Obsah (4)

§ 44§ 121§ 104§ 48

3-12-1157 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Määruse tegemise aeg ja koht 29.06.2012 Tallinn Haldusasja number 3-12-1157 Haldusasi E. D. kaebus Pärnu Linnavalitsuse korrald

§ 44

lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks on seega isiku subjektiivsete õiguste rikkumine. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-15-01 selgitanud, et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist, kusjuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Seega on kaebeõigus üldjuhul üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt otseselt puudutab. Kui vaidlustatud haldusakt või toiming kaebaja subjektiivseid õigusi tegelikult ei riku, puudub isikul kaebeõigus, kuivõrd ainuüksi kaevatud haldusakti või toimingu vastuolu seadusega ei loo isikule kaebeõigust selle vaidlustamiseks. Kohus oli kaebajal palunud täpsustada esitatud andmeid ja määratleda selgelt, kas esitati subjektiivsete õiguste rikkumise kaebus ja kuidas kaebaja on puudutatud isikuks. Aia tn 30 b ja kaebaja kinnistud on naaberkinnistud. Kaebaja märgitud õiguste rikkumine põhjustest, et tal oli õigus oodata, et Aia tn piirkonnas ei muudeta elamumaa sihtotstarbeid ja et seda tehakse Pärnu linnas sageli valesti ning et kohtupraktikast teadaolevalt peavad linnal olema kogemused, kuidas avalikes huvides on tehtud vigu, viitab selgelt nn populaarkaebuse motiividele. 3 3-12-1157 Veel oli kaebaja märkinud, et kaebus on esitatud põhjusest, et ta on vaidlustanud teises haldusasjas nr 3-08-1321 Aia tn 30 b DP ja kaebaja nimetab ära põhjused, miks DP ei ole õiguspärane ja rikub tema õigusi. Kaebuses märgitakse, et ainus võimalus mõjutada kinnistu Aia 30 b ehitusõigust ja tulevase hoone maa-aluse maa kasutamise sihtotstarvet detailplaneeringu menetluses on oluline, kaebaja sooviks on, et kinnistusraamatusse oleks kantud ärimaa sihtotstarve täpsemalt, so kantud sinna alaliik- majutusettevõtete maa. Kaebaja jaoks on oluline, et kinnistusraamatusse kantav maa kasutuse sihtotstarve vastaks võimalikult täpselt sellele, millisel otstarbel hakatakse krunti peale DP kehtestamist kasutama ja kaebaja viitab PlanS § 9 lg 4.

