Obsah (11)

§ 59§ 56§ 64§ 11§ 61§ 45§ 46§ 10§ 60§ 62§ 67

3-10-2158 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 23. oktoober 2012. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2158 Haldusasi OÜ Ros

) §-le 56, mis sätestab kaasaaitamiskohustuse. Seega soovib maksuhaldur sundida osaühingut teabe andmisele ja dokumentide esitamisele. Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) praktika kohaselt ei ole konventsiooni rikkumise tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaalmenetluses kasutati või mitte (vt kohtuasi Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa, EIK kohtuasi nr 34620/97, ECHR 2000-XII, p-d 43-46) ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati (vt kohtuasi Funke vs. Prantsusmaa, EIK otsus 25.02.1993.a., Series 256-A,p-d 39-40).

§ 59lg 1 kohaselt on tõendiks maksumenetluses maksukohustuslaselt saadud teave.

Riigikohus on 01.06.

1. a kohtuotsuses asjas nr 3-1-1-39-05, p-s 14 selgitanud: õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom -kas see viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte. Riigikohtu 20.03.
2. a otsuses asjas nr 3-1-1-25-02 p-s 13 on asutud seisukohale, et isiku keeldumine vastata küsimustele ja esitada teavet peaks olema põhimõtteliselt kontrollitav ning seda tuleb teostada iga konkreetse küsimuse ja teabe-elemendi osas. Analoogilist seisukohta on Riigikohus korranud 14.11.
3. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-
4. 20.03.
5. a otsuse p 11 3 kohaselt tuleb Riigikohtu arvates jagada menetlus etappideks ning igas etapis võib vaikimisprivileegi sisu ja ulatus olla erinevalt hinnatav.

§ 56lg 1 sätestab maksukohustuslase kaasaitamiskohustuse.

Seadus ei sätesta kaasaaitamiskohustuse rakendusala ulatust ega piire.

§ 64

lg 1 p-d 5 ja 6 sätestavad vaikimisõiguse järgnevas sõnastuses: teabe andmisest ja tõendite esitamisest on õigus keelduda 5) maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega; 6) isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Vaide esitaja palus käsitleda R.P.t vaidemenetluses kolmanda isikuna haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 11 lg 1 p 3 tähenduses, sest maksuhalduri soovitav informatsioon võib ennekõike ja reaalselt anda alust R.P. tegevuse hindamiseks. Isik, kes soovib tugineda

§ 64

lg 1 p-le 6, saab seda teha ainult nendes küsimustes, millele vastamine võiks tema arvates kaasa tuua tema või tema lähedaste süüditunnistamise. Teistele küsimustele vastamise kohustusest aga

§ 64

lg 1 ei vabasta isikut isegi siis, kui tema suhtes toimub nt paralleelne kriminaalmenetlus. Seega peab isik alati ilmuma menetleja kutsel ning alles menetlustoimingu käigus saab ta otsustada, millistele küsimustele vastata ja millistele mitte vastata. EIK praktika kohaselt ei ole Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) rikkumise – st kaebaja põhiõiguste rikkumise - tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaalmenetluses üldse kasutati või mitte (vt kohtuasi nr 34620/97, ECHR 2000-XII, p-d 43-46, Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa) ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati EIK kohtuasi Funke vs. Prantsusmaa, EIK otsus 25.02.

1. a, Series 256-A,p-d 39-
2. Kohtuasja Shannon vs. Ühendkuningriik (EIK kohtuotsus 04.10.
3. a, avaldus nr 6563/03) pdes 38 – 41 toimub EIK praktika edasiarendus võrreldes kohtuasjaga Saunders vs. Ühendkuningriik (EIK kohtuotsus 17.12.
4. a, Reports of Judgments and Decisions 1997VII). Kui Saunders’i kohtulahendis asus EIK seisukohale, et ainuüksi finantsinspektorilt küsimuste saamine ja nendele vastamine olukorras, kus isik ei saa välistada enda suhtes kriminaalmenetluse algatamist, tõstatab küsimuse Konventsiooni artikli 6 lg-te 1 ja 2 riivest (vt kohtuotsuse p 100, kus EIK siiski riivet ei tuvastanud), siis Shannon’i kohtulahendis on toimunud kohtupraktika edasiarendus ning EIK on expressis verbis asunud seisukohale, et selline küsimus mitte ainult ei tõusetu, vaid tegemist on ka põhiõiguste riivega. EIK leiab, et olukorras, kus isik ei saa välistada enda suhtes süüteomenetluse algatamist, kaasaaitamiskohustust ei eksisteeri. Riigikohus aga leidis kuni viimase ajani, et kaasaaitamiskohustus eksisteerib ning selle mittetäitmist tuleb iga küsimuse osas põhjendada. Tegemist oli vastuoluga Eesti kõrgema kohtu ning EIK õiguskäsitluse vahel, mis tuleb allakirjutanu arvates lahendada. See eeldas

eelnevalt osundatud normide põhiseaduspärasuse kontrolli. Osaühingu juhatuse liige R.P. viitas sellele vastuolule Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile käesolevas aasta alguses esitatud individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve taotluses. Riigikohus on 10.06.

1. a määrusega asjas nr 3-4-1-3-10 selle vastuolu põhimõtteliselt lahendanud ning muutnud oma õiguskäsitlust, viies selle vastavusse EIK suunistega. Osundatud 10.06.
2. a kohtumääruse p-s 16 kordab Riigikohus kõigepealt MTA kohustusi maksukohustuslase õiguste tagamisel: PS §-s 14 sätestatud õiguste ja vabaduste tagamise kohustus laieneb ka Maksu- ja Tolliametile, mis on osa täidesaatvast võimust. Maksuja Tolliamet on vaidlustatud sätteid kohaldades kohustatud arvestama ka PS § 22 lg-ga
3. Riigikohtu muutunud õiguskäsitlus avaneb 10.06.
4. a kohtumääruse p-s 18: Käesolevas asjas on aga ilmne, et R.P.l on võimalik konkreetses maksumenetluses mõista, millal tema 4 suhtes

§-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustust kohaldatakse. Samuti on tal võimalik mõista, millal tal on põhimõtteliselt võimalik tugineda

