KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Silvia Truman, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2012, Tallinn Haldus

indaja Terje Krais Vastustaja – Siseministeerium, volitatud

indaja Tõnis Roots Kaasatud haldusorgan – Tallinna Linnavolikogu, volitatud

indaja Kiur Põld Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu

1. veebruari
2. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Siseministeeriumi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine
3. september 2012 RESOLUTSIOON Rahuldada Siseministeeriumi apellatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 15.02.2012 otsus haldusasjas nr 3-11-1445 ning teha uus otsus, millega jätta rahuldamata S V kaebus Siseministeeriumi kantsleri 03.05.2011 käskkirja nr 1-5/64 p 1.1 tühistamiseks ning eluruumi erastamise avalduse lahendamiseks kohustamiseks. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule

itada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 14.11.2012, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrusega nr 328 kinnitati Tallinnas Neeme tn 33 asuv Kopli kordon – kaks radarijaama, vaatlusjaam ja kolm elamut – riigi omandisse jääva vara nimekirja ning kanti riigivara registrisse 22.12.1997. Eesti Vabariigi Piirivalveamet

itas 16.02.1994 Tallinna Linnavalitsusele taotluse, milles palus kinnitada Neeme 33a, Neeme 33b ja Neeme 3-11-1445 33c elamud erastamisele mittekuuluvateks tööandja eluruumideks. Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994 otsusega nr 62 arvati Neeme 33a, Neeme 33b ja Neeme 33c elamud erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirja. Korterikomisjoni 01.09.1994 protokollilise otsusega anti Neeme 33a maja lipnik K Vle. 11.03.1997 ja 21.10.2002 sõlmisid S V ja Põhja Piirivalvepiirkond Tallinnas Neeme 33a tööandja eluruumi üürilepingud. 16.10.1997 ja 30.05.2001

itas S. V Põhja Piirivalvepiirkonnale avaldused nimetatud eluruumi erastamiseks. Septembris 2009 vabastati S. V teenistusest seoses piirvanusega ning 01.03.2010 sõlmis Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) temaga Neeme 33a eluruumi tähtajatu üürilepingu. Siseministeeriumi kantsler otsustas 03.05.2011 käskkirja nr 1-5/64 p-ga 1.1 eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p 1 ja lg 8 alusel, et erastamisele ei kuulu Harjumaa, Tallinn, Neeme 33a asuv eluruum, kinnistusregistri nr 10268101, kuna see on Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994 otsusega nr 62 määratud tööandja eluruumiks. S. V

itas 10.06.2011 kaebuse, mille nõudeks pärast kaebuse täpsustamist jäi Siseministeeriumi 03.05.2011 käskkirja nr 1-5/64 tühistamine osas, millega määrati Tallinnas Neeme 33a eluruum erastamisele mittekuuluvaks, ja Siseministeeriumi kohustamine lahendada S. V eluruumi erastamise taotlus. Vaidlusalune käskkiri on motiveerimata ja sellest ei selgu kaebajale kõnealuse eluruumi erastamisest keeldumise tegelik põhjus. Eluruumi erastamise avaldus on tähtaegne ning kaebaja üüritav eluruum on erastamise objekt. Elamuseaduse (

) § 68 sätestas, et teenistuslikke eluruume omavad või kasutavad juriidilised isikud peavad hiljemalt 01.06.1992

itama asukohajärgsele valla- või linnavalitsusele ettepanekud nende tunnistamiseks tööandja eluruumiks vastavalt

