KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-

§ 227

reguleerib mootorsõiduki juhi kohustusi liiklusõnnetuse sündmuskohal, kuid ei reguleeri liiklusõnnetuse kohalt lahkumise seaduslikkust. Asjakohane oli tuvastada üksnes seda, kas kostja rikkus õnnetuse toimumise ajal kehtinud liiklusseaduse (LS) § 7432, s.o kas ta põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Kohus leidis Riigikohtuga nõustudes, et hageja nõude aluseks on kostja poolt liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkumine kehtivaid õigusakte rikkudes, s.o põgenemine liiklusõnnetuse sündmuskohalt LS § 7432 mõttes. Et tugineda regressiõiguses LKindlS § 48 lg 2 p-le 7 pidanuks hageja tõendama kostja süülise põgenemise liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Kohus leidis, et kostja ei lahkunud kehtivaid õigusakte rikkudes liiklusõnnetuse toimumise kohalt. Tunnistajate ütluste ja samuti osapoolte kirjalike seletustega on tõendatud, et osapooled jõudsid pärast õnnetust kokkuleppele vastutuses, kuid lahtiseks jäi kahju suurus. Kohus eeldaks kostja süülist põgenemist olukorras, kus ta tagurdab teadlikult võõrale sõidukile parklas otsa ning seejärel lahkub autoga kiiresti märkamatult sündmuskohalt. Käesoleval juhtumil on osapooled pärast juhtumit vestelnud sündmusest ja selle ka fikseerinud, mida ei saa pidada kostjapoolseks süüliseks põgenemiseks sündmuskohalt. Kuna LKindlS § 48 lg 2 p-st 7 tuleneva nõude eeldus, kehtiva õigusakti rikkumine sündmuskohalt süülise põgenemise näol, pole täidetud, tuleb hagi jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Salva Kindlustuse AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. märtsi 2012 otsuse tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus asunud vääralt seisukohale, et liiklusõnnetuse osapooled jõudsid pärast õnnetust kokkuleppele vastutusest ning täitsid vormi „teade liiklusõnnetusest“ sündmuskohal. Seda ei kinnita ükski tõend. Hagimaterjalidele lisatud kahjujuhtumi kirjelduses on kostja ise märkinud „Kohapeal kokkulepet ei teinud“. Kannatanu on oma kahjujuhtumi kirjelduses kirjutanud „Läksin autost telefoni võtma, sel ajal istus tema (kostja) autosse ja lahkus sündmuskohalt. Ta ei öelnud mulle oma nime ega telefoni numbrit. Mina helistasin telefonile 110 ja teatasin juhtunust“. Kostja ja kannatanu seletused ning asjaolu, et kannatanu pidi kostjaga kontakteerumiseks teatama juhtunust politseisse, tõendavad, et vormi „teade liiklusõnnetusest“ ei täidetud sündmuskohal ja nõuetekohane kokkulepe vastutuse määramise kohta poolte vahel puudus. Ülaltoodust tulenevalt on kohus rikkunud TsMS § 232 lg 1, mille kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt; 2) liiklusõnnetuse toimumise hetkel kehtinud LE § 227 järgi võib sündmuskohalt politseile teatamata lahkuda üksnes järgmisel juhul: inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud; õnnetuses osalenud juhid ja kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel; on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku ja 3 sellele alla kirjutanud. Lahkarvamuse korral tuleb teatada koheselt politseile ning tegutseda politseilt saadud korralduse kohaselt. Sõidukit tohib enne politsei kohalejõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Riigikohus on asunud seisukohale (3-1-1-31-05),

§ 227nõuab üheselt kokkuleppe kirjalikku vormi. Vorminõude mittejärgimisel tuleb kohaldada Ts

ÜS § 83 lg-t 1, mille kohaselt on seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kirjaliku kokkuleppe puudumise korral on hiljem juhtidel võimalik oma seisukohta muuta ja oma süüd eitada. (…) Juhul, kui seaduse nõuetele vastav kokkulepe puudus, oleks seetõttu tulnud kohale kutsuda politsei ning kostja ei oleks tohtinud sündmuskohalt lahkuda. Juhul, kui liiklusõnnetuse osapooled ei ole käitunud ülalviidatud sättes toodud nõuete kohaselt ja liiklusõnnetuse põhjustaja lahkub sündmuskohalt ilma liiklusõnnetuse asjaolusid kirjalikult vormistamata, tekib kindlustusandjal tagasinõudeõigus LKindlS § 48 lg 2 p 7 järgi; 3) on maakohus Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-105-06 meelevaldselt tõlgendanud. Nimetatud lahend käsitles olukorda, kus liikluskahju põhjustaja ei olnud tervisliku seisundi tõttu süüvõimeline, mistõttu ta lahkus sündmuskohalt. Antud juhul oli kostja liiklusõnnetuse toimumisest teadlik ning tema süüd välistavad asjaolud puudusid. Kokkupõrke tundmisel ja liiklusõnnetuse toimumisest aru saamisel on juhi lahkumine ilma asjaolude väljaselgitamiseta käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine ning süüline tegevus. Kostja käitumises sündmuskohalt lahkumisel võis esineda ka tahtlus. Mootorsõiduki juhtimisõiguse eksami läbimisel on juht teadlik, milline käitumine on liikluseeskirjaga juhilt nõutav pärast liiklusõnnetuse toimumist. Kostja oli teadlik oma teo toimepanemisest (lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt) ja selle õigusvastasusest, kuid sellele vaatamata toimis vastupidiselt õigusnormis sätestatule; 4) on väär kohtu järeldus, mille järgi eeldab vormi „teade liiklusõnnetusest“ täitmine liiklusõnnetuse osapoolte poolt liikluskahju rahalise suuruse määramist. Kohus on vääralt tõlgendanud LE § 227 nõudeid. Nimetatud säte ei käsitle liikluskahju suurust, mistõttu on arusaamatu kohtu järeldus, et juhul, kui pooltel on vaidlus liikluskahju rahalise suuruse osas, ei ole nad kohustatud täitma vormi „teade liiklusõnnetusest“ ega kutsuma sündmuskohale politseid ning liikluskahju põhjustaja lahkumine sündmuskohalt sellisel juhul ei ole süüline; 5) esitas hageja 17.03.2010 kohtule taotluse kuulata tunnistajana üle liiklusõnnetuse osapool K.K. , kes oskaks anda ütlusi kostja käitumise kohta liiklusõnnetuse järgselt ning ka sõidukile Ford Galaxy liiklusõnnetusega tekitatud kahjustuste kohta. Kohus ei lahendanud hageja esitatud tunnistaja ülekuulamise taotlust vastavalt TsMS § 463 lg-le 1. 5. V. Tähemäe vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse jõusse ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Kostja on esitanud oma motiveeritud seisukohad asjaolude kohta, et pooled jõudsid peale õnnetust kokkuleppele vastutuse küsimuses, kuid lahtiseks jäi kahju suurus. Avariis osalenute käitumine haakub LE § 227 nõuete p-ga 2. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu 5. märtsi 2012 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis 4 nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. 7. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Vastavalt LKindlS § 48 lg 2 p-le 7 on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-105-06 p-s 9 asunud seisukohale,

