← Eesti

3-09-1250/119

Obsah (18)§ 62§ 54§ 43§ 46§ 47§ 8§ 52§ 51§ 1§ 35§ 40§ 5§ 56§ 57§ 25§ 6§ 58§ 31

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.12.2011. a Tallinn Haldusasja number 3-09-1250 Haldusasi OÜ Baltic Wind Energy kaebus

§ 62

lg 2 p 1 kohaselt tulnuks haldusakt kaebajale teatavaks teha, kuid vastustaja ei ole teavitanud, et kinnistute suhtes on algatatud Natura 2000 võrgustiku alasse nimetamise menetlus. Seega on Korraldus nr 148 antud LKS § 9 rikkudes. Korraldust kaebajale ei ole väljastatud ja korralduse nr 148 andmisest sai kaebaja teada Tallinna HK otsusest nr 3-08-

  1. Korraldus oli avaldatud Riigi Teatajas 28.04.2009.a, kuid korralduse andmisest kaebaja ei teadnud, kättetoimetamise nõue on täitmata. Kaebaja sai teada korraldusest 08.05.2009 ja esitas kaebuse 08.06.2009.a.
  2. Korraldus on antud LKS § 9 rikkudes, see ei vasta

§ 54ja 56 nõuetele.

Kinnistute arvamine Natura 2000 võrgustiku alasse vastavalt Euroopa Komisjoni teavitamine võib kaasa tuua kinnistute kandmise Euroopa Komisjoni LKS § 91 lg 6 ja sellest poolt ühenduse tähtsusega alade nimekirja, mis toob kaasa kinnistutele siseriiklike kaitsemeetmete rakendamise (nt hoiualasse arvamise) (direktiivi 92/43/EMÜ art 4 § 4). Enne kinnistute arvamist Natura 2000 võrgustikku tuleb läbi viia loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus, selgitamaks välja, kas alal asuvad loodusobjektid, mis tuleb vastavalt LKS § 9, § 8 ja § 7 kaitse alla võtta. Eeltoodust tulenevalt võib kinnistute Natura 2000 võrgustiku alasse arvamine ning vastava nimekirja Euroopa Komisjonile edastamine tuua kaasa kinnistute osas hoiuala kaitsemeetmete rakendamise vastavalt LKS § 14, § 32 ja § 33, mis omakorda takistavad kaebuse esitajal oma omandi vaba kasutamist ja valdamist. Sisuliselt piiratakse kaebuse esitaja põhiseaduslikku õigust omandit vabalt vallata ja kasutada. Põhiõiguste riive peab olema põhjendatud. Antud juhul on põhjendamata ja ebaseaduslik kaebuse esitaja kinnistute Natura 2000 võrgustiku alade loetellu arvamine. Kaebuse esitajat ei teavitatud, et kinnistute suhtes on algatatud Natura 2000 võrgustiku alasse nimetamise menetlus. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kinnistutel kaitsmistväärivaid objekte ei leidu ning puudub alus kinnistute Natura 2000 võrgustiku alade loetellu arvamiseks ning kaitsemeetmete rakendamiseks tulevikus.

  1. Kuigi vastustaja leiab, et kaebus ei ole lubatav, on vastustaja eksinud, kui leiab, et kaebaja sooviks on vaidlustada sama asja, mis oli vaidluse esemeks haldusasjas nr 3-08- 2
  2. Teises haldusasjas ei saa anda hinnangut küsimusele, kas kaebaja kinnistute arvamine Natura 2000 võrgustiku alasse on õiguspärane. Samuti ei nõustu kaebaja seisukohaga, et käesolev korraldus ei ole haldusakt ja et seda ei saa kohtus vaidlustada. Enne Vabariigi Valitsuse korralduse nr 148 andmist oli Vabariigi Valitsus kinnitanud Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade loetelu ühel korral, so 05.08.04.a. korraldusega nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“ ja seal kaebaja kinnistuid ei hõlmatud. Võilaiu hoiuala moodustamise ajaks ei olnud kaebaja kinnistuid esitatud Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja. Kaebaja ei nõustu vastustajaga selles, et kinnistute Natura 2000 võrgustiku alasse valimise menetlus ja haldusasjas nr 3-08-166 vaidlustatud määruse nr 156 menetlus on üks ja sama menetlus ja et selliselt on täidetud avatud menetluse nõuded. Kaebaja kinnistute osas algas Natura 2000 võrgustiku alasse valimise menetlus 2004.a. veebruaris, siis oli kinnistute omanik V.T., kes esitas oma vastuväited kinnistute arvamise kohta Natura 2000 võrgustiku alasse. 22.06.04.a. teatas Keskkonnaministeerium (edaspidi KKM), et kinnistud jäetakse välja Natura 2000 hoiuala nimekirjast.

§ 43

lg 2 kohaselt lõppes haldusmenetlus kinnistute arvamise kohta Natura 2000 võrgustiku loetellu 22.06.04.a. Kuna korraldusega nr 148 muudetakse varasemat korraldust nr 615-k, siis oleks tulnud vastavuses

§ 46

läbi viia uus avatud menetlus ja

§ 47

järgi kaebuse esitajat menetluse algatamisest teavitada, avaldama teate üleriigilise levikuga ajalehes ja andma aega vastuväidete ja ettepanekute esitamiseks, kuid seda ei tehtud. Vastustaja ei ole sj märkinud, missugused olulised muutused toimusid võrreldes 2004.a., kui otsustati, et kinnistud ei jää Natura 2000 võrgustiku alade loetellu.

  1. Korraldusest nr 148 ei nähtu millised kaitset vajavad loodusobjektid kaebuse esitaja kinnistutel asuvad; ka ei ole ära toodud ühtegi LKS § 7 märgitud looduobjekti kaitse alla võtmise eelduse olemasolu ega ole viidatud ekspertarvamusele, mille alusel on kinnistud Natura 2000 võrgustikku valitud. Korraldus on põhjendamata ning ei ole võimalik kontrollida selle andmise õiguspärasust – loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste olemasolu kaebuse esitaja kinnistutel, mis on nii kaitse alla võtmise menetluse algatamise kui ka kaitse alla võtmise seaduslikuks aluseks vastavalt LKS §
  2. Korraldus nr 148 põhjendamata ning vastuolus

§ 54ja § 56.

LKS § 91 lg 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus kinnitab korraldusega Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade loetelu. Korraldusega nr 148 on alusetult lisatud Natura 2000 võrgustiku alade loetellu kaebuse esitaja kinnistud; kinnistute arvamine Natura 2000 võrgustiku alade loetellu võib kaasa tuua nende arvamise Natura 2000 võrgustiku alaks Euroopa Komisjoni poolt ning piirangute rakendamise kaebuse esitaja kinnistutel.