§-le

1. Kuna Piirivalveamet taotles Neeme 33 eluruumide tööandja eluruumideks tunnistamist
2. aastal, ehk avaldus

itati hilinenult ja ebaõige aadressiga, siis ei saanud Neeme 33a eluruum muutuda mitteerastatavaks. Riigikohtu 10.01.2007 otsuses nr 3-3-185-06 leti, et Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrus nr 328 riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitamise kohta ei välistanud nimekirjas olevas hoones asuva korteri erastamist. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 33 lg 1 sätestab, et erastamise objekt on riigi või munitsipaalomandis olev vara, mida ei ole vaja jätta Eesti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks. Siseministeerium on korduvalt kinnitanud, et ei vaja nimetatud vara (11.01.2008 kiri nr 7.2-9-5/4634 ja 24.10.2008 kiri nr 7.2-9-5/8933). Neeme 33 kinnistu (mille koosseisu kuulub ka Neeme 33a maja) pandi müügiks avalikule enampakkumisele, millest teavitati üürnikke Põhja Piirivalvepiirkonna 25.09.2008 kirjaga. Kuna korraldatud enampakkumine nurjus, plaanib Siseministeerium vara üle anda Riigi Kinnisvara AS-le. Seega puuduvad vaidlusaluse eluruumi erastamata jätmist lubavad üldised sotsiaalsed ja majanduslikud huvid. Kaebaja õigus erastada eluruum, mis on olnud tema koduks juba 17 aastat, on kaalukam, kui riigi eesmärk teenida tulu. Vastuseks järelepärimistele eluruumi erastamise avalduse lahendamise käigu kohta on kaebajale antud suuliselt lubadusi Neeme 33a talle erastada. Vastuolus hea haldustavaga ja õiguspärase ootuse põhimõttega on olukord, kus haldusorgan hoiab isikuid teadmises, et ta kavatseb langetada neile soodsa otsuse, kuid tegelikkuses käitub vastupidiselt eelnevalt antud lubadustele. Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994 otsus nr 62 ei ole HMS § 61 lg 2 alusel kehtiv haldusakt, kuna linnavolikogu otsuses sisalduv õigus on realiseeritud ega loonud vaidlustatud käskkirja andmisel õigusi ega kohustusi. Siseministeerium teatas 25.05.2010 kirjaga nr 7-10/8460 Tallinna Linnavalitsusele, et ministeerium peab võimalikuks Neeme 33 kinnistu võõrandamist eluruumide üürnikele S. Vle, P. Kile ja A. Ale, jagades kinnistu neljaks iseseisvaks kinnistuks, mis moodustatakse elanike kasutuses olevate elamute juurde. 08.08.2011 teatas Siseministeerium P. Kile ja A. Ale, et Neeme 33 kinnistu on kavas üle anda Riigi Kinnisvara AS-le, kes 2

§ 68mõttes teenistuslikud eluruumid ega ühiselamud olnud.

Seda kinnitab asjaolu, et Neeme 33 (Kopli kordon) anti Vene Piirivalve poolt Eesti Vabariigile üle 20.09.1992 (üleandmis-vastuvõtmisakti kohaselt 28.08.1992) ja määrati Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrusega nr 328 riigi omandisse jääva vara nimekirja Päästeameti varana. Piirivalveamet taotles 16.02.1994 kohalikult omavalitsuselt tunnistada Neeme 33 eluruumid Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määruse alusel erastamisele mittekuuluvaks tööandja eluruumideks. Seega on linnavolikogu 05.05.1994 otsus nr 62 korrektne, kuna objektid tunnistati õiguspäraselt tööandja eluruumideks ja sel moel neid ka kasutati. Piirivalveamet taotles Kopli Kordoni kinnistul, aadressiga Neeme 33, Tallinnas asuva 3 elamu vastavalt tähistusega a, b ja c kinnitamist erastamisele mittekuuluvaks tööandja eluruumiks ja linnavolikogu võttis 05.05.1994 vastu otsuse lähtudes EES § 3 lg-st 81, mille lisas olid märgitud Neeme 33 krundil asuvad 3 elamut tähistusega a, b ja c. Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994 otsus nr 62 on käsitletav eelhaldusaktina HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes, mida saab muuta vaid volikogu ise. Kaebaja toodud paralleel käesoleva kohtuvaidluse ja Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-85-06 vahel on meelevaldne ja kohut eksitav. Riigikohtu otsus puudutas vaidlust, kus hoone ei olnud erastamisele mittekuuluvaks tunnistatud ja erastamise avaldus oli

itatud enne 15.03.1995 kehtima hakanud EES § 3 lg 5 p 6 jõustumist, mil sätestati, et riigi omandisse jääva vara nimekirjas olevate hoonete eluruumid erastamisele ei kuulu. Vaidlusalune käskkiri ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, sest Neeme 33a eluruum ei olnud haldusakti andmise ajal erastamise objektiks ja kaebuse

itajal ei ole olnud õigust nõuda tööandja eluruumiks tunnistatud ja riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud eluruumi erastamist. Erastamise objektiga ei saa tegemist olla ka seetõttu, et tegemist ei ole vallasvaraga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 kohaselt on kinnisasjaga püsivalt ühendatud ehitised kinnisasja olulised osad ja sellest tulenevalt ulatub neile kinnisasja omandiõigus. Pärast Neeme 33 asuvate hoonete muutumist kinnisasja oluliseks osaks (kinnistusraamatusse tehti kanne 27.02.2003) ei ole Neeme 33a erastamine EES alusel enam võimalik, sest selle maatükiga püsivalt ühendatud ehitises asuvad ruumid ei saa olla eraldi tsiviilkäibes (vt Riigikohtu lahendit asjas nr 3-3-1-23-01). Erandina nähakse EES §-s 217 ette võimalus erastada korteriomandi