1. Kaebaja põhjendatud huviks on soov takistada, et Aia tn 30 b kinnistul ehitatavat uut hoonet ei kasutataks muul otstarbel peale majutusehitise/ väikehotell ka juhul, kui planeeringuotsuse tühistamiskaebused jäävad rahuldamata. Kaebaja arvab, et sihtotstarbe muutmine võib kaasa tuua olukorra, kus kinnistule võidakse ehitada korterelamu. Täpsustaval vastamisel tegi esindaja viite Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-4-12, kuid esindaja jätab tähelepanuta, et privaatsuse küsimust arutati selles lahendis seotult nende isikutega, kes olid vaidluses naaberkinnistu omanikeks DP vaidluses. Kohus leiab, et kaebuse esitaja on ekslikult arvanud, et ta saab käesoleva kaebuse esitada põhjusest, et ta on vaidlustanud teises haldusasjas nr 3-08-1321 Aia tn 30 b detailplaneeringu kehtestamise otsuse. Seda, kas Aia tn 30 b hakatakse ehitama väike-hotelli, saab lahendada planeeringumenetluses ja teise kaebuse motiivid ja kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine või isegi populaarkaebuse motiivid, mis puudutavad planeeringuvaidlust, saab ja tuleb lahendada teises haldusasjas. Käesolev vaidlus ei ole DP menetluse vaidlus, seega ei põhjenda kaebust eelmärgitud asjaolud ja selgitused. Ka on kaebaja privaatsuse küsimuse püstitanud juba kohases menetluses, so DP menetluses ja seega vaidlus kohtus alles kulgeb, see ei ole seotud käesoleva vaidlusega. Kõik planeeringuvaidlust puudutavad motiivid tuleb/tuli esitada haldusasja nr 3-08-1321 ja käesolevalt ei saa teise asja menetlusse puutuvat uue kaebusega täpsustada. Käesolevalt vaidlustatud korraldus nr 340 puudutab kinnistu sihtotstarvet olukorras, mil väikehotelli ehitamine ei ole alanud ning vastavat DP-d kehtestavat otsust veel ei ole, kuigi kaebaja sooviks on, et kinnistule määrataks sihtotstarve täpsemini. Kaebuses on oluline vastuolu, mida kaebaja kahjuks ei ole kõrvaldanud. Kohus leiab, et maa sihtotstarbe määramine toimub haldusaktiga ja käesolevalt on vaidlustatud haldusakt. Sellise haldusakti regulatiivsus võib väljenduda mitmes asjaolus, eelkõige on haldusakt seotud kinnistu omaniku õigustega ja vastavalt on kinnistu omanik õigustatud taotlema maale sihtotstarvet, mis nt mõjutab isiku maamaksu küsimusi, maakasutust. Kaebuse esitaja DP menetluses kaitstavaid õigusi tuleb kaitsta kohases menetluses, so planeeringumenetluses. Kaebaja viidatud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (edaspidi Määrus nr 155) § 2 kohaselt määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kinnisasja omaniku taotluse alusel. Kaebaja antud juhul ei kuulu nende isikute hulka, kes saaks esitada taotlust määrata katastriüksuse sihtotstarve, mistõttu ka sellel põhjusel ei ole ta õigustatud vaidlustama teiste isikute kinnistutele sihtotstarbe määramist. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrus nr 155 ei näe ette, et erandkorras võiks teised isikud omanikule kuuluva maa sihtotstarbe määramiseks esitada taotlusi. Kaebus esitati kohtusse põhjusest, et Aia tn 30 b kinnistule oleks tulnud kaebaja arvates määrata ärimaa sihtostarve märksa täpsemalt. Vastavalt märkiski kaebaja, et Aia tn 30 b kinnistu sihtotstarbeks ei saa jääda 100% ärimaa, selle peab viima kooskõlla kehtiva korraga, täpsemalt viitas kaebaja, et vaidlustatud korraldus oli vastuolus nii 15.06.2009.a kehtinud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008.a määrusega nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja 4 3-12-1157 nende määramise kord“ (kehtiv kord) §-ga 6 punktiga 2, mille kohaselt ärimaa sihtotstarve üks täpsustatud alaliik on majutusehitiste maa, kui ka planeeringuotsuse vastuvõtmisel 19.06.2008.a kehtinud Vabariigi Valitsuse 24.01.1995.a määrusega nr 36 „Katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste kinnitamine“ (varemkehtinud kord), mille punktis
2. Ärimaa (Ä) oli üks selle täpsustatud alaliik = majutusettevõtete maa- hotellide, motellide, kämpingute jt majutusettevõtete maa. Kuna kaebaja märgib oluliseks põhjendatud huviks soovi, et teise isiku kinnistu sihtotstarvet tuleks muuta veelgi täpsemaks ja kaebaja leiab, et kinnistusraamatu kanded peavad teenima võimalikult täpselt sihtotstarvet, siis ka sellest nähtub, et kaebaja tegelikult viitab ka ise nn hoopiski nn populaarkaebuse motiividele, mida aga käesolevalt esitada ei saa. Linna avalike ülesannete täitmine kinnistusraamatu kannete tegemiseks või muutmiseks, või siis tema tegevus DP menetluses või siis kinnistusraamatu kannete vastavusse viimine tegeliku olukorraga peale DP kehtestamise otsuse jõustumist, on avalike ülesannete täitmine. Kuna kaebaja mureks on, et kui DP otsus hotelli ehitamiseks muutub täidetavaks, ei vasta käesolevalt kinnistusraamatus tehtud kanne tegelikule olukorrale, on eksitav ja oletuslik on, et maa sihtostarvet ei muudeta kaebaja soovitud viisil, so veelgi