Obsah (8)

§ 140§ 50§ 53§ 55§ 143§ 52§ 138§ 54

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-862 Haldusasi T.K.i kaebus AS Ühisteenuse

) 143 lg 1 p 3 alusel.

1. 18.04.2012 pidas kohtutäitur Marek Laanemets võlgniku T.K.i arveldusarvelt kinni määratud viivistasu summas 31 eurot, kohtutäituri tasu summas 37,76 eurot ning täitemenetluse läbiviimise kulud summas 0,65 eurot, kokku 69,41 eurot.
2. 25.04.2012 esitas T.K. kaebuse Tallinna Halduskohtule taotledes AS Ühisteenused 16.12.2011 viivistasu otsuse nr 0053013687 ja Tallinna Transpordiameti 09.04.2012 käskkirja nr 355 tühistamist, Tallinna Transpordiameti poolt tekitatud kahju hüvitamist summas 69,41 eurot. Kaebuse esitaja on tasunud kaebuselt riigilõivu 25.04.2012 summas 15,97 eurot (tl 11) ja 29.05.2012 summas 31,94 eurot (tl 33).
3. 4.06.2012 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse toimingud. 2.07.2012 määrusega otsustas kohus asja lahendada kirjalikus menetluses ja määras menetlustähtajad. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4. Kaebaja palub esiteks tühistada VTO nr
5. Kaebaja märgib, et liiklusseaduse (edaspidi LS) § 188 lg 2 kohaselt on viivistasu maksja mootorsõiduki või selle haagise omanik. Kui liiklusregistrisse on kantud mootorsõiduki või selle haagise vastutav kasutaja, on viivistasu maksja vastutav kasutaja. 6.12.2011 sõlmisid T.K. (müüja) ja R. K. (ostja) sõiduauto Volkswagen Golfi reg nr xxxxxx müügilepingu, mille kohaselt läks omandiõigus sõidukile müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebaja nimetatud sõiduauto omanik ja kaebaja, kui endine sõiduauto omanik ei ole VTO-s märgitud kohas Niguliste tn 2 vastas 16.12.2011 parkinud. Kaebaja on 5.01.2012 teinud Maanteeametile võõrandamisteate nimetatud auto võõrandamise kohta. Kaebaja märgib siinjuures, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti.
6. Teiseks palub kaebaja tühistada Tallinna Transpordiameti 9.04.2012 käskkirja nr 355.

§ 140

kohaselt võib vaide esitamise tähtaja ennistada

§-s 50 sätestatud tingimustel.

§ 50

lg 2 kohaselt võib maksuhaldur, kui menetlustähtaeg, välja arvatud maksudeklaratsiooni esitamise tähtaeg, on mõjuval põhjusel mööda lastud, oma algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada. Kaebaja leiab, et antud juhul oleks pidanud haldusorgan vaidetähtaja ennistama, kuna 2 kaebajal puudus enne kohtutäituri poolt saadetud dokumente igasugune teave, et kaebaja nimele on tehtud VTO. Kaebaja selgitab, et Riigikohus on 13.10.2009 lahendis nr 3-3-1-65-09 leidnud, et „mõjuvaks põhjuseks võib olla ka asjaolu, et vaatamata sellele, et haldusorgan on haldusakti teatavakstegemiseks teinud omalt poolt kõik vajaliku, ei ole teave haldusaktist adressaadini jõudnud. Selleks peab aga olema adressaadist sõltumatu, mitte temast olenev põhjus." Antud juhul ei ole haldusorgan kaebajani haldusakti toimetanud.

1. Kolmandaks palub kaebuse esitaja hüvitada Tallinna Transpordiametil kaebuse esitajale avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju kokku summas 69,41 eurot, mis koosneb kohtutäituri tasust summas 37,76 eurot, täitemenetluse läbiviimise kuludest summas 0,65 eurot ja viivistasunõudest summas 31,00 eurot. Kaebuse esitaja leiab, et kahju tekitati talle Transpordiameti poolt seoses täitmisavalduse ja täitedokumendi esitamisega täiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Kaebaja viitab liiklusseaduse (LS) § 188 lg-le
2. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul ei ole haldusorgan täitnud

§ 53ja 54 sätestatud kohustust.

Rahvastikuregistris on kaebaja aadressiks märgitud xxxxxxxx. Kaebaja kinnitab, et elas nimetatud aadressil viivistasu otsuse tegemise päeval ja elab seal ka praegu, seetõttu jääb arusaamatuks Tallinna Transpordiameti vaideotsuses toodud põhjendus, et „käesoleval juhul ei olnud viivistasu otsuse kolmandat eksemplari võimalik allkirja vastu kätte toimetada, sest mootorsõiduki omanik ei asunud registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil." Kaebajale jääb arusaamatuks kuidas kohtutäituril õnnestus talle nimetatud aadressil vajalikud dokumendid kätte toimetada. Samuti on kaebaja abikaasa M. K. haige ja viibib antud registreeritud aadressil pidevalt kodus. Kaebaja on seisukohal, et haldusakti andja peab tegema kõik endast oleneva, et tagada viivistasu otsuse kättetoimetamine adressaadile, vältimaks haldusakti adressaadile kahju tekkimist kohtutäituri tasude näol. Seetõttu leiab kaebaja, et Tallinna Transpordiameti poolne täitmisavalduse ja täitedokumendi esitamine täiturile täitemenetluse läbiviimiseks on õigusvastane. Samuti leiab kaebaja, et õigusvastane on maksuhalduri tegevus seoses viivistasu otsuse resolutiivosa avaldamisega Ametlikes Teadaannetes. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-57-02 leidnud, et õigusriigile omased haldusmenetluse põhimõtted näevad ette, et reeglina tuleb haldusakt teha menetlusosalisele teatavaks või talle kätte toimetada isiklikult. Ajalehes teate avaldamist võib haldusakti teatavaks tegemiseks lugeda vaid erijuhtudel, mil isiklik teavitamine on praktiliselt võimatu või seotud ülemääraste kulutustega. Kaeabaja viitab

§ 55

ning märgib, et tema elukoht on õigesti märgitud rahvastikuregistris, kaebaja elab nimetatud aadressil. Seega kaebaja leiab, et Tallinna Transpordiamet ei ole antud juhul teinud endast kõike, et teha kaebajale teatavaks tema õigusi piirav haldusakt. Arvatavasti oleks piisanud kui Tallinna Transpordiamet oleks saatnud viivistasu otsuse näiteks teistkordselt kaebaja rahvastikuregistris märgitud aadressil. Täiendavalt märgib kaebaja, et ei ole võimalik eeldada, et ta loeb igapäevaselt Avalikke Teadaandeid, arvestades, et ta on 06.12.2011 sõlminud müügilepingu, millega sõiduauto Volkswagen Golfi reg nr xxxxxx omandiõigus on läinud üle R. K.le.