emeid, kuid säte ei ole käesoleval juhul asjassepuutuv, sest Neeme 33 ei ole korteriomanditeks jaotatud. Asjaolust, et Siseministeerium on kaalunud vaidlusaluse eluruumi võõrandamist või Riigi Kinnisvara AS-le üleandmist, ei saa tuleneda kaebaja subjektiivset õigust nõuda eluruumi erastamist. Kohtumenetlusse kaasatud Tallinna Linnavolikogu nõustus kaebusega ning palus selle rahuldada. Tallinna Halduskohus rahuldas 15.02.2012 otsusega kaebuse, tühistas Siseministeeriumi kantsleri 03.05.2011 käskkirja nr 1-5/64 p 1.1 ja tegi Siseministeeriumile ettekirjutuse S. V avalduse Neeme 33a eluruumi erastamiseks taas läbivaatamiseks. Riigikohus leidis 29.09.1995 määruses nr III-3/1-20/95, et kohaliku omavalitsuse organid ei võinud rahuldada tööandja eluruumiks tunnistamise ettepanekuid, mis olid

itatud

§-s 68 sätestatud tähtaja rikkumisega.

§-s 68 sätestatud tähtaega on Riigikohus oluliseks pidanud 3

itamise tähtaeg. Sellel asjaolul pole asja lahendamisel aga määravat tähendust. Tallinna Ringkonnakohus asus käesolevas asjas 18.10.2011 tehtud määruses seisukohale, et EES § 3 lg 5 p 1 rakendamiseks on vaja, et erastamise objekt kvalifitseeruks tööandja eluruumiks ka erastamisest keelduva haldusakti andmise ajal ning olukorras, kus faktiliselt enam tööandja eluruumiga tegemist pole, puudub otsusel nr 62 vahetu regulatiivne mõju kaebaja õigustele. Samuti märkis Tallinna Ringkonnakohus viidatud määruses, et asja sisulisel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas eeldustel, kus vaidlusalune eluruum on kantud riigivara registrisse ning ehitise alune maa jäetud riigi omandisse ja kinnistatud, on võimalik kaebaja õigust saada enda omandisse tema kasutuses olev eluruum, realiseerida. Asjas tuvastatud asjaolude ja uuritud tõendite põhjal on välistatud võimalus, et Neeme tn 33a elamut erastamisele mittekuuluvate eluruumide hulka ei arvatud. Kaebajaga sõlmiti 11.03.1997 tööandja eluruumi üürileping Neeme 33a kasutamiseks ajal, mil ta töötas Põhja Piirivalvepiirkonnas piirivalvurina ning seega vastas üürileping

§ 58lg-s 2 toodud tingimustele.

Kaebajaga sõlmiti jätkuvalt tööandja eluruumi üürileping 21.10.2002 ajaks, mille jooksul on üürnik üürileandjaga töö- või teenistussuhetes. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et ta jäi pensionile 01.09.2009. Seega vähemalt kuni nimetatud ajani tuleb vaidlusalust eluruumi pidada tööandja eluruumiks. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et kaebajaga sõlmiti 01.03.2010 tavaline (mitte tööandja) eluruumi üürileping põhjusel, et vastustaja ei olnud enam pensionile siirdunud kaebajale tööandjaks ja kui eluruum poleks olnud kaebaja kasutuses, oleks see antud mõnele teisele töötajale tööandja eluruumina. Kuna kaebaja on elanud viidatud eluruumis väga pikka aega, siis pole teda soovitud ka välja tõsta. Kuni 01.07.2002 kehtinud

§ 60

lg 4 p 1 kohaselt ei saanud tööandja eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on töötanud tööandja juures vähemalt 10 aastat ning p 3 kohaselt tööandja eluruumi saanud isikuid, kes on jäänud vanaduspensionile. 01.07.2002 jõustunud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 45 p-ga 1 tunnistati

tööandja eluruumide kasutamist reguleerivad sätted (§-d 58-60) kehtetuks ning sätestati § 15 lg-s 4, et isikut, kes enne 01.07.2002 kasutas

§-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas

§ 60

lg-s 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata. Kaebaja vastab VÕSRS § 15 lg-s 4 sätestatud tingimustele ning vastustaja sellele vastu ei vaidle. Seega on Siseministeeriumil kaebaja suhtes

§ 60lg-st 4 koosmõjus VÕSRS § 15 lg-ga 4 tulenev kohustus.