täpsemaks. Kui kaebaja huviks on saavutada olukord, et Aia tn 30 b kinnistu maa peale DP-d kehtestava otsuse vaidlustamatuks muutumist on, et kinnistusraamatus oleks kanne majutusehitise järgi, siis seda on ainetu oletada, et seda ei tehta. Kanded saab muuta täpsemaks ja viia vastavusse kehtiva DP-ga ehk muutunud olukorraga kinnistiomaniku taotluse alusel ja kaebaja eesmärk on selliselt saavutatud. Kaebaja huvi tõrjuda olukorda, et kõrvalkinnistule hakatakse ehitama korterelamut, on eeltoodu valguses arusaamatu, kuna ärimaa sihtostarve või selle veelgi täpsem kanne ei võimalda hakata kellegi poolt sinna korterelamut, kuivõrd ehitusõigus saavutatakse läbi DP menetluse. Kui keegi soovib tegelikult kunagi hakata kõrvalkinnistule ehitama korterelamut ja mitte väike-hotelli, siis algatatakse planeerimismenetlus ja seda tuleb vältimatult vaidlustada, kui see rikub kaebaja õigusi. Selleks ei ole vaja vaidlustada korraldust nr 340 ja selle korralduse asjaoludest tulenevalt ei saa kõrvalkinnistule keegi korterelamut ehitada. Ka kaebaja ei saaks nendel asjaoludel kaebaja nõuda kinnistusraamatu kannet, mis kajastaks (olematu) majutushoone alusel andmeid nii nagu seal oleks tegelikult väikehotell/hotell juba olemas või siis vastav DP otsus kehtestatud, st majutusasutus, mis tingib kaebaja arvates vastavat kannet ja seda ka avalikes huvides, kuna kanded peavad kajastama tegelikkust. Kui DP-d kehtestav otsus väikehotelli rajamiseks ja ehitamiseks muutub vaidlustamatuks, siis saabki omanik muuta tulevikus kinnistu sihtotstarbe ümber ja mingit vastuolu kinnisturaamatu pidamise kannete ja eesmärkidega ei saa tekkida ning seega ei sõltu kannete tegemine linna suvast. Kokkuvõtteks nähtub, et kaebaja võimalused mõjutada Aia tn 30 b kinnistu ehitusõigust (mis on kaebaja jaoks oluline) sõltub DP menetluse vaidlusest, mille kaebaja on algatanud teises haldusasjas, mis lubab väikehotelli ehitamise ja käesolevalt ei saa selle kaebuse kaudu teise haldusasja jaoks motiive esitada. Seega ei teki olukorda, mil „ Ainus võimalus mõjutada kuidagi Aia tn 30b kinnistu ehitusõigust ja tulevase hoone ning selle aluse maa kasutamise sihtotstarvet detailplaneeringumenetluses on kaebaja jaoks oluline, et kinnistusraamatusse kantav katastriüksuse sihtotstarve vastaks võimalikult täpselt sellele, millisel otstarbel võib krunti pärast detailplaneeringu kehtestamist hakata kasutama (PlanS § 9 lg 41). Seetõttu ongi kaebaja jaoks efektiivne õiguskaitsevahend korralduse nr 340 tühistamine“. Ka otsustatakse krundi täisehitus vaid DP menetluses, mis lubab ehitada hotelli, seda ei otsustada sihtotstarbe määramise korraldusega. Kuna ehitamine kinnistule on võimalik läbi DP menetluse, vastavalt kas siis DP kehtestamisega või projekteerimistingimuste kehtestamisega, ei saa kaebajat ähvardada oht, et kinnistule ehitatakse korterelamud. Kaebaja saab igal ajal nii nüüd kui ka tulevikus 5 3-12-1157 vaidlustada korterelamu ehitamist, kui niisugune DP algatatakse /kehtestatakse. Kaebajal ei ole andmeid, et Aia tn 30 b selline planeering algatati. Korterelamu ehitamine koheselt ja vahetult ei ole võimalik ilma DP menetlust läbimata ja see ei ole ka kuidagi vahetus põhjuslikus seoses küsimusega, kas ja kui täpselt on kinnistusraamatus sihtotstarve hetkel määratud. Kuigi kaebaja märkis täpsustavalt veel ära põhjendatud huviks soovi takistada Aia 30b kinnistu 100% ärimaa sihtotstarbe kasutamist kinnistule ehitatava uue hoone kasutamiseks mingil muul otstarbel peale majutusehitise / väikehotelli ka sellisel juhul, kui planeeringuotsuse tühistamiskaebused jäävad rahuldamata, on sellise huvi märkimine veelkord kinnituseks, et kaebajal puudub põhjendatud huvi käesolevat kaebust esitada. Samas, isegi kui kaebaja sooviks on hoopiski, et teisele kinnistule rajatakse väikehotell, siis pole vajadust vaidlustada DP kehtestamise otsust haldusasjas nr 3-08-1321; kui aga kaebaja ei soovi sinna väikehotelli rajamist, siis peab tal olema vastav subjektiivne õigus DP kehtestava otsuse vaidlustamiseks ja selle saab ta ikkagi esitada väikehotelli rajamist ettenägevas DP vaidluses (so asjakohases vaidluses haldusasjas nr 3-08-1321). Selleks ei ole vaja veel muudest (käesolevast) vaidlusest eraldi tuvastust või kohtu seisukohta DP kehtivuse või õiguspärasuse suhtes ka põhjusest, missugune peaks olema kinnistu tegelik sihtostarve peale DP kehtestamist ja kas kinnistusraamatusse tuleks teha veelgi täpsem kanne (majutusettevõtete maa). Kaebajal on planeerimismenetluses olemasolevad õigused võimalik realiseerida kohases menetluses, so planeerimismenetluses, ta saab ka edaspidi võimalusi uutes detailplaneeringu menetlustes esitada oma seisukohad ja vastuväiteid, sh linna arenguid silmas pidades või ka juhul, kui keegi kunagi hakkab ehitama korterelamut. Seega oleks kohtusse pöördumine nn ennetavalt võimatu, kuna