§-s 64 sätestatud õigusele keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest. Sellega annab Riigikohus suunise R.P.le selles (mis on kindlasti ülekantav ka teistele maksukohustuslastele), et temal on igas konkreetses maksumenetluses võimalus panna maksma oma põhiõigused põhiseaduse § 22 lg 3 alusel ning maksuhalduril on kohustus mitte takistada põhiõiguste teostamist. Samas annab Riigikohus otsustuspädevuse selle üle, millal kasutada

§-s 64 sätestatud õigusi R.P.le (st ka üldisemalt menetlusalusele isikule või menetlusaluse isiku seaduslikule esindajale). Riigikohus on loobunud nõudest, et isikul on kohustus eraldi põhjendada iga küsimuse või teabeelemendi osas, miks sellele küsimusele vastamine või teabe esitamine võiks tuua kaasa tema süüditunnistamise. Riigikohtu muutunud õiguskäsitlus tuleneb sellest, et eelnevalt osundatud Riigikohtu lahendite kohaselt pidi informatsiooni andmisest keeldumine olema põhimõtteliselt kontrollitav informatsiooni valdajast eraldiseisva institutsiooni poolt. Riigikohus ei täpsustanud nendes kohtulahendites, kas põhimõttelise kontrolli teostamise õigus oli piiratud sõltumatu õigusemõistmise funktsioonidega institutsiooni poolt või võis sellist kontrolli teostada ka täitevvõim. 10.06.2010. a kohtumääruses ei nimeta Riigikohus vajadust informatsiooni edastamisest keeldumise eraldiseisvaks põhimõtteliseks kontrolliks ning kasutab samasugust formuleeringut – põhimõtteline otsustus – puutumuses ainult informatsiooni valdaja subjektiivse otsustusega. Järelikult on Riigikohus loobunud nõudest, et informatsiooni edastamisest keeldumine peab olema põhimõtteliselt kontrollitav ning on viinud oma õiguskäsitluse kooskõlla EIK lahenditega, tulenevalt isiku menetluslikust seisundist. Lähtuvalt eeltoodust mõistab R.P., et maksuhaldur kohaldab tema suhtes kaasaaitamiskohustust ning ta mõistab ka seda, et tal on võimalik tugineda

§-le

1. R.P. osaühingu juhatuse liikmena seisukohal, et maksuhalduri nõutav teave võib kaasa tuua kas osaühingu või selle juhatuse liikme suhtes kriminaalmenetluse alustamise. Ja seda mitte niivõrd teabe iseloomu tõttu, kui just uurimisasutustele antud pädevuse tõttu hinnata ümber maksukohustuslase poolt heas usus esitatud informatsiooni, dokumente ja teavet tulenevalt nende hinnangust majandustehingute sisule. Seetõttu selgitas osaühing maksuhaldurile, et ta ei esita soovitud teavet niikaua, kuni maksuhaldur ei välista sellise teabe potentsiaalset kasutamist osaühingu või juhatuse liikme vastu kriminaalõigusliku sisuga menetluses. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb maksukohustuslasele või tema esindajale kogu maksumenetluse ulatuses, alates esimesest korraldusest teabe andmiseks ning ka seadusest tulenevast kohustusest teabe esitamiseks seaduses kehtestatud kujul (maksudeklaratsiooni esitamine). Menetluse jagamine etappidesse ning võimalus selle kaudu piirata dokumentide ja teabe mitteesitamise õigust – millist lähenemist võib põhimõtteliselt mõista Riigikohtu 20.03.
2. a otsuse asjas nr 3-1-1-25-02 p-st 11, on selges vastuolus hiljutise EIK Suurkoja otsusega. Kohtuasjas Gäfgen vs. Saksamaa (Suurkoja otsus 01.06.2010.a., avaldus nr 22978/05) välistatakse võimalus menetluse jagamiseks etappidesse lähtuvalt isikutele põhiõiguste tagamise kaitseala ulatusest. Vaide esitaja rõhutas, et tegemist on EIK Suurkoja otsusega – st selle seisukoha on väljendanud Euroopa absoluutselt kõrgeim kohtuinstants. Niisuguse seisukoha kehtivuses Euroopa Nõukogu liikmesriikidele ei saa seetõttu olla mingitki kahtlust. Vaide esitaja andis sellekohase viite, välistamaks võimalikku vastuväidet, et kohustus esitada teavet maksukohustuse kindlakstegemiseks on tavapärane maksumenetluse etapp, millest süüteomenetluseni võib olla veel pikk tee. Osaühing rõhutas ka seda, et maksuhalduril on seadusest tulenev kohustus kasutada alternatiivseid vahendeid isiku maksukohustuse kindlaksmääramiseks – sh tuvastamiseks kas äriühingul on majandustegevus siis, kui isik paneb maksma oma põhiõiguse. Selline kohustus tuleneb

