← Eesti

2-11-54687/17

Obsah (6)§ 35§ 42§ 113§ 6§ 162§ 149

2-11-54687 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2012, Tallinn Tsiviilasja number 2-

) § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Käesoleval juhul ei ole hagejad väitnud, et tegemist on tüüptingimustega. Isegi kui hagejate ja kostja vahel sõlmitud tagatiskokkulepped oleksid tüüptingimused, siis ei saaks neid lepingutingimusi esitatud asjaoludest tulenevalt pidada hagejaid ebamõistlikult kahjustavaks. Poolte esitatud asjaolude ja kogutud tõendite põhjal saab järeldada, et tagatiskokkulepete sõlmimisel oli üheselt selge, millise kohustuste täitmise tagamiseks hüpoteegid seatakse. Muu hulgas on märkimisväärne asjaolu, et põhivõlgniku näol oli tegemist hageja I ainuosalusega äriühinguga, kelle majandustegevuseks laenud võeti ja mille tagamisest pidi hageja I isiklikult läbi ühisomandi pantimise huvitatud olema. Hagejad on ka väitnud, et hagejale I ei ole täitemenetlusega seonduvaid dokumente kätte toimetatud.

  1. septembril 2011 on kohtutäitur Elin Vilippuse büroo töötaja proovinud edastada hagejale I täitmisteate kättetoimetamise akti. Kostjale teadaolevalt on hageja I abikaasa kinnitanud, et hageja I elab temaga koos, kuid ei võtnud dokumente vastu. Samuti kinnitab hageja I elamist Keilas aadressil Luha tn 13-3 kortermajas tegutseva korteriühistu juhatuse liige E.F , kes
  2. oktoobril 2011 kirjas kinnitab, et nägi hagejat 2011.a oktoobri alguses maja ees. Eeltoodust tulenevalt jäeti hageja I täitmisteade ja selle lisad hagejate postkasti. Lisaks on
  3. oktoobril 2011 väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud vara arestimise teade, mille kohaselt kohtutäitur Elin Vilippus teatab, et hagejale I kuuluva kinnisasja ülevaatamise arestimise akti koostamiseks toimub
  4. novembril
  5. TMS § 24 lg 5 kohaselt loetakse avalikult kättetoimetatava täitmisteate puhul täitmisteade võlgnikule kättetoimetatuks kümne päeva möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamisest. MENETLUSE KÄIK 5