  1. Vastustaja vastusest jääb mulje, et kaebaja kinnistud arvati Korraldusega Natura 2000 võrgustiku alade loetellu, kuna Eesti riigil on Loodusdirektiivi artikli 4 lg 1 täitmise kohustus Euroopa Komisjoni ees ning Natura 2000 alade siseriikliku loetelu Korraldusega kinnitamisel ei lähtu Vabariigi Valitsus mitte enda kui haldusorgani tahtest, vaid Euroopa Komisjoni tahtest. Vastustaja leiab veel, et Loodusdirektiivi täitmiseks antud siseriiklik haldusakt, antud juhul Korraldus, ei saa riivata kaebaja õigusi. Kaebaja jääb seisukohale, et need vastustaja seisukohad Loodusdirektiivist tulenevate liikmesriigi kohustuste ja nende täitmiste osas Euroopa Komisjoni ees on meelevaldsed ning õiguslikult põhjendamatud. Ühenduse tähtsusega alad valib üldjuhul siiski välja liikmesriik ning Euroopa Komisjon sekkub vaid erandlikel asjaoludel (vt Loodusdirektiivi artikkel 4 lg 1 ja 5 lg 1). Kaebaja kinnistud on välja valinud ja hinnanud ühenduse tähtsusega alaks Eesti riik, mida kinnitab 12.12.
  2. a komisjoni otsus Väikese väina ala ühenduse tähtsusega alade loetellu kinnitamise kohta, milles on märgitud, et kogu teave ühenduse loetelus rajaneb Eesti 3 edastatud ning kontrollitud andmetel. Seega väljendas Eesti riik, mitte komisjon, tahet määrata kaebaja kinnistud Korraldusega siseriiklikku loetellu eesmärgiga võtta need ühenduse tähtsusega aladena hiljem siseriiklikult hoiualana kaitse alla. Eesti riigil on kohustus võtta Loodusdirektiiv siseriiklikusse õigusesse üle ning teha seda selliselt, et tagatud on nii Loodusdirektiivis sätestatud eesmärkide täitmine kui ka tõhus kohtulik kaitse kaebeõiguse näol Eesti riigi kodanikele, kelle õigusi võidakse Loodusdirektiivi rakendamiseks Eesti riigi poolt vastu võetud siseriiklike õigusaktidega riivata. Liikmesriikidel tuleb kehtestada õiguskaitsevahendite ja menetluse süsteem, mis võimaldab tagada õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele. (Euroopa Kohtu otsus nr C-50/00 P: Unión de Pequeńos Agricultores, punktid 38-41.) Analüüsides füüsilistest isikute kaebeõigust komisjoni 13.01.
  3. a otsuse 2005/101/EÜ peale, leidis Euroopa Kohus, et hagejatel puudub õigus otsuse vaidlustamiseks Euroopa Kohtus, kuid üksikisikutele peab olema tagatud neile ühenduse õiguskorrast tulenevate õiguste tõhus kohtulik kaitse. Nende füüsiliste või juriidiliste isikute kohtulik kaitse, kes EÜ artikli 230 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimuste tõttu ei saa vaidlusaluse otsuse taolist ühenduse õigusakti vaidlustada, peab olema tõhusalt tagatud siseriiklikes kohtutes kasutatavate õiguskaitsevahenditega (Euroopa Kohtu otsus nr C-362/06 P: Markku Sahlstedt jt,, 43.) Samuti on Euroopa Kohus leidnud, et hagejad võivad vaidlustada neid puudutava elupaikade direktiivi (s.t Loodusdirektiivi) ja vaidlustatud otsuse rakendamiseks võetud siseriiklikud aktid ning neil asjaoludel on neil võimalik viidata vaidlustatud otsuse ebaseaduslikkusele siseriiklikes kohtutes. (Euroopa Kohtu määrus nr T-122/05, p 52.) Eesti riik ei ole Loodusdirektiivi täielikult üle võtnud. Natura 2000 võrgustiku moodustamises osalemist reguleerib LKS peatükk 10 (§ 69, 70 ja 701) ja Natura 2000 võrgustiku alade määramist reguleerib LKS § 91 lg
  4. Teisi sätteid Natura 2000 võrgustiku osas LKS-s ei leidu. LKS § 69 järgi koosneb Natura 2000 võrgustik Eestis linnualadest, millest Eesti riik on Euroopa Komisjoni direktiivi 79/409/EMÜ kohaselt teavitanud ja loodusaladest, millel on direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt Euroopa Komisjoni seisukohast üleeuroopaline tähtsus. LKS § 70 sätestab Natura 2000 ala kaitse-eesmärgi ning LKS § 701 sätestab hüvitismeetme rakendamise korra. LKS § 91 lg 6 järgi kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade loetelu. Natura 2000 võrgustiku alad määratakse EÜ Nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitsest artikli 4 lõigete 1 ja 2 ning EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitsest artikli 4 lõike 1 nõuete kohaselt. LKS-s puuduvad sätted selle kohta, milliste kriteeriumite alusel tuleb siseriiklikult hinnata alasid, millised riik hindab sobilikuks ühenduse tähtsusega alade siseriiklikku nimekirja kandmiseks ning komisjonile esitamiseks (LKS § 91 lg 6 ja Loodusdirektiivi artikli 4 lg 1 täitmine). Riik ei ole seega siseriiklikusse õigusesse üle võtnud Loodusdirektiivi III lisa. LKS § 6 küll sätestab kohustuse kohaldada

-se sätteid, kuid seda ei ole korralduse andmisel tehtud. LKS-se seletuskiri selgitab, et hoiuala regulatsioon on LKS-sse sisse viidud selleks, et võtta siseriiklikult kaitse alla Natura 2000 võrgustiku alad, kuid LKS-st seda otseselt ei tulene. LKS-se regulatsioon on Natura võrgustiku alade osas kaebaja meelest nn äraspidine: kõigepealt moodustatakse Natura 2000 võrgustiku alade loetelu ning alles seejärel tuleb läbi viia ekspertiis seoses asjaoluga, et ala tuleb erikaitsealana (hoiualana) kaitse alla võtta. 8. Kaebaja on seisukohal, et Natura 2000 võrgustiku alade loetelu kinnitamine LKS § 91 lg 6 kohaselt ei tähenda vaid Loodusdirektiivi artiklist 4 lg 1 tuleneva siseriikliku loetelu komisjonile esitamise kohustuse täitmist, vaid tähendab ka seda, et korralduse andmisel 4 tuleb järgida

-ses sätestatud haldusmenetluse läbiviimise põhimõtteid ja haldusaktidele esitatud nõudeid. Loodusdirektiiv ei anna vastustajale mingisugust õigust siseriikliku õiguse ning üldiste haldusmenetluse põhimõtete eiramiseks. Vastustaja seisukohaga, et tegemist ei ole haldusaktiga, ei ole kaebaja eelnevalt nõustunud. Kaebaja leiab, et korraldus on eelhaldusakt, millega kaasneb kaebaja õiguste piiramine ning kinnistute avalik-õigusliku seisundi muutmine. Kaebaja viitab

§ 8lg 1 ja LKS § 91 lg 6.

Pädevus on antud Vabariigi Valitsusele, seega on tegutsevaks subjektiks haldusorgan. Tegevus toimub avalik-õiguslikus suhtes. Seega on korralduse puhul tegemist eelhaldusaktiga

§ 52

lg 1 p 2 mõttes, kuna korraldusega tehti kindlaks haldusmenetluses esinev oluline asjaolu – elupaigatüüpide paiknemine kaebaja kinnistutel, mis tähendab kaebaja kinnistute arvamist siseriiklikusse loetellu ning ühenduse tähtsusega alaks Euroopa Komisjoni poolt ning hoiualana siseriiklikku kaitse alla võtmist ning LKS

  1. ja
  2. peatükis sätestatud piirangute kehtestamist. Korraldusega kaasneb kinnistute eelvalikualasse määramisega riigil kohustus eelvalikualade kaitsmiseks kohaste kaitsemeetmetega, mis on sobilikud alade looduväärtuste säilimise tagamiseks. (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-27-09, p 8; Euroopa Kohtu otsus nr C-117/03: Draggagi; Euroopa Kohtu otsus nr C-224/05: Bund Naturschutz.) KeHJS § 3 p 2 kohaselt kaasneb kaebaja kinnistute Natura 2000 võrgustiku eelvalikualasse määramisega keskkonnamõju hindamine, kui kinnistutel kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. Riigikohus on leidnud, et KeHJS § 3 p 2; § 29 lg 2 ja lg 3; § 33 lg 1 p 4 tulenevate piirangute puhul on tegemist oluliste looduskaitsealaste piirangutega kinnistutel. (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-27-09, p 11.) Tegevus kujutab endast tahteavaldust õigussuhte reguleerimiseks. Korraldus, millega tuvastatakse elupaigatüüpide paiknemine kinnisasjadel ning mille tagajärjeks on kinnisasjadele looduskaitseliste piirangute seadmine, on õiguslikult siduv just kaebaja suhtes, kuna puudutab kaebaja kinnisasju, mitte riigi omi. Riik on eelvalikualade kindlaksmääramisega õiguslikult seotud Euroopa Komisjoni ees ning seda sel määral, et riigil tekib kohustus eelvalikualad kaitse alla võtta. Alade kaitse alla võtmine aga piirab kinnisasja omaniku õigusi ning kinnisasja omanikul peab olema seetõttu võimalik eelvalikualade menetluses osalemine ning eelvalikualade kinnitamise korralduse vaidlustamiseks. Vastasel juhul ei ole võimalik ka kohtuliku kontrolli teostamine ehk teisisõnu riigi suva vältimine alade eelvalikualasse määramisel. Korralduse andmine on Vabariigi Valitsuse ühepoolne tahteavaldus haldusõigussuhte reguleerimisel, mille sisuks on kaebaja Kinnistute Natura 2000 võrgustiku eelvalikualasse ning ühenduse tähtsusega alaks määramine ja Kinnistute hoiualana kaitse alla võtmine. Vaid üksikjuhtumeid reguleerivad õigusaktid saavad olla haldusaktid. Antud juhul reguleeritakse üksikjuhtumit. Üksikaktideks on: (I) konkreetsele isikule või mitmele konkreetsele isikule adresseeritud keelavad, kohustavad või lubavad haldusaktid (

§ 51

lg 1); (II) konkreetse asja õiguslikku staatust või kasutusrežiimi reguleerivad aktid (nt loodusobjekti kaitse alla võtmine) (

§ 51

lg 2); (III) konkreetse üksikjuhtumi puhul vastu võetud, kuid määratlemata hulka isikuid puudutav keeld, korraldus või luba (

§ 51lg 2).

Kaebaja viitab RK otsusele 3-3-1-31-03 p 12, 15 ja

  1. Korraldusega reguleeritakse üksikjuhtumist – kaeba Kinnistute avalik-õigusliku seisundi muutmist. Regulatsioon on suunatud haldusvälisele isikule ja Korraldus puudutab kaebaja õigusi ning on suunatud kaebajale. Kaebaja ei ole haldusorgan ega teosta haldust. Kokkuvõtteks kaebaja ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et ühenduse tähtsusega alade loetelu kinnitamine ei puuduta nende alade maaomanikke isiklikult ja eriliselt, kuna alad on valitud ökoloogiliste kriteeriumide alusel ja alade loetelu ei ole kuidagi suunatud sellele, et tekitada konkreetsetele maaomanikele otse õiguslikke tagajärgi. 5 Oma teistsugust seisukohta põhistab vastustaja viitega Euroopa Kohtu lahendile nr C362/06: Markku Sahlsedt jt., kuid vastustaja teeb sellest valed järeldused. Korraldus ei ole suunatud haldusvälistele isikutele, nagu ekslikult leiab vastustaja; õige on, et Euroopa Komisjoni otsust ei saa Euroopa Kohtus vaidlustada, küll aga saab vaidlustada liikmesriigi otsust eelvalikualade kinnitamise kohta siseriiklikus kohtus.
  2. Korraldus vastab igati haldusakti tunnustele ning tegemist on eelhaldusaktiga

§ 52

lg 1 p 2 mõttes, mis tähendab, et Korralduse andmisel tuli järgida haldusmenetluse põhimõtteid ning tagada kaebajale Korralduse vaidlustamise õigus. Korraldus anti LKS § 96 lg 1 alusel, seega ka LKS § 6 järgi tuli kohaldada korralduse andmisel

sätteid.

