) 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm
lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vastavalt
lõikele 2 muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Tele2 Eesti AS-l oli õigus nõuda kostjalt pooltevahelisest õigussuhtest tuleneva kohustuse täitmist alates 03.märtsist 2008.a., mil Tele2 Eesti AS esitas kostjale lõpparve.
lg 3 kohaselt kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Järelikult algas antud juhul nõude aegumistähtaeg 31.12.2008.a. ja Tele2 Eesti AS-l oli õigus esitada kostja vastu nõue kolme aasta jooksul alates nimetatud tähtajast ehk kuni 31.12.2011.a. Vastavalt hagiavalduse asjaoludele loovutas Tele2 Eesti AS kostja vastu suunatud 2 nõude Creditreform Eesti OÜ-le ning viimane esitas 16.12.2011.a. kohtule avalduse kostja suhtes maksekäsu kiirmenetluse algatamiseks. Seega on hageja esitanud oma nõude kostja vastu õigeaegselt, järgides seaduses sätestatud aegumistähtaega ja kostja viide sellele, et tehingust tulenev nõue on aegunud, on alusetu. KOHTU SEISUKOHT Kostja esitatud hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu põhjendusel, et esitatud hagi on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (
) § 143 kohaselt kohus võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on taotlenud aegumise kohaldamist. Vastavalt
Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Tele2 Eesti AS ja kostja vahel oli sõlmitud Tele2 liitumisleping ja järelmaksuleping. Kuna kostja nimetatud lepinguid nõuetekohaselt ei täitnud, ütles Tele2 Eesti AS 21.02.2008 kostjale sõlmitud lepingu üles, millele eelnevalt väljastas 15.02.2008 kostjale lõpparve nr 20924753 summas 380.41 eurot (tl. 17). Kostja pidi arve tasuma hiljemalt 3.03.
Kohus on seisukohal, et aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada
lõiget 1 ja lõike 3 teist lauset.
lõike 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
lõike 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Viimane (lõpp)arve esitati kostjale 15.02.2008. a (tl 17) ja selle tasumise tähtaeg oli 03.03.2008. a. Seega algas liitumislepingus kokku lepitud telefoniteenuste kasutamisest tuleneva tasunõude aegumistähtaeg
aasta lõppemisest. Aegumistähtaeg lõppes
a kell 24.00. Järgmiseks analüüsib kohus järelmaksulepingust tuleneva müügihinna tasumise nõude aegumistähtajaga seonduvat. Kohus on seisukohal, et selle lepingu korral on tegemist korduvate kohustustega (kostjal oli kohustus iga kuu tasuda teatud summa – 300 krooni) ning seetõttu tuleb aegumistähtaja ja selle alguse leidmisel analüüsida
. Nimetatud paragrahvi kohaselt on korduvate kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Tele 2 järelmaksulepingu (tl 25) kohaselt oli kostja kohustatud müügihinna tasuma 18 kuu jooksul tehtavate igakuiste osamaksetena, ostuhinna täieliku tasumise tähtaeg oli 20.11.2008. 3 21.02.2008 ütles Tele2 Eesti AS kostjaga sõlmitud lepingu üles, nimetatud asjaolule ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Tele2 Eesti ASi poolt lepingute ülesütlemine võimaldab kohtu arvates võlaõigusseaduse (VÕS) § 399 lõiget 1 analoogia alusel kohaldades järeldada, et ülesütlemisega muutusid sissenõutavaks kõik seni maksmata osamaksed. Seega tuleb müügihinna tasumise nõude korral eristada neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist ja neid nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Esimesena nimetatud nõuded on tehingust tulenevad nõuded, mis aeguvad
a kell 24.00. Lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete korral on kohus seisukohal, et kuna tegemist ei ole enam korduvate kohustusega, algab aegumistähtaeg
lõike 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kusjuures aegumistähtaeg on
Lepingu lõpetamise teate kohaselt palus hageja 15.02.
ja viivise nõude aegumistähtaeg lõpeb
a kell 24.
lõike 2 punkti 3 koostoimes sama paragrahvi lõikega 1.
lõike 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks.
lõike 2 punkti 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Seega peatus hagi aegumistähtaeg hageja jaoks 15.12.2008. a ning hagi eespool kirjeldatud nõuete osas ei ole aegunud, mistõttu kostja ei saa keelduda oma kohustuste täitmisest. II. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele. Hageja on esitanud kohtule poolte vahel sõlmitud lepingute rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktid 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lõike 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Tele2 Eesti ASi ja kostja vahel sõlmitud lepingute alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes talle osutatud teenuste eest esitatud arved tasumata. Kostja ei ole vastuses hagile vaidlustanud Tele2 Eesti ASiga sõlmitud lepinguid ja enda võlgnevust hageja ees. Kostja on vastuväitena märkinud, et nüüdseks on nõue aegunud ning telefon varastati temalt ära 2007.a mais. Kostja on avaldanud, et kui telefon leitakse üles ja tagastatakse talle, siis on ta nõus selle eest maksma 345.12 eurot. Kohus leiab, et kostja seletus telefoni varastamise kohta on paljasõnaline ja tõendamata. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale lepingute alusel põhivõlana 312.66 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud võlgnetava summa suurust, mistõttu kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 312.66 eurot põhivõlgnevuse katteks. 4 III. Hageja nõuab arvete mitteõigeaegse tasumise eest kostjalt viivist 312.66 eurot. Viivise arvutamisel on lähtutud viivise määrast 0,15 % päevas ja viiviseid on arvestatud alates kostjale esitatud viimase arve tasumise tähtajast kuni hagiavalduse koostamiseni. Samas on hageja viivise suuruse sidunud põhinõude suurusega ja vähendanud viivist 312.66 euroni. VÕS § 113 lõige 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kostja jättis oma rahalise kohustuse täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid viivise määrale ega taotlenud viivise vähendamist VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 kohaselt. Kostja on üksnes märkinud, et ta ei ole nõus viiviseid tasuma. Kohus on seisukohal, et on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis summas 312.66 eurot. IV. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks viivised perioodi hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni eest 0,15% päevas tasumata võlasummalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täitelikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus ei pea hageja lisanduva viivise väljamõistmise nõuet põhjendatuks. Kohus märgib, et võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel ei ole piiramatud. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel nõutakse põhivõlast suuremat viivist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses, siis tuleb viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Hageja ei ole lisanduva viivise nõuet põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue. Samas on hageja ise viivise nõude vähendanud põhivõlgnevusi, kuigi arvutuste kohaselt on viivise summa 700.20 eurot. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja nõude kostjalt lisanduva viivise väljamõistmiseks kuni põhinõude rahuldamiseni. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 625.32 eurot (312.66 eurot põhinõude ja 312.66 viivisenõude katteks), jättes rahuldamata hageja nõude kostjalt lisanduva viivise väljamõistmiseks kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et antud asjas on kohus siiski hagi täielikult rahuldanud. Hageja nõude mõista kostjalt välja alates hagi esitamisest viivis 0,15% päevas kuni põhinõude täitmiseni, kohus ei rahuldanud, kuid kohus leiab, et selliselt hageja nõude rahuldamine, ei anna alust määratleda hagi rahuldamist osaliselt. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lõike 1 alusel jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.