§-st

1. Lisaks sellele on EIK järjekindlalt rõhutanud, et avaliku võimu kandjal on kohustus kaaluda ja kohaldada alternatiivseid menetlusvahendeid olukorras, kus isik kas 5 esitab oma põhiõiguste riive väite või soovib panna mingeid põhiõigusi maksma - Yuriy Yakovlev vs. Venemaa, kohtuotsus 29.04.
2. a, avaldus nr 5453/
3. Alternatiivide mittekaalumine – ja sellekohaste põhjenduste esitamine – võib kaasa tuua avaliku võimu kandja vastutuse isiku õiguste rikkumises. Antud asjas tuleb mõista, et maksuhalduri kohustust tagada isikute põhiõigusi PS § 14 alusel on Riigikohus 10.06.
4. a kohtumääruses expressis verbis rõhutanud. MTA jättis vaide rahuldamata ning väitis järgnevat: Riigikohus ei ole 10.06.
5. a määrusega muutnud oma senist õiguskäsitlust. Muutunud õiguskäsitlusest saaks kõnelda alles siis, kui vaidlus lahendatakse jõustunud kohtuotsusega ning mitte sellise määrusega, mille resolutsiooniga jäetakse isiku taotlus läbi vaatamata. Riigikohus ei ole pidanud silmas õiguspraktika ühtlustamise eesmärki. Isik saaks keelduda informatsiooni mitte-esitamisest ainult siis, kui sellise keeldumise eesmärk on eelnevalt toimepandud süüteo varjamine. Maksuhaldur viitab EIK 08.04.
6. a otsusele avalduses nr 38544/97, p-dele 45, 46 ja 56, millest maksuhaldur tuletab seisukoha, et õigus teabe andmisest keelduda ei ole absoluutne. Kuivõrd samade asjaolude pinnalt ei toimu paralleelset kriminaalmenetlust, siis ei ole osaühingul õigust keelduda informatsiooni andmisest. Vaide lahendaja ei võtnud seisukohta küsimuses, kas vastustaja on piisavalt ja põhjendatult kaalunud alternatiive soovitud informatsiooni kogumiseks. Kaebuse esitaja palub halduskohtul lähtuda kaebaja õiguskäsitlusest, mis esitati vaides MTAle. Samas peatub kaebaja ka maksuhalduri vastuväidetel vaidele, sest need vastuväited on olulised kaebaja õiguskäsitluse selgitamisel. Küsimus sellest, kas Riigikohus muutis 10.06.
7. a määrusega oma senist õiguskäsitlust PS § 22 lg 3 kaitseala määratlemisel maksumenetluses. Kaebuse esitaja peab möönma, et ilmselt ei ole vaidemenetlus siseriiklik tõhus õiguskaitsevahend. Ka maksuhaldur ise selgitab, et lõpliku selguse saab anda alles jõustunud Riigikohtu kohtuotsus. Vastustaja seisukoht selles, et ainult Riigikohtu otsus, mille resolutiivosaga lahendatakse Riigikohtule esitatud kaebus või taotlus, ei ole õige. Õiguse allikaks on Riigikohtu lahendid (vt nt kriminaalmenetluse seadustiku § 2 p 4 sõnastus), mis on erinev mõiste Riigikohtu otsusest (vt halduskohtumenetluse seadustiku §-i 73 sõnastus). Kaebaja palub halduskohtul kohaldada

§ 64

lg-t 1 vastavuses konventsiooni ja EIK praktika põhimõtetega.

§ 64

lg 1 sõnastus ei vasta EIK praktikale ja seeläbi ka Konventsiooni artikli 6 lg-te 1 ja 2 nõuetele osas, kus õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest on piiratud ainult nende küsimustega, millele vastamine tähendaks isiku või tema lähedaste süüditunnistamist õigusrikkumises. Vaikimisõiguse piirang

-s ei ole kooskõlas Konventsiooni nõuetega. Isikul peaks olema juhul, kui ta ei saa välistada samas asjas süüteomenetluse algatamist, õigus keelduda igasugusest teabe andmisest ja tõendite esitamisest. Kaebaja möönab, et isikul võib olla kohustus iseendaga seotud objektiivselt eksisteeriva informatsiooni avaldamiseks – oma nime, elu- ja töökoha jms avaldamiseks. Seetõttu palub kaebaja halduskohtul kohaldada

§ 64

lg 1 p 6 kooskõlas Konventsiooni artikli 6 lg-tega 1 ja 2 ning PS § 22 kolmanda lausega ning jätta kohaldamata piirang, kus maksukohustuslase õigus keelduda teabe andmisest ning tõendite esitamisest on piiratud ainult nende küsimustega, millele vastamine tähendaks enda või

§ 64lg 1 p-s 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

Kokkuvõtlikult, kaebaja palub halduskohtul lähtuda kaebuse lahendamisel EIK suunistest asjas Shannon vs. Ühendkuningriik. Maksuhalduri seisukoht, et isik saaks keelduda informatsiooni mitte-esitamisest ainult siis, kui sellise keeldumise eesmärk on eelnevalt toimepandud süüteo varjamine, on täielikult ümber lükatud EIK praktikaga, sest täitevvõimul puudub pädevus kontrollida ja esitada küsimusi, miks isik keeldub informatsiooni andmisest. Otsustuspädevus informatsiooni võimaliku inkrimineeriva iseloomu üle on isikul endal. Maksuhalduri tõlgenduses annaks

§ 64

lg 1 6 kasutamine kohese signaali, et isik soovib varjata süütegu, mis oleks vastava õigusnormi moonutamine PS § 11 teise lause tähenduses. Maksuhaldur viide EIK 08.04.