§ 52lg 2 järgi kohaldatakse eelhaldusakti suhtes haldusakti sätteid.

Korralduse andmisel on rikutud haldusmenetluse läbiviimise korda. Kaebaja viitab

§ 1, § 3 lg 1, § 5 lg 2 ja § 6.

Lisaks eeltoodule on haldusorgan kohustatud menetlusosalist haldusmenetlusest teavitama (

§ 35lg 2).

Haldusmenetlusest teavitamine on üks vahend tagamaks isikutele põhiseaduslike menetlusõiguste kasutamine. Kaebajat ei teavitatud korralduse andmiseks alustatud haldusmenetlusest ega ka korralduse andmisest ning kaebajale ei antud võimalust ärakuulamisõiguse (

§ 40lg-d 1 ja 2) teostamiseks.

Ärakuulamise põhimõte on aga õiguse olla menetlusse kaasatud tuumaks. Seega ei olnud kaebaja mingilgi moel korralduse andmise menetlusse kaasatud. Kaebaja viitab siinkohal Riigikohtu HK otsusele nr 3-3-1-25-08, p 22. Korraldus ei vasta

§ 54

. Rikutud on ka

§ 5, § 55 lg 1 nõudeid.

Korralduse andmise eesmärk jääb arusaamatuks, kuna korraldus on eelduseks ühenduse tähtsusega alade moodustamiseks ning vastava otsuse tegemiseks Euroopa Komisjoni poolt, kuid Euroopa Komisjon on juba enne korralduse andmist 12.12.

  1. a võtnud vastu otsuse ja kinnitanud kaebaja kinnistud Eesti poolt edastatud ja kontrollitud andmete põhjal ühenduse tähtsusega alaks. Korralduse andmise tegelikuks eesmärgiks ei saanud olla mitte eelduse loomine kaebaja kinnistute ühenduse tähtsusega alaks valimiseks ning siseriiklikult kaitse alla võtmiseks, kuna korralduse andmise ajaks olid mõlemad eeldused juba täidetud ning hoiuala moodustamine kaebaja poolt ka kohtus vaidlustatud. Korralduse andmise tingis ilmselgelt asjaolu, et kaebaja kinnistud ei olnud siseriiklikku loetellu kantud, kuid olid hoiualasse arvatud eesmärgiga võtta siseriiklikult kaitse alla ühenduse tähtsusega alad, ehkki vastavasisulist kohustust Eesti riigil ei olnud.
  2. Kaebaja üheks argumendiks haldusmenetluse raames on olnud asjaolu, et kaebaja kinnistud ei ole ühenduse tähtsusega ala. Sisuliselt on vastustaja üritanud tagantjärele tekitada olukorra, kus kaebaja kinnistud on siiski võrgustiku alad ning kui kaebaja nimetatud asjaolu ei vaidlusta, siis on vastustajal ikkagi võimalik kaebaja kinnistud hiljem hoiualana kaitse alla võtta. Tegemist on nö „salahaldusega“ kus Loodusdirektiivist tulenev kohustus näib lubavat riigil jätta tahaplaanile oma kodaniku huvid ja õigused ning välistada igasugune kaebevõimalus. Korraldus on põhjendamata ning sellest ei nähtu selle andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, seega on rikutud

§ 56lg 1, lg 2 ja lg 3.

Korralduses toodud vaidlustamisviide ei vasta

§ 57

lg 1, kuna selles ei ole märgitud korralduse vaidlustamise võimalusi, kohta ja korda. Arvestades, et korraldust ei ole kaebajale

§ 25lg 1 järgi kätte toimetatud, siis on vaidlustamisviide sisuliselt deklaratiivne.

  1. LKS § 91 lg 6 alusel antud korraldusel on kõike muud kui vaid informatiivne tähtsus. Korraldusega kinnitab riik siseriikliku loetelu, kinnitades samas ka seda, et kohane hindamismenetlus on läbi viidud ning väljendab oma tahet, et ala võetaks Euroopa Komisjoni poolt ühenduse tähtsusega alaks ning rakendada sellel alal hoiuala režiimi, mis toob kaasa oluliste piirangute seadmise kaebaja Kinnistutele. Seega ei ole tegemist pelgalt informatiivse „paberiga“ vaid õigusi ja kohustusi loova haldusaktiga. 6
  2. Vastustaja ei ole ekspertiisi läbi viinud.

§ 6

ja § 39 kohustavad haldusorganit haldusmenetluses olulise tähtsusega asjaolude selgitamiseks ning ekspertiisi teostamiseks. Kuna korraldus on olemuselt eelhaldusakt, millega tehakse kindlaks asjas tähtsust omav asjaolu ehk siis loodusväärtuste paiknemine kaebaja kinnistutel, millele järgneb hoiualade moodustamine, siis oleks tulnud vastavalt LKS § 8 ja 9 viia läbi kohane menetlus sealhulgas ekspertiis. Ekspertiisi läbiviimine on nii Loodusdirektiivi III lisa,

§ 6ja § 39 ning LKS § 8 lg 3 kohaselt vastustaja kohustus.

Kuna ekspertiis oli tegemata, siis ei ole loodusväärtuste paiknemine kaebaja kinnistutel tõendatud.

  1. Kaebaja ei nõustu vastustaja vastuse punktis „Menetluse järjekord“ väljendatud seisukohaga. Loodusdirektiiv sätestab konkreetselt, mil viisil tuleb Natura 2000 võrgustiku alade moodustamise menetlus läbi viia. Menetluskorra järgimine on ka oluline, et tagada selge ja ühemõttelise haldusmenetluse läbiviimine ning isikute õiguste kaitse. Puudub igasugune õiguslik alus võtta siseriiklikult Natura 2000 võrgustiku alad kaitse alla enne, kui Euroopa Komisjon on ala ühenduse tähtsusega alaks nimetanud. Ka kaebeõiguse seisukohast on oluline, et LKS § 91 lg 6 kohaselt kinnitatud nimekiri oleks isikule, kelle õigusi see võib puudutada, teatavaks tehtud, et tal oleks võimalik otsustada selle õiguspärasuse üle. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja tegevus nii Võilaiu hoiuala moodustamisel kui ka korralduse andmisel olnud kooskõlas õigusaktidega.
  2. Kohtuistungitel jäi kaebaja esitatud nõude ja selgituste juurde. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
  3. Vastustaja palub Jätta OÜ Baltic Wind Energy kaebus Vabariigi Valitsuse 23.04.2009.a korralduse nr 148 „Vabariigi Valitsuse
  4. augusti
  5. a korralduse nr 615-k «Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri» muutmine“ osalise tühistamise kaebus, täies ulatuses rahuldatama ja jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
  6. Esmalt leidis vastustaja, et ehkki kaebus on esitatud formaalselt Vabariigi Valitsuse korralduse peale, on kaebus sisuliselt sama, mida on käsitletud juba haldusasja 3-08-166 raames. Seetõttu märkis vastustaja, et kaebaja ekslikult arvab, et tegemist on kaitseala vaidlusega. Tegelikult on Natura korraldusega määratud mitte kaitseala moodustamise seotud küsimused ja piirid, vaid loodus-ja linnualade piirid, mis on vastavalt kantud ka kaardimaterjalile. Korraldus ei saa olla vastuolus LKS § 8 ja 9, kuna korraldus sätestab linnualade ja loodusalade nimekirja ja niisugust loodusobjekti LKS § 4 ei nimeta. Seega pole tegemist alade kaitse alla võtmisega. Kuna Natura korraldus pole kaitse alla võtmise otsus, siis selle tõttu pole see vaidlustatav. Korraldus ei vasta HKMS § 4 lg 1 ha

§ 51tunnustele.