(15)2-11-54687
  2. novembri 2011 määrusega rahuldas Harju Maakohus hagejate taotluse hagi tagamiseks osaliselt ning peatas esialgse õiguskaitse korras kohtutäituri Elin Vilippus poolt läbiviidavad täitemenetlused täiteasjades nr 022/2011/6189 ja nr 022/2011/6191 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni (vt toimik, I kd, lk 7780).
  3. Asja sisulisel arutamisel
  4. septembril 2012 toimunud kohtuistungil jäid hagejad senises menetluses esitatud väidete ja nõude juurde ning palusid hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  5. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
  6. Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg-st 11 tulenevalt saab võlgnik muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis TMS § 2 lg 1 p-des 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
  7. Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikku tähtsust omavate asjaolude üle. - Põhivõlgniku (Osaühing AT (kustutatud äriregistrist 01.12.2010)) ja kostja vahel on sõlmitud kaks laenulepingut, mille alusel on kostja kohustunud krediteerima põhivõlgniku majandustegevust:
  8. märtsil 2005 laenuleping I ja
  9. detsembril 2008 laenuleping II. Laenulepingule I on sõlmiti
  10. jaanuar 2007 lisa nr
  11. - Põhivõlgnikul on jäänud laenulepingu I alusel kostjale tagastamata laen summas 22 761,73 eurot ja laenulepingu II alusel 6391,16 eurot. Kostjal on õigus nõuda põhivõlgnikult eelnimetatud summade tasumist. - Laenulepingust I ja laenulepingust II tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamiseks on seatud kostja kasuks kokku kolm hüpoteeki hagejate ühisomandisse kuuluvale XXX korteriomandile järgmiselt:
  12. märtsil 2005 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu alusel hüpoteek summas 260 000 krooni;
  13. jaanuaril 2007 sõlmitud korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel hüpoteek summas 441 000 krooni ning 26.11.2007 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ning asjaõiguslepingu alusel hüpoteek summas 245 000 krooni. - Kõik osundatud hüpoteegi seadmise lepingud ja asjaõiguslepingud on allkirjastatud mõlemad ühisomaniku (st mõlema hageja) poolt ning sisaldavad kokkulepet, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. -
  14. augustil 2011 esitas kostja kohtutäitur Elin Vilippusele avalduse, milles palub rahuldada laenulepingust I ja laenulepingust II tulenevad nõuded hagejatele kuuluva XXX korteriomandi sundmüügist saadavate vahendite arvel. Täitmisavalduse kohaselt moodustab võlgnevus laenulepingu I järgi 40 490,45 eurot (sh põhivõlg 22 761,73 eurot, intresside võlgnevus 2 146,86 eurot ja põhiosa viiviste võlgnevus 15 581,86 eurot) ning laenulepingu II järgi 13 918,31 eurot (sh põhivõlg 6391 eurot, intresside võlg 381,73 ja põhiosa viiviste võlgnevus 7145,42 eurot); põhiosa võlgnevusele lisandub mõlema laenulepingu puhul viivis 0,15% päevas. Kostja täitmisavalduse alusel on kohtutäitur alustanud täitemenetlused (täiteasjad nr 022/2011/6189 ja 022/2011/6191). 6
(15)2-11-54687
  1. Pooled vaidlevad eeskätt selle üle, kas ja millises ulatuses on kostja täitmisavalduse alusel õigus pöörata põhivõlgniku kohustuste täitmiseks sissenõuet hagejate ühisomandis olevale XXX korteriomandile. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas täitmisteadet täiteasjas nr 022/2011/6191 saab lugeda hagejale I kättetoimetatuks.
  2. Kohus peab praeguses asjas vajalikuks analüüsida esmalt täitmisavaldusele lisatud täitedokumentide kehtivust (I) ning seejärel täitmisavalduses esitatud nõuete õiguslikku põhjendatust (II) ja täitmisteate kättetoimetamisega seonduvat (III). Viimaks vastab kohus poolte esitatud muudele väidetele (IV) ja teeb menetluslikud otsustused (V). I.
  4. märtsil 2005 hageja II ja kostja vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu (vt toimik, II kd, lk 100-105) punkti 2.2.1 järgi tagab hüpoteek kõiki hüpoteegipidaja (kostja) nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest.
  5. jaanuaril 2007 hageja II ja kostja vahel sõlmitud korteriomandi hüpoteegiga koormamise lepingu (vt toimik, II kd, lk 106-110) punkti 3.1.1 järgi tagab hüpoteek kõiki kostja nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest muudatustest ja lisadest.
  6. novembril 2007 hageja II ja kostja vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu (vt toimik, II kd, lk 111-115) punkti 3.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud hüpoteegipidaja nõuded põhivõlgniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest.
  7. Hagejatele kuuluvale XXX korteriomandile seatud hüpoteegid annavad pandiõigusena hüpoteegipidajale (kostjale) õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. Sellise realiseerimise õigus saab tuleneda ka nn kohese sundtäitmise kokkuleppest TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes. Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses (vt kohese sundtäitmise kokkuleppe kohta ka nt Riigikohtu
  8. oktoobri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 , p-d 13, 14;
  9. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1153-10, p 13). Ka kuni
  10. detsembrini 2005 kehtinud täitemenetluse seadustiku § 1 lg 1 p 14 järgi oli täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis nägi ette kinnisasja igakordse omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele teatud hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 11 lg 1 teisest lausest tulenevalt on seega võimalik
  11. märtsil 2005 hageja II ja kostja vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu alusel täitemenetlust läbi viia ka alates
  12. jaanuarist
  14. Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt nt: Riigikohtu
  15. märtsi 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). AÕS § 279 lg-st 1 tulenevalt võib pandiga tagada iga rahaliselt hinnatavat nõuet. AÕS § 279 lg 2 järgi võib pandiga tagada ka tingimuslikku nõuet ja sama paragrahvi kolmanda lõike järgi ka tulevikus tekkivat nõuet. Seega on põhimõtteliselt lubatav tagada ka tulevikus tekkivaid nõudeid. Seejuures võivad tagatud tulevased nõuded olla määratletud ka kõigi tulevaste nõuetena kinnisasja omaniku vastu, mis tulenevad temaga sõlmitud 7
(15)2-11-54687 lepingutest. See ei tähenda aga, et selline laiaulatuslik (globaalne) tagatiskokkulepe oleks piiramatult lubatav.
  1. Senise kohtupraktika kohaselt võib olla heade kommetega vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut (vt nt: Riigikohtu
  2. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 19). Eriti kaheldavaks on peetud sellise globaalse tagatiskokkuleppe kehtivust, millega tagatakse kõikvõimalikke nõudeid kolmanda isiku (mitte pantija) vastu (vt: Riigikohtu
  3. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6412, p 27). Ka osundatud kolm hüpoteegi seadmise lepingut sisaldavad nn globaalseid tagatiskokkuleppeid, mis hõlmavad kostja ja põhivõlgniku (st kolmanda isiku) vahel sõlmitud ning tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest (ja nende võimalikest lisadest) lähtuvaid nõudeid.
  4. Üldjuhul tuleks kontrollida taolise globaalse tagatiskokkulepe kehtivust tüüptingimusena.