1. a otsusele avalduses nr 38544/97, p-dele 45, 46 ja 56.Nimetatud kohtuasjas Weh vs. Austria lahendas EIK küsimust sellest, kas sõiduki omaniku karistamine autojuhi identifitseerimata jätmise eest rikub Konventsiooni artikli 6 lg-t 1 (vaikimisprivileeg). EIK asus seisukohale, et sõiduki omaniku karistamine ei ole vastuolus Konventsiooni nõuetega. EIK selgitused on järgmised: sõiduki omanikku karistati ainult juhi identifitseerimata jätmise eest ning mitte liikluseeskirjade rikkumise eest (kohtuotsuse p 53); sõiduki omaniku suhtes ei toimunud kriminaalmenetlust Konventsiooni tähenduses ning temalt paluti limiteeritud faktilist informatsiooni, s.o juhi nimetamist (p 54); EIK hinnangul jäi side sõiduki omaniku karistamise ja tema suhtes kiiruse ületamise eest kriminaalmenetluse algatamise vahel hüpoteetiliseks (p 56); Kohtuasi ei ole seotud sellega, et sõiduki omanikult sooviti sunniviisiliselt saada informatsiooni tema suhtes kriminaalmenetluse läbiviimiseks. Kriminaalmenetlust tema suhtes ei algatatud kunagi (p-d 50 ja 51). Nendel põhjustel EIK leidis, et vaikimisõigus ei ole absoluutne ning isikul võib olla kohustus avaldada avaliku võimu esindajatele informatsiooni, mille kasutamine tema vastu kriminaalmenetluses on kauge ja hüpoteetiline võimalus (p 56). EIK ei ole mitte üheski lahendis asunud seisukohale, et vaikimisõiguse mitteabsoluutne iseloom tähendaks seda, et isikul on kohustus avaldada informatsiooni või avalikul võimul on õigustus isikut karistada informatsiooni mitteavaldamise eest olukorras, kus selle informatsiooni kasutamine isiku vastu võib olla tõenäoline. EIK on analoogilisi küsimusi käsitlenud ka kohtuasjas O’Halloran ja Francis vs. Ühendkuningriik, kohtuotsus 29.06.
2. a, avaldused nr 15809/02 ja 256254/
3. Kohtuasjade asjaolud on analoogilised Weh kaasusega, st isikuid karistati selle eest, et nad ei avaldanud politseile autojuhi andmeid, kes juhtis autot kiiruseületamise ajal (kiiruskaameraga fikseeritud). EIK ei tuvastanud Konventsiooni artikli 6 lg 1 riivet järgmistel põhjustel: politsei pädevus oli piiratud ainult informatsiooni saamisega ühele küsimusele, st kes oli sõiduki juht kiiruseületamise ajal. Suurbritannia liiklusseaduse kohaselt on sõiduki omanikul liikluseeskirjade rikkumise korral kohustus informeerida politseid sõiduki juhi isikust; juhul, kui sõiduki omanik oleks selgitanud, et talle ei ole sõiduki juhi isik teada, siis ei ole võimalik tema suhtes mingeid sanktsioone kasutada, st politsei kasutuses olevate sanktsioonide „arsenal“ oli piiratud iseloomuga; soovitud informatsiooni eesmärk ei olnud sõiduki omaniku suhtes kriminaalmenetluse algatamine või selle informatsiooni kasutamine tema vastu kriminaalmenetluses. Käesolevas asjas on halduskohtule esitatud EIK praktika, mille kohaselt olukorras, kus isiku suhtes toimub kriminaalmenetlus või selle algatamise tõenäosus on arvestatav, laieneb isikule Konventsiooni artikli 6 lg-s 1 sätestatud vaikimisõigus absoluutselt. Isikul ei ole isegi kohustust suhelda maksumenetlejaga. Seetõttu ei ole Weh vs. Austria kohtuasjas esinev selgitus, et vaikimisõigus ei ole absoluutne, ülekantav OÜ Rosneft Partners ja selle praeguste ja endiste juhatuse liikmete olukorrale. EIKi formuleering, et „vaikimisõigus ei ole absoluutne“ on piiratud olukordadega, kus isikult soovitakse saada kitsalt faktilist informatsiooni, millel puudub tõenduslik iseloom kriminaalmenetluses selle isiku vastu. Osundatud kohtulahend Shannon vs. Ühendkuningriik on oluline EIK õiguskäsitluse mõistmiseks Konventsiooni kaitseala osas ka seetõttu, et kohtuotsuse p-s 36 selgitab EIK, et tema varasemad seisukohad vaikimisõigusest – nt kohtuasjas Weh vs. Austria ei ole kohaldatavad maksuasjas, kus isiku suhtes toimub paralleelselt kriminaalmenetlus. Maksuhalduri seisukoht, et kuivõrd paralleelselt ei toimu samas asjas kriminaalmenetlust, siis ei ole osaühingul õigust keelduda informatsiooni andmisest. Käesolevas asjas ei ole küll alustatud paralleelset kriminaalmenetlust samade asjaolude uurimise eesmärgil, mis on uurimise esemeks maksumenetluses. Samas on osaühingu juhatuse liikme suhtes alustatud kriminaalmenetlust teiste asjaolude suhtes, mis on seotud tema tegevusega teistes äriühingutes 7 seoses maksuküsimustega. EIK ei ole teinud kohtulahendit analoogiliste tehioludega asjas. Küll on aga EIK kohtuasjas Serves vs. Prantsusmaa, 20.10.1997 otsuse, avaldus nr 20225/92, p-s 47 selgelt võtnud seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust „karta“ sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele. Osaühing leiab, et halduskohtul tuleks juhinduda kohtuasjast Shannon, sest paralleelselt toimuv kriminaalmenetlus on seotud maksuküsimusega. Osundatud kohtulahendi p 40 kohaselt ei ole oluline see, kas isiku suhtes paralleelselt toimunud kriminaalmenetlus jõuab kohtusse või mitte. Igal juhul on informatsiooni andmise kohustus maksuhaldurile põhiõiguste riive. Määrav on osaühingu arvates aga see, et kohtulahendi p-s 39 märgitakse võimalust informatsiooni koondamiseks kriminaalmenetluslikus tähenduses maksukohustuslase vastu siis, kui ta annab informatsiooni maksuhaldurile. Käesolevas asjas on maksuhaldur juba varasemalt teinud avalduse ühe kriminaalasja alustamiseks osaühingu juhatuse liikmete vastu. Seetõttu ei ole mitte hüpoteetiline ja kauge, vaid lähedane ja reaalne võimalus, et maksuhaldur kordab oma tegevusmustrit. Osaühingu arvates on Shannon’i kohtulahendi korrektne tõlgendus see, et selles märgitud põhimõtted laienevad maksukohustuslasele ka siis, kui tema vastu ei ole samade asjaolud pinnalt alustatud paralleelset süüteomenetlust, kuid paralleelne süüteomenetlus on samaliigilises asjas (maksuasi) ning selle algatamine on toimunud sama ametkonna taotlusel, kes nõuab maksukohustuslaselt sunniviisiliselt informatsiooni maksumenetluses. Kuid isegi kui lähtuda Serves’i kohtuasja põhimõtetest, on ikkagi isiku sundimine vastama küsimustele, mis tema arvates võivad olla süüstava iseloomuga, tema põhiõiguste riive. Seetõttu ei saa kuidagi olla õige vastustaja seisukoht, et jättes olulise teabe maksumenetluses esitamata, on maksukohustuslane kaasaaitamiskohustust rikkunud. Pannes maksma oma põhiõiguse ei saa isik samal ajal rikkuda teist õiguslikku kohustust, millel ei ole põhiõiguslikku kaitset. Kaasaaitamiskohustust ei sätesta ei põhiseadus ega konventsioon. Oluline teave, millele vastustaja viitab, ongi osaühingu arvates käesolevas asjas selline teave, mis võib olla osaühingu või selle juhatuse liikmete suhtes süüstava iseloomuga. Seetõttu palub kaebaja halduskohtul lähtuda asja lahendamisel EIK kohtulahendist asjas Serves vs. Prantsusmaa. Vastustaja seisukoha osas EIK õiguskäsitluse kohta, et väidetavalt ei ole isiku vaikimise tõlgendamine tema kahjuks Konventsiooni artikli 6 lg 1 rikkumine, märgib osaühing, et käesolevas asjas ei ole arutluse all see, kas osaühingu keeldumist informatsiooni anda kasutatakse hiljem tema kahjuks. Arutluse all on informatsiooni andmisele sundimise õiguspärasus. Küsimus sellest, kas maksuhaldur on kaalunud alternatiive soovitava teabe kogumiseks. Maksuhaldur on kohaldanud määratlemata õigusemõistet ettevõtlusega tegelemine ning kustutanud vaide esitaja käibemaksukohustuslaste registrist. Olukorras, kus ettevõtte juhatuse liige on keeldunud dokumentide esitamisest toetudes PS § 22 lg-le 3, tuleks maksuhalduril eriti hoolsalt kaaluda ja põhjendada registrist kustutamise proportsionaalsust vs. ettevõtlusvabaduse tagamine. Sellist hoolsust ei ole maksuhaldur aga üles näidanud. Riigikohus on oma praktika kaudu toonud õigusruumi hoolsusnõuete eriti olulise täitmise mõiste – vt Riigikohtu 05.05.
4. a otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p
5. Kaebuse esitaja leiab, et hoolsusnõuete täitmine maksuhalduri poolt on eriti oluline samuti siis, kui maksuhaldur kohaldab määratlemata õigusemõistet. Osundatud 05.05.
6. a kohtuasjas selgitab Riigikohus: Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub maksuhaldur täiendavaid tõendeid. Tulenevalt