Korralduse õiguslik tähendus avaldub selles, et see on vajalik välissuhtluseks, see on siseriiklik meede, et Euroopa Komisjon saaks kehtestada ühenduse tähtsusega alad. Tegemist on seaduse rakendamise aktiga ja antud LKS § 91 lg 6 alusel, mitte LKS § 10 alusel. Natura korralduse õigusliku tähenduse osas on oluline arvestada Euroopa Kohtu otsust asjas C-362/06 (Markku Sahlstedt jt). Vastustaja leiab, et viidatud Otsuse p 33 ja 34 kohaselt saab järeldada, et Natura korraldus on välissuhtlemiseks vajalik siseriiklik meede selleks, et Euroopa Komisjon saaks kehtestada ühenduse tähtsusega alad; seega on erilise tähelepanuga vajalik analüüsida, mis osas Natura korraldus on vaidlustatav. Kuna Natura korralduse punkti 2 alapunkti 515 kohaselt esinevad Väikese väina loodusalal muuhulgas rannaniidud (*1630) ja lood (alvarid – *6280), siis Natura korraldusega ei ole muutunud need faktilised asjaolud, mille tõttu kaebajale kuuluvaid kinnisasju kaitstakse. Vastavalt

§ 58

ei saa ainuüksi väidetavate menetlusnormide rikkumisega põhjendada haldusakti kehtetuks tunnistamise vajadust, vaid nende normide rikkumine peaks olema kaasa toonud ka vea sisulises otsuses. Endine kinnisasja omanik V. T. on olnud kaasatud kaitse alla 7 võtmise menetlusse, mille käigus on korduvalt selgitatud Natura 2000 võrgustikku hõlmamise kavatsust koos kaitse alla võtmise otsuse ettevalmistamisega. Kuna Natura korralduse näol ei ole tegemist ala kaitse alla võtmise otsusega, ei kohaldu sellele ka LKS § 8 ja § 9 sätestatud menetlusnormid. Kui ala vastab EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta kriteeriumitele, siis tuleb see ala anda ülesse Euroopa Komisjonile. Nendest aladest võib riik vaid erandjuhtudel ala välja jätta. Sellisteks eranditeks on Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt üksnes ülekaalukad üldised huvid, mis kaaluvad üles ökoloogiliste eesmärkidega seotud huvid (näit. Euroopa Kohtu otsused C-3/96, C-374/98, C-355/90, C-371/98). Ühtegi põhjendatud seisukohta, mis kaaluks üles ala kaitse alla võtmise, endine kinnistute omanik ei esitanud. Juhul kui riik lähtuks Natura 2000 potentsiaalsete alade nimetamisega üksnes LKS § 7 või kohaldaks sellele muud menetlust, kui loodusdirektiiv ette näeb, oleks see suure tõenäosusega kaasa toonud ebaõige direktiivi kohaldamise tõttu rikkumismenetluse. Korralduse nr 148 andmiseks ei viidud läbi eraldi avatud menetlust, kuna Natura 2000 alad koosnevad looduskaitseseaduse alusel kaitstavatest aladest, mille kaitse alla võtmise menetluse käigus on avatud menetlus juba läbi viidud. Avatud menetlus kinnistute osas viidi läbi