§ 35

lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.

§ 35lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.

Krediidiandja peale surutud globaalne tagatiskokkulepe võib kitsendada teise poole edasist majanduslikku sõltumatust, muuta ebamääraseks tagatise ulatuse eriti koostoimes kohese sundtäitmise kokkuleppega ja muuta raskesti prognoositavaks, millal teine pool võib pöörduda täituri poole kinnisasja realiseerimiseks. Selline "ületagamise" kokkulepe võib olla keelatud nii

§ 42lg 1 üldreegli järgi kui ka § 42 lg 3 p 22 järgi.

Tulevaste nõuete tagamine on ka tüüptingimusena siiski lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletud ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevate nõuete seadmiseks tagatis algselt anti, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks (vt ülalviidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-6412, p 29). Praeguses asjas ei ole hagejad esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel saaks kõnealuseid lepingutingimusi kvalifitseerida

§ 35lg 1 kohaselt tüüptingimustena.

Kuna poolte esitatu ei võimalda hageja II ja kostja vahel sõlmitud lepingutes sisalduvad tagatiskokkuleppeid pidada tüüptingimusteks, ei analüüsi kohus otsuses seda, kas tagatiskokkulepped on

§ 42kohaselt tühised.

Kohus märgib, et isegi kui tagatiskokkulepped oleksid käsitletavad tüüptingimustena, ei saaks neid tingimusi pidada juhtumi asjaolude kontekstis hagejaid ebamõistlikult kahjustavaks (vt täpsemalt otsuse põhjenduste p 18-21).

  1. Samas tuleb kohtul hinnata tagatiskokkulepete (kui individuaalkokkulepete) kehtivust nende sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel, mille kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine.
  2. Senise kohtupraktika järgi on tulevaste nõuete tagamine lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletavad ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevaid nõudeid algselt tagati, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Eelkõige ettevõtjate puhul võivad olla lubatud ka 8

