KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 23. oktoober 2012, Tallinn 3-12-1580 Haldusasi S.B.i kaebus Politsei-

§-s 180 peetakse silmas juhtumeid, kui tööandjat on karistatud ebaseaduslikult töötamise võimaldamise eest ning vastav sanktsiooninorm sisaldub VMS §-s 300, ent käesoleval juhul karistati OÜ-d Chairud Eestis töötamise tingimuste rikkumise eest, mitte töötamiseks seadislikku alust mitteomavale välismaalasele töötamise võimaldamise eest. Kaebaja viitab siinkohal ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/52/EÜ artiklis 2 sisalduvale ebaseadusliku töötamise legaaldefinitsioonile ning selgitab, et töötamise tingimuste rikkumisel on hoopis teistsugune materiaalõiguslik sisu ja iseloom. Kaebaja märgib, et OÜ Chairud väärtegu ei puudutanud ebaseaduslikku töötamise lubamist, vaid töötamise tingimuste ühekordset ja mitteolulist rikkumist, mis üksnes äriühingu vea tõttu ja taotlejast sõltumatutel asjaoludel aset leidis.

1. Kaebaja leiab, et PPA on põhjendamatult püüdnud käesolevas asjas kohaldada
2. juulil 2012 jõustunud VMS redaktsiooni, kuna kohaldada tuleks taotluse esitamise ajal kehtinud seadust. Kaebaja peab asjakohatuks vaidlusaluse otsuse punktis 13 esitatud arutlust selle kohta, et kaebajale anti tähtajaline elamisluba selleks, et ta Eestis töötaks ja makse maksaks ning selgitab, et kaebaja ning OÜ Chairud on kogu varasema tähtajalise elamisloa kehtimise ajal tasunud kõik riiklikud ja kohalikud maksud, tööandja on täitnud kõik tähtajalise elamistoa taotlemise tingimused, välismaalase töötasu tagab tema toimetuleku Eestis, tööandjal ei ole maksuvõlgnevusi ja tööandjal ei ole karistusi ebaseadusliku töötamise võimaldamise eest. Viimaks selgitab kaebaja, et on OÜ Chairud on vormivea ka parandanud ning kaebajaga on sõlmitud juhatuse liikme leping. Kaebaja selgitab ka, et eelnevale vaatamata on ta täitnud äriettevõttes juhatuse liikme kohustusi ning tema töölõiguks juhatuse liikmena ongi kõik laomajanduse ja tarnijatega seotud küsimused. Kaebaja märgib, et äriühingu 2010 ja
3. aasta majandusaasta aruanded näitavad ilmekalt, kuidas ettevõte on kaebaja tööleasumisest saati arenenud ja kasvanud. VASTUSTAJA VASTUS
4. Politsei- ja Piirivalveamet peab S.B.i kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist, leides, et vaidlustatud otsus on põhjendatud ning proportsionaalne. Vastustaja selgitab, et tähtajalise elamisloa taotluses märkis S.B., et ta on Chairud OÜ juhatuse liige ning täidab ajutiselt personalijuhi ülesandeid ning seega anti talle enne
5. septembrit 2010 kehtinud VMS § 12 lg 1 p 1 alusel tähtajaline elamisluba töötamiseks Chairud OÜ juhtorgani liikmena. Järgnevalt selgitab vastustaja, et tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetluses selgus aga, et kaebaja ja Chairud vahel oli sõlmitud tööleping, mille kohaselt täidab kaebaja ettevõttes laojuhataja ülesandeid alates
6. jaanuarist
7. Vastustaja leiab, et kaebaja tööandja Chairud OÜ rikkus VMSis sätestatud välismaalase töötamise tingimusi, võimaldades S.B.il täita töölepingu alusel laojuhataja ülesandeid ajal, kui kaebajale oli antud tähtajaline elamisluba töötamiseks Chairud OÜ juhtorgani liikmena ning seetõttu on vastustajal kohustus VMS § 180 lg 1 alusel keelduda tähtajalise elamisloa pikendamisest. Vastustaja on seisukohal, et ebaseadusliku töötamisena tuleb käsitada kaebaja töötamist laojuhatajana, kuna talle oli väljastatud elamisluba töötamiseks juhtorgani liikmena, mitte laojuhatajana.
8. Vastustaja selgitab, et ei ole asja lahendamisel kohaldanud