  1. a Vabariigi Valitsuse 18.05.
  2. a määruse nr 156 „Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas“ muutmine“ andmiseks, mille punkti 1 alapunktiga 66 arvati vaidlusalused kinnistud Võilaiu hoiuala koosseisu. Hoiualade menetlemise käigus käsitleti ka alade arvamist Natura 2000 võrgustikku. Keskkonnaminister algatas oma 09.07.
  3. a käskkirjaga nr 643 Saare maakonna hoiualade, sealhulgas Võilaiu hoiuala moodustamise. Sellekohane teade avaldati 11.08.
  4. a väljaandes „Ametlikud Teadaanded“, kus avaldati ühtlasi teade selle kohta, et planeeritavate hoiualade avalik väljapanek toimub 16.08.2004 kuni 12.09.2004 Saaremaa Keskkonnateenistuses ja Muhu Vallavalitsuses. Lisaks avaldati 30.09.
  5. a väljaandes „Ametlikud Teadaanded“ (lisa 1) ja 08.10.
  6. a ajalehes „Meie Maa“ (lisa 2) Saare maakonna Natura 2000 hoiualade avalike arutelude toimumise ajad. Avalik arutelu Võilaiu hoiuala moodustamise asjus toimus 24.11.
  7. a Muhu Põhikoolis, kus osales ka vaidlusaluste kinnistute endine omanik V. T. (lisa 3). Võilaiu hoiuala menetlus vaidlusaluste kinnistute suhtes lõppes Vabariigi Valitsuse 18.05.
  8. a määruse nr 156 vastuvõtmisega. V. T. osales Võilaiu hoiuala moodustamise menetluses, esitas oma vastuväited ja tema eitav seisukoht oli kaitse alla võtmise algatajale teada. Seisukoht on ära märgitud mh Vabariigi Valitsuse 18.05.
  9. a määruse nr 156 eelnõu seletuskirjas. Kaebaja omandas vaidlusalused kinnistud 17.05.
  10. a, Võilaiu hoiuala moodustamine viidi lõpule aga määruse nr 156 vastuvõtmisega 18.05.
  11. Seega ei oleks kaebaja kuidagi saanud olla kaasatud nimetatud määruse andmise menetlusse kinnistute omanikuna. Vabariigi Valitsuse korraldus on põhjendatud ja kontrollitav siseriiklike kaitsemeetmete rakendamisega (looduskaitseseaduse alusel moodustatud kaitsealad, hoiualad või püsielupaigad), mille kehtestamisel on järgitud LKS § 8 ja § 9 sätestatud menetlusnorme. Kaebuse esitaja kinnistute kaitse alla võtmise aluseks (LKS § 8 lg 5) olevaks ekspertarvamuseks on kinnistutel ajavahemikul 12.10.
  12. a kuni 13.10.
  13. a läbi viidud Natura 2000 ala inventuuri (ala Väike väin – Võiküla) tulemused, mille kohaselt paiknevad kaebaja kinnistutel EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ja loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta lisas 1 nimetatud esmatähtsad elupaigad loo e alvar (6280*) ja rannaniit (1630*).
  14. Vastustaja märgib, et esitas selgitused lähtudes kaebuse esitaja viidetest kaebuse õiguslikele alustele ja kaebaja seisukohtadele. Kaebaja jätab tähelepanuta, et Vabariigi Valitsuse korraldusega ei võeta kaitse alla ühtegi loodusobjekti. Selle õiguslik alus näeb ette Vabariigi Valitsuse pädevuse kinnitada korraldusega Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade loetelu. Loetelus 8 sisalduvad alad, seal leiduvad elupaigatüübid ja liigid, loetelule on lisatud alade ülevaatekaardid. Loodusdirektiivi (92/43/EMÜ) kohaselt toimub Natura 2000 võrgustiku moodustamine ning selles olevatele aladele loodusdirektiivist tuleneva kaitserežiimi kohaldamine üldjoontes järgmiselt: 1) liikmesriik esitab Euroopa Komisjonile alade loetelu, kus märgitakse, milliseid kohalikke direktiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpe ja direktiivi II lisas nimetatud liike alal esineb (art 4 lg 1); 2) Komisjon kehtestab ühenduse tähtsusega alade loetelu (art 4 lg 2), viies vajadusel läbi konsulteerimismenetluse (art 5); 3) loetellu kandmise tagajärjel hakkavad alade suhtes koheselt kehtima loodusdirektiivi artikkel 6 lõiked 2, 3 ja 4 (vajalike meetmete võtmine looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemise vältimiseks ning mõjude hindamise läbiviimine alasid mõjutada võivate kavade ja projektide osas, koos erinõuetega alasid negatiivselt mõjutavate kavade ja projektide lubamiseks); 4) liikmesriigid määravad loetelus olevad alad erikaitsealadeks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 6 a jooksul, arvates ala ühenduse tähtsusega alade loetellu kandmisest (art 4 lg 4); 5); erikaitsealade suhtes tuleb kehtestada vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad ning asjakohased õiguslikud, haldus- või lepingulised meetmed (art 6 lg 1). Korralduse sisuks on alade loetelu kinnitamisega luua siseriiklik eeldus, et riik saaks täita loodusdirektiivi artikli 4 lõikest 1 tuleneva kohustuse. Kaebaja on lähenenud korraldusele formaalselt ja vaidlustanud selle n.ö igaks juhuks. Jääb nt arusaamatuks, kas kaebaja seisukohalt võiks väita ka seda, et Vabariigi Valitsuse korraldus ja Vabariigi Valitsuse määrus hoiuala kohta suhestuvad omavahel kui osahaldusakt ja põhihaldusakt, mis oleks loogiline kaebaja osasid argumente (viiteid LKS § 8-le) vaadates. Teisalt on kaebaja asunud seisukohale, et tegu on täiesti erinevate haldusmenetlustega.
  15. Kui kaebaja sooviks on siiski vaidlustada iseseisva haldusaktina korraldust nr 148, siis peaks kaebus hõlmama küsimust, kas korralduse andmisel on vastustaja eksinud õigusnormide vastu, mis selle andmist reguleerivad. Vastustaja on seisukohal, et kaitse alla võtmise regulatsioon LKS (§ 8, § 9) ei kohaldu Vabariigi Valitsuse korralduse andmisele, kuna reguleerib üksnes kaitse alla võtmist, s.o loodusdirektiivi artikli 6 lg 1 nõude täitmist. Kuivõrd alade ettepaneku esitamisel on tegemist riigipoolse kohustuse täitmisega Euroopa Komisjoni ees, siis täpsem regulatsioon, kuidas esialgsesse nimekirja alasid kantakse, on reguleeritud direktiivis. Loodusdirektiivi art 4 lg 1 sätestab, et iga liikmesriik esitab III lisas (1.etapp) sätestatud kriteeriumide ja asjakohase teadusinfo alusel alade loetelu, kus märgitakse, milliseid kohalikke I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb. /…/ Loetelu koos ala käsitleva teabega saadetakse komisjonile kolme aasta jooksul käesoleva direktiivi teatavakstegemisest. Teave peab sisaldama ala kaarti, nime, asukohta, suurust ja III lisas (1.etapp) ettenähtud kriteeriumide kohaldamisest tulenevaid andmeid, mis esitatakse komisjoni kehtestatud vormis art-s 21 sätestatud korras, täpsemalt selle lisas III. Seega (eeldades et eksisteerib kaebeõigus VV korraldusele) võiks teoreetiliselt väita, et kui vastustaja oleks rikkunud mõnda direktiivist tulenevat nõuet (nt kasutanud alade valimisel direktiivile mittevastavaid kriteeriume, kasutamata jätnud asjakohase teadusinfo, jätnud märkimata info liikide või elupaigatüüpide kohta), võiks olla tegu olukorraga, kus riik on sisuliselt direktiivist tuleneva nõude täitmata jätnud. Sellisel juhul tekib küsimus, kas seda saab kontrollida siseriiklikus kohtus või kuulub selline otsustus Euroopa Kohtu pädevusse. Isiku võimalusi vaidlustada riigi tegevust, mis potentsiaalselt on vastuolus loodusdirektiiviga peetakse direktiivi sätte vahetu mõju doktriini tõttu suhteliselt problemaatiliseks, õiguskirjanduses on seda käsitletud artiklis „Kaitsealade moodustamise põhimõtted Euroopa looduskaitseõiguses ja selle siseriiklik järelevalve“ (E.Lopman, 9 Juridica 7, 2007). Kuna antud juhul on Eesti riik esitanud alade nimekirja Euroopa Komisjonile ja Euroopa Komisjon on Vabariigi Valitsuse 18.05.
  16. a määrusega nr 156 Võilaiu hoiuala koosseisu arvatud OÜ Baltic Wind Energy kinnistud arvanud Euroopa Komisjoni 12.12.
  17. a otsusega 2009/94/EÜ, millega võeti vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade teine ajakohastatud loetelu (http://eurlex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2009:043:0245:0392:ET:PDF) ühenduse tähtsusega Väikese väina loodusala koosseisu (väljavõte otsusest lk 1-2, lk 3, lk 9, lisa 1), on vähemalt Euroopa Komisjon läbi viinud omapoolse kontrolli ala vastavuse kohta loodusdirektiivi nõuetele. Seega, on ennekõike kontrollitud, kas ala on välja valitud ökoloogilisi kriteeriumeid arvestades. Käesoleval hetkel ei ole alust arvata, et ala esitamine Euroopa Komisjonile oleks olnud põhjendamatu. Euroopa Komisjon ajakohastab infot Natura 2000 võrgustikku kuuluvate alade kohta pidevalt - esimene otsus langetati 2005 (kusjuures selles ei olnud kajastatud ühtegi Eesti ala), esimene ajakohastatud otsus langetati
  18. a, teine ajakohastatud otsus
  19. a, kolmas
  20. a ja tänaseks viimase Euroopa Komisjoni 10.01.
  21. a otsusega võeti vastavalt nõukogu direktiivile 92/43/EMÜ vastu boreaalses biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade neljas ajakohastatud loetelu (http://eurlex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2011:040:0001:0205:ET:PD F ).
  22. Kaebaja ei ole käesolevas vaidluses esitanud teisi õiguslikke põhjendusi kui üksnes väitnud seda, et Vabariigi Valitsuse korraldus on õigusvastane, kuna selle vastuvõtmisel ei ole järgitud LKS § 9 nõudeid, samuti pole otsust põhjendatud ega kätte toimetatud. Et aga ala kaitse alla võtmise otsuse ja selle haldusmenetluse õiguspärasuse üle toimub vaidlus teises kohtuasjas, siis sellest johtuvalt vastustaja asus seisukohale, et kaks vaidlust on siiski omavahel õiguslikult seotud. Kaebaja pole esitanud ühtegi sisulist argumenti, mis võiks seada kahtluse alla talle kuuluvatel kinnistutel loodusväärtuste paiknemise, mis vastustaja hinnangul seal eksisteerivad. Kuna Euroopa Komisjon on ala kandnud ühenduse tähtsusega alade nimekirja, siis ala väljavalimise ja esitamise seisukohast võib teha järelduse, et Väikese väina loodusala suhtes on Vabariigi Valitsuse korralduse mõju lõppenud, kuna Euroopa Komisjon on ala kinnitanud ühenduse tähtsusega alaks.
  23. Kuna Eestis kasutatakse Vabariigi Valitsuse korraldusse kantud Natura alade infot läbi keskkonnaregistri informatiivselt, siis on Vabariigi Valitsuse korraldusel informatiivne tähtsus, seda nii mõjude hindamise hõlbustamise kui näiteks toetuste menetlemisel. Keskkonnaregistris (http://register.keskkonnainfo.ee/ ) kajastatakse infot kaitstavate loodusobjektide kohta kui ka seotud objektide, sh Natura 2000 võrgustiku loodus- ja linnualade piiride kohta. Pärast ala nimetamist ühenduse tähtsusega alaks muutuvad loodusdirektiivi artikkel 6 lõigetes 2, 3 ja 4 kirjeldatud meetmed alade suhtes kohustuslikuks. Direktiivist tulenevad reeglid kohustavad riiki tagama, et ühenduse tähtsusega aladel hinnatakse kavandatava tegevuse mõju ning et liikmesriik tagaks edaspidi nende alade kaitse.
  24. Eesti siseriiklikus õiguses ei ole õiguslikult reguleeritud otseselt järgmisi samme, mis ühenduse tähtsusega aladeks määramisele järgnevad. Nende mõistmiseks tuleb pöörduda loodusdirektiivi sätete poole. Eesti regulatsioonid ei erista Natura 2000 võrgustiku aladeks väljapakutud alasid aladest, mis juba on määratud ühenduse tähtsusega Natura aladeks Komisjoni poolt, kuigi direktiivi ja Euroopa Kohtu praktika seisukohast on sellel teatavad erisused. Käesoleva kaasuse puhul ei oma need nüansid tähtsust, kuid on siinkohal toodud selleks, et kirjeldada võimalikult terviklikult Vabariigi Valitsuse korralduse mõju. Põhimõtteliselt on võimalik teha vahet faktilisel toimingul (alade nimekirja esitamine Euroopa Komisjonile) ja siseriikliku õigusega nõutud Vabariigi Valitsuse korralduse 10 andmisel. Direktiiv ei näe ette, kuidas liikmesriik peab täpselt jõudma nimekirja esitamiseni, seega on Vabariigi Valitsuse korraldus puhtalt siseriikliku õiguse küsimus. Sellise vaheteo eesmärk oleks, et analüüsida kas Vabariigi Valitsuse korraldust saab siseriiklikult vaidlustada, asumata kontrollima, kas ala väljavalimine oli direktiiviga kooskõlas. Tallinna Ringkonnakohus ja hiljem ka Riigikohus on asunud asjas 3-07-1308 seisukohale, et kaebajale kuuluvate kinnistute eriline staatus on paika pandud juba nende Natura 2000 alasse arvamisega. Kuivõrd viidatud asjas ei olnud isik vaidlustanud Vabariigi Valitsuse korraldust ega esitanud sisulisi argumente Natura võrgustikku ala mittesobivuse kohta ka hoiuala määruse vaidlustamisel, oli kohtute seisukoht õige. Hüpoteetiliselt on võimalik Vabariigi Valitsuse korraldust Natura alade esitamise kohta käsitleda eelhaldusaktina siseriikliku kaitse alla võtmise suhtes, või ka haldusvälistele isikutele õiguslike tagajärgedeta dokumendina, mille abil riik täidab oma direktiivist tuleneva kohustuse. Seetõttu tuleb esmalt lahendada küsimus, kas Vabariigi Valitsuse korraldus vastab haldusakti tunnustele lähtudes

§ 51lg 1.

Korraldusel on järgmised haldusaktile omased tunnused: tegutsevaks subjektiks on haldusorgan (Vabariigi Valitsus) (p 1) ja tegevus toimub avalik-õiguslikus suhtes (p 2), mitte eraõiguslikus suhtes, haldusorgani tegevus on ühepoolne (p 4). Põhimõtteliselt võib väita, et korralduses esineb tahteavaldus õigussuhte reguleerimiseks (p 3), kuna korralduse andmisega tuvastatakse elupaigatüüpide paiknemine kinnisasjadel, mis hiljem võetakse kaitse alla. Õiguslikult siduvaks riigi (mitte maaomaniku) suhtes muutub alade määramise otsustus pärast Euroopa Komisjoni otsust, mitte Vabariigi Valitsuse korraldusega tehtud ettepanekut. Ka peale Euroopa Komisjoni otsust on võimalik, et vea esinemisel (scientific error) on erandkorras võimalik muuta ka ühenduse tähtsusega alade määramise otsust. Seega ei ole Vabariigi Valitsuse korraldus alade ettepaneku kohta lõplikult õiguslikult siduv. Vastustaja viitab siinkohal olukorra illustreerimiseks pooleliolevale kohtuasjale nr 308-