Eeltoodust saab omakorda järeldada, et Neeme 33a eluruum ei kvalifitseerunud vaidlustatud käskkirja andmise ajal tööandja eluruumiks, kuid oli vastustajale endiselt vajalik seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks ehk kaebajale elamispinna tagamiseks. Muid olulisi riigivõimu teostamise või avalikke eesmärke vastustaja pole vaidlusaluses käskkirjas ega kohtumenetluses välja toonud. Vaidlust pole selle üle, et Neeme 33a elamu alune maa on jäetud riigikaitsemaana riigi omandisse ja Neeme 33 kinnistu koosseisus kinnistatud. EES § 3 lg-st 1, § 12 lg-st 1, §-st 18, § 22 lg-st 13 ning AÕSRakS §-st 11 ja § 13 lg-st 6 koosmõjus järeldub, et eluruumi erastamist on võimalik läbi viia vaid juhul, kui eluruumi näol on tegemist vallasasjaga ehk kui elamu alust 4

§ 60lg-st 4 koosmõjus VÕSRS § 15 lg-ga 4 tulenevate õiguste tagamine.

RVS eelnõu 437 SE seletuskirja p-s 5 „Seaduse mõjud“ selgitatakse, et seaduse ühe olulisema mõjuna paraneb riigi kinnisvara portfelli heaperemehelik valitsemine. Mõju saavutamist toetab muuhulgas mittevajalikust kinnisvarast vabanemine. Seadusega on valitsejale pandud kohustus pidevalt hinnata oma vara kasutamist ja selle kasutamise eesmärki ning edastada selle kohta informatsiooni riigi kinnisvara registrile. Rahandusministeeriumi hinnangul on mh põhjendatud selliste hoonestatud kinnistute müük, millest enamus on kolmandatele isikutele välja renditud. Eeltoodud põhimõtteid võiks riigivara valitseja rakendada ka Neeme tn 33a eluruumi osas. RVS § 14 lg-st 1 ja § 18 lg 2 p-st 4 lähtuvalt tuleb eeldada, et ka olukorras, kus isikule antakse tasu eest kasutada eluruum, mida ta on seni kasutanud tööandja eluruumina, antakse riigivara kasutada harilikust väärtusest madalama tasu eest. Samuti tuleb sellisel juhul eeldada, et riigivara kasutamiseks andmise eesmärk ei ole tulu saamine ja vara ei ole vähemalt ajutiselt vaja kasutada riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil. Riigivara määramata ajaks sellistel tingimustel üürile andmine ei pruugi teenida üürile andja ega ka üürniku huve, kuna ei taga kõige efektiivsemat ja heaperemehelikumat valitsemist. Seega olukorras, kus Neeme 33a eluruum ei täitnud vaidlustatud käskkirja andmise ajal faktiliselt tööandja eluruumi funktsiooni, ei saanud vastustaja õigustada kaebaja eluruumi erastamise avalduse rahuldamata jätmist viitega Tallinna Linnavolikogu otsusele nr 62, vaid pidi põhjendama, millised riigivõimu teostamise huvid või muud avalikud eesmärgid kaaluvad üles kaebaja huvi omandada eluruum, mida ta on aastaid üürnikuna kasutanud. Vastavate huvide kaalumise resultaadiks on HMS § 56 lg 3 nõuetele vastav kaalutlusotsus. Vaidlusaluses käskkirjas aga puuduvad igasugused kaalutlused, mistõttu tuleb see HKMS § 5 lg 1 p 1 alusel tühistada ning vastustajal tuleb S. V avaldus uuesti lahendada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Siseministeerium palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vaidlustatud käskkiri ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, sest Neeme 33a eluruum ei olnud käskkirja andmise ajal erastamise objektiks. Kehtiv õigus ei defineeri tööandja eluruumi ja tuleb lähtuda kuni 30.06.2002 kehtinud

§ 585

§ 60

sätestab sõnaselgelt, et tööandja eluruumist ei saa välja tõsta teist eluruumi vastu andmata isikuid, kes on jäänud vanaduspensionile. Kui PPA-l ei oleks kohustust S. V ees, saaks amet sõlmida tööandja eluruumi üürilepingu teenistuses oleva isikuga.