9. juulil 2012 jõustunud norme ning vastav viide oli haldusaktis esitatud, selgitamaks ebaseadusliku töötamise võimaldamise eest määratud karistatuse definitsiooni. Vastustaja selgitab, et
10. juulil 2012 asendati selguse huvides 2 määratlus karistatus ebaseadusliku töötamise võimaldamise eest viidetega VMS §-dele 301 ja 302 ning karistusseadustiku §-le 260, ent sisuliselt ei ole normi muudetud.
11. Viimaks selgitab vastustaja, et riigil ei ole põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevat üldist kohustust respekteerida teise riigi kodanike tehtud elukohariigi valikut ning riigil on õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema sealviibimine ja riigist väljasaatmine, mistõttu ei ole välismaalasel põhiseaduslikku õigust saada või pikendada Eestis elamisluba. Vastustaja leiab, et eeltoodu tõttu ei riku vaidlusalune otsus kaebaja õigusi, kusjuures tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisega ei võeta kaebajalt võimalust uuesti taotleda tähtajalist elamisluba Eestis samal või mõnel muul teisel alusel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et S.B.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Politsei- ja Piirivalveamet ei ole eksinud õigusnormide kohaldamisel ning on piisava põhjalikkusega läbi viidud menetluses tuvastanud kõik otsustamiseks vajalikud asjaolud.
13. VMS §-s 128 sätestatakse, et tähtajalist elamisluba võib pikendada, kui elamisloa pikendamise tingimused on täidetud ega esine elamisloa pikendamisest keeldumise alust. VMS § 131 lõike 1 kohaselt kohaldatakse tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise alustena tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseid, kui VMS ei sätesta teisiti. Eelnevast tulenevalt otsustatakse tähtajalise elamisloa pikendamise küsimus materiaalõiguslikult samadel alustel nagu tähtajalise elamisloa andminegi. Kaebaja poolt tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse ajal kehtinud VMS §-s 180 sätestati, et tähtajalise elamisloa töötamiseks andmisest keeldutakse, kui [...] tööandjal on [...] karistatus ebaseadusliku töötamise võimaldamise eest [...]. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et S.B.ile oli antud elamisluba kehtivusajaga
14. juulist 2010 kuni
15. märtsini 2012 töötamiseks OÜ Chairud juhatuse liikmena ega selles, et äriregistri andmetel on S.B. OÜ Chairud juhatuse liige. Vaidlust pole ka selles, et OÜ Chairud ja S.B.i vahel oli
16. jaanuaril 2011 sõlmitud tööleping laojuhataja ülesannete täitmiseks ega selleski, et OÜ-d Chairud on karistatud väärteokorras VMS § 301 lg 2 alusel. Pooltevaheline vaidlus taandub küsimusele, kas OÜ-l Chairud oli ajal, mil PPA tegi vaidlusaluse otsuse, karistatus ebaseadusliku töötamise võimaldamise eest.
17. Leian,

§ 180redaktsioonis, mis kehtis kuni 30.

juunini 2012, hõlmas määratlus karistatus ebaseadusliku töötamise võimaldamine ka tööandja karistatust VMS § 301 lõikes 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest. VMS §-s 301 nimetatud süüteoks on tööandja poolt välismaalase Eestis töötamise tingimuste rikkumise võimaldamine, sealhulgas välismaalase poolt seadusliku alusega kindlaks määratud tingimustele mittevastava töötamise võimaldamine. Seega hõlmab VMS §-s 310 sätestatud väärteokoosseis ka juhtumit, mil tööandja võimaldab välismaalasel teha sellist tööd, mille tegemine ei ole välismaalasele antud elamisloa tingimustes ette nähtud. Sellise tegevuse näol on tegemist ebaseadusliku töötamise võimaldamisega. Kaebaja seisukoht,

