Obsah (5)

§ 8§ 13§ 7§ 23§ 9

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-2847 Haldusasi W.N.-I. kaebus Eesti

) § 7 lg 1 kohaselt on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 8

lõikes 1 sätestatakse, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.

§ 13

lõikes 1 sätestatakse aga, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.

1. Esiteks on kaebuse esitaja leidnud, et hüvitada tuleks
2. oktoobri 2008 lennu Oslo-TallinnMinsk ja
3. oktoobri 2008 lennu Minsk-Tallinn-Oslo piletite maksumus. Kohus nõustub nõude selle osaga. Kaebuse esitaja on tõendatud lennupileti soetamist (tl. 49). Tänapäeval on tavaline, et lennupileteid ei vormistata paberkujul, vaid kasutatakse nii-öelda e-pileteid ning reisija pardale registreerimine ja muud vajalikud toimingud tehakse elektroonilistes andmebaasides olevate andmete põhjal. Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitajal Oslo-Tallinn-Minsk-Tallinn-Oslo lennupiletid olid, kohtule esitatud dokumendilt nähtub lennu aeg, reisija nimi ning pileti maksumus. Kohtu hinnangul tõendab see piisavalt pileti soetamist ning vastava kulu kandmist. Kuivõrd ei ole teada mistahes asjaolusid, mis lubaksid arvata, et kaebuse esitajale on pileti ostnud mõni muu isik ehk et kaebuse esitaja ei ole ise oma lennupiletit soetanud, siis tuleb eeldada, et vastava kulu on kandnud kaebuse esitaja. Kõnealuse lennupileti soetamise eesmärk, milleks oli lennata
4. oktoobril Oslost Tallinna kaudu Minskisse ning
5. oktoobril tagasi Minskist Tallinna kaudu Oslosse, jäi kaebuse esitajal realiseerimata seetõttu, et
6. oktoobril ei lubanud Eesti piirivalve teda Tallinna lennujaamas Minskisse suunduvale lennukile. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et tekkinud olukorras ei saanud kaebuse esitajalt nõuda, et olles hiljem Minskisse läinud muul moel, oleks ta pidanud või saanud tagasi Oslosse lennata juba olemasoleva 6 Minsk-Tallinn-Oslo lennupiletiga
7. oktoobril. Kaebuse esitaja kartus, et sama marsruuti kasutades võidakse tal jällegi takistada Tallinnast edasilendu, oli asjaolusid arvestades igati põhjendatud. Seega on vastustaja õigusvastane tegevus põhjustanud kaebuse esitajale 3051 Norra krooni suuruse kahju, mis vastab kaebuse esitamise ajal kehtinud Eesti Panga päevakursi kohaselt 5652 Eesti kroonile. Selle kahju tekkimist ei olnud kaebuse esitajal mõistlikult võimalik ära hoida ning seetõttu tuleb see vastustajal kaebuse esitajale hüvitada.
8. Nõustuda ei saa aga vastustaja seisukohaga, et kuivõrd kaebuse esitajal ei olnud