§ 60

lg 4 p-st 3 järeldub, et tööandja eluruum, mida kasutatakse VÕSRS § 15 lg 4 alusel, on ka pärast vanaduspensionile jäämist käsitletav tööandja eluruumina. Seega on halduskohus jõudnud valele järeldusele, et vaidlusaluse käskkirja andmise ajal ei olnud tegemist tööandja eluruumiga. Kaebajaga üürisuhte jätkamisest ei saa teha järeldust, nagu oleks eluruum kaotanud tööandja eluruumi funktsiooni või eluruumi omanik oleks pidanud taotlema selle eluruumi välja arvamist tööandja eluruumide hulgast. Vaidlustatud käskkiri on korrektne otsus, mille õiguslikuks aluseks on EES § 3 lg 5 p 1 ja mille andmise eesmärgiks oli fikseerida need korteriomandid ja korterid, mis ei kuulu erastamisele tulenevalt EES § 3 lg 5 p-st

1. Kuna seadus ütleb otseselt, et tööandja eluruum ei kuulu erastamisele, puudus kantsleril erastamise avalduse lahendamisel kaalutlusruum. Käskkirja õiguslikuks aluseks tuli märkida EES-s tööandja eluruumide kohta sätestatu koosmõjus linnavolikogu otsusega nr
2. Seega ei pidanud vaidlusalune käskkiri sisaldama täiendavaid põhjendusi. Arusaamatuks jääb halduskohtu seisukoht, et Siseministeerium pidanuks analüüsima Neeme 33a otsustuskorras võõrandamise küsimust. Sellise nõude

itamise õigust ei tulene ühestki seadusest ja see ei ole ka oluline erastamisavalduse suhtes seisukoha võtmise juures. S. V vaidlustas Siseministeeriumi kantsleri 03.05.2011 käskkirja näol vale otsuse, kuna Neeme 33a erastamismenetluse lõpetas PPA oma haldusaktiga, mis on korrektselt vormistatud ja põhjendatud ning kaebajale edastatud. Siseministeeriumi käskkirja tühistamine ei muuda Neeme 33a erastamismenetluses midagi. S. V vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Et vastustaja kõnealust elamut tööandja eluuruumina ei vaja, kinnitab juba 2008. a eluruumi enampakkumisele panek.

§ 60

lg 1 sätestab üheselt, et tööandja eluruumi üürileping lõpeb samaaegselt töölepingu lõppemisega. Kuna S. V vabastati 01.09.2009 teenistusest seoses piirvanuse saabumisega, ei ole Neeme 33a elamu märgitud kuupäevast alates tööandja eluruumina kasutatav. Ehkki VÕSRS § 15 lg 4 sätestab, et isikut, kes kasutas enne 01.07.2002

§-s 58 nimetatud eluruumi ja kes vastas enne 01.07.2002

§ 60

lg-s 4 nimetatud tingimustele, ei või sellest eluruumist välja tõsta ilma teist eluruumi vastu andmata, ei lükka säte ümber seisukohta, et selline pind ei ole faktiliselt tööandja eluruumiks. Kuna Siseministeeriumi 03.05.2011 käskkirja nr 1-5/64 p 2 kohaselt pidi PPA edastama teatised erastamismenetluse lõpetamise kohta käskkirja p-s 1 nimetatud korterite suhtes erastamisavaldused

itanud isikutele, kes on EES kohaselt õigustatud subjektid, siis PPA täitis 12.05.2011 kirja nr 1.2-04/217 saates kantsleri käskkirjast tulenevat ülesannet, mitte ei otsustanud ise erastamismenetlust lõpetada. S. V on õigustatud subjektiks EES tähenduses, kes

itas tähtaegselt eluruumi erastamise avalduse.

mase avalduse Neeme 33a eluruumi erastamiseks

itas S. V surnud abikaasa K. V üürilepingu sõlmimise päeval, so 12.09.1994. Seda avaldust arhiivis säilinud pole, kuid selle

itamist on võimalik tõendada tunnistajate ütlustega. Tallinna Linnavolikogu vastuses leitakse, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja halduskohus rahuldas kaebuse õigesti. 6

itamise ajal tekkis kaebajal õiguspärane ootus tema avalduse menetlemisele mõistliku aja jooksul. Sarnases olukorras on Riigikohus otsuse nr 3-3-1-85-06 p-s 11 leidnud, et hoone riigi omandis olemine ei tähenda tingimata erastamisvõimaluse kaotamist. Siseministeerium on oma haldustoimingutega näidanud, et tegelikkuses ei ole vaidlusalune pind riigile vajalik, mida tõendab nurjunud katse müüa vaidlusalust kinnistut avalikul suulisel enampakkumisel. Siseministeeriumi 25.05.2010 kirjas nr 7-10/8460 on