§-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest peab maksuhaldur välja selgitama tegeliku olukorra ja tuvastama maksusuhtes olulised asjaolud. Antud asjas on maksuhalduril kahtlus, et osaühing ei tegele ettevõtlusega.

ei eelda, et maksuhaldur tugineb uurimiskohustuse rakendamisel maksukohustuslase koostööle. Samas ei ole maksuhaldur astunud samme tegeliku olukorra väljaselgitamiseks ning ei ole seega täitnud ei

§ 11nõudeid ega Riigikohtu juhiseid.

8 21.06.

1. a korraldusega seonduvalt Rosneft Partners OÜ kordab varem esitatud kaebuse põhjendusi, märkides täiendavalt, et osaühingu juhatuse liikme Teet Raatsini suhtes on MTA alustanud kriminaalmenetlust nr 10930000236, mille sisuks on raamatupidamise kohustuse rikkumine ning pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine. Samuti toimub osaühingu osaniku R. P. suhtes jätkuvalt kriminaalmenetlus asjas nr 1-07-
2. Seetõttu on uue, analoogilise etteheitega kriminaalmenetluse algatamine osaühingu juhatuse liikme ja osaniku suhtes või käimasolevatele kriminaalmenetlustele uute kriminaalõiguslike episoodide lisamine mitte hüpoteetiline ja kauge, vaid lähedane ja reaalne võimalus. Sunniraha kohaldamise lubatavuse osas kaebaja märgib, et maksuhaldur ei ole hetkel veel kohaldanud sunniraha, kuid on sellisele võimalusele viidanud. Rosneft Partners OÜ leiab, et osaühingu karistamine põhiõiguse maksmapaneku eest on vastuolus nii Riigikohtu sõnaselge keeluga (vt Riigikohtu 01.06.
3. a otsuse p-d 14 ja 15 asjas nr 3-1-1-39-05) kui ka EIK järjekindla praktikaga (vt otsus asjas Funke vs. Prantsusmaa). Vastustaja PMTK leiab, et vaidlustatud korraldused on õiguspärased ja piisavalt motiveeritud ning täitmiseks kohustuslikud ja kaebuse esitaja toodud seisukohad ei anna alust nende tühistamiseks. 12.05.
4. a korraldus anti seoses vajadusega kontrollida tema ettevõtlusega tegelemist Eestis. Kuna maksuhalduri andmetel on Rosneft Partners OÜ jätnud esitamata deklaratsioone, tekkis makshalduril kahtlus isiku ettevõtlusega tegelemises. PMTK kontrollib Skinest Rail AS käibemaksu ja tulumaksu arvestamise õigsust
5. a ning viidatud äriühingu raamatupidamisdokumentidest nähtub, et Rosneft Partners OÜ on väljastanud kontrollis olevale äriühingule mitmeid arveid. PMTK selgitab, et KMS (RT I 2003, 82, 554, koos hilisemate täienduste ja muudatustega) § 22 lg 31 alusel on maksuhalduril õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. Kui maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt lisatõendeid või koguda neid omal algatusel.

(RT I 2002, 26, 150, koos hilisemate täienduste ja muudatustega) § 60 lg 1 alusel on maksuhalduril õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Käesoleval juhul on maksuhalduril tekkinud kahtlus, et Rosneft Partners OÜ ei tegele Eestis ettevõtlusega. Kuna maksuhalduril on piiratud võimalused kõigi menetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, siis on vajadus ka kohustada maksukohustuslast esitama dokumendid ja selgitused, mille alusel saab teha järeldusi äriühingu ettevõtlusega tegelemise kohta. Käesolevas asjas on Rosneft Partners OÜ huvides esitada maksuhaldurile tõendid ja seisukohad, mille alusel on võimalik tuvastada ettevõtlusega tegelemine, kuna vastasel juhul peab kaebuse esitaja arvestama võimalusega, et maksuhaldur kustutab äriühingu registrist, kuna tema ettevõtlusega tegelemine Eestis ei ole tõendust leidnud. Juhul kui maksukohustuslane jätab korraldusele reageerimata, võtab ta endale teadlikult riski võimaliku käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise osas. 21.06.2010. a korraldusega seonduvalt PMTK osundab