(15)2-11-54687 globaalsed tagatiskokkulepped n-ö krediidiliinide tagamiseks ja tarbijate puhul tulevaste nõuete tagamise kokkulepped nt täiendavalt võetud laenude tagamiseks (vt Riigikohtu
  1. mai 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 29). Samuti ei ole tulevaste nõuete tagamiseks sõlmitud tagatiskokkuleppeid peetud tühisteks tervikuna, vaid vähemalt eelduslikult üksnes tulevasi määratlemata nõudeid puudutavas osas (vt ülalviidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 30).
  2. Vaidlustamata asjaolude kohaselt on hagejad omavahel abielus ning XXX korteriomand (millele seatud hüpoteegid tagavad kostja nõudeid põhivõlgniku vastu) kuulub nende ühisvara hulka (kuigi omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid hageja II). Asja materjalidest järelduvalt oli hageja I kuni põhivõlgniku äriregistrist kustutamiseni selle ainuosanik ja ainus juhatuse liige (vt toimik, II kd, lk 96-98). Hagejad ei ole menetluses ka vastupidist väitnud. Laenulepingu I sõlmimisel esindas põhivõlgnikku samuti hageja I. Laenulepingu I punkti 2.16.1 järgi seatakse tagatisena hüpoteek XXX korteriomandile (vt toimik, I kd lk 21-26). Laenulepingu I sõlmimise päeval (s.o
  3. märtsil 2005) sõlmitigi hagejate ja kostja vahel eelnimetatud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping, mille punkti 2.
  4. kohaselt seati kõnelausele korteriomandile kostja kasuks hüpoteek hüpoteegisummaga 260 000 krooni koos igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. Teine eelnimetatud korteriomandi hüpoteegiga koormamise leping ja asjaõigusleping (kinnisasja koormamiseks hüpoteegiga summas 441 000 kr) on sõlmitud
  5. jaanuaril
  6. Selle põhjuseks oli kostja väidete kohaselt asjaolu, et samal päeval sõlmitud laenulepingu I lisaga nr 1, millega suurendati esialgset laenulimiiti, pikendati laenu tagasimaksmise kuupäeva ja muudeti intressi. Asja materjalid ei anna alust nendes kostja väidetes kahelda. Laenulepingu I lisas nr 1 on muu hulgas märgitud, et laenu tagab XXX korteriomandile seatud hüpoteek (vt toimik, I kd, lk 19-20). Laenulepingu I lisa nr 1 sõlmimisel esindas põhivõlgnikku hageja I. Kolmanda hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sama kinnisasja suhtes on pooled sõlminud
  7. novembril
  8. Sellega on seatud korteriomandile hüpoteek summaga 245 000 krooni. Laenuleping II on sõlmitud
  9. detsembril 2008, seega ligikaudu aasta pärast viimast (kolmandat) hüpoteegi seadmise lepingut. Laenuilepingus II on märgitud, et sellest tulenevate kohustuste täitmist tagab lisaks hageja I käendusele XXX korteriomandile seatud hüpoteek (vt toimik, I kd, lk 13-18). Põhivõlgniku esindajaks laenulepingu II sõlmimisel oli taas hageja I.
  10. Eeltoodud asjaolude põhjal nõustub kohus kostjaga selles, et laenulepingu I ja selle lisa nr 1 puhul ei ole mõistlikku põhjust kahelda, et tagatiskokkulepped sõlmiti olemasolevate kohustuste tagamiseks. Hagejad nõustusid seadma hüpoteegi ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale tagamaks kostja nõudeid, mis tulenevad notariaalsete kokkulepetega samadel kuupäevadel sõlmitud laenulepingust I ja selle lisast nr
  11. Nende hüpoteegi seadmise lepingute ja lepingutes sisalduvate tagatislepingute sõlmijaks oli hageja II. Samas teadis hageja II hageja I abikaasana või vähemalt pidi teadma laenulepingu I ja selle lisa nr 1 sõlmimisest ning tingimustest. Samuti osales vastavates notariaalsetes tehingutes (ühisvara omanikuna) hageja I. Seega oli hagejate jaoks kahe esimese tagatiskokkuleppe sõlmimisel arusaadav, milliste kohustuste täitmise tagamiseks hüpoteegid seatakse. Sisuliselt ei ole nende lepingutega tagatud määratlemata tulevikus tekkivaid nõudeid. Tagatiskokkulepetes küll puudub viide konkreetse laenulepingu või selle lisa numbrile. Siiski on eelkirjeldatud asjaolude põhjal mõistlikult arusaadav, et eksisteerib ühene seos laenulepingu I ning
  12. märtsi 2005 hüpoteegi seadmise lepingu ning laenulepingu I lisa nr 1 ja