itatud kirjeldus sellest, kuidas vara antakse üle Riigi Kinnisvara AS-le ja jagatakse neljaks eraldiseisvaks kinnisasjaks, millest üks võõrandatakse otsustuskorras S. Vle erastamise hinna eest. Nimetatu tõendab, et riigil ei ole Neeme 33 kinnistute edasise kasutusotstarbe osas tänaseni kindlat seisukohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

makordselt apellatsioonkaebuses

itas vastustaja väite, et erastamismenetluse lõpetas mitte Siseministeerium vaidlusaluse käskkirjaga, vaid PPA 12.05.2011 kaebajale saadetud teatisega, ja et seetõttu on kaebaja vaidlustanud ebaõiget akti. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu. Otsustuse selle kohta, et teiste hulgas ei kuulu erastamisele Tallinnas Neeme 33a asuvad eluruumid, tegi kantsler 03.05.2011 käskkirja nr 1-5/64 p-ga 1 ning sama käskkirja p-ga 2 tehti PPA-le ülesandeks edastada erastamisavaldused

itanud isikutele teatised erastamismenetluse lõpetamise kohta. Viidatud teatisega edastatigi kaebajale Siseministeeriumi käskkiri ja selgitati käskkirja peale edasikaebamise korda ja tähtaega. Seega on viidatud teatise näol tegemist haldusakti edastava kirjaga, millel puudub iseseisev regulatiivne mõju. Asjaolust, et teatises on viitega Siseministeeriumi 03.05.2011 käskkirjale ja EES § 3 lg 5 p-le 1 ja lg-le 8 märgitud, et „seoses sellega lõpetatakse Teie avalduse alusel algatatud erastamismenetlus“ ei järeldu, et erastamismenetluse lõpetamise otsustajaks oli PPA. Halduskohus tuvastas, et Neeme 33a eluruum, mille ostueesõigusega erastamist kaebaja taotleb, on Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994 otsusega nr 62 tunnistatud tööandja eluruumiks ning faktiliselt tööandja eluruumina kasutati seda vähemalt kuni kaebajaga teenistussuhte lõppemiseni septembris

1. Veel leidis halduskohus, et vaidlusaluse käskkirja andmise ajal 03.05.2011 kõnealune eluruum tööandja eluruumina ei kvalifitseerunud, sest faktiliselt ta tööandja eluruumi funktsiooni ei täitnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu eeltoodud seisukohtadega ning apellandi väide, et Neeme 33a kasutatakse jätkuvalt tööandja eluruumina, on asjas tuvastatud asjaoludega ümber lükatud. Et eluruum on jätkuvalt kohaliku omavalitsuse poolt tööandja eluruumiks tunnistatud ruumide nimekirjas, ei näita iseenesest, et seda ka tegelikult sellisena kasutatakse. Seetõttu ei oma Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994 otsus nr 62 vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse kontrollimisel määravat tähendust. Eluruumide erastamise eesmärgiks on anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud ja samuti asustamata eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilimine (EES § 2 lg 1). Et Neeme 33a pole tööandja eluruumina vastustajale vajalik, näitab Siseministeeriumi 11.01.2008 kiri kaebajale, milles märgitakse, et teenistusliku vajaduse puudumisel kuuluvad Neeme 33 kinnistul asuvad hooned RVS alusel võõrandamisele, samuti näitab seda vastustaja katse kõnealune eluruum juba
2. a kinnisasja Neeme 33 koosseisus avalikul enampakkumisel RVS alusel võõrandada.

itatud pole tõendeid, mis kinnitaks, et vastustajal on jätkuvalt vajadus Neeme 33a asuva tööandja eluruumi järele. Teenistusliku va7