1. Kaebaja selgitab vastuseks vastustaja seisukohtadele, et tema kui sõiduki endine omanik esitaski 30.03.2012 Tallinna Transpordiametile 06.12.2011 sõlmitud sõiduki müügilepingu, mis tõestab üheselt, et sõiduki omandiõigus on üle läinud R. K.le 06.12.2011 kuupäeval. Kaebaja ei saanud esitada Tallinna Transpordiametile varem kui 30.03.2012 sõiduki omandiõigusega muutumisega seotud müügilepingut, kuna kaebajal puudus teave, et tema nimele on vormistatud VTO nr
2. Kaebaja sai teada esmakordselt viivistasu otsusest alles kohtutäituri täitemenetluse dokumentide saamisega kaebaja registreeritud rahvastikuregistri järgsel aadressil. Seega, alates 30.03.2012 kuupäevast oli Tallinna Transpordiametil olemas teave, et 06.12.2011 kuupäeval läks sõiduki reg nr xxxxxx omandiõigus üle R. K.le. Ja juhindudes eelnevast lausest ei 3 olnud kaebaja T.K. viivistasu otsuse määramise hetkel sõiduki omanik. Seega leiab kaebaja, et väljastatud viivistasu otsus nr 0053013687 on õigustühine ja palub antud viivistasu otsus tühistada.
3. Kaebaja selgitab oma käitumist seoses vastustaja viitega Majandus-ja kommunikatsiooniministri
4. märtsi 2011 määrusele nr 19 ’’Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord.’’ Nimelt kuna Maanteeameti liiklusregistribüroo võimaldab uuel omanikul Maanteeameti liiklusregistri büroos ka üksi vormistada sõiduki registriandmete muudatused - sõiduki võõrandamisel omandiõiguse üleminekut tõendava dokumendi (nt müügileping) alusel, siis kaebaja leppis R. K.’ga 06.12.2011 müügilepingu allkirjastamisel suusõnaliselt kokku, et selle toimingu teeb 5 päeva jooksul ära sõiduki uus omanik R. K. Kaebaja viitab asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1, mis ütleb, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Jaanuari 2012 a esimestel päevadel võttis kaebajaga telefoni teel ühendust kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusandja esindaja ja ütles, et R. K. soovib vormistada kohustuslikku liikluskindlustust, kuid liikluskindlustuse kindlustusandja ei saa seda vormistada, sest Maanteeameti liiklusregistri andmetel ei kuulu antud sõiduk R. K.le, vaid kaebajale. Alles, siis sai kaebaja teada, et R. K. pole käinud Maanteemeti liiklusregistri büroos sõiduki registriandmete muudatust vormistamas. Sellest lähtuvalt esitas kaebaja 05.01.2012 Maanteeameti liiklusregistri büroole aadressil Mäepealse tn 19 Tallinnas võõrandamisteate koos 06.12.2011 sõlmitud müügilepinguga, mis tõestas üheselt, et sõiduki reg nr xxxxxx omandiõigus on 06.12.2011 üle läinud kodanik R. K.le.
5. Kaebaja märgib vastuseks vastustaja Tallinna Transpordiameti väitele, et tulenevalt

§-st 55 on vastustaja teinud kõik, et kätte toimetada kaebajale VTO nr 0053013687 kolmas eksemplar järgmist. Lisaks sellele, et kaebaja viibis 3.01.12 terve päev kodus, rõhutab kaebaja, et ei ole saanud Eesti Post AS’lt ühtegi teadet (enne kohtutäituri poolseid dokumente) oma lukustatud postkasti, et kaebajat ootab postkontoris tähtkirja saadetis. Vastustaja väide, et kaebaja teadlikult vältis viivistasu otsusele järele minemist, on paljasõnaline ja pahatahtlik. Jääb arusaamatuks miks kaebaja oleks pidanud hoiduma viivistasu otsuse kolmanda eksemplari vastu võtmisest, seda enam, et kaebaja nimetatud alal ei parkinud ega teadnud kõnesolevast rikkumisest midagi. Kuna kaebaja postkasti ei ole viivistasu otsuse kohta ühtegi kirja ega teadet jõudnud, siis leiab ta, et ebamõistlik on nõuda, et ta läheks postkontorisse nõudma dokumente, mille olemasolust ta teadlik pole. Kaebaja leiab, et vastustaja lisatud postisaadetise väljastusteade ei kinnita seda, et postiasutus on asunud kirja kaebaja registrijärgsele aadressile toimetama ja et posti töötaja on teate tähtkirja kohta kaebaja postkasti ka pannud. Postiasutuse vigu ei saa välistada ja võimalik on, et postiljon on kaebajale mõeldud teate kellegi teise postkasti pannud. Vastavalt AS Eesti Post kehtivatele Universaalse Postiteenuse Tüüptingimustele: tähtkirja saabumise teade edastatakse postkasti lihtsaadetisena. Eesti Post AS lihtsaadetisi nende postitamisel, kulgemisteekonnal ja väljastamisel ei registreeri, seega on kaebajal kahtlus, et teatist tähtkirja olemasolust ei ole kaebaja postkasti jõudnud. Kaebaja ei nõustu vastustajate seisukohaga, kus leitakse, et kahju menetlusosalisele viivistasu otsuse ja täitemenetluse kulude näol on tekkinud kaebuse esitaja ning 06.12.2012 võõrandamislepingu alusel sõiduki omandanud R. K. tegevusest tulenevalt. Just vastustajad on tegutsenud õigusvastaselt, jättes kaebaja menetlusse kaasamata ja lähtunud informatiivse sisuga registri andmetest. Oleks haldusorgan kaebajale haldusakti nõuetekohaselt teatavaks teinud, oleks kaebaja saanud astuda kohaseid samme viivistasu otsusest tulenevate kulude vältimiseks. Vastustaja on ise oma vastulauses öelnud, et: „maksuhaldur ei välista võimalust, et kui kaebaja oleks sõiduki müügilepingu esitanud vaide esitamise tähtaja jooksul, oleks olnud võimalik viivistasu otsuse määramine sõiduki tegelikule 4 omanikule.“ Kui haldusorgan oleks kaebajale nimetatud otsuse nõuetekohaselt teatavaks teinud, oleks ta saanud esitada sõiduki müügilepingu vastustajale koheselt ja vaidlusalused kulud oleksid ilmselt olemata. Kaebajal endal puudub majapidamises internetiühendus, et tutvuda igapäevaselt ametliku väljaande Ametlikud Teadaanded sisuga. Seda kinnitavad ka järgnevad faktid:

