaselt sularahas hoiule võtmine ja seda mitmes pankrotiasjas ning korduvalt, ei anna alust pidada kõneallolevaid rikkumisi kergemat laadi olevateks. Keskmist ja raskemat laadi rikkumiste puhul peab Vastustaja kohaseks määrata karistuseks rahatrahvi ja seda tehti ka Kaebuse esitaja suhtes. 9 Käskkirjas on selgelt märgitud, et Kaebuse esitaja rikkumist peetakse keskmise raskusastmega rikkumiseks. Samuti on seda Käskkirjas järgnevalt ka põhjendatud. Lisaks tuleb märkida, et Käskkirjas esitatud loetelu rikkumistest, mida peetakse keskmist laadi või raskemateks rikkumisteks, ei ole ammendav. Vastustaja ei nõustu Kaebuse esitaja seisukohaga, et temale määratud karistuse suurus on motiveerimata. Vaidlustatud Käskkirja p-s 6 on Vastustaja esitanud põhjaliku käsitluse sellest, miks on Kaebuse esitajale põhjendatud karistusena rahatrahvi summas 2000 eurot määramine. Konkreetse trahvisumma määramisel võeti arvesse nii raskendavaid asjaolusid – kaebuse esitaja rikkus enda kohustusi korduvalt mitmes pankrotimenetluses, samuti olid sularahas hoiule võetud summad märkimisväärselt suuremad, kui seda seaduses ettenähtud tingimusi täites üldse hoida lubatud oleks, kui ka kergendavaid asjaolusid nagu varasema karistuse puudumine, halduri vabandus tekitatud olukorra eest ning varasemalt sarnaste rikkumiste puudumine. Kõike eelnevat kaaludes asus Vastustaja põhjendatult seisukohale, et just kõneallolev summa karistuseks määramine on põhjendatud. Kaebuse esitaja seisukoht Vastustaja seletusele Kaebuse esitaja leiab, et seletuses toodud põhjendused Käskkirja õiguspärasuse osas ei ole põhjendatud, mistõttu jääb Kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Vastuse p-s 5 toodu kohaselt oli nii varasemas (so redaktsioon kuni 01.01.2010) kui ka kehtivas PankrS § 124 lg 4 sätestatud pankrotihalduri kohustus mitte hoida pankrotivara sularahas suuremas summas kui 1280 eurot, rikkumine. Vastustaja põhjendab oma vastuses kaebusele Käskkirja tegemist ja distsiplinaarkaristuse kohaldamist potentsiaalsete ohtudega pankrotivarale. Vastustaja hinnangul kujutab pankrotivara sularahas hoidmine pankrotihalduri juures suuremas summas kui PankrS § 124 lg 4 sätestatud ulatuses, reaalset ohtu pankrotivara säilimisele võimaliku tulekahju, varguse, röövimise jne läbi. Selline seisukoht on Kaebuse esitaja arvates põhjendamatu ja hüpoteetiline. Seda põhjusel, et kui pankrotihalduri büroos peaks tõepoolest aset leidma tulekahju või vargus või pankrotihaldur langeb röövimise ohvriks, oleks tegemist ettenägematu ja haldurist sõltumatu asjaoluga nö force majeure olukorraga, mis on käsitletav kindlustusjuhtumina ja millele laieneb pankrotihalduri kohustuslik ametikindlustus. Seega saaks kahju hüvitatud kindlustusandja poolt ning mingit reaalset ohtu see pankrotivarale ei kujutaks. Kui tõepoolest peakski aset leidma Vastustaja vastuses märgitud olukorrad, kujutaks ka seadusandja poolt PankrS §-s 124 lg 4 summa, 1280 eurot, mida on lubatud hoida sularahas, kadumine ohtu pankrotivara säilimisele ja kiirele pankrotimenetlusele, sh väljamaksete tegemise võlausaldajatele kohe peale jaotusettepaneku kinnitamist. Seega vastustaja selgitused vaidlustatud Käskkirja motiivide osas on hüpoteetilist ja oletuslikku laadi ega võinud olla aluseks Käskkirja tegemisele ja karistuse määramisele. Kaebuse esitaja soovib veelkord rõhutada ka seda, et järelevalve menetluses ei tuvastanud järelevalveorgan mingit reaalset ohtu Armido Grupp OÜ (kustutatud), Eesti Reprokeskuse AS (kustutatud) ja L. A. pankrotimenetlustes pankrotivara säilimisele. Samuti ei tuvastatud mingeid takistusi võlausaldajatele väljamaksete tegemiseks pankrotivara puudumise kohta. Kinnitusena sellest, et Kaebuse esitaja tegevuses Eesti