  1. Kohtupraktika kohaselt on käesoleval hetkel välja kujundatud seisukohad, et asja avalik-õigusliku seisundi muutmine on üldkorralduse tunnustele vastav üksikjuhtumi reguleerimine (p 5). Riigikohtu praktika kohaselt on võimalik vaidlustada kinnistu arvamist kaitstavasse alasse üldiselt (vt 3-3-1-27-09 ja 3-3-1-57-09). Ala piiri kulgemise otsustuse tagajärg on kinnistu avalik-õigusliku seisundi muutumisele vahetu. Näiteks asjas 3-07-1308 on kohtud piirdunud kaitstava ala piiri kulgemise otsuse kontrollimisel sellega, kas on tuvastatav, et kaitstava ala piiride määramine on või ei ole toimunud meelevaldselt. Kohtud ei ole pidanud vajalikuks kaitse alla võtmisel iga konkreetse kinnistu osas koostada kokkuvõtvat põhjendusi sisaldavat haldusakti (3-3-1-27-09, p 5). Seega järeldub, et korraldus reguleerib üldkorraldusena üksikjuhtumeid. Vastustaja seisukohtade (p 12.1 alapunktides 3-5) kirjeldatud nõuded kohalduvad liikmesriikide suhtes, mitte maaomanike suhtes vahetult. Samale seisukohale on jõudnud Euroopa Kohus asjas Markku Sahlsedt jt (C–362/06), mille kohaselt ühenduse tähtsusega alade loetelu kinnitamine ei puuduta nende alade maaomanikke isiklikult ja eriliselt, kuna alad on valitud ökoloogiliste kriteeriumide alusel ja alade loetelu ei ole kuidagi suunatud sellele, et tekitada konkreetsetele maaomanikele otse õiguslikke tagajärgi. Kokkuvõtteks nähtub, et Vabariigi Valitsuse korraldus ei vasta haldusakti tunnustele kahel põhjusel: see ei ole lõplikult siduv ja ta ei ole suunatud haldusvälistele isikutele.
  2. Vastustaja soovib täiendavalt selgitada, et esitas oma 15.01.2010 kirjaga nr 20-3/119229 kohtule seisukoha menetluste läbiviimise kohta, ega ole seisukohal, et vastustaja on ühendanud kaks erinevat haldusmenetlust, nii nagu väidab kaebaja. Väljaandes „NATURA 2000 alade kaitsekorraldus: Loodusdirektiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätete tõlgendamise käsiraamat“ (Euroopa Komisjon, Aprill 2001, lk 11,
  3. Kättesaadav: http://www.seit.ee/natura/artikkel6.doc) märgitakse Loodusdirektiiviga seoses järgmist: 11 „Seega, vastupidiselt artikli 6 lõike 1 sätetele, mis kehtivad ainult siis, kui ühenduse tähtsusega ala on juba määratud loodushoiualaks, jõustuvad lõigete 2, 3 ja 4 sätted niipea kui ala saab ühenduse tähtsusega alaks, s.o. enne ala loodushoiualaks määramist. Samuti on liikmesriikidel vabadus valida artikli 6 lõigete 2, 3 ja 4 jõustamiseks varasem kuupäev ning mõnede riikide siseriiklikud õigusaktid näevadki juba ette nende lõigete varasema rakendamise“. Eelnevast lähtudes soovitatakse käsiraamatus liikmesriikidel tagada, et nende poolt loodushoiualadeks välja pakutavate alade (pSCI - proposed Sites of Community Importance) riiklikku nimekirja kantud alade seisundit ei lastaks enne ühenduse tähtsusega alade nimekirja kinnitamist halveneda. Kui riiklik nimekiri jääb mittetäielikuks, soovitatakse liikmesriikidel tagada ka selliste alade seisundi püsimine, mis peaksid direktiivi 92/43/EMÜ III lisas esitatud kriteeriumidel põhineva teadusliku tõendusmaterjali kohaselt kuuluma riiklikku nimekirja (lk 11, 12). Seega ei ole välistatud, et veel enne, kui ala on kantud Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud ühenduse tähtsusega alade nimekirja, tuleks liikmesriigil tagada alal asuvate, suure tõenäosusega Natura võrgustikku võetavate alade kaitse. Kui alade eelnev kaitse poleks tagatud, võiks tekkida küsimus menetluste eesmärgipärasusest – ajaliselt pikkade menetluste käigus aktsepteerides loodusväärtuste vähendamist võib osutuda läbiviidud menetlus lõpuks otstarbetuks, kuna algsetes piirides pole menetluse lõppfaasi jõudes enam endisel kujul loodusväärtusi säilinud ja piirangute kavandamist tuleb sisuliselt alustada uuesti. Kokkuvõttes vastustaja hinnangul ei oma tähtsust otsuste järjekord (kas enne määrus, seega kaitsekorra kehtestamine või korraldus). See seisukoht on kooskõlas ka käesoleva vastuses kirjeldatuga, mille kohaselt lõplikult siduvaks otsustuseks kaitsekorra ja piiride osas peab vastustaja siiski kaitse-eeskirja kehtestamist. Vabariigi Valitsuse korraldusel ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust, kuna ei too automaatselt ja lõplikult kaasa ala kaitsestaatust.
  4. Komisjoni otsus enne korralduse vastuvõtmist. Euroopa Komisjon uuendab ühendusega tähtsuse alade nimekirja viimastel aastatel pidevalt. Vastavalt loodusdirektiivi art 4 lõikele 2 kehtestab Komisjon ühenduse tähtsusega alade loetelu, tuginedes riikide poolt esitatud loeteludele (v.a. erandjuhtudel, mil Komisjon lisab ühenduse tähtsusega loetellu ka riigi poolt esitamata alasid – sel juhul viiakse läbi konsulteerimismenetlus vastavalt artiklile 5). Seega, Vabariigi Valitsuse korraldusega Euroopa Komisjonile esitatavate alade nimekiri ei pruugi kattuda Komisjoni poolt ühenduse tähtsusega loetellu kantavate aladega, Komisjon võib ka omal algatusel taotleda Nõukogu kaudu sellesse alade lisamist. Sellist olukorda pole küll Eesti puhul kerkinud, kuid see võimalus ilmestab olukorda, et Vabariigi Valitsuse korraldusele ei saa mitte kuidagi anda lõpliku haldusakti tähendust. Lõpliku nimekirja koostamist siseriiklike nimekirjade alusel aitab Komisjonil teostada ka artikli 20 alusel moodustatud Komitee ja selle poolt korraldatud nn biogeograafilised seminarid. Ühenduse tähtsusega alade nimekirja koostamise eeltöö käigus on edastatud Komisjonile erinevatel aegadel täpsustavat infot alade piiride kohta. Nii toimus ka Väikese väina alaga seonduvalt ja Euroopa Komisjon võttis piiride täpsustamise otsuse aluseks selleks ajahetkeks olemasoleva täpsema informatsiooni. Informatsioon piiride kohta täpsustus muuhulgas ka sellest, kui alade kaitse alla võtmisel viidi läbi kaitse alla võtmise menetlus. Hoiuala kaitse alla võtmise määrus kehtestati
  5. a
  6. mail, seega enne kui Euroopa Komisjon kandis ala ühenduse tähtsusega alade nimekirja.
  7. Vastustaja on seisukohal, et dokumentatsioon võimaldab haldusakti kontrollitavuse. Natura võrgustik koosneb 2 tüüpi aladest, so looduskaitsealadest vastavalt loodusdirektiivile 92/43/EMÜ ja vastavalt linnudirektiivile 2009/147/EÜ 12 Vastavatest linnualadest. Kõnealused kinnistud kuuluvad nii loodus-kui ka linnualade hulka- Väikse väina loodusalasse ja Väinamere linnualasse. Vastustaja esitas 29.06.
  8. tlk 4 II kd loetelu kinnistute peamistest väärtustest elupaigatüüpide osas ja linnualana arvestavaid momente. Vastustaja toob esile linnualade valiku kriteeriumid ning märgib, et lähtudes EL käibel olnud praktikast esitas vastustaja linnualadena kõik juba vare, valitud tähtsad linnualad, mil kasutati tähtaste linnualade piiritlemisel teaduslikult kui ka Euroopa Komisjoni ning Euroopa Kohtu poolt aktsepteeritud metoodikat. Kuna sobivamaid kriteeriume ei ole välja töötatud, siis kasutati Eesti Ornitoloogiaühingust saadud infot, mil oli esile toodud, et EL tähtsusega linnualade kriteeriumid täitis liik vööt-põõsalind ja punaselg –õgija. Vastustajal on olemas ka andmed kinnistute vahetus läheduses korraldatud riikliku seireprogrammi raames tehtud linnustikuvaatluse andmetega. Vaidlusaluse kinnistud kuuluvad piirkonna loopealsete ja rannaniitude kompleksi ühtse terviku koosseisu. Ökoloogiliselt oli parim lahendus võtta kaitse alla kogu elupaik tervikuna. Arvestades lindude ökoloogilist nõudlust, st neile sobivate paikade olemasolu, määrati selged piirid ja kanti kaardile. Kohtuistungitel jäi vastustaja oma seisukohtade juurde. KOHTU SEISUKOHAD
  9. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale, leiab, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kui kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude nõuet ei esitanud.
  10. Kohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaegselt. HKMS § 9 lg 1 kohaselt võib kaebuse haldusakti tühistamiseks esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. Antud juhul on vaidluse all, kas tegemist on haldusaktiga, mida saab kohtus vaidlustada. Sellest sõltuvalt lahendub ka kaebuse tähtaja küsimus. Kohus etteruttavalt seotult tähtaja küsimusega märgib, et vaidlusalune korraldus on üldkorraldus ehk haldusakt

§ 51

lg 2 tähenduses, sest tegu on konkreetsete kaebajale kuuluvate kinnistute avalik-õiguslikku seisundit muutva regulatsiooniga. Vabariigi Valitsuse korralduses nr 615, mida täiendati Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 148 on märgitud, et sellele saab esitada kaebuse HKMS sätestatud korras 30 päeva jooksul Riigi Teatajas avaldamise päevast.