1. a)kaebajal puudub isiklik emaili aadress;
2. b)kuna kaebajal puudub isiklikult internetiühendus, siis suhtlemisel vastustajatega on kaebaja palunud iga kord abi oma tütre elukaaslaselt H. G.’lt kasutada tema isiklikku arvutit koos internetiühendusega ja H. G. isiklikku emaili aadressi xxxxxxxx@elisa.ee. Kaebaja leiab, et võimalik viga postitöötaja töös, isikliku emaili aadressi –ja internetiühenduse puudumine, ja fakt, et kaebaja abikaasa M. K. viibib kogu aeg kodus antud aadressil xxxxxxxx - olid piisavalt mõjuvad põhjused viivistasu vaide esitamise tähtaja ennistamiseks. 18. Kaebaja leiab, et vastustaja Tallinna Transpordiamet on lähtuvalt eeltoodust õigusvastaselt edastanud VTO kohtutäiturile täitemenetluse toimingute teostamiseks. Seega on kaebajale õigusvastaselt tekitatud täiendavaid täitemenetlusega seotud kulusid, mille hüvitamist kaebaja soovib. VASTUSTAJATE SEISUKOHAD 19. Vastustaja Tallinna Transpordiamet vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. 19.1. Vastustaja Tallinna Transpordiamet selgitab, et viivistasu otsuse määramise hetkel on sõiduki omanikuks liiklusregistri andmetel T.K.. Tulenevalt viivistasu otsuse määramise asjaoludest määrati viivistasuotsus nr 0053013687 põhjusel, et parkimistasu oli maksmata. Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 188 lg 1 p 1 kohaselt teeb parkimisjärelevalvet teostav ametiisik viivistasu määramise otsuse, kui parkimistasu on maksmata või tasutud väiksema määra järgi. Sõiduki kontrollimise hetkel puudus sõidukil tasulise parkimise õigust tõendav dokument ning mobiilsideoperaator ei kinnitanud antud sõiduki parkimist antud tasulisel parkimisalal. Samuti ei olnud sõiduki armatuurlauale paigutatud parkimiskella või kirjalikku teadet parkimise algusaja kohta, mis oleks andnud 15 minuti pikkuse tasuta parkimise õiguse. Seega oli mootorsõiduki parkimisel tekkinud parkimistasu tasumise kohustus, kuid parkimistasu oli maksmata. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud viivistasu otsuse määramise õiguslikke aluseid, vaid asjaolu, et viivistasu otsuse määramise hetkel oli sõiduki omandiõigus läinud võõrandamistehingu alusel üle R. K.'le ning T.K. ei ole jätnud sõiduki parkimisel parkimistasu maksmata. Oma väite kinnitamiseks esitas kaebaja 30.03.2012 sõiduki võõrandamislepingu, mille kohaselt sõiduk võõrandati 06.12.2011. Lisaks väidab kaebuse esitaja, et ta on teinud 05.01.2012 Maanteeametile võõrandamisteate nimetatud sõiduki võõrandamise kohta. Käesoleval hetkel puuduvad eelnimetatud sõiduki andmed liiklusregistris (lisatud väljavõte registrist). LS § 188 lg 2 kohaselt on viivistasu maksja mootorsõiduki või selle haagise omanik. Kui liiklusregistrisse on kantud mootorsõiduki või selle haagise vastutav kasutaja, on viivistasu maksja vastutav kasutaja. Tallinna Transpordiamet lähtub sõiduki omaniku esmasel tuvastamisel liiklusregistri andmetest, kuivõrd tulenevalt LS § 173 lg-st 1 ning § 174 lg-st 2 peetakse liiklusregistris sõidukite andmebaasis ühtlasi arvestust Eestis registreeritud mootorsõidukite, haagiste ja LS §-s 158 nimetatud maastikusõidukite ning nende omanike ja vastutavate kasutajate, samuti sõidukite kasutamisele ja käsutamisele seatud piirangute ning registerpantide üle. Samas ütleb Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011 määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus" § 9, et registriandmetel ei ole õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. 5 AÕS § 92 lg 1 sätestab, et vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Kaebuse juurde lisatud võõrandamislepingu punktist 4 tuleneb, et müüja ja ostja on kokku leppinud omandiõiguse üleminekus vahetult pärast võõrandamislepingu allkirjastamist. Seega võib asuda seisukohale, et 06.12.2011 läks sõiduki omandiõigus müügilepingu alusel üle R. K.'le. Kuna Tallinna Transpordiametil puudub ülevaade sõidukite võõrandamistehingutest, mis ei ole kantud liiklusregistrisse, on liiklusregistri kandel siiski informatiivne tähendus ja maksuhalduril on õigus viivistasu määramisel lähtuda liiklusregistri andmetest seni, kuni isik ei tõenda üheselt, et ei olnud viivistasu otsuse määramise hetkel sõiduki omanik. Viivistasu otsuse määramise hetkel oli liiklusregistrisse kantud sõiduki omanikuna T.K., vastutav kasutaja liiklusregistris puudus. LS § 188 lg 3 alusel väljastatavale viivistasu otsuse kolmandale eksemplarile kantakse liiklusregistris sisalduvad sõiduki omaniku andmed ning viivistasu otsuse kolmas eksemplar saadetakse maksukorralduse seaduse (edaspidi

)

1. peatükis ettenähtud korras sõiduki omanikule. Viivistasu otsuse kolmanda eksemplari väljastamise hetkel 02.01.2012 oli liiklusregistrisse sõiduki omanikuna samuti kantud T.K.. Vastustaja viitab Majandus- ja kommunikatsiooniministri
2. märtsi 2011 määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 7 lg 1 ja lg 5 märkides, et käesoleval juhul vastavat kahepoolselt allkirjastatud taotlust liiklusregistrile andmete muutmiseks ei esitatud. Sama määruse § 7 lg 8 lausetest 1 ja 2 tulenevalt võib sõiduki võõrandamisel sõiduki registrijärgne omanik või tema esindaja esitada Maanteeametile vastavasisulise taotluse, millega ta teatab sõiduki võõrandamisest. Taotlusele tuleb lisada omandi üleandmist tõendav dokument. Antud juhul tegi sõiduki registrijärgne omanik vastavasisulise taotluse Maanteeametile väidetavalt 05.01.2012, rikkudes seeläbi kohustust taotleda sõiduki registriandmete muutmist viie tööpäeva jooksul. Vastuse koostamise hetkel puuduvad kõne all oleva sõiduki andmed üldse liiklusregistrist. Eeltoodut arvestades on kaebuse esitaja ise tinginud olukorra, kus liiklusregistril ning seeläbi ka maksuhalduril puudusid andmed sõiduki omandanud isiku kohta. Kuivõrd viivistasu otsus määrati 16.12.2011, viivistasu otsuse kolmas eksemplar väljastati 02.01.2012 ja registriandmete muutmiseks tehti taotlus väidetavalt alles 05.01.2012, on vastustaja seisukohal, et viivistasu otsuse määramine ning viivistasu otsuse kolmanda eksemplari saatmine registrijärgsele sõiduki omanikule T.K.ile on põhjendatud ning õiguspärane. 06.12.2011 sõlmitud võõrandamisleping edastati maksuhaldurile 30.03.2012 koos vaidega viivistasu otsuse nr 0053013687 tühistamise kohta, kuid vaie tagastati vaide esitamise tähtaja möödumise tõttu. Maksuhaldur ei välista võimalust, et kui kaebaja oleks sõiduki müügilepingu esitanud vaide esitamise tähtaja jooksul, oleks olnud võimalik viivistasu otsuse määramine sõiduki tegelikule omanikule. Vastustaja pöörab seejuures tähelepanu asjaolule, et sõiduki võõrandamine mis tahes ajahetkel ei muuda parkimistasu tasumise kohustuse rikkumise fakti mootorsõiduki juhi poolt ning viivistasu otsuse tühistamise korral ei ole võimalik viivistasu otsust määrata sõiduki uuele omanikule. Tulenevalt eeltoodust leiab vastustaja, et AS Ühisteenused poolt 16.12.2012 kell 21:17:42 sõidukile registreerimismärgiga xxxxxx määratud viivistasu otsus nr 0053013687 on õiguspärane ja ei kuulu tühistamisele. 19.
3. 30.03.2012 esitas T.K. viivistasu otsusele nr 0053013687 vaide, milles paluti viivistasu otsuse nr 0053013687 ning kohtutäituri täitmisnõude tühistamist. Parkimisega seonduvate märgukirjade ja selgitustaotluste ning viivistasu otsustele esitatud vaiete eelneva läbivaatamise komisjon, vaadanud läbi T.K.i vaide, tagastas selle

§ 143lg 1 p 3 alusel väide esitamise tähtaja möödumise tõttu.

