Obsah (5)

§ 101§ 367§ 89§ 149§ 364

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp Määruse tegemise aeg ja koht 08. november 2012.a Tartu Tsiviilasja number 2-11-55779 Tsiviilasi Vaidlu

) § 116 lg 6 kohaselt, kuna liisinguvara asukohta on muudetud võlgniku teadmata ja käendatavat summat on suurendatud. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus jättis 18.06.2012 määrusega AS DnB Nord Liising avalduse alusel nimetamata J. Valgeristi ajutise pankrotihalduri. Maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda. Kohtumääruses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue selge ja põhistamata on ka võlgniku maksejõuetus pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p 1 alusel. J. Valgerist vaidles avaldaja nõudele vastu ja olukorras, kus kus võlgnik on esitanud hulgaliselt vastuväiteid pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele, ei ole võimalik ajutist pankrotihaldurit määrata. Pankrotimenetluse algatamise staadiumis ei saa maakohus hinnata sisuliselt võlgniku vastuväidete õiguslikku ja faktilist kehtivust. Vastuväited on esitatud selliselt, et põhimõtteliselt ei saa välistada mõne vastuväite õigsust ning sellisel juhul ei oleks võlausaldaja nõue piisavalt selge. Pankrotimenetluse raames nõude paikapidavuse kontrollimist nõuete kaitsmise menetluse kaudu ei saa pidada õigeks. 2 Maakohus leidis, et võlausaldaja nõue on ebaselge, vaidlus selle üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust ja võlgniku maksejõuetust ei ole põhistatud PankrS § 14 lg 1 p 2 ja PankrS § 15 lg 3 p 1 kohaselt. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
2. AS DnB Nord Liising esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18.06.2012 määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega nimetatakse J. Valgeristi ajutine pankrotihaldur. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus leidnud, et võlausaldaja põhistab pankrotiavaldust PankrS § 10 lg 2 p-s 1 sätestatud asjaoluga, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda hoiatanud kirjalikult kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Seega ongi võlausaldaja tuginenud PankrS § 10 lg-s 2 sätestatud asjaolule ning seega ka põhistanud võlgniku maksejõuetuse. Arusaamatu on, mida või kaua peab võlausaldaja veel ootama, kui on selge, et võlgnik ei kavatsegi kohustust täita. Võlausaldaja on oma pankrotiavalduses viidanud konkreetsetele kinnisvaratehingutele võlgniku poolt, millised võivad olla võlausaldaja hinnangul tagasivõidetavad pankrotiseaduses sätestatud alustel. Lisaks on võlgnik avaldanud (seda küll tõendamata), et tema puhul on tegemist Läti Vabariigi residendiga. Kuna võlgnik ei ole kohustusi täitnud ega ka muul viisil tõendanud, et tal on piisavalt vara kohustuste katteks, on tegemist PankrS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud olukorraga, mis omakorda tõendab võlgniku maksejõuetust. Milles seisneb nõude ebaselgus, on võlausaldajale arusaamatu. Samuti on kohus üllatuslikult leidnud, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljapool pankrotimenetlust, kuigi toimunud kohtuistungil asus maakohtus vastupidisele seisukohale; 2) ei ole maakohus ühtegi võlgniku vastuväidet hinnanud, piirdutud on vaid konstateeringuga, et võlgnik on neid esitanud hulgaliselt ning ei saa välistada mõne vastuväite õigsust. Enamik võlgniku vastuväiteid on arusaamatud. Võlausaldaja on oma 20.03.2012 seisukohtadega ning lisatud tõenditega võlgniku vastuväited ümber lükanud. Maakohus ei ole võlausaldaja seisukohta ega esitatud tõendeid üldse käsitlenud. Pelgalt võlgniku poolt Harju Maakohtule hagiavalduse esitamine ei tähenda, et seal tõepoolest ka menetlus toimub. Vähemalt ei ole võlausaldajale käesoleva ajani edastatud Harju Maakohtu poolt ühtegi menetlusdokumenti, kuigi möödunud on üle 4 kuu; 3) on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-32-07 asunud seisukohale, et kehtiva pankrotiseaduse järgi ei too pankrotiavalduse aluseks oleva nõude vaidlustamiseks esitatud hagi menetlemine igal juhul kaasa võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata jätmist. PankrS § 31 lg 1 teise lause kohaldamiseks koostoimes PankrS § 15 lg 