  13. jaanuaril 2007 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu vahel. 9
(15)2-11-54687
  1. Vaieldavam on olukord
  2. novembril 2007 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja selles sisalduva tagatiskokkuleppe puhul. Käesoleva juhtumi asjaoludel ei saa siiski ka seda pidada tühiseks (vastuolu tõttu heade kommetega). Vaidlusalustes täitemenetlustes soovib hageja sundtäita laenulepingust I, sh selle lisast nr 1, ja laenulepingust II tulenevaid nõudeid põhivõlgniku vastu. Kõigi kolme hagejate ja kostja vahel sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu järgi tagavad hüpoteegid kostja ning põhivõlgniku vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevaid nõudeid. Laenulepingu II sõlmis põhivõlgniku esindajana hageja I, kelle ühisomandisse vaidlusalune kinnisasi kuulub. Allkirjastades laenulepingu II, milles pooled leppisid kokku, et tagatiseks on XXX korteriomandile seatud hüpoteek, tegutses hageja I teadmises, et seatud hüpoteegid tagavad ka laenulepingu II järgseid nõudeid. Hageja II pidi hageja I lähikondsena eeldatavalt teadma hageja I tegevusest põhivõlgniku juhatuse liikme ja osanikuna. Hageja II ei ole menetluses ka väitnud, et ta ei olnud teadlik laenulepingu I ja/või laenulepingu II sõlmimisest ning tingimustest.
  3. Ülatoodust johtuvalt on kostjal olemas kehtivad täitedokumendid TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes, st notariaalselt tõestatud kokkulepped, mis näevad ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Seega oli kostjal kui hüpoteegipidajal põhimõtteliselt õigus pöörduda kohtutäituri poole ja nõuda, et hüpoteekide realiseerimiseks müüdaks koormatud kinnisasi. II.
  4. Järgnevalt analüüsib kohus kostja täitmisavalduses märgitud nõuete sissenõutavust, mis on tagatiskokkuleppe kehtivuse kõrval samuti hüpoteegi realiseerimise eelduseks täitemenetluses. AÕS § 325 lg 4 järgi hüpoteek tagatavat nõuet ei eelda. Siiski ei või hüpoteeki realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt nt: Riigikohtu
  5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12).
  6. TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud täitedokumentide puhul piisab hagejal sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluses omapoolse tõendamiskoormise täitmiseks sellest, kui ta põhistab TsMS § 235 mõttes (st teeb usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt ülalviidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-64-12, p 16). Laenulepingu I ja laenulepingu II järgsete põhivõlgnevuste osas (vastavalt 22 716,73 eurot ja 6391,16 eurot) ei ole hagejad menetluses väitnud ega põhistanud, et kostja need nõuded põhivõlgniku vastu poleks sissenõutavad.
  7. Hagejad on väitnud, et kostjal puudub õiguslik alus nõuda täitmisavalduses märgitud ulatuses intressi ja viivitusintressi. Intressinõude osas kohus hagejate seisukohaga ei nõustu. Laenulepingu I punktis 2.7 on kostja ja põhivõlgnik leppinud kokku aasta intressimääras euro 6 kuu EURIBOR + 6,5%. Laenulepingu I lisaga nr 1 on eelnimetatud intressimäära muudetud ning lepitud kokku uues aasta intressimääras euro 6 kuu EURIBOR + 5% aastas. Laenulepingu II punkti 2.8 järgi on intressimäär 10% aastas. Täitmisavalduses on intressivõla suuruseks laenulepingu I puhul märgitud 2146,86 eurot ja laenulepingu II osas 381,73 eurot. Hageja on esitanud kohtumenetluse käigus ka intresside arvestuse (vt toimik, II kd, lk 29-36) ning selgitanud
  8. septembri 2012 kohtuistungil, et intressi arvestamine on mõlema 10
(15)2-11-54687 laenulepingu järgi lõpetatud (vt toimik, II kd, lk 121). Kohtu hinnangul ei saa intressinõuet pidada hagejate poolt esitatud asjaoludel pahauskseks. Põhivõlgniku registrist kustutamine ei oma intressinõuete aspektist iseseisvat õiguslikku tähtsust. Põhivõlgniku registrist kustutamine ei lõpeta tema materiaalõiguslikke kohustusi. Hagejate vastupidine seisukoht ei ole õiguslikult põhjendatud. Võlasuhte lõppemise alused on loetletud