6 Vastustaja viidates LS § 188 lg-st 3 märgib, et nagu eelnevalt mainitud, oli viivistasu otsuse määramise ning viivistasu otsuse kolmanda eksemplari väljastamise hetkel kantud sõiduki omanikuna liiklusregistrisse T.K. ning viivistasu otsuse kolmanda eksemplari kaebajale edastamine oli õiguspärane. Viivistasu otsuse kolmanda eksemplari edastamise üks eesmärke on vältida olukorda, kus sõiduki omanik jääb viivistasu otsuse määramisest teavitamata parkimisjärelevalve teostaja, mootorsõiduki juhi või kolmandate isikute tegevuse tõttu või olukorras, kus sõiduki külge kinnitatud viivistasu otsuse teine eksemplar on sõiduki küljest lahti tulnud ilmastikutingimuste tõttu. Seeläbi peaks olema tagatud mootorsõiduki omaniku teavitamine ning kahjude vältimine, mis võivad tekkida, kui viivistasu otsus edastatakse sundtäitmiseks kohtutäiturile LS § 189 lg-s 3 ettenähtud korras. Kuna käesoleval hetkel ei sisalda liikluskindlustuse register elektronposti aadresse, liiklusregistril puudub elektronposti aadresside avaldamise teenus ning rahvastikuregister ei ole avaldanud elektronposti aadresse Tallinna Transpordiametile, ei ole viivistasu otsuse kolmanda eksemplari edastamine mootorsõiduki omaniku elektronposti aadressile võimalik. Kui mootorsõiduki omaniku elektronposti aadress ei ole teada, kohaldatakse viivistasu otsuse kolmanda eksemplari kättetoimetamisele

4. peatükis sätestatut, kui viivistasu ei ole laekunud viivistasu otsuse teises eksemplaris märgitud tähtajaks. Vastustaja viidates

§ 52

, § 53 lg 1 ja § 54 märgib, et antud juhul toimetati viivistasu otsuse kolmas eksemplar liiklusregistrijärgse mootorsõiduki omaniku rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressile xxxxxxxx 02.01.2012. Kuna viivistasu otsuse kolmandat eksemplari ei õnnestunud allkirja vastu kätte toimetada rahvastikuregistri järgsel aadressil ning kaebuse esitaja ei käinud viivistasu otsuse kolmandal eksemplaril postiasutuses järgi hoiuaja jooksul, tagastati 23.01.2012 viivistasu otsuse kolmas eksemplar koos väljastusteatega Tallinna Transpordiametile. Tulenevalt

§ 55

võib maksuhaldur dokumendi resolutiivosa avaldada ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, kui menetlusosalise aadressi kohta puuduvad andmed või kui menetlusosaline ei ela või ei asu registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht või tegevuskoht ei ole teada ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada. Käesoleval juhul ei olnud võimalik viivistasu otsuse kolmandat eksemplari allkirja vastu kätte toimetada, mistõttu oli õigustatud dokumendi resolutiivosa avaldamine Ametlikes Teadaannetes 23.01.

1. Kaebaja väide, justkui maksuhalduri tegevus seoses viivistasu otsuse resolutiivosa avaldamisega Ametlikes Teadaannetes on õigusvastane, on asjakohatu, kuivõrd vastav võimalus ja õigus tuleneb Riigi Teataja seaduse §-st
2. Riigi Teataja seaduse § 13 lg 2 kohaselt avaldatakse Ametlikes Teadaannetes teated, kutsed ja kuulutused, mille avaldamise kohustus tuleneb seadusest või Vabariigi Valitsuse või ministri määrusest ja mille avaldamist muus väljaandes ei ole ette nähtud. Antud juhul on

§-s 55 sõnaselgelt toodud võimalus maksuhalduri dokumendi resolutiivosa avaldamiseks Avalikes Teadaannetes. Vastustaja peab ühtlasi vajalikuks märkida, et viivistasu otsuse kolmanda eksemplari mitmekordne allkirja vastu posti teel menetlusosalisele kättetoimetamine ei ole ökonoomne ega otstarbekas.

§ 138

lg 1 kohaselt tuleb vaie haldusakti peale esitada 30 päeva jooksul, arvates haldusakti teatavaks tegemise või kättetoimetamise päevast. Tulenevalt

§ 55

lausest 2 loetakse dokumendi resolutiivosa kättetoimetatuks 10 päeva möödumisel selle avaldamisest, s.o antud juhul 02.02.2012, oli vaide esitamise tähtaeg 03.03.2012. Võttes arvesse eeltoodut, esitati vaie koos sõiduki müügilepinguga pärast vaide esitamise tähtaja möödumist.

§ 140

ning § 50 lg 2 näevad ette võimaluse vaide esitamise tähtaja ennistamiseks maksuhalduri algatusel või menetlusosalise taotlusel, kui menetlustähtaeg on mõjuval põhjusel mööda lastud. 7 Vastustaja leiab, et antud juhul ei olnud alust vaide esitamise tähtaja ennistamiseks, kuna dokumenti ei olnud võimalik kätte toimetada adressaadist oleneval põhjusel. Viivistasu otsuse kolmas eksemplar on toimetatud

4. peatükis ettenähtud korras kaebuse esitaja rahvastikuregistri järgsele aadressile. Kuna rahvastikuregistri järgsel aadressil ei olnud võimalik dokumenti kätte toimetada, hoiti dokumenti nõutud aja jooksul postiasutuses ning kaebaja ei läinud sellele järgi. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi mõjuvat põhjust, miks ei olnud võimalik talle dokumenti kätte toimetada registrijärgsel aadressil. Vastustaja järgis dokumendi kättetoimetamisel

-is toodud nõudeid ning hea halduse tava. Vastustaja tegi omalt poolt kõik, et viivistasu otsuse kolmas eksemplar kaebuse esitajale kätte toimetada. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et vaie on tagastatud kooskõlas

§ 143

lg 1 p-ga 3, puudusid alused vaide tähtaja ennistamiseks ning seega puudub alus Tallinna Transpordiameti 09.04.2012 käskkirja nr 355 tühistamiseks. 19.3. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Transpordiamet ei ole kaebajale kahju tekitanud, kuivõrd viivistasu otsus on määratud seaduslikult, Tallinna Transpordiamet on viivistasu otsuse kolmanda eksemplari kättetoimetamisel lähtunud

nõuetest ning vaide tagastamine 09.04.2012 käskkirjaga nr 355 on kooskõlas

§ 143lg 1 p-ga 3.