§ 180

vaadeldav redaktsioon hõlmas üksnes VMS §-s 300 nimetatud väärtegu, on ekslik ning selle vastu räägib juba üksnes grammatiline tõlgendusargument. Nimelt ei kasutata VMS §-s 300 sõnastust ebaseaduslik töötamine, vaid seal sätestatakse karistus Eestis töötamiseks seaduslikku alust mitteomavale välismaalasele töötamise võimaldamise eest. Siinkohal tuleb tähele panna, et sõnastust töötamise võimaldamise eest kasutatakse nii VMS §-s 300 (seaduslikku alust mitteomavale välismaalasele töötamise võimaldamise eest) kui ka 301 (välismaalase poolt seadusliku alusega kindlaks määratud tingimustele mittevastava töötamise võimaldamise eest). Eelnimetatud väärteokoosseisude erinevus seisneb peamiselt selles,

§ 300

koosseisuliseks elemendiks on asjaolu, et isikul, 3 kellele töötamist võimaldatakse, puudub üldse seaduslik alus Eestis töötamiseks, samas kui VMS § 301 kuulub kohaldamisele juhul, kui töötajal on Eestis töötamiseks seaduslik alus olemas, ent mitte selle töö jaoks (või mitte sellistel tingimustel), mida tööandja talle võimaldanud on. Tõlgendus,

§ 180

ei hõlma VMS §-s 301 sätestatud väärtegu, oleks vastuolus ka selle normi eesmärgiga vältida välismaalaste töötamist tööandjate juures, kes välismaalaste töötamist reguleerivatest normidest kinni pidanud ei ole. Ekslik on ka kaebaja seisukoht, et vastustaja on asja lahendamisel kohaldanud VMS § 180 redaktsiooni, mis hakkas kehtima alles

1. juulil
2. Vaidlusaluse otsuse põhjendava osa punktis 14 on sõnaselgelt viidatud VMS § 180 redaktsioonile, mis kehtis kuni
3. juunini
4. Möönan, et sama otsuse põhjendava osa punkti 15 teises lõigus tehtud viide normi uuele redaktsioonile ei oleks vaidlusaluse otsuse põhjendamisel olnud vajalik ning võis kaebajas tekitada segadust küsimuses, millist normi kohaldati. Asjaolu, et sellele viitele järgneb vahetult viide VMS § 180 muutmise seaduseelnõu seletuskirjale, kinnitab aga vastustaja väidet, et see esitati otsuses pelgalt selgitamaks, et seaduses hiljem tehtud muudatus ei ole põhimõttelist laadi, vaid

§ 301sätestatud väärteokoosseis oli hõlmatud ka varasema redaktsiooniga.

On tõsi,

§ 180

muutmisest välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadusega (eelnõu 212 SE) ei saa teha järeldust, nagu oleks seadusandja VMS §-s 180 varasemas redaktsioonis pidanud karistatusena ebaseadusliku töötamise võimaldamise eest silmas üksnes karistatust VMS §-s 300 nimetatud väärteo eest. Seetõttu leian, et ei esine ühtki tõlgendusargumenti, mis lubaks asuda seisukohale, et kuni