§-s

  1. Seadus ei näe ette, et eraõigusliku juriidilise isiku kohustused lõppeksid iseenesest tema registrist kustutamisega, mh ei tulene see hagejate poolt osundatud TsÜS § 45 sätetest. Äriseadustiku § 60 lg 5 või § 218 lg-te 2 ja 3 põhjal võib pigem järeldada, et osaühingu õigused ja kohustused registrist kustutamisega ei lõpe. Seega on täitemenetluse alustamine õigustatud ka intressinõudeid puudutavas oas.
  2. Täitmisavalduse järgi nõuab kostja muu hulgas viivist – laenulepingu I järgi summas 15 581,86 eurot ja laenulepingu II järgi 7145,42 eurot. Lisaks soovib kostja sundtäita ka täitmisavalduse esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutnud viivist määras 0,15% põhiosa võlgnevuselt päevas. Nimetatud viivisemääras on kostja ja põhivõlgnik kokku leppinud laenulepingu I punktis 2.15 ja laenulepingu II punktis 2.14.

§ 113

lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hagejad ei ole menetluses väitnud ega põhistanud, et need viivisemäära kokkulepped oleksid käsitletavad kostja tüüptingimustena

§ 35lg 1 mõttes.

Seetõttu ei pea kohus vajalikuks hinnata laenulepingu I punkti 2.15 või laenulepingu II punkti 2.14 kehtivust tüüptingimusena.

  1. Nõustuda tuleb hagejate seisukohaga, et kostja on oluliselt viivitanud laenulepingutest lähtuva põhivõla ja intressi sissenõudmisega ning tagatiste realiseerimisega. Seetõttu on viivisenõuded ajas oluliselt suurenenud. Seejuures on hageja I juba alates
  2. aasta novembrist näidanud üles tahet põhivõlgniku laenulepingutest tulenevate sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmise osas läbi rääkida ning pakkunud selleks konkreetseid lahendusi (vt toimik, I kd, lk 185-200). Arvestada tuleb ka sellega, et põhivõlgnik on juriidilise isikuna lõppenud registrist kustutamisega juba
  3. detsembril
  5. Siiski ei saa praegusel juhul järeldada, et kostja on viivise nõudmise õiguse kaotanud. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine.

§ 6

lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi

  1. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Senise kohtupraktika kohaselt saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes siiski üksnes erandlikel asjaoludel. Ka viivisenõue võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt Riigikohtu
  2. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09, p 12;
  3. juuni 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Kohtu poolt tuvastatu põhjal ei olnud laenulepingust I ega laenulepingust II tulenevad nõuded täitmisavalduse esitamise hetkel aegunud. Asjas olemasolevatest tõenditest ei nähtu, et kostja oleks viivisenõudest osaliselt või 11

(15)2-11-54687 täielikult loobunud või teinud aegumistähtaja jooksul muid avaldusi või toiminguid, millest hagejad saanuks järeldada, et laenulepingutest tulenevat viivisenõuet maksma ei panda. 29. Kohtu hinnangul on eeltoodud asjaolusid arvestades (vt otsuse põhjenduste p 27) siiski põhjendatud hagejate taotlusel viivist, sh rahaliselt kindlaksmääramata osas, vähendada.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Kohtute senise praktika järgi on võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga taotleda ka viivise vähendamist. Nii on Riigikohus 17. juunil 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-09 tehtud määruse p-s 9 leidnud, et üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv

§ 162

lg 1 järgi.

§ 113

lg 8 sätestab, et

§ 162kohaldub ka viivise suhtes (vt nt: Riigikohtu 27.

jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-153-09, p 25).

§ 162

lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise vähendamine

§ 113

lg 8 ja

§ 162

lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mis tehakse võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes.

  1. Arvestades kostja eelkirjeldatud viivitust laenulepingutest ja tagatislepingutest tulenevate õiguste teostamisel ning hageja I käitumist, lisaks hagejate eeldatavalt oluliselt halvemat majanduslikku seisundit võrreldes kostjaga, peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks vähendada viivist summani, mis vastab 50 protsendile täitmisavalduses märgitud viivisenõudest. Laenulepingust I tulenevat viivisenõuet vähendab kohus seega 7790,93 euroni ja laenulepingust II tulenevat viivisenõuet 3572,71 euroni. Kostja poolt menetluses esitatud viivisearvestust ei ole hagejad vaidlustanud.
  2. Kokkuvõtvalt rahuldab kohus hagi osaliselt, tunnistades täitemenetlused täiteasjades nr 022/2011/6189 ja nr 022/2011/6191 lubamatuks ulatuses, milles nõutakse viivise tasumist 11 363,64 eurot ületavas summas.
  3. Hagejad on muu hulgas leidnud, et täitemenetlustes esitatud nõue ületab hüpoteegisummat. Kohtu hinnangul asja materjalid sellist väidet ei toeta. XXX korteriomandile seatud kolme hüpoteegi kogusumma moodustab 946 000 krooni (60 460,42 eurot). Täitmisavaldus on esitatud rahaliselt kindlaksmääratavas ulatuses nõudeid kokku summas 54 408,76 eurot (vt toimik, II kd, lk 37-39). Täitmisteatest nähtuvalt on võlgnetava summa suurus koos täitekuludega 59 977,61 eurot (vt toimik, I kd, lk 31). Seega ei saa nõustuda hagejate väitega, et kostja poolt on esitatud nõue hüpoteegisummat ületavas ulatuses. III.
  4. Hagiavalduses on tuginetud ka asjaolule, et hagejale I ei ole siiani kätte toimetatud täitmisteadet täiteasjas nr 022/2011/
  5. Kohus märgib esmalt, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle. Täitmisteate kättetoimetamist puudutavad argumendid seonduvad seevastu täitemenetluse korraldamisega. Samas on täitmisteate kättetoimetamist puudutav väide esitatud lisaks materiaalõiguslikele väidetele. Seetõttu peab kohus võimalikuks käsitleda ka kõnealust väidet hagi lahendamise raames. 12