LS § 189 lg 3 sätestab, et viivistasu tähtpäevaks maksmata jätmise korral võib kohalik omavalitsus esitada viivistasu nõude koheseks sundtäitmiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras. LS § 188 lg-st 9 tuleneb, et viivistasu maksmise tähtaeg ei tohi olla lühem kui 14 päeva mootorsõiduki või selle haagise omanikule või kasutajale viivistasu otsuse kättetoimetamisest arvates. Antud juhul loeti viivistasu otsuse kolmas eksemplar kättetoimetatuks 02.02.2012, mis tähendab, et viivistasu maksmise tähtaeg oli 16.02.

1. Kuivõrd viivistasu ei tasutud tähtaegselt ning kaebaja ei esitanud võõrandamislepingut ega vastuväiteid enne 30.03.2012 hoolimata nõuetekohasest teavitamisest, oli Tallinna Transpordiametil õigus edastada viivistasu otsuse kolmas eksemplar kohtutäiturile sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Eelnevast tulenevalt ei olnud Tallinna Transpordiameti tegevus seoses viivistasu otsuse kolmanda eksemplari sundtäitmiseks edastamisega õigusvastane ning Tallinna Transpordiamet ei ole oma tegevusega menetlusosalisele kahju tekitanud. Kaebuse esitaja ei ole täitnud omapoolset kohustust taotleda Maanteeametilt õigeaegselt sõiduki andmete muutmist, mistõttu kahju menetlusosalisele viivistasu otsuse ja täitemenetluse kulude näol on tekkinud kaebuse esitaja ning 06.12.2012 võõrandamislepingu alusel sõiduki omandanud R. K. tegevusest tulenevalt.
2. Vastustaja AS Ühisteenused nõustub Tallinna Transpordiameti poolt kohtule esitatud seisukohaga T.K.i kaebuse osas ning leiab, et Tallinna Transpordiameti poolt kohtule esitatud seisukohas toodud põhjenduste kohaselt puudub alus kaebuse rahuldamiseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab ja selgitab oma lahendit järgnevalt: 21.
4. Kaebuse esitaja on esiteks palunud tühistada 16.12.2011 VTO nr 0053013687 põhjusel, et VTO tegemise hetkel ei olnud kaebuse esitaja enam sõiduki omanik. 8 21.1.
5. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 6.12.2011 on sõlmitud T.K.i ja R. K. vahel sõiduki Volkswagen Golf reg märk xxxxxx ostumüügileping, millega T.K. võõrandab nimetatud sõiduki R. K.le. Lepingu p 4 kohaselt läheb omandiõigus müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist (vt tl 10). Nii kaebaja kui ka vastustajad on nõustunud seisukohaga, et lähtudes asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1, mille kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale, on Volkswagen Golf reg märk xxxxxx omandiõigus läinud üle R. K.le 6.12.
6. Seejuures leiavad vastustajad õigesti, et kuna neil puudub ülevaade sõidukite võõrandamistehingutest, mis ei ole liiklusregistrisse kantud, siis on neil õigus lähtuda informatiivsest liiklusregistrist, kuni isik ei tõenda üheselt, et ei olnud viivistasu otsuse määramise hetkel enam sõiduki omanik. Käesoleval juhul aga ongi kaebuse esitaja pöördunud peale VTO-st teadasaamist vaidega Tallinna Transpordiameti poole esitades vaideotsusest nähtuvalt ka Volkswagen Golf reg märk xxx xxx müügilepingu koopia. Sellega on kaebuse esitaja tõendanud, et ta ei olnud viivistasu otsuse määramise hetkel enam sõiduki omanik. Järelikult on Tallinna Transpordiamet eksinud enda poolt esitatud seisukoha vastu, et liiklusregistrist nähtuvatele andmetele saab tugineda üksnes seni kuni ei ole tõendatud nende ebaõigsust. Seejuures ei ole kohtu arvates oluline, kas need andmed esitati vastustaja arvates vaidemenetluse tähtaja jooksul või selle möödumisel. Nimelt on vastustaja märkinud, et maksuhaldur ei välista võimalust, et kui kaebaja oleks sõiduki müügilepingu esitanud vaide esitamise tähtaja jooksul, oleks olnud võimalik viivistasu otsuse määramine sõiduki tegelikule omanikule. Kohtule jääb arusaamatuks, mis takistas vastustajat menetlust uuendamast seoses uute asjaolude ilmnemisega. 21.1.
7. Riigikohus on oma 21.02.2011 kohtuotsuses nr 3-3-1-80-10 leidnud, et haldusorgan on kohustatud menetlema isiku nõuetekohast taotlust menetluse uuendamiseks või nõuet koormava haldusakti tühistamiseks. Haldusorgan peab tuvastama, kas esinevad asjaolud, mille tõttu on menetluse uuendamine kohustuslik HMS § 44 lg 1 või asjassepuutuva eriseaduse normide kohaselt. Menetluse uuendamine ei ole välistatud ka siis, kui see ei ole õigusnormist tulenevalt kohustuslik, kuid menetlust ei tohi uuendada kergekäeliselt. Säärases olukorras peab haldusorgan hindama menetluse uuendamise vajadust kaalutlusreeglite kohaselt. Kui haldusorgan on kindlaks teinud HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, siis ta peab menetluse uuendama, kuid see ei tähenda, et vastav haldusakt tuleb tingimata tühistada või muuta. Isiku taotluse menetluse uuendamiseks võib jätta rahuldamata üksnes juhul, kui HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu ei ole tõendatud ega usutavalt põhjendatud või kui see asjaolu on haldusorgani poolt ümber lükatud. Menetluse uuendamisest keeldumine vormistatakse haldusaktiga. Seoses HMS § 44 lg 1 p-ga 1 on oluline, et menetluse uuendamise nõudmiseks annab aluse vaid sellise asjaolu muutumine, mis oli asjassepuutuv esialgse haldusakti andmisel. Muudatus peab võimaldama teha isiku jaoks soodsamat otsust. Menetluse uuendamise nõue ei eelda, et esialgne haldusakt tuleks uute asjaolude valguses lugeda õigusvastaseks. Menetluse uuendamist on Riigikohus selgitanud ka 10.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04 sedastades, et HMS § 68 lg-t 1 ja § 44 lg-t 1 nende koostoimes tuleb mõista selliselt, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama. Kuna vastustajale oli käesoleval juhul esitatud VTO kehtetuks tunnistamise taotlus koos Volkswagen Golf reg märk xxx xxx müügilepingu koopiaga, mille õigsust vastustaja ei ole seadnud 9 kahtluse alla, siis järelikult esines HMS § 44 lg 1 p1 sätestatud uus asjaolu ning vastustaja oleks pidanud asja menetluse uuendama ning tegema uue otsustuse. Järelikult ei ole põhjendatud vastustaja väited sellest, et VTO on õiguspärane ning tühistamisele ei kuulu, kuna vastustaja ei ole täitnud oma kohustust asja menetlust uuendada ning kontrollida uue asjaolu ilmnemist lähtudes kaalutlusreeglitest ning teinud sisulist otsustust. 21.1.
8. Vastustaja on viidanud Majandus- ja kommunikatsiooniministri
9. märtsi 2011 määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ (Kord) § 7 lg 1, lg 5, lg 8 ning märkinud, et antud juhul tegi sõiduki registrijärgne omanik vastavasisulise taotluse andemete muutmiseks Maanteeametile väidetavalt 05.01.2012, rikkudes seeläbi kohustust taotleda sõiduki registriandmete muutmist viie tööpäeva jooksul. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebuse esitaja on ise tinginud olukorra, kus liiklusregistril ning seeläbi ka maksuhalduril puudusid andmed sõiduki omandanud isiku kohta, kuid see ei ole veel iseenesest aluseks menetluse uuendamata jätmisele ning ei välista VTO tühistamist. Küll aga tuleb sellise kaebaja tegevusega arvestada kahju nõude lahendamisel. LS § 188 lg 2 tuleneb üheselt, et viivistasu maksja on mootorsõiduki või selle haagise omanik. Kui liiklusregistrisse on kantud mootorsõiduki või selle haagise vastutav kasutaja, on viivistasu maksja vastutav kasutaja. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Lähtudes kõigest eeltoodust ning arvestades asjaolu, et vaidlustatud viivistasu otsuse tegemise ajal so 16.12.2011 ei olnud Volkswagen Golf reg märk xxx xxx omanikuks kaebaja, kellele on viivistasu määratud, leiab kohus, et AS Ühisteenused poolt 16.12.2011 koostatud VTO nr 0053013687 tuleb tühistada. 21.
10. Kaebuse esitaja on teiseks palunud tühistada Tallinna Transpordiameti 9.04.2012 käskkirja nr 355, kuna antud juhul oleks pidanud haldusorgan vaidetähtaja ennistama, sest kaebajal puudus enne kohtutäituri poolt saadetud dokumente igasugune teave, et kaebaja nimele on tehtud VTO. Samuti ei olnud õiguspärane avaldada VTO resolutiivosa Ametlikes Teadaannetes. Vastustaja vaidles kaebuse esitajale vastu märkides, et kuna Ametlikes Teadannetes VTO resolutiivosa avaldamine oli õiguspärane ning vaide esitamise tähtaeg oli möödunud (