3 p-ga 1 peab kohus kontrollima võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust ka siis, kui selle nõude vaidlustamiseks on võlgnik esitanud hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse. Kui kohus leiab, et võlgniku vastuväited nõudele on põhjendatud ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, jätab ta pankroti välja kuulutamata. Seega ainuüksi asjaolu, et võlgnik vaidleb võlausaldaja nõudele vastu ei tähenda seda, et võlausaldaja nõue oleks ebaselge ja see tuleks lahendada hagimenetluses. Kohus peab kontrollima, kas võlgniku vastuväited on põhjendatud ja kas neil on ka õiguslik alus. Kui käendaja vastuväited põhilepingu või käenduslepingu tühisuse kohta on selgelt otsitud ja õigusliku aluseta, siis ei 3 tohiks jätta pankroti väljakuulutamata, eriti olukorras, kus esinevad maksejõuetuse alused või käendaja on asunud vara võõrandama. Võlgniku vara ja kohustuste väljaselgitamine on ajutise halduri ülesanne; nõuete põhjendatuse kontroll jms aga pankrotihalduri ülesanne. Seega on võimalik kõiki loetletud asjaolusid kontrollida nõuete kaitsmise käigus – vastupidine olukord on ebaproportsionaalne võlausaldaja õiguste riive. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
3. Vastustaja (võlgnik) vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Määruskaebusest ei selgu, millist menetlusnormi on maakohus kaebaja arvates rikkunud. Pankrotiavalduse põhistamiseks ei piisa üksnes asjaolust, et võlgnik ei ole täitnud oma kohustusi võlausaldaja ees ka pärast võlausaldajalt pankrotihoiatuse saamist (PankrS § 10 lg 2 p 1). Lisaks selle asjaolu põhistamisele tuleb võlausaldajal tõendada ka oma nõude olemasolu, kuid seda ei ole võlausaldaja seni teinud. Võlgniku maksejõuetuse tõendamiskoormis lasub võlausaldajal, mitte võlgnikul. Tegemist ei ole PankrS § 10 lg 2 p-s 5 sätestatud olukorraga. Võlgnik esitas 28.02.2012.a Harju Maakohtule hagiavalduse määruskaebuse esitaja vastu käenduslepingute tühisuse tuvastamiseks (tsiviilasi nr 2-12-8477). Seega tuleb vaidlus võlausaldaja nõude üle lahendada nimetatud tsiviilasja raames hagimenetluses. Käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus on lõppjärelduste osas õige, kuid põhjenduste osas tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 21 alusel arvestada ka ringkonnakohtu määruses märgitut. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata.
5. Määruskaebuse esitaja (võlausaldaja) nõue, millele on rajatud võlgniku vastu esitatud pankrotiavaldus, põhineb võlausaldaja ja võlgniku vahelistel käenduslepingutel. Käenduslepingutega kohustus võlgnik tagama põhivõlgniku (VHJ Investment OÜ) ja võlausaldaja vahelistest liisingulepingutest tulenevaid nõudeid.
6. Asja materjalidest nähtuvalt on võlgnik esitanud 28.02.2012.a Harju Maakohtule hagiavalduse määruskaebuse esitaja vastu käenduslepingute tühisuse tuvastamiseks (tsiviilasi nr 2-12-8477). Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et kehtiva pankrotiseaduse järgi ei too pankrotiavalduse aluseks oleva nõude vaidlustamiseks esitatud hagi menetlemine igal juhul kaasa võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata jätmist ning kohtul tuleb võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust kontrollida ka siis, kui selle nõude vaidlustamiseks on võlgnik esitanud hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse. Kui kohus leiab, et võlgniku vastuväited nõudele on põhjendatud ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, jätab ta pankroti välja kuulutamata.
7. Kohtule esitatud pankrotiavaldusest ei nähtu nõude arvestust, kuid võlausaldaja viitab 28.12.2010.a võlateatisele (t I kd lk 6), mille kohaselt koosneb nõue esiteks tähtajaks tasumata osamaksetest ja intressidest kokku summas 1 179 744,62 kr (75 399,42 €) ja teiseks liisingueseme jääkmaksumusest summas 3 999 120,60 kr (255 590,39 €); kokku 5 190 745,22 kr (331 749,08 €). Nimetatud nõuded põhinevad erinevatel õiguslikel alustel. Tasumata liisingumaksete ja intresside võlgnevuse tasumise nõue ei tulene otseselt lepingu ülesütlemisest, vaid niisuguse nõude saaks võlausaldaja esitada ka lepingusuhte jätkamise 4 korral (s.o liisingulepingut üles ütlemata)