§ 62

lg 2 p 1 kohaselt tehakse haldusakt teatavaks selle kättetoimetamisega sama seaduse

  1. ptk
  2. jaos sätestatud korras isikule, kelle õigusi haldusaktiga piiratakse või kellele pannakse haldusaktiga täiendavaid kohustusi. Käesolevalt haldusaktiga puudutatakse kinnistuomaniku õigusi ja kohtule nähtub, et see oleks tulnud kaebajale teatavaks teha kättetoimetamisega.

§ 31

lg 1 p 1 ja lg 5 kohaselt loetakse dokument kättetoimetatuks selle resolutiivosa avaldamisega ajalehes või Ametlikes Teadaannetes. Vaidlustatud korraldus hõlmab enamaid isikuid kui sada ja lähtudes lisaks Vabariigi Valitsuse seaduse § 30 lg 5, Riigi Teataja seaduse § 2 lg 4 p 3 tuli see avalikustada Riigi Teatajas. Antud juhul seda ka tehti 28.04.2009.a. Kaitsekohustuse teatist kaebaja ei saanud. Samas nähtub, et eelmisest Vabariigi Valitsuse korraldusest nr 615-k, mida täiendati, oli möödunud pikk aeg ning Vabariigi Valitsuse korralduse nr 615-k „Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri „ ei puudutanud kaebuse esitaja kinnistuid. Kuivõrd vastustaja ei osanud ka nimetada, et vahepealsel perioodil oleks tehtud toiminguid, millest kaebaja saanuks järeldada, et mingil ajal tuleks 13 jälgida RT, siis nähtub, et vastustaja põhimõtteliselt nõustus, et kaebus on tähtaegne. Vastustaja kahtles, kas tegemist on haldusaktiga ja möönis, et kaebus on tähtaegne, kui tegemist on haldusaktiga. Vastustajal ei ole andmeid, et kaebuse esitaja oleks pidanud saama korraldusest teada varem, kui kaebaja poolt märgitud aeg. Kuna ei ole tõendatud korralduse teadasaamisest varasem aeg, siis ei hakka kaebetähtaeg kulgema korralduse vaidlustamiseks selle avaldamisest RT-s. Kohtupraktikas on seda selgitatud vajadusega järgida põhimõtet, et haldusakti teatavakstegemise ja kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon peab tagama õiguslikult puudutatud isikule tegeliku võimaluse saada haldusaktist teada enne kaebetähtaja lõppu ning vastupidine olukord ei vastaks põhiseaduse § 15 lg-le

  1. Haldusakti avaldamine Riigi Teatajas seda võimalust ei taga, kuna isikult ei saa eeldada, et ta jälgib Riigi Teatajat pidevalt. Haldusorganiga oli suhelnud kinnistu eelmine omanik. Vastustaja kinnitab, et ta ei informeerinud kaebuse esitajat korraldusest, kuna ta leidis, et see ei ole haldusakt, mis puudutaks kaebaja õigusi. Kuna vastustajal ei ole tõendeid, et kaebaja oleks saanud tutvuda korraldusega Riigi Teataja kaudu kaebetähtaja jooksul, siis on kaebaja saanud haldusaktist teada 08.05.2009 ning pöördunud kohtusse 08.06.2009, seega 30 päeva jooksul ning kaebus on tähtaegne.
  2. Menetlusosaliste vahel on esmalt puhkenud vaidlus küsimuses, kas kaebuse esitajal on kaebeõigus. Kuigi vastustaja oli esmalt märkinud, et kaebuse esitaja kaebuse ese on seesama, mis haldusasjas nr 3-08-166, kadus märgitud vastuväide ära, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud käesolevalt hoiualade kaitse alla võtmist. Haldusasjas oli vaidluse all Vabariigi Valitsuse 18.05.07.a. määrus nr 156 „“Vabariigi Valitsuse 27.07.06 määruse nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas“ muutmine“ tühistamisnõudega § 1 lg 1 p 66 osas. Käesolevalt vaidlustab kaebaja korraldust, millega kinnitati Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja muutus ja kaebaja kinnistud jäid Natura 2000 võrgustiku alasse.
  3. Vastustaja leiab, et tegemist ei ole haldusaktiga ega kaebaja poolt nimetatud eelhaldusaktiga, mida saaks vaidlustada kohtus. Kaebaja jäi seisukohale, et tegemist on haldusaktiga, täpsemalt eelhaldusaktiga, mida saab kohtus vaidlustada ja mille vaidlustamisvajadusele viitab konkreetselt Riigikohtu HK 19.06.09.a. otsus nr 3-3-1-27-09 p 11 kujundatud seisukoht OÜ Suviste Põllumajandussaadused esitatud kaebuses. Seega tuleb kohtul lahendada küsimus, kas tegemist on haldusaktiga, mida saab kohtus vaidlustada.
  4. Kohtule jäid kokkuvõtteks vastustaja seisukohad ja põhistused seotult küsimusega, kas tegemist on haldusaktiga, vastuolulisteks, kuivõrd vastustaja ka ei märkinud, et tegemist oleks mingi konkreetse toiminguga, vastustaja ei esitanud ka vastavat õiguslikku regulatsiooni. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja ei ole püstitanud küsimust, kas liikmesriigina on EV täitnud oma kohustused Euroopa Komisjoni ees ning missugused toimingute või aktidega teavitatakse alade määratlemist ühenduse tähtsusega aladena. Asjaolu, et Loodusdirektiiv on kohalduv vaid liikmesriigi suhtes, luues õigusi ja kohustusi liikmesriigile, mitte kaebajale, tähendab vastustaja hinnangul seda, et Loodusdirektiivi täitmiseks antud siseriiklik haldusakt, antud juhul Korraldus, ei saa riivata kaebaja õigusi, kuna kaebaja ei ole Loodusdirektiivi adressaat, on kohtu arvates kokkuvõtteks ekslik seisukoht või eksitav selgitus; kaebaja ei ole väitnud, et ta peaks või sooviks vaidlustada neid küsimusi, mis puudutavad riigi kohustusi Euroopa Komisjoni ees ja kohalduvad liikmesriikide suhtes, mitte maaomanike suhtes vahetult. Kaebaja sooviks ongi, et liikmesriik, antud juhul EV, seaks sisse korra ja suhted maaomanikega nii, et isik saaks siseriiklikus kohtus oma õigusi kaitsta. Ebaselgeks muudab vastustaja seisukohad ka asjaolu, et ühteaegu on ta nõustunud, et Natura 2000 korralduse vastuvõtmisel anti välja haldusakt, mille sisulist õigusta ta kaitseb. 14 Kuivõrd vastustajast võis aru saada, et korraldus ei vasta haldusaktile 2 põhjusel, so et ta ei ole lõplikult siduv ja ei ole suunatud haldusevälistele isikutele, siis märgib kohus alljärgnevalt oma seisukohad. Vaidlust ei olnud vastustaja meelest küsimuses, et korraldusel on haldusaktile omased tunnused, mil tegutsevaks subjektiks on haldusorgan (Vabariigi Valitsus) ja tegevus toimub avalik-õiguslikus suhtes; haldusorgani tegevus on ühepoolne ja mööndusega tingimus, et saab väita, et esineb tahe õigussuhte reguleerimiseks ja tuvastatakse elupaigatüüpide paiknemine kinnisasjal, mis hiljem võetakse kaitse alla. Ometi jäi vastustaja seisukohale, et korraldusel ei ole iseseisvat õiguslikku tähendust, kuna ei too kaasa automaatselt ja lõplikult ala kaitsestaatust ja vastava üksikjuhtumi reguleerimiseks saab pidada kohtupraktika kohaselt vaid kinnistu arvamisest kaitstavasse alasse. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et vaidlustatud korraldus on üldkorraldus ja tegemist on haldusaktiga

§ 51

lg 2 tähenduses, kuivõrd määratledes loodus-ja linnualade piirid ja asukoha on ühtlasi haaratud võrgustikku konkreetsete isikute kinnistud. Antud juhul on OÜ Baltic Wind Energy omandis kinnistud Roostiku, Nuka, Kadastiku, Kruusiaugu ja Lagle ning 23.04.