9. oktoobril 2008 kehtivat Valgevene viisat, ei saa väita, et Valgevenesse sisenemine oleks tal sootuks võimalik olnud. Kaebuse esitaja on tõendanud, viidates Valgevene viisaeeskirjale, et Valgevene viisat on võimalik taotleda Minski lennujaamas, kuna kaebuse esitaja elukohariigis Valgevene konsulaaresindust ei asu. Samuti on kaebuse esitaja tõendanud, et on Valgevenes käinud ka varem ning hiljem ja viisa saamisel ei ole olnud takistusi. Vastustaja väide, et iga riik otsustab suveräänselt, kelle ta riiki lubab ja kelle mitte, on iseenesest õige, ent antud juhul ei ole siiski teada mistahes mõistlikku põhjust, mis lubaks arvata, kaebuse esitaja ei oleks
10. oktoobril 2008 Valgevene viisat saanud.
11. Põhjendatuks ei saa pidada ka vastustaja seisukohta, et vaidlusalused videod on siiski filmitud. Kaebuse esitaja selgitust, et portaalis www.youtube.com avaldatud videod on filmitud
12. aastal, mitte aga
13. aasta oktoobris kavandatud võtetel, kinnitavad ka esitatud tõendid nagu ettevõtte „Studio KOMPAS“ direktori e-kiri (tl. 176) ning sellele lisatud failid (tl. 179), samuti kaebuse esitaja ja ettevõtte „Studio Kopmas“ vahel sõlmitud leping (tl. 205). Usutav on seega kaebuse esitaja selgitus, et
14. aasta oktoobris pidi toimuma samade lauluvideote uuesti filmimine.
15. Kohus ei nõustu aga kaebuse esitaja seisukohaga, et hüvitada tuleb kulud, mis seonduvad sellega, et kaebuse esitaja sõitis Minskisse
16. oktoobril 2008 ning viibis seal
17. oktoobrini
18. Kaebuse kohaselt olid filmivõtted planeeritud toimuma 04., 05.,
19. ja
20. oktoobril ning filmivõtted jäid väidetavalt ära põhjusel, et need olid planeeritud konkreetse ajagraafiku järgi ning kuivõrd võtetega ei olnud võimalik kavandatud ajal alustada, ei toimunud neid üldse. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et selle, kas filmivõtete toimumine on võimalik olukorras, kus kaebuse esitaja jõuaks Minskisse alles
21. oktoobri õhtul (tl. 50 piletiinfost nähtuvalt kell 20:10), oleks kaebuse esitaja saanud ja pidanud selgeks tegema muul moel kui isiklikult Minskisse sõites. Ei ole eluliselt usutav, et kaebuse esitajal ei olnud võimalik asjakohast teavet saada sidevahendite kaudu. Juhul kui võtete ärajäämise põhjuseks oli tõepoolest see, et võtteid korraldanud produktsiooniettevõte ei pidanud võimalikuks võtetega alustada muul ajal kui algselt kavandatud, siis see põhjus oleks kaebuse esitajale ilmselt öeldud kohe, ilma et tal oleks selleks vaja olnud Minskisse kohale minna. Kaebuse esitaja ei ole seejuures viidanud mitte ühelegi konkreetsele võtete toimumist takistanud asjaolule, mis oleks ilmnenud pärast seda kui ta Minskisse saabus. Seetõttu leiab kohus, et kahju, mis seisneb kulus lennupiletile Oslo-Praha-Minsk-Praha-Oslo, oleks kaebuse esitajal olnud võimalik vältida ning