Reprokeskuse AS (kustutatud) pankrotihaldurina rikkumist ei tuvastatud kinnitab näiteks asjaolu, et OÜ Centrale Holding, milline esitas Justiitsministeeriumile kaebuse pankrotihaldur L.M. tegevuse peale, loobus 03.02.2011 esitatud kaebusest, kuna OÜ Centrale Holding juhatuse liige, kes on ühtlasi ka Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) pankrotitoimkonna liige, on koos teiste toimkonna liikmetega teostanud pankrotihaldur L.M. tegevuse üle järelvalvet, mille käigus on toimkond teinud pankrotihaldur L.M.le järelepärimisi ning saanud ka halduri poolt selgitusi oma käitumise kohta. Järelvalve käigus on OÜ Centrale Holding saanud pankrotihaldurilt ammendavaid selgitusi. 10 Armido Grupp OÜ (kustutatud) pankrotimenetluses edastas Kaebuse esitaja 21.07.2011 Pärnu Maakohtu järelepärimisele vastuse pankrotivaradest tehtud väljamaksete kohta. Pärnu Maakohus ei nõudnud haldurilt lisaks 21.07.2011 seletusele täiendavaid selgitusi pankrotivara kasutamise kohta ja kinnitas halduri esitatud lõpparuande. See tõendab, et Kaebuse esitaja tegevuses Armido Grupp OÜ (kustutatud) pankrotihaldurina, sh pankrotivara säilimise, kiire pankrotimenetluse tagamise ja võlausaldajatele väljamaksete tegemisega seoses ei tuvastanud kohus mingeid puudusi. Antud asjaolu kinnitab veelkord kaebuse esitaja väited Käskkirja motiveerimatuse ja määratud distsiplinaarkaristuse ebaproportsionaalsuse osas arvestades rikkumise suurust. Kuivõrd sularaha hoiule võtmine Kaebuse esitaja poolt ei ole mingilgi viisil kujutanud ohtu erinevate pankrotimenetluste kiire ja majanduslikult otstarbekale läbiviimisele, samuti ei ole Käskkirjas viidatud pankrotimenetlustes halduri tegevust kontrollinud pankrotitoimkond ega maakohtud tuvastanud rikkumisi ega ka võlgniku ja võlausaldajate huvisid kahjustavat tegevust, on Käskkirja puhul tegemist preventiivset iseloomu kandva haldusaktiga. Sellise sisuga käskkirja andmisel oli järelevalveorganil kohustus äärmise põhjalikkusega motiveerida, milliste tuvastatud asjaolude kaalumise tulemusena on jõutud haldusaktiga määratud distsiplinaarkaristuseni. Haldusaktist peavad selguma kaalutud olulised asjaolud ja põhjendatud huvi. Vastuses kaebusele märgib vastustaja, et Käskkirja andmisel kaaluti tuvastatud süüteo koosseisu ja rikkumise olemust, mis on välja toodud Käskkirja p-s
21. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitajale rahatrahvi määramine distsiplinaarkaristusena sobiv, vajalik ja proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes. Samas ei ole Käskkirjas selgitatud rikkumise iseloomu ja raskust arvestades (raske hooletus), et karistus määratud ulatuses (rahatrahv 2000 eurot) on mõistlik ja põhjendatud. Vastuses kaebusele selgitab Vastustaja täiendavalt nii Kaebuse esitajale valitud karistuse kui ka karistuse suuruse valikut selliselt, et PankrS §-s 71 lg 4 ette nähtud karistuste liiki noomitust, kui kõige kergemat karistuse liiki saab kohaldada näiteks siis, kui haldur ei ole maakohtule esitanud PankrS §-s 165 lg 1 nimetatud ettekannet. Kuna Vastustaja on pidanud vajalikuks täiendavalt selgitada valitud karistuse liiki ja selle ulatust, kinnitab see kaebuse esitaja väited selles, et Käskkiri ei ole piisavalt motiveeritud. Arvestades eeltoodut kaebuse esitaja jääb oma kaebuse väite juurde leides, et pankrotivara sularaha hoidmine pankrotihalduri juures ei kujutanud endast mingit ohtu pankrotivara säilimisele. Seega ei ole valitud karistus põhjendatud ja proportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes ega ka vajalik. Kaebuse esitaja tegevuse tõttu ei olnud ohtu seatud pankrotimenetluse kiire ja majanduslikult otstarbekas läbiviimine, mistõttu distsiplinaarkaristuse liik, rahatrahv summas 2000 eurot, ei ole õige ega põhjendatud. KOHTU PÕHJENDUSED