§ 60

lg 4 koosmõjus VÕSRS § 15 lg-ga 4 alusel pensionile jäänud ametnik, kellele teenistussuhtega seoses see eluruum üle 10 aasta tagasi kasutusse anti. Tallinna Ringkonnakohus on 22.02.2012 asjas nr 3-11-1503 tehtud otsuses leidnud, et teenistussuhte lõppemise järel ei ole tööandja eluruumi olemasolu vajalik juba seetõttu, et isik ei olnud vastustajaga töö- või teenistussuhtes ning eluruumist välja tõstmine ei eelda, et asemele antav eluruum peab olema vastustaja oma. Vastustaja kohustus VÕSRS § 15 lg 4 kohaselt on hoolitseda vaid selle eest, et väljatõstetaval isikul oleks eluruum, kuhu elama asuda. Selleks võib olla nii isiku enda omandis olev eluruum kui ka eluruum, mida isik saab kasutada üürisuhte alusel, sh mõne muu isikuga. Isikule eluruumi erastamise korral polekski tekkinud vajadust tema väljatõstmiseks ja seetõttu teise eluruumi vastu andmiseks. Ringkonnakohus jääb oma eelpool viidatud asjas avaldatud seisukohtade juurde ning nõustub halduskohtuga, et eluruumi kaebajale erastamine ei ole välistatud (kui muud EES-s sätestatud tingimused on täidetud) juhul, kui see eluruum on vastustajale vajalik vaid kaebajale

§ 60lg-st 4 koosmõjus VÕSRS § 15 lg-ga 4 tuleneva õiguse tagamiseks.

Halduskohus leidis, et EES sätted ei olnud kaebaja erastamisavalduse lahendamisel asjakohased, sest vaidlusaluse käskkirja andmise ajal ei olnud Neeme 33a eluruum erastamise objekt

iteks seetõttu, et tegemist polnud vallasvaraga, vaid hoone alune maa oli jäetud riigikaitsemaana riigi omandisse ja Neeme 33 kinnistu koosseisus kinnistatud, ja teiseks seetõttu, et Neeme 33a eluruum oli kantud 22.12.1997 riigivara registrisse ning EES § 3 lg 5 p 6 välistab sellise vara erastamise. Halduskohtu seda seisukohta pole apellatsioonimenetluses vaidlustatud ning halduskohtu seisukoht on ka õige. Erastamise objektiks on eluruum koos sellele vastava muu osaga ehitisest ning kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks EES § 3 lg 1 mõttes. Siseministeeriumi 24.10.2008 kirjast nr 7.2-9-5/8933 nähtuvalt Neeme 33 alune maa on jäetud riigi omandisse siseministri 18.10.2001 käskkirjaga nr 448, registreeritud riigivara registris 21.10.2002 ning kinnistu nimega Neeme 33 on registreeritud 27.02.2003 Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr 10268101 all. Õige on kaebaja väide, et EES võimaldab kinnistusraamatusse kantud eluruume erastada, kui tegemist on korteriomandiga. Käesoleval juhul aga Neeme 33a eluruumid ei ole korteriomandi osaks ning kaebajal pole õiguslikku alust nõuda kinnisasja jagamist korteriomanditeks. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et Neeme 33a erastamine oli võimatu mitte üksnes vaidlusaluse käskkirja andmise ajal ja ka pärast kinnisomandi moodustamist, vaid juba erastamise avalduse

itamise ajal oktoobris 1997. a, ning seda põhjusel, et aadressil Neeme 33 asuvad Kopli kordoni hooned, mille koosseisus oli ka Neeme 33a elamu, kanti Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrusega nr 328 riigi omandisse jääva vara nimekirja. 15.03.1995 jõustunud EES § 3 lg 5 p 6

ialgse redaktsiooni kohaselt ei kuulunud erastamisele Vabariigi Valitsuse poolt riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitatud hoonetes asuvad eluruumid. EES § 3 lg 5 p 6 muudeti alates 27.03.1999 ja sätestati, et erastamisele ei kuulu riigivara registrisse kantud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid. Vaidlust pole selle üle, et 22.12.1997 kanti Neeme 33 asuvad ehitised (sh Neeme 33a elamu) riigivara registrisse. Kaebuses väidetakse viitega Riigikohtu 10.01.2007 otsusele nr 3-3-1-85-06, et kõnealuse hoone riigi omandisse jääva vara nimekirja kandmine 1993. aastal ei välistanud selle vara erastamist. Kaebaja see seisukoht on ekslik, sest tegemist ei ole Riigikohtu otsuses käsitletuga sarnase olukorraga. Viidatud Riigikohtu lahendis käsitleti juhtumit, kus eluruumi erastamise avaldus

itati 1994. a, so enne EES § 3 lg 5 p 6 kehtestamist, ning Riigikohus leidis, et normil puudub 8

itas erastamise avalduse oktoobris 1997 ning Riigikohtu viidatud lahendis avaldatud seisukohad ei ole käesolevas asjas asjakohased. Täiendavates seisukohtades apellatsioonkaebusele märkis kaebaja, et avalduse Neeme 33a erastamiseks