§ 7lg 1 kohaselt ei ole kaebuse esitajal õigust selle hüvitamist nõuda.

Samamoodi oleks olnud võimalik vältida kulu Valgevene viisale. 23. Samamoodi ei saa põhjendatuks pidada nõuet hüvitada kulusid, mis seonduvad kaebuse esitaja ning modellide A. K. L.’i ja A. A.’i Valgevene viisadega, transpordiga Minski lennujaamast linna ja tagasi ning nende majutusega Minskis. Sõlmitud lepingu (tl. 24-27) ja lennupileti andmete väljatrüki (tl.60 ja ) kohaselt pidi A. K. L. saabuma Minskisse 9. oktoobril ning A. A. 8. oktoobril. 7 Selleks ajaks pidi kaebuse esitajale igal juhul olema selge, et kavandatud filmivõtteid ei toimu ning modellide viisade, kohapealse transpordi ja majutusega seotud kulusid oleks olnud võimalik vältida, teatades modellidele võtete ärajäämisest ning paludes neil mitte Minskisse lennata, vaatamata lennupiletite olemasolule. Asjaolu, et modellidele oleks väidetavalt tulnud tasu maksta sõltumata võtete toimumisest, e õigusta nende kutsumist Minskisse olukorras, kus oli teada, et võtteid ei toimu. Seega jättis kaebuse esitaja kasutamata võimaluse kahju tekkimist vältida. Samuti jääb arusaamatuks, miks jäi kaebuse esitaja Minskisse kuni 24. oktoobrini 2008, kui oli selgunud, et kavandatud filmivõtted ära jäävad. Ka kaebuse esitaja väited enda ja modellide majutuskulude kohta on esitatud tõendite pinnalt vastuolulised. Kaebuse esitaja on esitanud kaks arvet (tl. 66-69), millest esimene on väljastatud 03. oktoobril 2008 perioodiks 03. oktoobrist 24. oktoobrini 2008 xxxxxxxxx asuva korteri kohta ning teine on koostatud 6. oktoobril 2008 ja puudutab eelmisega samal perioodil korterite xxxxxxxxxx korterite kasutamist. Arvestades, et kaebuse esitaja jõudis Minskisse 05. oktoobril, ei saa mingil juhul olla põhjendatud majutuse eest tasumine alates 03. oktoobrist. Samuti nähtub eelpoolviidatud tõenditest, et modellid, keda kaebuse esitaja väidete kohaselt Minskis majutati, pidid Minskis viibima vaid neli päeva, majutuse arved puudutavad aga majutust 21 ööks ning neist ei nähtu, et mõnd eelnimetatud korteritest oleks kasutatud vähem kui 21 ööd. Seega isegi teoreetiliselt ei saa arvetel näidatud summa 1770 eurot seonduda üksnes kaebuse esitaja ja kaebuses nimetatud modellide majutamisega Minskis. Seega ei ole esitatud tõendite pinnalt võimalik selgitada, keda ja mis asjaoludel neis tõendites näidatud korterites tegelikult majutati. Tõendatud ei ole ka arvete tasumine ja arvetel näidatud kulude kandmine. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebuse esitaja ja modellide majutuskulude kandmine ei ole tõendatud ning isegi kui see oleks tõendatud, oleks kaebuse esitajal olnud mõistlikult käitudes võimalik neid vältida ja seega kahu tekkimine ära hoida. Ka kulutusi, mis seonduvad kaebuse esitaja ja modellide transpordiga Minskis, samuti modellide viisakulusid, oleks kaebuse esitaja vältida saanud. 24. Kaebuse kohaselt on kahjuks ka modellide lennupiletite maksumus. A. A. lennupiletite maksumust tõendamiseks on kaebuse esitaja esitanud piletiandmete väljatrüki (tl. 60) ja krediitkaardiarve (tl. 65), A. K. L. lennupiletite soetamist soovib kaebuse esitaja tõendada üksnes viimati nimetatud krediitkaardiarvega. Kohus leiab, et väidetav lennupiletite soetamine ei ole tõendatud. Piletiandmete väljatrükilt (tl. 60) nähtuvalt on A. A.’i Hamburg-Riia-Minsk-RiiaHamburg piletite maksumus 2885 krooni ning lennuettevõtjaks on märgitud Air Baltic, krediitkaardiarvelt nähtub Air Baltic’iga seotudkulu 2850 krooni. Seega ei saa tegemist olla tasumisega eelviidatud pileti eest. Samas ei nähtu ei A. A.’iga sõlmitud lepingust (tl. 26), et kaebuse esitajal oleks kohustus tasuda modelli lennupiletite eest. Seega ei ole tõendatud, et A. A.’i lennupileti kulu on kandnud kaebuse esitaja. A. K. L. lennupileti olemasolu kohta puuduvad igasugused tõendid, esitatud krediitkaardiarvelt ei ole võimalik tuvastada, et mõni makse oleks seotud nimetatud modelli lennupiletiga. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et väidetav kahju, mis seisneb modellide lennupiletite kulus, ei ole tõendatud. 25. Kaebuse esitaja on kahjuna nimetanud ka modellidele makstud töötasusid. A. A.ga sõlmitud lepingu (tl. 26) kohaselt oli kokku lepitud töötasuks 2750 eurot (tasu+taskuraha). Kaebuse esitaja pangakonto väljavõttelt (tl. 54