sellist subjektiivsete õiguste kaitse võimalust ette ei näe. Kaebuses oli märgitud, et „Kaebaja hinnangul on Aia 30b kinnistu omanikul õigus oma kinnistu ärimaana kasutusele võtta ilma sinna uut hoonet ehitamata, sest elamu, mis oli kinnistul siis, kui sinna praegune omanik selle ostis, on seal ka praegu ja seda hoonet äriotstarbel kasutamast keelata alus puudub“. Seega nähtub, et kaebaja on tegelikult ka ise nõustunud, et kui ärifirma ei saa hoonet kasutada pere-elamuna juba oma tegevuse eesmärkidest tulenevalt ja ta saab tegutseda kinnistul selle kasutamisega ärimaana, ka siis ei saa keelata teist kinnistu omanikku enda omandit kasutamast äriotstarbel. St et kaebaja kinnistab ise, et puudub vajadus keelata omanikul enda omandiõigust teostada. Kaebuse andmetel kolmanda isiku tegevusele vastab selliselt praegune kinnistu sihtotstarve -ärimaa. Kui kaebaja mõistab, et tal pole subjektiivset õigust keelata omanikul kinnistut kasutada, sj ärimaana, siis ka see asjaolu ei viita kaebaja õiguste kaitse vajadusele. Kaebaja muud väited viitavad samuti DP menetlusega seotud küsimustele, mis kuuluvad lahendamisele teises haldusasjas ja kaebaja on eksitavalt või tahtlikult asunud käesolevas asjas vaidlema DP üle, millist vaidlust käesolev asi aga ei kujuta, kuna DP-d kehtestava otsuse on kaebaja juba vaidlustanud ja sõltuvalt, kas kaebaja esitas seal subjektiivsete õiguste rikkumise kaebuse või nn populaarkaebuse, saab neid küsimusi lahendada teises haldusasjas, sh küsimused, kas Pärnu linnas riivatakse kaebaja ja muude isikute avalikke huve kaebaja poolt nimetatud põhjustel. Kohtule nähtub sj kaebaja kaebuse andmetest, et Pärnu linna ÜP ei välista piirkonna ärimaana kinnistute kasutuselevõttu ja ärimaa sihtotstarbe määramist maaüksustele, kui see otsustakse niimoodi planeerimismenetluses või kui selline vajadus tuleneb seadusest. Pärnu linna ÜP-s ei märgita, et Aia tn piirkond on 100% elamumaa funktsiooniga, kuna seal viidatakse, et piirkonda on lubatav ehitada ärihooneid; mida ehitada, seda otsustatakse kaalutlusõiguse alusel ja planeerimisnormide alusel ning planeerimismenetluses. Kaebaja märgib ka ise, et PlanS § 9 lg 7 kohaselt DP-ga võib põhjendatud vajadusel ÜP-d muuta. Kuna kaebaja huviks on hotellist tulenevate lubamatute mõjutuste tõrjumine, siis ta saab neid tõrjuda kohases 6 3-12-1157 planeeringumenetluses, antud hetkel haldusasjas nr 3-08-1321. Planeeringumenetluses on võimalik ka nn populaarkaebusega tõrjuda avaliku huvi kahjustavaid tegevusi. Hinnangu akti või toimingu õiguspärasusele jätab kohus antud juhul andmata juba põhjusest, et kohus ei saa käesolevat kaebust menetleda,