§ 101

lg 1 p 1 ja § 108 alusel (rikutud kohustuse täitmise nõudmine õiguskaitsevahendina). Liisingueseme jääkmaksumuse hüvitamise nõue seevastu tuleneb liisingulepingu ülesütlemisest (

§ 367). Nimetatud nõuded muutuvad sissenõutavaks erinevatel eeldustel.

10. Võlgnik esitas muuhulgas vastuväite, mille kohaselt ei ole võlausaldaja nõue muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus leiab, et võlausaldaja ei ole oma nõude erinevaid osi eraldi käsitlenud ega toonud esile, millal muutus sissenõutavaks tasumata liisingumaksete võlgnevuse osa, millal liisingulepingu ülesütlemisest tulenev nõude osa. Seega ei nähtu kohtule esitatud materjalidest selgelt, kas ja millal on võlausaldaja nõue tervikuna muutunud sissenõutavaks. Kolleegium märgib, et liisingueseme ülesütlemisest tuleneva hüvitisnõude suuruse kindlaksmääramisel on oluline välja selgitada ka see, kas liisinguesemed on jätkuvalt liisinguandja omandis või on alust lugeda see omand lõppenuks. Õige ei ole iseenesest võlgniku seisukoht, nagu ei saaks liisinguandja (võlausaldaja) nõuda käendaja kohustuste täitmist enne liisinguesemete realiseerimist. Liisinguandja peaks aga selgelt tuginema sellele ning ka põhistama, et omandi teostamine ei ole edaspidi enam mõistlikult võimalik. 11.

§ 367

lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksega.

§ 367

lg 3 kohaselt tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, liisinguandja hüvitisnõude suuruse määramisel arvesse võtta ka liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Käesolevas asjas on nii võlausaldaja kui võlgnik viidanud asjaolule, et liisinguesemeid liisinguandjale tagastatud ei ole ning vara asub Abhaasias, kust nende kättesaamine on raskendatud või vähetõenäoline. Ringkonnakohtu arvates ei tulene sellest asjaolust siiski üheselt, nagu võiks liisinguandja jätta liisinguesemete väärtuse oma

§ 367alusel esitatava hüvitisnõude arvestamisel täiesti kõrvale.

Selleks tuleks võlausaldajal põhistada, et tema omand liisinguesemetele on lõppenud kas liisinguesemete hävimise või kaotsimineku tagajärjel, nii et omandiõiguse edasine teostamine on ilmselt välistatud. Juhul kui selgub, et liisinguandja on kaotanud võimaluse teostada liisinguesemete suhtes omandiõigust, siis ei kuulu kohaldamisele

§ 367

lg 3, mille kohaselt tuleb liisinguandja hüvitisnõude puhul arvestada ka liisingueseme väärtust, mis jääb liisinguandja omandisse ja katab osaliselt tema nõuded liisinguvõtja vastu.