1. jj)nähtuvalt on kaebuse esitaja tasunud pangaülekandega 30. septembri 2008 750 USD (mis vastab päevakursi kohaselt umbes 521 eurole), 10. oktoobril 2008 sularahas 1425 eurot (tl. 52) ja 14. oktoobril pangaülekandega 640 eurot (tl. 56). Kohtu hinnangul on tasu maksmine tõendatud. Kuivõrd tasu maksmine langeb ajaliselt kokku väidetavalt ära jäänud 8 võttesessiooniga Minskis, on põhjust uskuda, et makstud raha näol on tegemist kokku lepitud tasuga vaidlusalustes muusikavideotes mängimise eest. A.K. L.ga sõlmitud lepingu (tl. 25) kohaselt oli kokkulepitud tasu suuruseks 2200 eurot ning kaebuse esitaja on tõendanud 1000 USD (tl. 54)ja 1385 (tl. 61) euro tasumise. Kohus leiab aga, et tõendamata on nimetatud kulutuste põhjuslik seos vastustaja tegevusega. Kohus leiab, et asjas esitatud tõendite kogumi pinnalt on eluliselt ebausutav, et Minskis toimima pidanud videovõtete ärajäämise põhjuseks oli asjaolu, et kaebuse esitaja ei saabunud Minskisse 03. oktoobril, nagu esialgu plaanitud, vaid alles 5. oktoobril. Kaebuse esitaja väidet, et võtted ära jäid, kinnitavad iseenesest ka Valgevene produktsiooniettevõtte „Generalnõi Prodjuserski Tsentr“ kirjad (tl.70 ja 74), ent ühestki kaebuse esitaja poolt esitatud tõendist ei selgu võtete ärajäämise tegelik põhjus. Asjaolule, et see põhjus on teadmata, on oma menetlusdokumentides viidanud ka vastustaja, ent kaebuse esitaja ei ole selles osas oma seisukohta täiendavalt põhjendanud. Asja materjalidest nähtub, et videoklippide filmimine oli kavandatud neljale päevale: 4., 5., 10. ja 11. oktoobrile 2008. Kuivõrd tegemist oli kaebuse esitaja kui artisti muusikavideotega, on usutav, et tema isiklik kohal olek kõigil võttepäevadel oli vajalik ning seetõttu ka usutav, et 4. ja 5. oktoobril võtted võimalikud ei olnud. Küll aga ei selgita see kuidagi, miks jäid ära kavandatud võtted ka 10. ja 11. oktoobril. Asja materjalidest nähtub, et modellid A. A. ja A. K. L. pidid Minskisse saabuma vastavalt 8. ja 9. oktoobril, mis tähendab, et vähemalt nendega seotud võtted pidid olema kavandatud 10. ja 11. oktoobrile. Üldteadaolevalt ei ole filmi või videot vaja üles võtta stsenaariumi ajalises järjestuses, vaid seda saab teha stseenide/plaanide kaupa suvalises järjekorras ning lõpuks tervikuks kokku monteerida. Seega ei ole tegelikult teada ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas võtteid 10. ja 11. oktoobril. Põhimõtteliselt on usutav, et 4. ja 5. oktoobrile plaanitud võttepäevade luhtamineku tõttu võis kaebuse esitaja kanda teatud kahjusid ning ebausutav on, et see tingis võtete sootuks ärajäämise. Pigem on usutav, et võtete ärajäämise põhjus seisnes milleski muus. Siinkohal tuleb märkida, et kui tegelik põhjus olekski olnud selles, et kaebuse esitaja ei saabunud Minskisse õigel ajal ning see välistas võtete teostamise muul ajal (olukorras, kus kaebuse esitaja ise jäi Minskisse kahekümneks päevaks ning välismaa modellid pididki saabuma hiljem), oleks väga ebausutav, et kaebuse esitaja siiski 05. oktoobril Minskisse sõitnud oleks (teades, et võtted ei toimu). Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et ebatõenäoliseks tuleb pidada seda, et 04. ja 05. oktoobril kavandatud võtteid ei oleks saanud korraldad mõnel muul kaebuse esitaja ja produktsiooniettevõtte vahel kokku lepitud ajal, mis omakorda oleks tekkiva kahju suurust oluliselt vähendanud. Tuleb silmas pidada, et 04. ja 05. oktoobrile kavandatud võtete jaoks oli lisaks kaebuse esitaja kohalolekule tarvilikud sellised ressursid, mille eest pidi vastutama kokkuleppe kohaselt produktsiooniettevõte. Eeltoodu tõttu ei ole usutav, et videote filmimine jäi ära vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu ning seega ei saa tõendatuks lugeda põhjuslikku seost väidetava kahju tekkimise ja vastustaja tegevuse vahel. 27. Põhjendatuks ei saa pidada kaebuse esitaja taotlust hüvitada väidetavalt produktsioonifirma General Producer’s Center tasu nõue. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda kaebuse esitajaga selles, et otsene varaline kahju võib seisneda nii reaalses vara vähenemises kui ka varaliste kohustuste suurenemises. Kohus leiab aga, et viimasel juhul tuleb hüvitise nõudjal tõendada, et vastav kohustus on tekkinud ning et see kas on reaalselt sisse nõutav või muutub kindlasti sissenõutavaks tulevikus. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja ja Valgevene produktsiooniettevõtja pidanud kirjavahetust (tl. 70-74), milles on juttu kulude hüvitamisest produktsiooniettevõtjale. Milliste kulude hüvitamist ja millisel õiguslikul alusel produktsiooniettevõtja täpselt nõuab, on teadmata. Seega ei saa rääkida kindlast ja sissenõutavast nõudest kaebuse esitaja vastu. 9 28. Põhjendamatu on ka kaebuse esitaja taotlus hüvitada promootor B. T.le makstud tasu. Kaebuse esitaja on esitanud reklaamikava (tl. 95), milles kaebuse esitaja ja B. T. on kokku leppinud selles, et viimane teeb teatud toiminguid kaebuse esitaja muusikapalade reklaamimisel. 15. veebruaril 2010 esitatud kaebuse täienduses (tl. 156
2. jj)on kaebuse esitaja märkinud, et nimetatud reklaamikavas on trükiviga ning ettenähtud promoperiood pidi olema 02. jaanuarist 2009 (mitte 01. veebruarist 2008) kuni 30. juunini 2009. Seega lepingu (reklaamikava) kohaselt pidi nö. promoperiood algama pärast kavandatud videoklippide valmimist. Kuna videoklipid ei valminud, siis ei ole usutav, et B. T. osutas kaebuse esitajale eelviidatud reklaamikava alusel mingisuguseid nende videoklippidega seotud teenuseid, mille eest tuli kaebuse esitajal B. T.le tasuda. Teades juba enne reklaamikavas kokku lepitud töö alustamise aega, et videoklippe kui väidetavalt kogu projekti seisukohast kesksel kohal olevat elementi ei ole, oleks kaebuse esitajal olnud võimalik leping lõpetada ja lepingust tulenevatest kohustustest vabaneda. Ei ole mistahes tõendeid selle kohta, et B. T. oleks