§-d 225 ja 227 (nimetatud sättele on tuginenud apellant) reguleerivad mootorsõiduki juhi kohustusi liiklusõnnetuse sündmuskohal, kuid ei reguleeri liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumise seaduslikkust. Asjakohane oli tuvastada üksnes seda, kas kostja rikkus LS § 7432, s.o kas ta põgenes liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Eelviidatud lahendi p-s 11 on Riigikohus märkinud, et kuna KarS § 32 lg 1 sätestab süüpõhimõtte, siis on põgenemine LS § 7432 tähenduses süüline lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Järelikult pidi hageja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama KindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks kostja käitumises süüteokoosseisu LS § 7432 järgi, sh süüd liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumiseks. Eelmärgitust tuleneb, et kui hageja tugineb tagasinõuet kostja vastu esitades LKindlS § 48 lg 2 p-le 7, peab ta tõendama kostja poolt LS § 7432 rikkumises. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hageja pole kostja süüd liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises tõendanud. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused, mille kohaselt rikkus kostja LE § 227 nõudeid, ei ole „teade liiklusõnnetusest“ koostatud sündmuskohal ning on maakohtu poolt ebaõigesti tuginenud Riigikohtu lahendis nr 3-2-1105-06 väljendatud seisukohtadele, ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Hagiavaldusele on hageja lisanud „teate liiklusõnnetusest“ (t.l 8), millest nähtuvalt on liiklusõnnetuses osalejad jõudnud ühele meelele, et liikluskahju põhjustamise eest vastutab kostja, nimetatud teade on liiklusõnnetuse osalejate poolt allkirjastatud ühe tunni möödudes pärast liiklusõnnetuse toimumist. Apellandi väide, et nimetatud kokkulepet vastutuse määramise kohta ei saa lugeda nõuetekohaseks, on meelevaldne. LE §-s 227 märgitud kirjaliku arvamuse („teate liiklusõnnetusest“) tähendus on eelkõige see, et vältida liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhtide hilisem seisukohtade muutmine vastutusest vabanemise eesmärgil. Antud juhul selliseid asjaolusid ei esinenud. Liiklusõnnetuses osalenud teine sõidukijuht on muu hulgas märkinud, et süüdlane (kostja) tegi ettepaneku kokkuleppe saavutamiseks ja nad vaatasid koos oma sõidukid üle (t.l 4). Kostja seletusest nähtuvalt (t.l 5-6) vestles ta seoses liiklusõnnetusega teise sõidukijuhiga, kes soovis enne kokkulepet abikaasaga nõu pidada. Liiklusõnnetuses osalejate eelnimetatud seletustest järeldub, et pooled olid nõus fikseerima oma seisukoha vastutuse küsimuses ning selles, et vastutav isik liikluskahju põhjustamises on kostja. Isegi juhul, kui pooled fikseerisid oma arvamused „teates liiklusõnnetusest“ mõnevõrra hiljem, ei saa järeldada, et kostja oli hooletu ning tema käitumist saaks käsitleda liiklusõnnetuse sündmuskohalt süülise põgenemisena. Üksnes asjaolu, et teine liiklusõnnetuses osaleja pöördus vahepealsel ajal politseisse (nö „igaks juhuks“), ei tähenda seda, et kostja käitumist saaks kvalifitseerida LS § 7432 järgi. Maakohus menetles asja lihtmenetluse sätete järgi (TsMS § 405), koostades selle kohta määruse (t.l 39-40), milline on saadetud menetlusosalistele. Nimetatud määrusele hageja vastuväiteid ega taotlusi ei esitanud ning seetõttu on põhjendamatu apellandi väide, et maakohus oleks pidanud tema taotluse kohta kuulata tunnistajana üle K.K. , tegema kooskõlas TsMS § 463 lg-ga 2 eraldi määruse. Ringkonnakohus märgib, et K.K. tunnistajana üle 5 kuulamata jätmist ei ole apellant maakohtule ette heitnud ega vastavasisulist taotlust ka ringkonnakohtule esitanud. 8. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 6 Üllar Roostoja