1. juunini 2012 kehtinud VMS § 180 kohaldamine oleks välistatud olukorras, kus tööandjat on karistatud VMS § 301 lõike 2 alusel.
2. Leian, et tööandja karistatus ebaseadusliku töötamise võimaldamise eest on VMS § 180 kohaselt isikule selle tööandja juures töötamiseks tähtajalise elamisloa andmise ja pikendamise imperatiivne alus, ilma, et PPA peaks kaalutlusõiguse alusel otsustama, kas rikkumine, mille eest tööandjat karistatud on, oli oluline või ebaoluline või kas tööandja süü oli suur või väike ega seda, kui oluline oleks konkreetne töötaja, kes elamisloa saamist või pikendamist taotleb, konkreetse tööandja jaoks. Seega ei saa vastustajale käesoleval juhul ette heita kaalutlusõiguse mitteteostamist, kaalumisreeglite rikkumist või asjaosaliste põhjendatud huvide välja selgitamata jätmist.
3. Lisaks eelnevale kinnitavad asjas kogutud ja kohtule esitatud tõendid, et tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine on käesoleval juhul ka ilmselgelt sisuliselt põhjendatud. Kaebaja taotles tähtajalise elamisloa pikendamist VMS § 181 lg 1 p 8 alusel. Selle normi kohaselt võib tähtajalise elamisloa töötamiseks anda ilma Eesti Töötukassa loa nõuet ja välismaalasele makstava töötasu suuruse nõuet täitmata töötamiseks Eestis registreeritud juriidilise isiku juhtorgani liikmena juhtimis- või järelevalvefunktsiooni täitmiseks. Seega tegemist on lihtsustatud korras töötamiseks elamisloa andmise alusega. Üldreeglina on töötamiseks elamisloa saamiseks vajalik nii Eesti Töötukassa luba (VMS § 177) kui ka see, et oleks tõendatud, et töötajale makstava töötasu suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti poolt viimati avaldatud Eesti aasta keskmise palga ja koefitsiendi 1,24 korrutisega (VMS § 178). VMS § 181 lg 1 p 8 eesmärk on anda lihtsustatud korras võimalus asuda Eestisse elama isikutel, kes ise tegelevad ettevõtlusega äriühingu juhtimise ja kontrollimise kaudu. Samas VMS §-dest 177 ja 178 sätestatud nõuete eesmärk on vältida Eestisse sellise tööjõu tulemist, mille jaoks Eesti tööjõuturul tegelikult vajadust ei ole. Käesoleval juhul ei nähtu, et kaebaja oleks tegelikult OÜ-s Chairud tegelenud ettevõtluse juhtimise ja kontrollimisega. Temaga sõlmitud tööleping (tl 51 pöördel) kinnitab aga, et reaalselt tegutses kaebaja OÜ-s Chairud töötajana, täites ettevõtte juhataja kontrolli ja juhtimise all laojuhataja ametijuhendis (tl 52 pöördel) nimetatud ülesandeid. Samuti on kaebaja PPA-le selgitanud (tõlge tl 90), et tema tööülesannete hulka kuulus kaupade kohaletoimetamine veoautoga. Asjas kogutud 4 tõendid viitavad üheselt sellele, et kaebaja ning OÜ Chairud vaheline suhe on tööõigussuhte iseloomuga ning tegemist ei olnud äriühingu ja tema juhatuse liikme vahelise käsundussuhtega. Siinkohal ei oma määravat tähtsust see, kas kaebaja reaalselt täitis ka mingisuguseid olemuslikult äriühingu juhatuse liikme juhtimis- ja kontrollfunktsioonist tulenevaid ülesandeid, sest rikkumiseks, mille eest tööandjat ning kaebajat ennastki karistati, oli see, et kaebaja tegi OÜ-s Chairud tööd töötajana, mis aga ei olnud kooskõlas talle antud elamisloa tingimustega. Seetõttu ei saa mingisugust tähtsust antud juhul omada ka see, et
4. märtsil 2012 vormistati kaebaja ja OÜ Chairud vahel juhatuse liikme leping (tl 56 jj). Isegi kui eeldada, et alates selle lepingu sõlmimisest ei täitnud kaebaja enam töölepingulise iseloomuga tööülesandeid, ei muuda see olematuks tõika, et ta seda varem tegi ega tööandja karistatust talle sellise töötamise võimaldamise eest.
5. Tähelepanuväärne on seegi, et kaebaja väitel on ta OÜ Chairud juhatuse liige alates
6. aasta märtsist, samas kinnitatakse OÜ Chairud
7. aasta majandusaasta aruande osas Tegevusaruanne, et
8. aastal juhatuses on üks liige. Eelnev viitab üheselt sellele, et kaebaja tegelikult ei tegelenud mitte ettevõtte juhtimis- ja kontrollifunktsiooni täitmisega, vaid täitis ettevõttes ülesandeid töötajana ning juhatuse liikmeks oli ta valitud pigem selleks, et tal oleks võimalik lihtsustatud korras saada Eesti elamisluba. Siinkohal ei saa välistada, et kaebajale oleks samasugune luba antud ka juhul, kui ta oleks taotlenud seda töötamiseks OÜ-s Chairud töölepingu alusel, ent igal juhul eeldanuks see VMS §-ds 177 ja 178 sätestatud tingimuste täitmist.
9. Eeltoodud põhjustel tuleb S.B.i kaebus rahuldamata jätta. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 5