(15)2-11-54687
  1. TMS § 10 lg 1 kohaselt peab kohtutäitur võlgnikule kätte toimetama täitmisteate ning täitemenetluse osalistele vara arestimise akti ja enampakkumise akti, samuti oma otsused kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuste kohta ning muud seaduses sätestatud dokumendid. Täitmisteate võlgnikule kättetoimetamise kohustus tuleneb ka TMS § 24 lg-st
  2. TMS § 10 lg 2 järgi kohaldatakse dokumentide kättetoimetamisele tsiviilkohtumenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut, kui TMS-ist ei tulene teisiti. Seega kohaldatakse kättetoimetamisele üldjuhul tsiviilkohtumenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamisele ettenähtud korda vastavalt TsMS VI osale (§-d 306-327). Menetlusdokumendi kättetoimetamine on TsMS § 306 lg 1 esimese lause järgi dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda. TsMS § 326 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusdokumenti ei ole võimalik kätte toimetada, kuna seda ei saa üle anda saaja või tema esindaja elu- või äriruumis, loetakse dokument kättetoimetatuks dokumendi panemisega elu- või äriruumi juurde kuuluvasse postkasti või muusse sellesarnasesse kohta, mida saaja või tema esindaja kasutab posti kättesaamiseks ja mis harilikult tagab saadetise säilimise. TsMS § 326 lg 2 järgi on kättetoimetamine sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud viisil lubatud üksnes juhul, kui menetlusdokumenti on proovitud isikule isiklikult üle anda vähemalt kahel korral oluliselt erinevatel kellaaegadel vähemalt kolmepäevase vahega ja menetlusdokumenti ei ole võimalik kätte anda elu- või äriruumis viibivale muule isikule TsMS § 322 lg 1 või § 323 kohaselt.
  3. Esitatud tõendite põhjal leiab kohus, et kohtutäitur oli õigustatud täitmisteate ja selle lisade kättetoimetamiseks vastavalt TsMS § 326 lg-le 1 ning dokumendid tuleb sellega lugeda hagejale I kättetoimetatuks. Täitmisteate kättetoimetamise aktist (vt toimik, I kd, lk 172-173) nähtuvalt on kohtutäitur proovinud kohtutäituri büroo töötaja vahendusel täitmisteadet ja selle lisasid hagejale I Keilas aadressil XXX kätte toimetada kahel korral oluliselt erinevatel aegadel, s.o
  4. septembril 2011 kell 18.22 ja
  5. septembril 2011 kell 9.
  6. Kättetoimetamise katsete vahele on jäänud seega rohkem kui kolm päeva.
  7. september 2011 on jäetud täitmisteade ja selle lisad osundatud eluruumi juurde asuvasse postkasti. Täitmisteate kättetoimetamise aktist nähtub samuti, et kõnesolevaid menetlusdokumente ei olnud võimalik kätte anda Keilas aadressil XXX asuvas eluruumis viibivale muule isikule. Korteris viibinud isik kinnitas, et hageja I selles korteris elab, kuid ei soovinud dokumente vastu võtta. Lisaks on kohtutäituri büroo töötaja täitmisteate kättetoimetamise aktis märgitu põhjal helistanud hagejal I ning saanud kinnituse XXX aadressil elamise kohta, hageja I on telefonis küll selgitanud, et viibib välismaal. Ka kohtule esitatud hagiavalduses sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on hageja I märkinud enda aadressiks XXX, Keila linn. Hageja I elamist märgitud aadressil kinnitab kaudselt ka kostja poolt menetluses esitatud E.F
  8. oktoobri 2011 e-kiri kohtutäituri büroo töötajale (vt toimik, I kd, lk 174).
  9. Arvestades ülaltoodut oli TsMS § 326 lg-s 1 sätestatud võimaluse rakendamine täitmisteate kättetoimetamiseks täiteasjas nr 022/2011/6191 õigustatud. Seetõttu ei oma täitemenetluse õiguspärasuse seisukohast tähtsust, kas hageja I on täitmisteate reaalselt kätte saanud või millal tal tekkis tegelik võimalus selle sisuga tutvuda.
  10. Isegi kui TsMS § 326 lg 1 rakendamine täitmisteate kättetoimetamiseks ei olnud õigustatud, jääb kohtule arusaamatuks, milliseid hageja I subjektiivsed õigusi on selle kohtutäituri väidetava minetuse tagajärjel rikutud. Kohus on palunud seda aspekti 13
(15)2-11-54687 hagejatel menetluse käigus täpsustada, kuid ei ole asjakohaseid vastuseid saanud (vt toimik, II kd, lk 24 ja 121). Käesoleva tsiviilasja esemeks oleva hagi esitamine iseenesest annab tunnistust sellest, et hageja I on teadlik tema suhtes alustatud täitemenetlusest. Hagejate vastupidised väited ei ole veenvad. Hageja I ei ole menetluses väitnud, et ta oleks jäänud ilma kostja nõude vabatahtliku täitmise võimalusest vms. IV.
  1. Vastuseks hagejate väidetele lisab kohus järgmist. Hageja I ja kostja vahel täiendava tagatisena sõlmitud käendusleping (vt toimik, I kd, lk 27-28) ja selle tingimused ei oma praeguse asja lahendamise seisukohast iseseisvat õiguslikku tähtsust. Tuvastatud asjaolude põhjal ei ole täitemenetluste esemeks käenduslepingust tulenevad nõuded. Hagejate esindaja on
  2. juuni 2012 eelistungil ka kinnitanud hagejate arusaamist asjaolust, et kostja soovib nõude rahuldamist hüpoteekide arvel, mitte käenduslepingu alusel (vt toimik, II kd, lk 23). Eeltoodut arvestades on asjakohatu ka hagejate väide, et kostja pidanuks enda käenduslepingust tulenevate õiguste realiseerimiseks pöörduma vaidluse korral esmalt Harju Maakohtu poole. Kohus lisab, et põhimõtteliselt on võlausaldaja õigustatud otsustama, milline erinevatest tagatistest realiseerida ning millises järjekorras tagatisi realiseerida. Teatud juhtudel (nt