§ 61

lg 1 ja lg 3, § 61 ning § 62 lg 1 sätetele ning märgib, et käesoleval juhul on maksuhalduril vaja teavet seoses Skinest Rail AS suhtes alustatud kontrolliga. PMTK kontrollib Skinest Rail AS käibe- ja tulumaksu arvestamise õigsust 2009. a. Äriühingu raamatupidamisdokumentidest nähtub, et Rosneft Partners OÜ on väljastanud kontrollis olevale äriühingule mitmeid arveid varuosade eest. Maksuhaldur vajab Skinest Rail AS menetluses esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks muuhulgas ka teavet soetatud kaupade päritolu kohta. Seetõttu on ka eelviidatud korraldus kaebuse esitajale väljastatud. Kuna maksuhalduril oli vajadus koguda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks tõendeid, teabe andmise ja dokumentide nõudmise korralduste 9 koostamiseks esines õiguslik alus ja korraldused vastavad vorminõuetele, siis on maksuhalduri haldusaktid õiguspärased (HMS § 54). Seega puudub alus korralduste tühistamiseks. Kaebuse esitaja ei ole kaebuses tõendanud ühegi materiaal- või menetlusõiguslikku rikkumist, mille tõttu tuleks lugeda PMTK korraldused õigusvastasteks. Seoses õigusega keelduda dokumentide esitamisest ja teabe andmisest PMTK selgitab viitega

§ 64

lg 1 p-le 6, et isiku enese mittesüüstamise privileegile tuginev dokumentide võimalik mitteesitamine peab olema suunatud üksnes kaebuse esitaja poolt eelnevalt toimepandud süüteo varjamiseks, mille ilmsiks tulek võimaldaks esitada isikule süüdistuse. Oluline on fakt, et kuigi Rosneft Partners OÜ osaniku ja juhatuse liikme suhtes on algatatud kriminaalmenetlus, ei puuduta see kriminaalasi kuidagi kaebuse esitajat – Rosneft Partners OÜd. Teise korraldusega (s.o 21.06.2010. a korraldus) on kaebuse esitajat kohustatud kui kolmandat isikut andma teavet Skinest Rail OÜ maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kohta ning esitama selle kohta maksuhalduri poolt nõutud dokumente. Seega ei saa isik tugineda enese mittesüüstamise privileegile. PMTK on seisukohal, et kaebuse esitaja on käesoleval juhul enese mittesüüstamise privileegi ebaõigesti sisustanud. Tal ei ole absoluutset õigust keelduda enese mittesüüstamise privileegi alusel igasugusest dokumentide esitamisest ja teabe andmisest, vaid oluline on ka põhjendada oma keeldumist ning keelduda vastamast saab vaid nendele küsimustele, mis teda õigusrikkumises süüdi tunnistaksid. PMTK on seisukohal, et isik võib keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda ja tema lähedasi. Seega ei saa keelduda igasuguse teabe andmisest ja teabe andmisest keeldumist nimetatud sätte alusel tuleb põhjendada. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele dokumentide esitamise nõudmisele ning seega ei välista see ka kaasaaitamiskohustust. Kaebuse esitaja poolt esitatud käsitlusega nõustumine muudaks sisutuks maksumenetluses kehtiva uurimispõhimõtte juhul, kui iga isik võiks kontrollimatult viidata

§ 64lg 1 p 6 ja maksuhaldur peaks seda tingimusteta aktsepteerima.

Seetõttu on loogiline, et oma keeldumist tuleb isikul põhjendada määral, mis võimaldab maksuhalduril kontrollida sellise keeldumise õiguspärasust. PMTK ei nõustu kaebuse esitajaga ka väites, et viidatud Riigikohtu 10.06.

1. a määrusega asjas nr 3-4-1-3-10 on muudetud enese mittesüüstamise õiguskäsitlust. Esiteks ei ole Riigikohus määruse nr 3-4-1-3-10 üheski punktis tõdenud, et teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumine on isiku suvaotsus, mis ei nõua vähimalgi määral põhjendamist. Teiseks ei ole Riigikohtu määrusega nr 3-4-1-3-10 lahendatud põhiseaduslikkuse järelevalve asja sisuliselt, vaid kohus jättis esitatud taotluse läbi vaatamata. Kaebuse esitaja tugineb oma kaebustes rohkesti mitmetele Euroopa Inimõiguste kohtu otsusele. Eriliselt rõhutab ta otsust Sanoma Uitgevers B.V vs Holland ja ka otsust Serves vs Prantsusmaa. Vastustaja peab kaebuse esitaja Sanoma Uitgevers B.V vs Holland lahendi refereeringut aga ebaõigeks ning oma sisult kohut eksitavaks, sest EIK suurkoda ei ole kaebaja poolt esitletud positsiooni võtnud. Täiendavalt rajab kaebaja oma argumendid EIK 20.10.
2. a lahendile Serves vs Prantsusmaa, mille p-s 47 on EIK kaebaja väitel võtnud selgelt seisukoha, et kui isiku suhtes ei ole veel kriminaalmenetlust algatatud, kuid tal on alust “karta” sellise menetluse alustamist tema vastu, siis on isikul õigus keelduda vastamast küsimustele. PMTK selgitab, et viidatud ei haaku käesoleva haldusasjaga, sest vaatluse all oli tunnistustest andmise keeldumise õigus kriminaalmenetluses, mitte õigus isikut kohustada haldusmenetluses teavet andma ja dokumente esitama. Vaidlus kätkes vastupidi probleemi, kas isik peab kriminaalmenetluses tunnistajana kõikidele esitatud küsimustele vastama, sealhulgas ennast süüstavatele, või on tal õigus vastamisest loobuda. Üldjoontes on kaebuse esitaja kaebus üles ehitatud nii, et kaebuse esitaja sisustab ja tsiteerib Riigikohtu kui ka EIK lahendites esitatud järeldusi tendentslikult ning endale sobivamas kontekstis. PMTK korraldused ei ole vastuolus Riigikohtu ega EIK praktikaga. 10 Olukorras, kus kaebuse esitajal eksisteeriks õigus