22. Asja materjalidest nähtuvalt Kaebuse esitaja ei vaidlusta tema tegevuse suhtes läbi viidud järelevalvemenetluse õiguspärasust, st L.M. ei ole väitnud, et tema menetluslikke õigusi on rikutud või et Justiitsministeerium oleks rikkunud uurimispõhimõtet, pädevusnõudeid vms. Ka kohus leiab, et Vastustaja on järginud nimetatud järelevalvemenetlust läbi viies ja Kaebaja distsiplinaarvastutusele võtmisel PankrS §-de 70 ja 71 nõudeid ning haldusmenetluse üldpõhimõtteid, sh taganud Kaebajale ärakuulamisõiguse. Samuti ilmneb, et menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selles, et Kaebuse esitaja võttis korduvalt välja tema poolt menetletud Reprokeskuse AS (pankrotis), Armido Grupp OÜ (kustutatud) ja L. A. pankrotimenetlustes eelnimetatud võlgnike pangakontolt Käskkirjas märgitud summades sularaha hoiule, nagu õigesti on täheldanud Vastustaja. 11
23. Kaebusest ja kohtuistungil väljendatust nähtuvalt L.M. leiab, et distsiplinaarkaristuse määramine Käskkirjas toodud põhjendustel on alusetu, kuna Kaebuse esitaja ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud. Lisaks eeltoodule Kaebuse esitaja hinnangul Käskkirja tegemisel ei ole Vastustaja arvestanud Kaebuse esitaja selgitustega, Käskkiri on motiveerimispuudustega: Käskkiri on ebaselge, vastuoluline ja hüpoteetiline ning Kaebajale määratud karistuse valik ja suurus on Käskkirjas samuti motiveerimata. Lisaks on Kaebaja seisukohal, et talle karistusena mõistetud rahatrahv 2000 eurot on ebaproportsionaalne saavutatava eesmärgi suhtes. Justiitsministeerium ei nõustu ühegi L.M. etteheitega ja leiab, et Käskkiri on õiguspärane haldusakt, mille tühistamiseks puudub alus. Kohus, analüüsinud ja hinnanud poolte suulisi ja kirjalikke seisukohti, asjakohaseid õigusnorme ja vastavat kohtupraktikat ning kõiki asjas kogutud tõendeid (kirjalike tõendite paiknemisele kohtutoimikus on osundatud poolte seletuste juures) kogumis ja nende vastastikuses seoses, on kokkuvõtlikult samuti seisukohal, et L.M. kaebus on alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures kohus nõustub põhimõtteliselt Justiitsministeeriumi argumentatsiooniga ja Vastustaja seletuse põhjalikkuse tõttu ei pea vajalikuks kõike üksikasjalikult üle korrata, rõhutades eelkõige järgmist.
24. Kohus leiab, et järelevalvemenetluses on veenvalt tõendatud, et pankrotihaldur rikkus kõigis Käskkirjas nimetatud pankrotimenetlustes PankrS § 124 lg 4 nõudeid ja pani seega toime talle Käskkirjas süüks pandud distsiplinaarsüüteo. Kohus rõhutab, et kuigi Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) Swedbank AS pangakontolt sularaha väljavõtmise ajal (s. o
25. a) tõepoolest ei olnud PankrS §-s 124 neljandat lõiget ning sularahaga arveldamine pankrotimenetlustes ei olnud pankrotihaldurile keelatud, jõustus 01.01.2010 PankrS § 124 lg 4 (redaktsioon kuni 31.12.2010), mille kohaselt ainult kohtu loal võis haldur teha tehingu pankrotivaraga sularahas. Haldur hoiustab pankrotivarasse laekunud sularaha kahe tööpäeva jooksul raha saamisest arvates. Kui sularaha hoidmiseks on turvalised tingimused, võib haldur kohtu loal hoida pankrotivarast kuni 20 000 krooni sularahas. Haldur ei tee jaotise alusel väljamakseid võlausaldajatele sularahas. Kuivõrd antud juhul halduri võetud summad ületasid nimetatud piirmäära, tal puudus kohtu luba sularaha hoidmiseks ja haldur kandis võetud raha kassasse tagasi alles 07.05.2010, on selge, et pärast 01.01.2010 ei oleks haldur tohtinud Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) kontolt väljavõetud summasid sularahas hoida. Eeltoodut arvestades pani L.M. ka selles pankrotimenetluses toime eelmärgitud rikkumise. Teistes pankrotimenetlustes sularaha