§ 44

lg 1 ei anna õigust pöörduda halduskohtusse avalikes huvides, vaid üksnes subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebuse esitaja ei ole toonud välja subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkust. Ka ei ole kinnistule veel rajatud hotelli, et üldse oleks linnale etteheidetav, et kinnistul on juba määramata täpsem sihtotstarbe, st nagu seal oleks majutushoone. Laiemat kaebeõigust ei saa kaebaja jaoks tuletada ka asjaolust, et korralduses nr 340 nimetatakse ära planeerimist või et kaebaja kinnistu on naaberkinnistuks, kes vajab privaatsust. Selle korraldusega (nr 340) ei otsustata tegelikult ehitusõiguse üle, nagu kaebaja ekslikult arvas. Kohtulikult saab isikut kaitsta subjektiivsete õiguste rikkumise ning olulise puutumuse korral. Kaebuse esitajal ei ole tekkinud olukorda, mil tema eesmärk oleks õiguslikult saavutatav ja võimalik või et tema subjektiivseid õigusi juba rikutakse, isegi siis, kui korraldus oleks õigusevastane. Kaebaja tegelikult ka ise ei väida, et tegelikku olukorda kajastaks kinnistusraamatu kanne valesti, kuna ta väidab, et ärihoonena Aia 30 b kasutamist keelata ei saaks, DP kehtestav menetlus alles kulgeb. Tegeliku olukorraga vastuolu puudumisel ei ole põhjust kaebust esitada, seda enam, kui see ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ja veel ei saaks teha täpsemat kannet (majutusettevõtete maa kannet). Kui kaebaja soovitud eemärki ei saa saavutada ning kui subjektiivsete õiguste rikkumise võimalikkus kaebusest tulenevalt ei ole eeldatav, siis ei ole vajadust hinnata korralduse nr 340 õiguspärasust. Kohtulikult kaitstavate subjektiivsete õiguste rikkumise võimatuse korral tuleb kaebus tagastada. Lisaks märgib kohus, et ka Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (edaspidi Määrus nr 155) § 2 kohaselt määrab kohalik omavalitsus katastriüksuse sihtotstarbe kinnisasja omaniku taotluse alusel. Kaebaja antud juhul ei kuulu nende isikute hulka, kes saaks esitada taotlust määrata katastriüksuse sihtotstarve, mistõttu ka selle põhjusel ei ole ta õigustatud vaidlustama teiste isikute kinnistutele sihtotstarbe määramist või antud juhul veelgi täpsemat määramist. Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määrus nr 155 ei näe ette, et erandkorras võiks teised isikud omanikule kuuluva maa sihtotstarbe määramiseks esitada taotlusi.

§ 44

lõike 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks. Kui kaebuse aluseks olnud asjaolude õigsust eeldades puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus, võib kohus kaebuse

§ 121lg 2 punkti 1 alusel selle esitajale tagastada.

Riigikohus on lahendis 3-3-1-20-10 rõhutanud, et kohus võib kaebuse tagastada, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt kaebaja õigusi rikkuda ega tema vabadusi piirata.

§ 121

lg 2 punkti 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Kohus võib kaebuse

§ 121

lg 2 punkti 2 kohaselt tagastada ka põhjusel, et kaebusega ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada. Kohus eeldab niisiis, et kõik kaebuses esitatud faktilised väited on tõendatud ning eeltoodust juba nähtub, et kaebajal puudub kaebeõigus ja kaebusega ei saakski saavutada tema soovitud eesmärke. Kohus, kontrollinud

§-dest 37–39 juhindudes haldusasja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise staadiumis kaebuse nõuetekohasust, leiab, et kaebus tuleb kehtiva

§ 121lg 2 punkti 1 ja 2 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastada.

7 3-12-1157 9. Kuivõrd käesoleval juhul tagastab kohus kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu, siis tasutud riigilõiv vastavalt

§ 104lg 5 punktile 2 tagastamisele ei kuulu.

10.Halduskohtus on kaebajal võimalik vaidlustada DP-d kehtestav otsus, kaebaja on selle ka vaidlustanud teises haldusasjas, so haldusasjas nr 3-08-1321. Kohus oli juba varem selgitanud, et kaebuste liitmine ja nõuete eraldamine peab tagama menetlusökonoomika (

§ 48

) ja kohus oli juba ka selgitanud, et taotlus haldusasjade liitmiseks takistab haldusasja nr 3-08-1321 efektiivsemat menetlust ning takistab asja lahendamist. Kohus selgitas, et haldusasjade liitmata jätmine ei ole vaidlustatav. Kui kaebaja tegelikuks huviks on planeeringulahenduse küsimuses kohtu seisukoha ja otsuse saamine, siis ei pea kõikvõimalike toimingute ja aktide vaidlusi teise asjaga siduma. Kaebaja esitatud haldusasjade liitmise taotlust ei saa rahuldada juba ka põhjusest, et kuivõrd käesolev kaebus tagastatakse, siis ei saa liita käesolevat kaebust ja kaebust haldusasjas nr-ga 3-08-1321 ühte menetlusse. Karin Kalmiste Kohtunik 8