§ 138lg 1), siis oli vaide tagastamine õiguspärane.

Täiendavalt märkis vastustaja, et viivistasu otsuse kolmanda eksemplari mitmekordne allkirja vastu posti teel menetlusosalisele kättetoimetamine ei ole ökonoomne ega otstarbekas. 21.2.

1. LS § 188 lg 3 sätestab, et viivistasu otsus koostatakse kolmes eksemplaris, millest üks eksemplar jääb parkimisjärelevalvet teostavale ametiisikule, teine antakse mootorsõiduki juhile või selle haagise kasutajale või kinnitatakse mootorsõiduki ja selle haagise külge nähtavale kohale ilmastikukindlas ümbrises ning kolmas toimetatakse viie päeva jooksul mootorsõiduki ja selle haagise omanikule või kasutajale elektronposti aadressile, mille on käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isik teatanud liiklusregistrile, liikluskindlustuse registrile või rahvastikuregistrile. Kui viivistasu adressaat ei kinnita elektrooniliselt edastatud viivistasu kättesaamist viie päeva jooksul saatmisest arvates või ei ole teada tema elektronposti aadress, kohaldatakse viivistasu otsuse kättetoimetamisele maksukorralduse seaduse
2. peatükis sätestatut pärast seda, kui viivistasu ei ole laekunud mootorsõiduki juhile või selle haagise kasutajale esitatud või mootorsõiduki või selle haagise külge kinnitatud viivistasu otsuses märgitud tähtajaks.

§ 52

lg 1 sätestab, et dokumendid, sealhulgas haldusaktid, kutsed ja teated antakse kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises väljaandes. Maksuhaldur võib valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud 10 kohustuslikku kättetoimetamisviisi. Käesoleval juhul on viivistasu otsust püütud kaebuse esitajale kätte toimetada esiteks posti teel.

§ 54

lg 1 kohaselt Eestis elavale füüsilisele isikule toimetatakse dokument posti teel kätte rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil või isiku poolt maksuhaldurile teatatud aadressil. Kui füüsiline isik ei ole oma aadressi muutumisest teatanud, on maksuhalduril õigus saata dokument viimasel talle teadaoleval aadressil. Rahvastikuregistri andmetel on T.K. rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress olnud alates 2000 aastast xxxxxxxxx (tl 92). Vastustaja vastusest ja sellele lisatud väljastusteatest nähtub, et T.K.ile adresseeritud VTO nr 0053013687 kolmandat eksemplari on üritatud allkirja vastu kätte toimetada T.K.i rahvastikuregistri järgsel aadressil, kuid kättetoimetamine on ebaõnnestunud. Vastav väljastusteade saadetise numbriga RR 20 392 453 5 EE kannab postitemplit 2.01.2012 (vt tl 49 pöördel). Eeltoodut kinnitab ka AS-i Eesti Post track&trace süsteemist saadetise nr RR 20 392 453 5 EE liikumise kontroll (tl 93), millelt nähtub, et teade on hoiule jäetud ja teade on kaebajale hoiule jätmise kohta väljastatud 3.01.2012, kuna saaja ei olnud kättesaadav. Seejuures on üldteada, et saadetise allkirja vastu kättetoimetamise ebaõnnestumisel toob postitöötaja tähtsaadetise tagasi postiasutusse, kus vormistatakse selle hoiustamine ja teade hoiustamise kohta viiakse adressaadi postkasti üldjuhul järgmisel päeval. Ka ei ole T.K. käinud viivistasu otsuse kolmandal eksemplaril postiasutuses järgi hoiutähtaja jooksul, mistõttu on see tagastatud Tallinna Transpordiametile 20.01.2012 (tl 93). Riigikohtu halduskolleegiumi 19.12.2007 kohtumääruses nr 3-3-1-75-07 on punktis 15 leitud, et kuigi HMS § 26 lg 3 sõnastusest ei tulene otseselt erisusi füüsilistele ja juriidilistele isikutele dokumentide kättetoimetatuks lugemise kohta, on juriidilisel isikul kohustus korraldada oma registrijärgsel aadressil posti pidev vastuvõtmine selleks pädeva isiku poolt. Sama ulatuslik kohustus ei saa aga kehtida füüsilise isiku suhtes. Kui puuduvad tõendid selle kohta, et füüsilisest isikust menetlusosaline on postkasti jäetud väljastusteate kätte saanud, siis ei ole ka alust lugeda, et haldusakti sisu on adressaadile teatavaks tehtud. Füüsiliste isikute puhul ei ole postitöötaja poolt kaebaja postkasti tähitud kirja saabumise kohta teate jätmine võrdsustatav haldusorgani poolt haldusakti teatavakstegemisega. Lähtudes eeltoodud seisukohast on maksuhaldur jõudnud õigele järeldusele, et vastava teate VTO kolmanda eksemplari kohta kaebaja postkasti jätmisega ei ole kaebajale VTO kolmandat eksemplari kätte toimetatud. Haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (vt Riigikohtu 06.06.2007 otsus nr 3-3-1-25-07 ja 20.06.2003 otsus nr 3-3-1-49-03). Arvestades eeltoodut ja lähtudes

§ 55

on seejärel Tallinna Transpordiamet avaldanud vaidlusaluse VTO resolutiivosa Ametlikes Teadannetes 23.01.2012 (tl 94). 21.2.2.