väljavõtmise ja hoidmise ajal PankrS § 124 lg 4 juba kehtis, mistõttu ei saagi tekkida küsimust, kas pankrotihaldur on järginud eelmärgitud nõudeid: välja võetud ja hoitud sularahasummad ületasid seaduses sätestatud piiri olulisel määral ja Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et kohus oleks talle sularaha hoidmiseks andnud loa. Sealjuures mingit tähtsust ei oma ega tee rikkumisi olematuks järgmised asjaolud: et OÜ Centrale Holding, kelle kaebus oli ajendiks järelevalvemenetluse alustamisele, loobus 03.02.2011 oma kaebusest, kuna see ei ole siduv riikliku järelevalve läbiviijale; et Harju maakohus Eesti Reprokeskuse AS (pankrotis) pankrotiasjas 07.10.2011 tehtud kohtumääruses /tl 63-64/ ega Pärnu maakohus Armido Grupp OÜ (kustutatud) pankrotiasjas 05.10.2011 tehtud kohtumääruses /tl 65-69/ ei ole kajastanud halduri samasisulisi rikkumisi (Kaebaja sõnul: ei ole leidnud puudusi pankrotihalduri tegevuses), kuna määrustest ei ilmne, et kohtud oleksid nimetatud pankrotimenetluste lõpetamisel üldse hinnanud halduri tegevust kõnealusest aspektist; et pole tuvastatud seoses nii suurte sularahasummade hoidmisega reaalset ohtu pankrotivara säilimisele, kuna kohus rõhutab, et süüteo koosseis on täidetud üksnes sellega, et Kaebaja on eiranud sularaha väljavõtmiseks ja hoidmiseks seadusega kehtestatud nõudeid. Samas PankrS § 124 lg 4 eesmärk iseenesest on niisuguse ohu vältimine ja kui haldur eirab kehtestatud korda, siis on selge, et ta seab ühtlasi pankrotivara säilimise ohtu; et Kaebaja vajas 12 sularaha väidetavalt muudes pankrotimenetlustes, kuna kohus leiab, et seadusrikkumise motiivid ei vabasta vastutusest ja neid võib arvestada üksnes karistuse määramisel. Mis puutub aga etteheitesse, et Käskkirjas ei ole selgitatud, milliste vahendite arvelt võinuks Kaebuse esitaja kulutusi teha, siis kohus peab seda täiesti kohatuks. Isiku distsiplinaarkorras karistamiseks antav haldusakt ei ole õppevahend ega tööjuhis.
26. Tõele ei vasta ka Kaebuse etteheited, et tema seletused on jäetud tähelepanuta ega ole seda põhjendatud ning et järelevalve käigus ei suudetud tuvastada, kuidas ja milliste kulutuste jaoks Kaebuse esitaja poolt võlgnike pangakontodelt võetud summasid tegelikult kasutati. Käskkirja p-s 3 on osundatud kõigile L.M. seletustele ja esitatud tõenditele /tl 20-26/, sh ka halduri vabandustele „tekkinud segaduse pärast“. Kaebuse esitaja väidete, põhjenduste jms kohta on esitatud Käskkirjas seisukoht. Tõik, et Vastustaja ei ole üht või teist halduri seisukohta jaganud, ei anna alust väita, et Justiitsministeerium ei ole neid selgitusi vaidlustatud haldusakti andmisel arvestanud. Iseenesest on õige Kaebuse esitaja väide, et tema poolt väljavõetud sularaha kasutamise otstarvet ei ole suudetud järelevalvemenetluses kindlaks teha. Samas ei saa seda tuvastamata jätmist panna süüks menetlejale, kuna halduril endal lasus kohustus nimetatud asjaolusid tõendada. Käskkirja p-st 2 ilmneb, et 03.05.2011 esitas järelevalveametnik Gunnar Vaikmaa haldurile täiendava järelepärimise, milles palus halduril esitada selgitused väljavõetud summade kulutamise kohta ning kulutusi tõendavad dokumendid, kuid Kaebajal ei olnud midagi esitada. Seetõttu on Käskkirjas kohtu arvates õigesti tõdetud: „Järelevalvemenetluse käigus ei õnnestunud leida seost pangakontolt väljavõetud sularaha summade ja raha väljavõtmise kuupäevade ning pankrotimenetluses toimunu vahel. Tuleb asuda seisukohale, et pankrotimenetluses toimunud võlgniku kontolt sularaha väljavõtmise episoodid pole seostatavad selle pankrotimenetlusega. Viimast järeldust kinnitab ka haldur, kelle selgituste kohaselt kasutas ta võlgniku kontolt sularahas väljavõetud summasid teiste pankrotimenetluste finantseerimiseks.“