§ 149lg 5 alusel) võib võlausaldaja valikuõigus olla küll sisuliselt piiratud.

Õiguslikku tähtsust ei oma asjas ka hageja I isiklikud laenusuhted kostjaga.

  1. Kohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole õige hagejate väide, et kostja on pööranud laenulepingutest ja seatud hüpoteekidest tulenevad nõuded ainult ühe ühisvara omaniku – hageja II – vastu. Asja materjalide hulgas olevast täitmisavalduses on võlgnikena märgitud mõlemad hagejad ning avalduse sisust nähtuvalt on kostja palunud täitemenetluse läbiviimist hagejatele kuuluva XXX korteriomandi suhtes. Ka täitemenetlused on alustatud mõlema hageja suhtes. V.
  2. Vastavalt TsMS § 442 lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.
  3. TsMS § 445 lg-st 2 tuleneb, et hagi rahuldamise korral jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. TsMS § 386 lg 4 esimeses lauses sätestatu kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kohtu hinnangul ei ole vajalik jätta käesolevas asjas kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmist tagava abinõuna. Seetõttu kohus tühistab eeltoodust lähtudes käesoleva otsusega
  4. novembri 2011 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise.
  5. TsMS § 173 lg 1 järgi esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi 14

(15)2-11-54687 kanda. Täiteasjades nr 022/2011/6189 ja 022/2011/6191 soovitakse täitmisavaldusest nähtuvalt sundtäita nõudeid rahaliselt kindlaksmääratavas ulatuses kokku summas 54408,76 eurot. Käesoleva otsusega tunnistab kohus sundtäitmise lubamatuks 11363,64 euro ulatuses (arvestamata rahaliselt kindlaksmääramata viivisenõude osa). Seetõttu peab kohus hagi rahuldamise ulatusest lähtudes põhjendatuks jätta menetluskulud 79% ulatuses hagejate kanda ning 21% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest kohtunik 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.