§ 55

sätestab, et kui menetlusosalise aadressi kohta puuduvad andmed või kui menetlusosaline ei ela või ei asu registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht või tegevuskoht ei ole teada ning dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada, võib maksuhaldur dokumendi resolutiivosa avaldada ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Dokumendi resolutiivosa loetakse kättetoimetatuks kümne päeva möödumisel selle avaldamisest. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei olnud täidetud

§ 55sätestatud eeldused.

Nimetatud sätte kohaldamise esimeseks eelduseks on füüsilise isiku puhul isiku aadressi kohta andmete puudumine või isiku mitte elamine vastaval aadressil. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja rahvastikuregistrijärgne aadress xxxxxxx oli Tallinna Transpordiametile teada. Ka ei ole Tallinna Transpordiamet vastu vaielnud sellele, et kaebaja vastaval aadressil püsivalt elab. Teiseks

§ 55kohaldamise eelduseks on dokumenti ei ole võimalik muul viisil kätte toimetada.

Tallinna Transpordiamet on teinud ühe katse toimetada VTO nr 0053013687 kolmandat eksemplari allkirja vastu kätte toimetada T.K.i rahvastikuregistri järgsel aadressil, kuid ebaõnnestunult.

§ 53

11 lg 3 teise lause kohaselt loetakse dokument kättetoimetatuks ka juhul, kui see on allkirja vastu kätte antud menetlusosalisega koos elavale vähemalt 10-aastasele perekonnaliikmele. Kaebuse esitaja väite kohaselt oleks saanud VTO kätte toimetada ka tema haigele abikaasale M. K.le, kes viibib pidevalt kodus. Tallinna Transpordiamet seda võimalust kasutanud ei ole. Kohus nõustub siinkohal kaebaja poolt viidatud Riigikohtu seisukohaga lahendis nr 3-3-1-57-02, et arvestades õigusriigis kehtivate haldusmenetluse üldpõhimõtetega, tuleb haldusakt teha menetlusosalisele teatavaks või talle kätte toimetada isiklikult, ning et ajalehes teate avaldamist võib haldusakti teatavaks tegemiseks lugeda vaid erijuhtudel, mil isiklik teavitamine on praktiliselt võimatu või seotud ülemääraste kulutustega. Kohus märgib siinkohal eraldi ära asjaolu, et dokumendi esimene edastamise katse tehti 2.01.2012 ehk uuele aastale järgneval päeval. Kohus on seisukohal, et tavapärase hoolikuse ülesnäitamisel oleks haldusorgan võinud ja pidanud arvestama, et nimetatud kuupäeval võivad tulenevalt eelnevale päevale langevast riigipühast ja üldisest tavast tähistada uue aasta saabumist, inimesed olla väljaspool oma tavalist elukohta. Seetõttu ei pea kohus õigustatuks haldusorgani tuginemist võimalikule väitele, et kaebaja ei ela nimetatud aadressil või et teistkordne teavitamine oleks olnud eelduslikult edutu ja seetõttu sisuliselt võimatu. Käesoleval juhul oleks Tallinna Transpordiametil tulnud teha vähemalt teine katse haldusakti kättetoimetamiseks. See ei oleks olnud ka ülemäära kulukas ega aeganõudev. Asjaolu, et maksuhaldurile on antud võimalus lähtudes

§ 52

lg 1 valida kättetoimetamisviiside vahel ei anna maksuhaldurile automaatselt võimalust kasutada

§ 55sätestatud kättetoimetamise viisi.

Viidatud sättes ettenähtud kättetoimetamise viisi kasutamine on kaalutlusotsus, mis peab olema põhjendatud ja millisel juhul peavad olema muuhulgas täidetud

§ 55endas sätestatud nõuded.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Tallinna Transpordiameti toiming VTO nr 0053013687 resolutiivosa avaldamisel ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded oli õigusvastane. Kuna VTO nr 0053013687 resolutiivosa avaldamine ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded oli õigusvastane ja VTO-d nr 0053013687 ei olnud kaebuse esitajale kätte toimetatud, siis ei olnud ka vaide esitamise tähtaeg saabunud. Järelikult ei ole Tallinna Transpordiameti 9.04.2012 käskkiri nr 355, millega kaebaja 30.03.2012 vaie tagastati kaebetähtaja rikkumise tõttu õiguspärane ning tuleb tühistada. 21.