§ 64

lõike 1 p 1 kuni 6 alusel mistahes teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keelduda, siis ei tooks sellise õiguse olemasolu iseenesest kaasa vaidlusaluste korralduste õigusvastasust. Õigus andmete avaldamisest keelduda ei tähenda, et haldusakt muutuks seetõttu õigusvastaseks, vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine kujutab endast pelgalt õiguspärast haldusakti täitmata jätmist, mille korral ei ole haldusorganil voli rakendada haldussundi. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebustest nähtuvalt Rosneft Partners OÜ tugineb oma kaebustes enese mittesüüstamise privileegile ja leiab, et kuna äriühingul on väidetavalt põhiseaduslik õigus keelduda 12.05.2010 korraldusega ja 21.06.2010 korraldusega nõutud dokumentide esitamisest ja teabe andmisest, siis on vaidlustatud korraldused õigusvastased ja need tuleb tühistada. PMTK vaidleb kaebustele vastu, leides, et OÜ Rosneft Partners OÜ kaebused on põhjendamata ning alusetud ning tema poolt esitatud seisukohad ei anna alust vaidlustatud korralduste tühistamiseks. Korraldused on õiguspärased, motiveeritud ja kohustuslikud täitmiseks. Kohus, analüüsinud ja hinnanud poolte suulisi ja kirjalikke seisukohti, asjakohaseid õigusnorme ja vastavat kohtupraktikat ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on kokkuvõtlikult samuti seisukohal, et Rosneft Partners OÜ kaebused on alusetud ja need ei kuulu rahuldamisele. Sealjuures kohus motiveerib oma eelmärgitud seisukohta eelkõige järgnevaga.
2. Kohtu arvates on kaebuse esitaja mõlema PMTK korralduse vaidlustamisel rutanud sündmustest ette ja seetõttu on ta esitanud käesolevasse vaidlusesse mittepuutuvaid põhjendusi, sh kajastanud asjakohatut kohtupraktikat. Vastustaja on õigesti täheldanud, et kaebuse esitaja ei ole oma kaebustes tõendanud ühtegi materiaal- või menetlusõiguslikku rikkumist, mille tõttu tuleks lugeda PMTK korraldused õigusvastasteks.

§ 45

alusel maksumenetluses kohaldatakse HMS-s sätestatut, kui

-s, maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt

§ 46

lg-le 1 maksuhaldur annab talle seadusega pandud ülesannete täitmiseks korraldusi, otsuseid ja muid haldusakte. Maksuhalduri haldusaktide andmisel, muutmisel ja kehtetuks tunnistamisel juhindutakse haldusmenetluse seaduses sätestatust, kui käesolevas seaduses või maksuseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lg-s 3 on toodud andmed, mida haldusakti adressaadi õigusi piiravad ja talle kohustusi panevad haldusaktid peavad sisaldama. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud HMS §-s 54: haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Tulenevalt HMS § 56 lg-test 1 ja 2 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud, haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kohus leiab, et nii 12.05.2010 korraldus kui ka 21.06.2010 korraldus vastavad nii haldusaktidele üldiselt kui ka maksuhalduri haldusaktidele esitatavatele spetsiifilistele eelosundatud sisu- ja vorminõuetele. 3.

§ 10

lg 2 p 1 kohaselt on maksuhalduri ülesandeks kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras. KMS § 2 lg 2 kohaselt on ettevõtlus isiku iseseisev majandustegevus, 11 mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemusest. Seega on maksuhalduri ülesandeks jälgida ka aruandluse esitamise kohustuse täitmist ning kontrollida käibemaksukohustuslasena registreerimise avalduses märgitud fakte ja äriühingu tegelemist ettevõtlusega KMS mõistes. 12.05.2010 korraldus ongi antud

§ 46

, § 60 lg 1 ja 2 ja § 62 lg 1 ning KMS § 22 lg 31 alusel.

§ 60

lg 1 kohaselt maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist ja kirjalikku teavet. Sama paragrahvi lg 2 järgi isiku ametiasutusse kutsumiseks annab maksuhaldur käesoleva seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava kirjaliku korralduse, kuhu on märgitud maksukohustuslase ilmumise koht ja aeg koos selgitusega, mis asjus isik välja kutsutakse. Vajaduse korral antakse kirjalik korraldus ka muudel teabe nõudmise juhtudel. Vastavalt

§ 62

lg-le 1 maksuhalduril on õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist. Tulenevalt KMS § 22 lg-st 31 maksuhalduril on õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. Kui maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur teatab maksukohustuslasele registrist kustutamise kavatsusest kirjalikult ning annab tähtaja ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks. Kui ettevõtlusega tegelemine ei ole ettenähtud tähtaja jooksul tõendatud, kustutab maksuhaldur maksukohustuslase registrist. 12.05.2010 korralduse andmist on põhistatud faktiliselt järgmiselt: PMTK kontrollib OÜ Rosneft Partners KMS § 2 lg 2 mõistes ettevõtlusega tegelemist Eestis. Maksuhalduri andmetel on OÜ Rosneft Partners jätnud esitamata

1. a novembri- ja detsembrikuu ning 2010.a jaanuari- ja märtsikuu käibedeklaratsioonid (vorm KMD) ning
2. a novembri- ja detsembrikuu ning 2010.a jaanuari-, veebruari-, märtsi- ja aprillikuu tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid (vorm TSD). Eeltoodust tulenevalt on maksuhalduril tekkinud kahtlus OÜ Rosneft Partners poolt ettevõtlusega tegelemise osas. Maksuhaldur tugineb asjas olevale teabele ja leiab, et ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud. Kuna osaühingu valduses võib olla OÜ Rosneft Partners teavet, mis aitab kindlaks teha maksumenetluses tähendust omavaid asjaolusid, peab maksuhaldur vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt kohustab maksuhaldur OÜ Rosneft Partners esitama tema valduses olevad dokumendid oma ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks. Ülaltoodut arvestades on 12.05.2010 korraldus antud selleks pädeva isiku poolt ning PMTK on korraldust piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud nii õiguslikult kui ka faktiliselt. PMTKl oli nii täielik õigus kui ka seadusest tulenev kohustus OÜ-le Rosneft Partners sellesisulist korraldust anda ning korraldus ei riku ega saagi rikkuda korralduse adressaadiks oleva äriühingu õigusi. Korraldus on antud pigem tema enda huvides: lähtudes ka