itas tema surnud abikaasa K. V juba 12.09.1994 üürilepingu sõlmimise päeval. Ühtegi tõendit selle väite kinnitamiseks

itatud pole ning kaebaja ise tunnistab, et kõnealust erastamisavaldust ei ole arhiivis säilinud ja selle

itamist K. V poolt on võimalik tõendada vaid tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohtu hinnangul võib ilma ühegi kirjaliku märketa üksnes tunnistajate ütluste põhjal erastamisavalduse

itamise tõendamine problemaatiliseks osutuda. Samas oktoobris 2004 erastamisavalduse

itamise tõendatuse korral ei oleks Vabariigi Valitsuse määrus nr 32 eluruumi erastamist küll takistanud, kuid seda oleks takistanud asjaolu, et 05.05.1994 oli Neeme 33a elamu kantud tööandja eluruumina erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirja. Piirivalveameti 16.02.1994 taotlusest Tallinna Linnavalitsusele nähtub, et tööandja eluruumide nimekirja paluti kanda mh ka Neeme 33a eluruum. Asja materjalide juurde võetud Piirivalveameti Tallinna piirkonna korterikomisjoni 01.09.1994 protokollist nr 5 nähtub, et komisjon otsustas anda Neeme 33a maja lipnik K. Vle. Seega ei saa asjas olla vaidlust selle üle, et Neeme 33a oli oktoobris 1994 tööandja eluruum ja tööandja eluruumina ka faktiliselt kasutusse antud. Ekslik on kaebajate arusaam, et tegemist polnud tööandja eluruumiga asjaolu tõttu, et sellekohane taotlus ei olnud

itatud 1. juuniks 1992, nii nagu

§ 68

ette nägi.

§ 68

sõnastusest järelduvalt kohaldus see enne nimetatud päeva juriidiliste isikute omanduses/kasutuses olevatele teenistuslikele eluruumidele ja ühiselamutele, milleks Neeme 33a elamu polnud, sest Kopli kordon anti Vene Piirivalve poolt Eesti Vabariigile üle alles 20.09.1992. Seega on vastustaja lõppkokkuvõttes õigesti leidnud, et Neeme 33a eluruum ei kuulu erastamisele ning lõpetanud õiguspäraselt selle eluruumi osas erastamismenetluse. Vaidlusalune käskkiri ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ning tulenevalt kohtu enda poolt tuvastatud asjaoludest oleks pidanud kohus jätma kaebuse mõlemas nõudes (tühistamine ja kohustamine) rahuldamata. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et eluruumi erastamise objektiks mitteoleva eluruumi üürniku erastamisavalduse läbivaatamisel oleks tulnud vastustajal kaaluda võimalust võõrandada kaebajale eluruum otsustuskorras RVS § 29 lg 1 alusel, milles sätestatakse, et riigivara võib võõrandada, kui vara ei ole vajalik riigivara valitsejale või volitatud asutusele riigivõimu teostamiseks või muul avalikul eesmärgil. RVS-st ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda, et riik talle RVS § 29 lg 1 alusel konkreetse vara võõrandaks ning sellist kohustust pole ühegi normiga ka riigile pandud. Samuti ei tulene kehtivatest õigusaktidest, et olukorras, kus isik on

itanud eluruumi erastamise avalduse, mille rahuldamine EES järgi võimalik pole, tuleks riigivara valitsejal otsida muid võimalusi isikule soodsatel tingimustel vara võõrandamiseks RVS alusel. Õigusaktidest ei tulene sedagi, et kui riik ei vaja konkreetset vara avalikul eesmärgil kasutamiseks, siis peab ta selle igal juhul võõrandama (ja alla turuhinna, nagu halduskohtu otsusest järeldada võib) ning vara enda omandis pidamist ja mittevõõrandamist kuidagi põhjendama. Lisaks ei eksisteeri käesoleval ajal ka eluruumi kui eraldiseisvat asja, mida kaebajale RVS alusel võõrandada saaks. Kuna vaidlusaluse käskkirja tühistamiseks pole alust, jääb rahuldamata ka kohustamistaotlus. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus Siseministeeriumi apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab S. V kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 näeb ette, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsus kaebaja kasuks, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuluna välja 16,93 eurot. 9

imese astme kohtus kantud menetluskulud samuti tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust ega kuludokumente

itanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Silvia Truman Oliver Kask Kaire Pikamäe 10