1. Kolmandaks palub kaebuse esitaja hüvitada Tallinna Transpordiametil kaebuse esitajale avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju kokku summas 69,41 eurot, mis koosneb kohtutäituri tasust summas 37,76 eurot, täitemenetluse läbiviimise kuludest summas 0,65 eurot ja viivistasunõudest summas 31,00 eurot. Kaebuse esitaja leiab, et kahju tekitati talle Transpordiameti poolt seoses täitmisavalduse ja täitedokumendi esitamisega täiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Samuti Tallinna Transpordiameti poolse õigusvastase tegevusega seoses VTO resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tallinna Transpordiamet leidis, et tema tegevus seoses viivistasu otsuse kolmanda eksemplari sundtäitmiseks edastamisega ei olnud õigusvastane ning Tallinna Transpordiamet ei ole oma tegevusega menetlusosalisele kahju tekitanud. Kaebuse esitaja ei ole täitnud omapoolset kohustust taotleda Maanteeametilt õigeaegselt sõiduki andmete muutmist, mistõttu kahju menetlusosalisele viivistasu otsuse ja täitemenetluse kulude näol on tekkinud kaebuse esitaja ning 06.12.2012 võõrandamislepingu alusel sõiduki omandanud R. K. tegevusest tulenevalt. 21.3.
2. Kohus leiab, et kuna kohus tühistas VTO nr 0053013687, siis tuleb Tallinna Transpordiametil hüvitada kaebuse esitajale ka VTO-ga määratud viivistasu summas 31 eurot. 31.3.
3. LS § 188 lg 4 p kohaselt märgitakse viivistasu otsusesse muuhulgas viivistasu maksmise tähtaeg, mis LS § 188 lg 9 kohaselt ei tohi olla lühem kui 14 päeva mootorsõiduki või selle haagise omanikule või kasutajale viivistasu otsuse kättetoimetamisest arvates. Kohtutoimikus olevale VTO12 le nr 0053013687 (tl 50) ongi märgitud, et viivistasu summas 31 eurot tuleb tasuda 14 päeva jooksul mootorsõiduki omanikule või kasutajale viivistasu otsuse kättetoimetamisest arvates. LS § 189 lg 3 kohaselt võib viivistasu tähtpäevaks maksmata jätmise korral kohalik omavalitsus esitada viivistasu nõude koheseks sundtäitmiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras. Eeltoodud sätetest tulenevalt peab kohalik omavalitsus veenduma, et viivistasu otsus on mootorsõiduki omanikule või kasutajale kätte toimetatud ning kohalik omavalitsus võib esitada viivistasu nõude koheseks sundtäitmiseks kohtutäiturile vaid juhul, kui mootorsõiduki omanik või kasutaja ei ole viivistasu otsuse kättetoimetamisest arvates otsuses märgitud tähtaja jooksul viivistasu maksnud. Eeltoodud sätted annavad ka kohtutäiturile aluse eeldada, et kohalik omavalitsus esitab kohtutäiturile täitmiseks vaid kehtiva viivistasu otsuse. Käesoleval juhul puuduvad tõendid selle kohta, et kaebuse esitajale on VTO-le nr 0053013687 LS § 188 lg 3 kohaselt kätte toimetatud, mistõttu on Tallinna Transpordiameti poolt kohtutäiturile täitmisavalduse esitamine õigusvastane. 21.3.
4. RVastS § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegium on 16.03.2005 otsuses asjas nr 33-1-93-04 (p 11) ja 09.03.2010 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-94-09 (p 9) leidnud, et selles sättes on muu hulgas väljendatud ka põhjusliku seose nõue teo ja sellega tekitatud kahju vahel. RVastS § 7 lg 4 kohaselt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, lisaks riigivastutuse seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25.02.2009 kohtuotsuses nr 3-2-1-121-08 on (p 12) leitud, et tulenevalt VÕS § 127 lg-st 4 peab isik hüvitama kahju üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kolleegium osutab oma
5. septembril
6. a tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06 tehtud otsuse p-s 11 väljendatud seisukohale, et VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt tuleb teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutada testi, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. 21.3.
7. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg 1 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (edaspidi täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel. TMS § 2 lg 1 p 20 kohaselt on parkimisjärelevalve teostamisel tehtud viivistasu otsus täitedokument. Riigikohus on mitmes lahendis (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.10.2002 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02, 08.10.2004 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-104-04 ja 16.12.2004 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-152-04) käsitlenud täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi olemust ja leidnud, et kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Käesoleval juhul esitas Tallinna Transpordiamet kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi Ühisteenused AS 16.12.2011 viivistasu nõude nr 0053013687 sissenõudmiseks, mille alusel kohtutäitur Marek Laanemets alustas T.K.i suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 014/2012/654 (vt tl 27-30). 13 Seega põhjustas kaebaja suhtes täitemenetluse läbiviimise Tallinna Transpordiameti poolt kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi esitamine. Ilma Tallinna Transpordiameti nimetatud toiminguta ei oleks kohtutäituril tekkinud alust täitemenetluse läbiviimiseks ja täitemenetluse käigus kaebaja konto arestimiseks (tl 28 vara hoiusel või arveldusarvel arestimise akt). Seega on Tallinna Transpordiameti toiming põhjuslikus seoses kaebuse esitajale kahju tekkimisega. 21.3.
8. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 28 lg 1 sätestab, et kohtutäituri ametitoiming on tasuline. KTS § 29 lg 1 kohaselt võib kohtutäituri tasu koosneda menetluse alustamise tasust, menetluse põhitasust ja täitetoimingu lisatasust. KTS § 30 lg 1 teise lause ja lg 2 esimese lause kohaselt tasub täitemenetluses menetluse alustamise tasu ja menetluse põhitasu võlgnik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. KTS § 32 lg 1 kohaselt menetluse alustamise tasu muutub sissenõutavaks menetluse alustamisega ning lõike 2 kohaselt rahalise nõude täitmisel muutub põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja on täitmisteate kätte saanud. Seega, kuna Tallinna Transpordiameti poolt kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi esitamine põhjustas kaebaja suhtes täitemenetluse läbiviimise, põhjustas see kaebuse esitajale kohtutäituri tasu maksmise kohustuse näol kahju. Käesoleval juhul koosneb kohtutäituri tasu täitemenetluse läbiviimise kuludest summas 0,65 eurot ja kohtutäituritasust summas 37,76 eurot so kokku 38,41 eurot. 21.3.
9. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Seega tuleb järgnevalt kontrollida, kas kaebuse esitajal oli kasutada kohaseid õiguskaitsevahendeid, mis oleksid kahju tekkimise ära hoidnud. RVastS § 7 lg 1 viitab RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditele. RVastS §-d 3, 4 ja 6 reguleerivad vastavalt haldusakti kehtetuks tunnistamise nõuet, halduse toimingu lõpetamise nõuet ja haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõuet. Kohus on käesolevas asjas kindlaks teinud, et kaebuse esitajale ei olnud viivistasu otsust kuni Tallinna Transpordiameti poolt kohtutäiturile täitmisavalduse esitamiseni teatavaks tehtud ja kaebuse esitaja sai alles 27.03.2012 kohtutäituri poolt saadetud täitmisteatest ja kohtutäituri tasu välja mõistmise otsusest teada, et talle on 16.12.2011 koostatud viivistasu otsus. Seega puudus kaebuse esitajal võimalus enne 27.03.2012 viivistasu tasuda või viivistasu otsust vaidlustada. Samas oli kaebuse esitajal võimalik vältida muul viisil Tallinna Transpordiameti poolt kohtutäiturile täitmisavalduse esitamist ja selle kaebajale kahju tekitamist. Nimelt juhul, kui kaebuse esitaja oleks täitnud Korra § 7 lg 1 sätestatud kohustust, mille kohaselt sõiduki registriandmete muutmist tuleb taotleda viie tööpäeva jooksul alates andmete muutumisest ning oleks, kas kasutanud samas paragrahvis lg 5 või lg 8 sätestatud võimalusi, ei oleks kaebajale kohtutäituri tasude näol ilmselgelt kahju tekkinud. Antud juhul tegi sõiduki registrijärgne omanik vastavasisulise taotluse Maanteeametile 05.01.2012, rikkudes seeläbi kohustust taotleda sõiduki registriandmete muutmist viie tööpäeva jooksul. RVastS § 13 lg 1 p 4 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. 14 Kuna kaebajalt oli mõistlik oodata, et ta teeks eelpool viidatud Korras sätestatud toimingud selles sätestatud 5 tööpäevase tähtaja jooksul, siis järelikult ei teinud kaebaja ise kõike endast olenevat kahju vältimiseks ning võttis sellega endale vastava riski, et talle võib vastav kahju tekkida. Sellest tulenevalt leiab kohus, et Tallinna Transpordiametilt väljamõistetavat kahju hüvitist tuleb vähendada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleva asjaga seotud asjaolusid arvestades on õigustatud lahendus, mille kohaselt kuulub kaebus kahju hüvitamise nõudes rahuldamisele osaliselt ja vastustajalt kuulub kaebuse esitaja kasuks väljamõistmisele 31,00 eurot, mis koosneb viivistasu otsusega kaebajalt väljamõistetud summast. Tulenevalt kaebaja enda käitumisest ja auto omaniku vahetuse õigeaegselt registreerimata jätmisest tuleb täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri põhitasu kokku summas 38,41 eurot jätta kaebaja kanda, kuna kaebaja oma tegevusetusega aitas kaasa kahju tekkimisele. 21.
10. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse esitaja on kandnud nähtuvalt kohtutoimikust menetluskulusid riigilõivuna 15,97 eurot (tl 11) ja 31,94 eurot (tl 33). Kuna käesolevas asjas rahuldas kohus kaebuse kahes nõudes täielikult ning ühes nõudes osaliselt, mõistab kohus, arvestades ka vastustajate rolli otsuste menetlemisel ja selle seost tühistamise põhjustega, vastustajalt Tallinna Transpordiamet T.K.i kasuks välja menetluskulud (15,97+15,97 + 7) 38,94 eurot. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 15