osutanud kõnealuse reklaamikava alusel mingisuguseid teenuseid enne 03. oktoobrit 2008. Seega ei ole ka tegelikult teada, milliste teenuste eest on kaebuse esitaja B. T.le tasunud, ent need ei saanud olla teenused, mille osutamine sai kuidagi sõltuda sellest, et Minskis plaanitud videovõtted ära jäid. 29. Kaebuse esitaja on taotlenud, et hüvitataks Minskis tehtud rahvusvaheliste kõnede maksumus. Selliste kulude kandmist või kahju tekkimist ei ole kaebuse esitaja tõendanud ning selleski osas tuleb kaebus rahuldamata jätta. 30. Kaebuse esitaja on taotlenud ka postikulude ning enne käesoleva kohtumenetluse algust kantud õigusabikulude hüvitamist. Kohtu hinnangul on tõendatud postikulu 541 Norra krooni suuruse postikulu kandmine (tl. 85). Samuti on tõendatud, et advokaadibüroo Furholmen on esitanud kaebuse esitajale arve summas 4875 Norra krooni koos spetsifikatsiooniga (tl. 76-77), kust nähtub, et tegemist on õigusabiga, mis on seotud käesoleva vaidluse esemeks olevate sündmustega. Nõustuda ei saa aga kaebuse esitaja väitega, et kahjuna tuleb käsitada ka advokaadibüroo Hjort teenustele kulunud summasid. Nende summade tasumise kohta on kaebuse esitaja esitanud küll pangakonto väljavõtted (tl. 105-108), ent tõendamata on, millega seoses on need maksed tehtud. Seega ei ole võimalik tuvastada, et tegemist on üldse asjassepuutuvate kuludega. Tõendatud on ka Piirivalveametile nõudekirja koostamise eest tasutud 2250 euro suurune summa advokaadibüroole Tehver ja Partnerid. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et eelnimetatud kulude näol ei ole tegemist menetluskuluga HkMS § 83 mõistes, kuivõrd need on kantud enne kohtumenetluse algust. Kohus möönab, et eelviidatud Advokaadibüroode Furholmen ning Tehver ja Partnerid on käsitatavad kaebuse esitaja kulutustena kahju suuruse kindlakstegemisel ja hüvitise nõudmisel. VÕS § 128 lg 3 kohaselt kuuluvad sellised kulud hüvitamisele mõistlikus ulatuses. Oma nõude maksmapanekuks tehtud kulutuste mõistlikkust tuleb kohtu arvates hinnata lähtudes nõude tegelikust lõplikust väärtusest ning siinkohal saab juhinduda analoogia korras kohtumenetluses menetluskulude väljamõistmise põhimõtetest, eelkõige põhimõttest, et nõude osalise rahuldamise korral rahuldatakse ka menetluskulude väljamõistmise taotlus proportsionaalselt nõude rahuldatud osaga. Eeltoodut arvestades tuleb kaebuse esitaja varalise kahju hulka arvata postikulu summas 541 Norra krooni (1002 Eesti krooni) ning õigusabikulud summas 4875 Norra krooni (9030 Eesti krooni) ja 2250 eurot (35204 krooni) ehk kokku 45 236 krooni. VÕS § 128 lg 3 kohaselt saab selliseid kahju suuruse kindlaks tegemise kulusid mõistlikeks pidada mitte rohkem kui 5% ulatuses, arvestades esitatud kahju hüvitamise 10 nõude tegelikku väärtust (välja mõistetud hüvitise suurust). Seega tuleb vastustajal hüvitada 2260 krooni. 226 31. Kaebuse esitaja taotleb vastustajalt viivitusintressi välja mõistmist.