1. Ringkonnakohtu arvates ei toonud asjas ebaõige lahendi tegemist kaasa asjaolu, et maakohus ei hinnanud ükshaaval kõiki võlgniku esitatud vastuväiteid võlausaldaja nõudele. Poolte väidete analüüsimise tulemusena nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et tegemist on keeruka õigusliku vaidlusega, mille lahendamine väljub PankrS § 10 ja § 15 lg 3 alusel võlausaldaja nõude põhjendatusele hinnangu andmise raamidest. Võlgnik on oma 20.01.2012.a avalduses (t I kd lk 136) teatanud käenduslepingute tingimuslikust ülesütlemisest tuginedes liisingulepingute eritingimustele, mille kohaselt on käendajal õigus taotleda käenduslepingute ennetähtaegset lõpetamist juhul, kui liisinguvõtja auditeeritud majandusaasta aruande põhjal arvutatud laenukattekordaja on vähemalt 1,3 ning liisinguvõtja omakapitali tase on vähemalt 25 % liisinguvõtja varade kogumahust. Liisinguandja ja liisinguvõtja on sõlminud võla tasumise kokkuleppe, millega võlgniku väitel muudeti ka käendaja kohustuste ulatust. Lisaks on võlgnik esitanud väite, mille kohaselt aitas liisinguandja ise kaasa kahju tekkimisele, kui andis loa viia liisitud vara poliitiliselt ebastabiilsesse piirkonda (Abhaasiasse). Kolleegium leiab, et nimetatud väidete analüüsimine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist ja neile õigusliku hinnangu andmist mahus, mis ületab 5 võlausaldaja nõude põhjendatuse kontrollimist võlgnikule ajutise pankrotihalduri määramise eeldusena. Seega jõudis maakohus menetlusosaliste väiteid kogumis hinnates õigele järeldusele, et võlausaldaja nõuet ei saa pidada PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes piisavalt selgeks ja et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et esitatud vastuväidete paikapidavus ei ole põhimõtteliselt välistatud ja vastuväidete õigsuse korral muutuks võlausaldaja nõue ebaselgeks. Vastuväidete õigsuse kontrollimine aga väljuks pankrotimenetluse raamidest, kuna pooltevahelised õigussuhted vajaksid terviklikku õiguslikku hinnangut, mis omakorda eeldaks asjaolude väljaselgitamist vastavalt hagimenetluses kehtivatele reeglitele. Menetlusfaasis, mille esemeks on võlgniku maksejõuetuse kindlakstegemine ja ajutise pankrotihalduri nimetamine, ei ole võimalik analüüsida tõendeid ja anda õiguslikke hinnanguid väidetele ja seisukohtadele sellises mahus, nagu see toimub hagimenetluse puhul.
2. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus ajutise halduri määramata jätmisel rikkunud ka PankrS § 15 lg 3 p-st 1 tuleneva diskretsiooniõiguse piire. Asja materjalidest ei nähtu, et ajutise pankrotihalduri määramata jätmisega oleks võlausaldaja huve ebamõistlikult kahjustatud. Muuhulgas ei ole võlausaldaja põhistanud asjaolu, et pankrotimenetluse jätkumisel oleksid võlausaldaja nõude rahuldamise väljavaated olnud oluliselt paremad kui hagiga kohtusse pöördumise korral.
3. Vastuseks menetlusosaliste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Seadusest ei tulene võlgniku seisukoht, nagu oleks võla tasumise kokkuleppe sõlmimisega lõppenud varasematest liisingulepingutest tulenenud kohustused. Täitmise asendamine ehk novatsioon ei too

§ 89

järgi kaasa varasema võlasuhte lõppemist, v.a juhul, kui pooled on kokku leppinud, et uue võlasuhte tekkimisel loetakse endine kohustus lõppenuks. Asjakohased ei ole võlgniku viited

§ 149lg-le 5.

Liisinguesemed kuuluvad liisingulepingu ülesütlemise korral endiselt liisinguandjale, s.o omandi üleminekut ei ole toimunud. Tegemist ei ole pandiõigusega

§ 149lg 5 tähenduses.

Liisinguandja hüvitisnõude suuruse kindlaksmääramisel saab ja tuleb liisinguesemete väärtust arvestada eeldusel, et esemed on säilinud ja liisinguandjal on jätkuvalt võimalik teostada nende suhtes omandiõigust. Õige on võlausaldaja seisukoht, mille kohaselt

§ 364

järgi läheb liisingueseme üleandmisega liisinguvõtjale üle liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ning seega peab liisingueseme hävimisega seotud negatiivseid majanduslikke tagajärgi kandma eelduslikult liisinguvõtja. Ringkonnakohus ei pea siiski võimalikuks lugeda eeltoodu alusel võlausaldaja nõuet PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses piisavalt põhjendatuks, kuna liisinguvõtja kohustuste käendajale laienemise ulatus ei ole käesolevas menetlusetapis selge. 15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 kohaselt määruskaebuse esitaja kanda. Üllar Roostoja Viivi Tomson 6 Kai Kullerkupp