) § 101 lg 1 p 4 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja öelda lepingu üles.
lg 2 kohaselt kui teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Nähtuvalt teatistest lepingute ülesütlemise kohta on hageja andnud täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ning kuna kostja hageja poolt antud tähtajaks kohustust ei täitnud tekkis hagejal lepingu üleütlemise õigus. 3
kohaselt liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
lõige 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
lg 1 alusel kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Õiendist vara müügi ja arvestuse kohta 19.12.2011.a (tl 45), nähtub, et liisingulepingu esemeks olnud vara jääkmaksumus on 32 553,46 eurot. Vara müügiakti nr 0185387L; 27.10.2009.a (tl 44) kohaselt on ekskavaator-laadur KOMATŠU WB 97S-5, reg.nr. 8167TA müüki antud 13.04.2009.a ja sõiduk on müüdud 27.10.2009.a OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus hinnaga 394 294, 23 krooni, mis sisaldab käibemaksu e. 21 000 eurot ilma käibemaksuta. Hinda millega sõiduk müüki anti aktis märgitud ei ole. Hageja on esitanud kostjale ja liisinguvõtjale teatised müügihinna langetamise kohta 21.05.2009.a, 19.08.2009.a, 17.09.2009.a (tl 80-86). Liisingueseme müügiprotseduuri p 4 kohaselt (tl 37) liisingueseme võõrandamiseks koostatakse vastava komisjoni otsuse alusel liisingueseme müüki suunamise akt, milles määratakse kindlaks liisingueseme müüki suunamise alghind. Sama protseduuri p 9 sätestab, et liisingueseme müügihinda alandatakse igakuiselt vastava komisjoni otsuse alusel. Hageja on kostjale teatanud, et sõiduk suunatakse müüki ning samuti on teatanud ka hinna alandamisest, kuid hageja ei ole kohtule esitanud sõiduauto müüki suunamiseks komisjoni otsuse alusel koostatud akti, samuti ei ole kohtule esitatud komisjoni otsust sõiduki hinna alandamiseks. Seega on liisinguandja poolt rikutud müügiprotseduuri p-des 4 ja 9 sätestatud korda. Liisinglepingu üldtingimuste p 7.4.1 sätestab, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa. Võlaõigusseaduse (
) § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
sätestab, et kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Üldtingimuste punkt 7.4.1 kohustab liisinguvõtjat hüvitama liisinguandja kulutuste ja sõiduki võõrandamisest saadud rahasumma vahe sõltumata sellest, kuidas võõrandamisprotsess toimub ja millise hinnaga sõiduk võõrandatakse. Seega võtab üldtingimuste p 7.4.1 kostjalt ära võimaluse tõendada hageja tegeliku kahju suurust, mistõttu on üldtingimuste p 7.4.1
ÜS § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind).
lg 3 mõtteks on arvestada
367 lõikes 1 sätestatud kulutuste määramisel liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Liisingueseme tegelikust müügihinnast on lubatud lähtuda, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast (lubatav hinnaerinevus on sel juhul 10%). Seega ei ole üldjuhul määrav liisingueseme tegelik müügihind, vaid selle väärtus ehk keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Hageja on kohtule teatanud, et liisinguese suunati algselt 13.04.2009.a müüki hinnaga 44 738,15 eurot ilma käibemaksuta (tl 76), sõiduk müüdi 21 000 euroga (käibemaksuta) 27.10.2009.a. 4 Kuna hageja poolt maakohtule esitatud liisingueseme lõplik müügihind erineb oluliselt hinnast, mille hageja ise nimetas liisingueset müüki andes ning kuna liisinguandja rikkus müügiprotseduuri reegleid, siis lasub hagejal tõendamiskoormis tõendamaks, et liisingueseme tegelik turuväärtus oli madalam sellest, millega liisinguese liisinguandjale tagastamise järgselt müüki suunati. Käesoleval juhul on hageja pelgalt väitnud, et liisingueset ei õnnestunud esialgselt müüki suunatud hinnaga müüa. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et sõiduki tegelik turuväärtus oli erinev esialgselt hinnast, mille liisinguandja nimetas. Samuti ei esitanud hageja taotlusi ega tõendeid, mille alusel oleks maakohus saanud liisingueseme tegeliku väärtust määrata teisiti, kui hageja pakutud algne müügihind 44 738,15 eurot. Kuna hageja liisingueseme tegelikku turuväärtust ei tõendanud, siis kohtu hinnangul tuleb lähtuda liisingueseme väärtuse kindlakstegemisel hinnast, mis määrati sõiduki esialgseks müügihinnaks ja mis eeldatavalt vastas sõiduki turuväärtusele sõiduki tagastamise ajal, s.o 44 738,15 eurot. Hagiavalduse kohaselt koosneb hageja nõue kostja vastu 36 048,87 eurot, mis koosneb vara jääkmaksumusest summas 32 553,46 eurot (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 1 820,87 eurot, vara tagastamise ja vahendamisega seotud kuludest kokku summas 1 597, 04 eurot (käibemaksuta) ja viivismaksete võlgnevusest summas 77,50 eurot. Vara realiseeriti hinnaga 21 000 eurot (käibemaksuta). Hageja on vähendanud oma nõuet 8 658,87 euro võrra. Kohus luges auto turuväärtuseks 44 738,15 eurot ning hageja lõplik nõue oli kostja vastu 6 390 eurot (36 048,87 - 21 000 – 8 658,87 = 6 390,00), siis
lg 3 põhimõtte kohaselt, on liisinguandja nõuded kaetud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kostja vaidleb vastu hageja nõudele müügiteenuse osutamise kuludele, siis kohus vaatamata sellele, et kohus jätab tervikuna lepingust nr 0185387L tuleneva nõude rahuldamata, annab oma seisukoha nimetatud vastuväite osas. Üldtingimuste p 7.3 kohaselt kui liisinguandja ütleb liisingulepingu üles liisinguvõtja süülise käitumise tõttu, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses liisingulepingu üles ütlemisega. Sama põhimõte tuleneb üldtingimuste p 3.7. Üldtingimuste p 7.5 ja 7.5.1 järgi kohustub liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel viivitamatult liisingulepingu valduse üle andma liisinguandja volitatud esindajale liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Kui liisinguvõtja seda kohustust ei täida ning liisinguandja kannab seetõttu lisakulusid, on liisingvõtja kohustatud eeltoodud kulutused liisinguandjale hüvitama.
lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohtule esitatud arvetega nr 90636, 011714 ja maksekorraldustega 14.04.2009, 13.11.2009 (tl 4043) on leidnud tõendamist, et hageja on maksnud tagastus- ja müügiteenuse eest OÜ-le Incure Inkasso Agentuur ja OÜ-le Balti Realiseerimiskeskus kokku 1 597,04 eurot. Kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, siis tuleb nõue tagastamisteenuse eest ja vara realiseerimise eest lugeda põhjendatuks. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lõike 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.