§ 56

lg-s 1 sätestatud maksukohustuslase kaasaitamiskohustusest (maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust) oli kaebajal õigus ja kohustus hajutada maksuhalduri kahtlused ning tõendada, et osaühing tegeleb Eestis ettevõtlusega, vältimaks vastasel juhul äriühingu maksukohustuslase registrist kustutamist. Antud juhul ei oma mingit tähtsust (st korralduse andmise õigust ei mõjuta), kas OÜ Rosneft Partners juhatuse liikme ja osaniku suhtes (sh R. P. ei ole enam seotud selle äriühinguga) on käimas mingid kriminaalmenetlused või mitte ja kas neil sellest tulenevalt võiks olla seaduslik alus keelduda teatud asjaolude selgitamisest ja/või dokumentide esitamisest. Need on juba korralduse täitmise küsimused. Kui OÜ Rosneft Partners oma juhatuse liikme isikus keeldub 12.05.2010 korralduse täitmisest ning jätab PMTKle nõutud teabe esitamata, mille tulemusena vastustaja kas kustutab äriühingu maksukohustuslase registrist või kohaldab näiteks sunniraha, siis on kaebajal õigus PMTK sellekohased haldusaktid ja toimingud vaidlustada motiivil, et ta ei pidanudki korraldust täitma ja andmeid 12 esitama. Nagu 21.06.2012 toimunud kohtuistungil ilmnes, ongi kaebaja vaidlustanud kohtus äriühingu maksukohustuslase registrist kustutamise, kuid niisugune kaebus on jäetud kuni Riigikohtuni rahuldamata. Seda enam on arusaamatu ja ilmselgelt alusetu OÜ Rosneft Partners juhatuse liikme mittesüüstamise privileegile tuginemine dokumentide esitamiseks antud korralduse vaidlustamisel. Et tegemist on käesolevas kohtuasjas täiesti asjassepuutumatute motiividega, siis ei pea kohus kaebaja nendele väidetele ega vastustaja vastuväidetele hinnangut andma. Samas peab kohus vajalikuks väljendada arusaamatust kaebaja positsiooni suhtes, nagu kogu teave ja dokumentatsioon äriühingu majandustegevuse (ettevõtluse) kohta võiks olla selline, mis toob äriühingu juhatuse liikmele kaasa võimalikke uusi kriminaalsüüdistusi. 4. Põhimõtteliselt kehtivad kohtu eelviidatud seisukohad ka OÜ Rosneft Partners kaebuse suhtes, mis on esitatud 21.06.2010 korralduse peale, ja seetõttu kohus kõike üle ei korda. 21.06.2010 korraldus on antud

§ 61

lg 1 ja 3 ja § 46 alusel.

§ 61

lg 1 kohaselt maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vajaduse korral võib maksuhaldur kohustada kolmandat isikut teabe andmiseks ilmuma maksuhalduri poolt määratud ajal maksuhalduri ametiruumidesse. Sama paragrahvi lg 3 järgi maksuhaldur annab kolmandalt isikult teabe nõudmiseks

§ 46

nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Korralduses on selgitatud, et PMTK kontrollib 03.12.2009 korralduse nr 12.2-3/10224-1 ja 15.06.2010 nr 12.2-3/10224-6 alusel /tl 88-89/ Skinest Rail AS (registrikood 10293440) käibemaksu ja tulumaksu arvestamise õigsust 2009 aastal. Skinest Rail AS raamatupidamise dokumentidest nähtuvalt on OÜlt Rosneft Partners väljastanud ASle Skinest Rail 2009 (korralduses nimetatud) arved varuosade eest /tl 90-102/. Skinest Rail AS poolt esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks vajab maksuhaldur teavet soetatud kaupade päritolu kohta. Skinest Rail AS maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks vajab maksuhaldur teavet kolmandalt isikult. PMTK on sealjuures osundanud

§ 11

lg-le 2, mille kohaselt maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega.

§ 61

lg 2 nõuab, et enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole. Nagu kohtule esitatud tõenditest ilmneb, on PMTK seda nõuet järginud. Järelikult on ka nimetatud korraldus antud selleks pädeva isiku poolt ning nõuetekohaselt õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud. Sellise vormiliselt ja materiaalselt õiguspärase korralduse andmine, sealjuures menetlusnorme järgides, ei riku ega saagi rikkuda adressaadi õigusi. Antud juhul on 21.06.2010 korralduses tehtud ka sunnirahahoiatus: korralduse tähtajaks täitmatajätmise korral on maksuhalduril õigus vastavalt

§ 67

lg 2 rakendada sunniraha.

§ 67

lg 1 kohaselt maksuhaldur võib käesoleva seaduse §-des 60–62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha. Järelikult on ka sunnirahahoiatuse tegemine õiguspärane. Kaebaja õigusi võib rikkuda sunnirahahoiatuse realiseerimine, kuid see ei ole taaskord käesoleva kohtuvaidluse teema. Seega väidab Rosneft Partners OÜ praeguse haldusasja kontekstis alusetult, et „osaühingu karistamine põhiõiguse maksmapaneku eest on vastuolus nii Riigikohtu sõnaselge keelu kui ka EIK järjekindla praktikaga“. 13 Täiendavalt märgib kohus, et kuivõrd OÜ Rosneft Partners ei ole antud juhul esitanud kaebust MTA 19.07.

1. a ega 02.09.
2. a vaideotsuse peale, siis kohus jätab tähelepanuta ka kogu kriitika nende vaideotsuste aadressil. Kohtul puudub vajadus analüüsida MTA seisukohti, mis on toodud nendes vaideotsustes.
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Et antud juhul jäävad Rosneft Partners OÜ kaebused rahuldamata ja PMTK ei ole omapoolset kohtukulunõuet esitanud, siis kohus vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et menetlusosaliste võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 14