27. Halduskohus ei saa kuidagi nõustuda ka L.M. väidetega, et tema karistamine oli ebaproportsionaalne. Ehkki justiitsminister ei ole distsiplinaarkaristuse valikul seotud seaduses sisalduva karistuste loetlemise järjekorraga, ei tohi distsiplinaarkaristus samas olla ka ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning pankrotihalduri eelneva käitumisega. Seega sellekohane Käskkiri kui diskretsiooniotsus peab lähtuma haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 4 lg-s 2 esitatud nõuetest: kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse võetud asjaolud ja põhjalikud kaalutlused on toodud Käskkirja p-s
28. Sellest nähtub, et justiitsminister on nii halduri karistamise üle otsustamisel üldse kui ka konkreetse karistusvahendi valikul, sh rahatrahvi suuruse määramisel võtnud arvesse rikkumise raskust, süü koosseisu ja rikkumise olemust. Lisaks ilmneb Käskkirja p-st 5 muidki asjaolusid, mida Vastustaja on Kaebaja karistamisel silmas pidanud: tegemist oli väga suurte sularahasummadega võrreldes kohtu loal hoida lubatutega, tegemist ei olnud võlgniku rahade lühiajalise kasutamisega, kui halduril on kohustus hoiustada pankrotivarasse laekunud sularaha kahe tööpäeva jooksul raha saamisest arvates, ning haldur võttis lubamatuid riske ja seadis ohtu võlausaldajatele jaotiste alusel väljamaksete õigeaegse teostamise. Käskkiri ei muutu sellest hüpoteetiliseks, et Käskkirjas on märgitud, millised on olnud seadusandja eesmärgid sularahaga tegutsemise regulatsioonide kehtestamisel ning millised riskid ja ohud kaasnevad nendest regulatsioonidest mittekinnipidamisel. Nagu nähtub kaebusest ja kohtuistungil Kaebaja poolt väljendatust /tl 84-87/, ei ole L.M., kes pankrotihaldurina peab hästi tundma ja täitma oma tegevust reguleerivaid õigusakte, ikkagi tajunud oma teo seadusevastasust ja võimalikke 13 tagajärgi, pidades seda mitte „niivõrd suureks rikkumiseks“ ja pelgalt „tekkinud segaduseks“. Kõiki Käskkirjas toodud põhjendusi ja kaalutlusi arvestades, olukorras, kus PankrS § 71 lg 4 p 2 annab õiguse määrata pankrotihaldurile distsiplinaarkaristusena rahatrahvi 64–6400 eurot, puudub igasugune alus väita, et määratud karistus on liiga karm ning et see pole eelnevalt kirjeldatud süüliste tegude puhul ja asjaolude juures sobiv, vajalik ega mõõdukas, kuigi Kaebajal ei olnud varasemaid karistusi. Absurdne ja ühelgi õigusaktil ei põhine Kaebuse esitaja soov, et „Käskkirjas oleks pidanud olema metoodika, miks just selline karistus, miks mitte 1000 eurot“. Samas on Vastustaja Käskkirjas pikalt analüüsinud, milline tegu võiks väärida üht või teist karistust, ning märkinud, et justiitsministril puudub analoogses asjas haldurite distsiplinaarkaristuse määramise praktika, kuid justiitsminister on varasemalt samas suuruses rahatrahviga karistanud haldurit tegevusetuse eest, st ta ei teinud pikema aja jooksul mitmes pankrotimenetluses vajalikke toiminguid pankrotimenetluste lõpetamiseks. Ülaltoodu kokkuvõtteks halduskohus ei nõustu L.M. väidetega Käskkirja motiveerimispuudustest ja kaalutlusveast. Kohus leiab, et justiitsminister on Käskkirja piisavalt põhistanud nii faktiliselt kui ka õiguslikult, toonud välja asjakohased kaalutlused, mistõttu Käskkiri vastab sellekohasele haldusaktile esitavatele sisu- ja vorminõuetele (HMS § 56) ning on seega lisaks sisulisele (materiaalsele) õiguspärasusele ka formaalselt õiguspärane. 6.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud.

§ 109

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Et antud juhul jääb L.M. kaebus rahuldamata ja Justiitsministeerium ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis kohus vastavalt

§ 109

lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 14