§ 7

lõikest 4 tuleneb, et kui

-iga pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks

-ile ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 113 lõikes 1 sätestatakse, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kohus leiab, et viivitusintressi nõudmise õigus on võlausaldajal ka võlgniku deliktivastutuse korral. Viivitusintressi nõudemise õigust

ei välista ning see ei ole vastuolus ka avalik-õiguslike suhete olemusega, arvestades, et avalik-õiguslike normidega muudes valdkondades on avaliku võimu poolt isiku vara (raha) kinnihoidmise eest intressi tasumise kohustusi ette nähtud (nt. maksukorralduse seaduse § 116,

§ 23

). VÕS § 113 lõikes 2 sätestatakse, et kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et kahju hüvitamiseks kohustatud haldusorgan tuleb kahjust teada saanuks lugeda hiljemalt kannatanult kahju hüvitamise taotluse saamisel. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vastustaja sai kaebuse esitaja kahju hüvitamise taotluse kätte

1. septembril
2. Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise päevaks on nõude sissenõutavaks muutumisest möödunud 392 päeva. Väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teadete kohaselt on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne
3. juulit 2009, enne
4. jaanuari 2010 ja enne
5. juulit 2010 olnud muutumatult 1%. Seega on VÕS § 113 lõikes 1 nimetatud intressimääraks on 1+7=8% aastas ehk 8:365=0,0219% päevas. Kohus rahuldab varalise kahju hüvitamise nõude 7912 (5652+2260) krooni ulatuses ning kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja seisuga tuleb vastustajal kaebuse esitaja kasuks intressi tasuda niisiis 7912x0,0219%x392=679 krooni. Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevale järgnevast päevast kuni hüvitise väljamaksmiseni tuleb vastustajal arvestada ja tasuda kaebuse esitajale intressi vastavalt VÕS –s 113 lg 1 sätestatud määras.
6. Kaebuse esitaja on taotlenud ka mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel määratavas suuruses.

§ 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud kaebuse esitaja väärikuse alandamine. Kaebuse esitaja väited, et teda hoiti ligi kuue tunni jooksul eraldatud ruumis, kus polnud võimalik kasutada WC-d ega juua vett, ei ole tõendamist leidnud. Samuti ei ole usutav, et kaebuse esitaja langes õigusvastase kohtlemise ohvriks oma nahavärvi tõttu või et piirivalveametnikud tema üle naersid. Kohtuistungil selgitas tunnistajana üle kuulatud ametnik, et kaebuse esitaja viibis pärast kinnipidamist ja enne Oslosse tagasi suunduvale lennukile saatmist tavalises ootesaalis, kus olid ka avalikult kasutatavad tualettruumid. Väärikust alandavaks ei saa iseenesest pidada ka seda, et piirivalveametnikud saatsid kaebuse esitaja lennukile või et ta oli järelevalve all. Küll aga nõustub kohus kaebuse esitaja seiskohaga, et tema piiril kinnipidamine ning soovitud sihtkohta edasi lendamise keelamine ja kohustamine lähtekohta tagasi lendama, on käsitatavad vabaduse võtmisena

§ 9lg 1 mõistes.

11 Vabaduse võtmisena ei peeta selles sättes ilmas üksnes isiku paigutamist mingisugusesse kinnisesse asutusse (vanglasse, arestimajja, väljasaatmiskeskusesse vms), vaid vabaduse võtmine hõlmab igasugust liikumisvabaduse piiramist. Antud juhul piirati kaebuse esitaja liikumisvabadust oluliselt: tal ei võimaldatud sõita soovitud sihtkohta, samuti oli kaebuse esitaja liikumisvabadus oluliselt piiratud ajal, mil ta ootas enda tagasi saatmist Oslosse. Kohus leiab, et erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimine tuleb tõendada, on mittevaralise kahju tekkimist vajalik üksnes põhistada selliselt, et kohtul oleks võimalik hinnata kahju tekkimise võimalikkust.

§ 9

lõikes 1 nimetatud rikkumiste puhul tuleb mittevaralise kahju tekkimist üldjuhul eeldada. Käesoleval juhul peeti kaebuse esitaja kinni talle võõras keskkonnas, nö. ümberistumislennujaamas ning takistati tal edasi lendamist soovitud sihtkohta. On usutav, et selline tegevus, iseäranis arvestades, et selleks ei olnud mingit seaduslikku õigustust, tekitas kaebuse esitajas üleelamisi, mida saab käsitada mittevaralise kahjuna. On ilmne, et sellises olukorras hakkab inimene muretsema oma edasise käekäigu pärast ning on arusaamatuses, miks temaga sellisel moel käitutakse. Käesoleval juhul tuleb silmas pidada sedagi, et kaebuse esitaja soovis Minskisse reisida kindlal tööalasel eesmärgil, mistõttu oli kinnipidamine tema jaks kahtlemata suur probleem. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et tegemist on olukorraga, kus ka mittevaralise kahju tuvastamise korral ei oleks vaja selle rahas hüvitamine. Kohus leiab, et käesoleval juhul on mittevaralise kahju rahas hüvitamine mõistlik ja ainuvõimalik. Kohus leiab, et mõistlikuks hüvitiseks on 15 000 krooni.

1. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi
2. lõike kohaselt jaotatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebuse esitaja taotles kohtult 541 674, 55 krooni suuruse varalise kahju hüvitamist, kohtuotsusega rahuldatakse see nõue 7912 krooni ehk umbes 1,5% ulatuses. Kaebuse esitaja on esitanud taotlus menetluskulude väljamõistmiseks koos menetluskulude kandmist tõendavate dokumentidega, taotledes 117 403 krooni ja 90 sendi suuruse õigusabikulu, 24 387,71 krooni suuruse dokumentaalsete tõendite tõlkimisega seotud kulu ning 1361 krooni ja 30 sendi suuruse postikulu, samuti 32 084 (sh. 27084 krooni varalise kahju hüvitamise nõude ning 5000 krooni mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel) krooni suuruse riigilõivu väljamõistmist. Kuna kaebuse esitaja taotles mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel ning kohus selle taotluse rahuldas, tuleb mittevaralise kahju nõudelt tasutud riigilõiv 5000 krooni kaebuse esitaja kasuks vastustajalt välja mõista. Varalise kahju hüvitamise nõude rahuldas kohus 1,5% ulatuses ning selle nõude esitamisel tasutud riigilõivust tuleb kaebuse esitaja kasuks välja mõista 406 krooni. Kuivõrd dokumentaalse tõendi saamisega seotud kulud seonduvad asja materjalidest nähtuvaid varalise kahju hüvitamise nõudega ega puuduta mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, tuleb needki kaebuse esitaja kasuks välja mõista varalise kahju hüvitamise nõude proportsiooni alusel ehk 1,5% ehk kokku 366 krooni ulatuses. Õigusabikulud seevastu seonduvad arusaadavalt nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõudega ning nende väljamõistmisel oleks ebaõiglane lähtuda üksnes varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamise määrast, olukorras, kus mittevaralise kahju hüvitamise nõue on täiel määral (kohtu määratud suuruses) rahuldatud. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvestades kaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude ning kaebuse õiguslikku keerukust, samuti väidetavalt tekitatud kahju ja esitatud nõude suurust, leiab kohus, et 117 403 krooni suurune õigusabikulu on ebamõistlikult suur. Sarnase suurusjärgu õigusabikulu on tavapärane keskmisest oluliselt raskema maksuotsuse vaidlustamise korral, ent käesolev vaidlus sedavõrd keerukas ei ole. Kohtu hinnangul saaks varalise kahju hüvitamise nõude osas mõistlikuks õigusabikulu suuruseks pidada 50 000 krooni. Kuna varalise kahju hüvitamise nõue rahuldati 1,5% ulatuses, tuleb kaebuse 12 esitaja kasuks välja mõista õigusabikulu 750 krooni. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas (nt. kui see oleks esitatud eraldi) võiks mõistlikuks õigusabikuluks olla 15 000 krooni. Kuna mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, tuleb vastavas osas õigusabikulu kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Seega kokkuvõttes tuleb kaebuse esitaja kasuks vastustajalt välja mõista 15000+750+366+406+5000=21522 krooni. Kristjan Siigur Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 17.11.2011 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON
3. Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
4. Muuta Tallinna Halduskohtu
5. septembri
6. a otsust haldusasjas nr 3-09-2847 Politsei- ja Piirivalveametilt W.N.-I. kasuks vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt W.N.-I. kasuks välja vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitis 9,27 (üheksa eurot ja 27 senti) eurot. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
7. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti menetluskulud tema enda kanda.
8. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja menetluskulud summas 186,91 (ükssada kaheksakümmend kuus eurot ja 91 senti) eurot Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse. 13