  1. a Vabariigi Valitsuse korralduse nr 148 „Vabariigi Valitsuse
  2. augusti
  3. a korralduse nr 615-k «Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri» muutmine lisatud kaardimaterjali kohaselt on kaebuse esitaja kinnistud arvatud Natura 2000 võrgustiku alasse, va Lagle kinnistu. Kohus nõustub seisukohaga, et asjaolu, et kinnistuid ei arvatud 2004.a. Natura võrgustiku alade nimekirja, ei anna alust eeldada, et seda ei saanud teha käesolevalt, kuivõrd Natura 2000 võrgustiku alade kinnitamise protsess jätkub, kuni Euroopa Komisjon leiab, et kaitset vajavaid väärtusi on piisavalt kaitse alla võetud. Käesolevalt on kaebaja kinnistute osas väärtuslik loopealne arvatud Natura võrgustikku ja vastustaja ei näinud võimalust, et seda võrgustikust välja jätta. Kohut eksitavad on vastustaja seisukohad, mis on antud erinevatele aegadel ja millest sai järeldada, et vastustaja ei pidanud vajalikuks anda kaebeõigust ka hoiuala moodustamise otsusele, kuna väidetult piiravad vahetult isikute põhiõigusi konkreetsed otsused, mis on seotud tegevuse lubamise või keelamisega. Kohus nõustub kaebajaga, et õigusakti sisust tulenevalt hakkab kehtima kinnistute suhtes eriline staatus, st et määrati kindlaks Natura võrgustiku eelvalikualade piirid, millest tulenevalt kehtivad ka looduskaitselised piirangud. Vastupidiselt ei oleks korralduses ka märgitud, et tegemist on kaevatava haldusaktiga ning jääb ebaselgeks, miks vastustaja on oma seisukohta muutnud. Hilisemalt antakse küll välja hoiuala kaitse alla võtmise otsus, millega määratakse kaitse alla võetav ala ehk täpsemini ja sätestatakse kaitse-eesmärk, kuid võimalike muutuste osa loeb ka vastustaja ise väheseks. Kohtule nähtub, et kui teaduslike kriteeriumite ja tõendite alusel on võimalik kindlaks teha, missugust ala peab hõlmama Natura võrgustik, siis tuleb siseriiklikult teha ka otsus sellest, et väärtused vajavad kaitset ning on tuvastatud, et need vastavad alade tunnustele, mis tuleks määratleda ühenduse tähtsusega aladena. Sellise otsuse tegemise kohustus ja õigus on liikmesriigil. Loodusalade kaitsekorda kohaldatakse niipea, kui see on vastavalt kantud ühenduse tähtsusega alaks valitud alade loetelusse. Direktiivi siduvus saavutatakse sj liikmesriigi siseriikliku õiguse kaudu, mis peab tagama õigusliku raamistiku, et seda eesmärki saavutada ning et isik ei peaks oma õiguste ja kohustuste ulatust kindlaks määrama tuginedes vahetult loodusdirektiivile. Kohtule ei nähtu, et antud juhul riigil puuduks võimalus kaaluda ja tuvastada, kas ala võidakse määratleda ühenduse tähtsusega alaks, vastavalt kontrollib vastustaja, kas teaduslik informatsioon ja tõendid kinnitavad, et valitud ala vastab ühenduse alaks arvamise kriteeriumitele. Seda otsustust ei saaks asendada teadlaste koostatud uuringud ja kogutud tõendid. LKS § 91 lg 6 kohaselt kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade loetelu. Kohus leiab, et Natura 2000 korraldusega 15 otsustati Vabariigi Valitsuse poolt lõplikult ära kinnistute arvamine Natura 2000 võrgustiku koosseisu. Seda seisukohta ei väära ka vastustaja selgitused, mille kohaselt on hiljem võimalik Euroopa Komisjonile esitatud võrgustiku ala muutmine piiratud juhtudel, so teaduslike kriteeriumide alusel kujundatud seisukoha olemasolul. Kinnistute Natura 2000 võrgustiku arvamine EV-is kujutab endast fakti, et riik on kontrollinud, et tegemist on kinnistuga, mille eriline väärtus on kindlaks tehtud ja et sellele alale on vajalik looduskaitseliste piirangute rakendamine. Kuivõrd vaidlusaluse korraldusega on kaebaja kinnistute osas vältimatult vajalik siseriiklike looduskaitseliste piirangute rakendamine ehk kaitserežiimi kehtestamine, siis kujutab see endast omandiõiguse teostamisele siseriiklike piirangute seadmist. Kohus ei nõustu kaebajaga, et Natura 2000 võrgustiku laiendamine kaebaja kinnistutele enne siseriiklike looduskaitseliste piirangute rakendamist on vahetult seotud seadusest tulenevate piirangutega. Korralduse vaidlustamist ei õigusta aga kohtu arvates ning selle haldusakti tunnustele vastavuse hindamisel küsimus, et kaebaja peaks arvestama vahetult seadusest tulenevate piirangutega, nt KeHJS § 3 p 2 kohaselt kohustuslikus korras tuleks hinnata keskkonnamõju, kui kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala. Peale selle on keskkonnamõju strateegiline hindamine kohustuslik ka juhul, kui korraldatakse strateegilise planeerimisdokumendi koostamist, mis on aluseks tegevusele, mis eeldatavalt avaldab Natura 2000 võrgustiku alale olulist mõju (KeHJS § 33 lg 1 p 4), kuid see tuleneb vahetult planeerimisseadusest. Seega nõustub kohus, et kinnistute arvamine Natura 2000 võrgustiku alasse vastavalt LKS § 91 lg 6 ja sellest Euroopa Komisjoni teavitamine võib kaasa tuua kinnistute kandmise Euroopa Komisjoni poolt ühenduse tähtsusega alade nimekirja vastavalt EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ artiklile 4 § 2, mis tähendab kinnistutele siseriiklike kaitsemeetmete rakendamist (nt hoiualasse arvamist) (direktiivi 92/43/EMÜ artikkel 4 § 4) ja võib piirata isiku poolt omandi kasutamist ja ettevõtlusvabadust. Kuivõrd vastustaja tekitas kahtluse kaebeõiguse küsimuses, siis on menetlusosalised avaldanud erinevaid seisukohti ka kohtupraktika pinnalt. Kohtule nähtubki, et Riigikohtu HK 19.06.2009 otsusest nr 3-3-1-27-09 p-s 11 avaldatu põhjal ei saa väita, et tegemist poleks haldusaktiga, mis ei saa rikkuda kinnistuomanike õigusi. Kuigi viidatud lahendis on vaidluse all teistsugune haldusakt, saab järeldada, et Natura 2000 võrgustikku kuuluvus, kui eriline kinnistu staatus, kui see on kinnitatud korraldusega, saab mõjutada kaebajate omandiõigust. Nende kinnistutele seati kinnistute Natura 2000 võrgustiku arvamisega oluline omandiõiguse teostamise piirang, kuna „Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebaja kinnistute eriline staatus selgus juba
  4. aastal, mil määrati kindlaks Natura 2000 võrgustiku eelvalikualade piirid. Nimetatud korraldust kaebaja ega Joeli ja Sinilille kinnistute eelmine omanik kohtus ei vaidlustanud. [..] Seega kehtivad kaebaja kinnistutel olulised looduskaitselised piirangud tulenevalt nende kuulumisest Natura 2000 võrgustikku. OÜ-l Suviste Põllumajandussaadused ei ole enam võimalik vaidlustada asjaolu, et tema kinnistutel on nende Natura 2000 võrgustikku kuulumisest tulenevalt vajalik looduskaitseliste piirangute rakendamine.“ Et tegemist on avalikõiguslikku seisundit muutva regulatsiooniga, ei muutu asjaolust, et kinnistuid, mille avalikõiguslikku seisundit muudetakse, on palju. Käesolevalt on vaidlustatud korraldusega kinnitatud Natura võrgustiku alade loetelu ja kohtule ei olnud usutav ja arusaadav vastustaja seisukoht erinevates kohtuvaidlustes sellest, et isikutel puudub EV õigus ja võimalus algatada kohtuvaidlusi, kui ühe või teise otsustuse kaudu puudutakse nende subjektiivseid õigusi. Kohtupraktika tulemusel on vastustaja seisukohal, et hoiualade kaitse alla võtmine valitsuse määrustega on kohtus vaidlustatav, kuid käesolevalt vaatluse all olev korraldus mitte. 16

§ 51

lg 1 järgi on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt.

§ 51

lg 2 järgi on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. LKS § 91 lg 6 kohaselt kinnitab Vabariigi Valitsus korraldusega Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade loetelu, seega määrab riik kindlaks, missugused alad jäävad võrgustiku koosseisu ja kohus ei nõustu vastustajaga, et siin puudub vahetu toime kinnistuomanike õigustele ja kohustustele. Kuna riigil oli kohustus reguleerida siseriiklikult, et ta Natura alad määratleb, siis ei saa nõustuda vastustajaga, et tegemist on vaid riigi kohustusega teavitada Euroopa Komisjoni kinnitatud nimekirjast. Kohtule nähtub, et selleks ei pea andma välja eraldi korraldust, vähemalt ei märgi vastustaja, et normi eesmärgiks on anda välja korraldus selleks, et esitada Natura võrgustiku loetelu Euroopa Komisjonile. Seega leiab kohus, et korraldusel on materiaalses mõttes haldusakti tunnused. Üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikute või asja avalik-õigusliku seisundi muutmise käsitluse on esitanud RK HK 07.05.03.a. lahendis 3-3-1-31-03, milles märgitakse, et akti puhul, mis ei reguleeri pelgalt kinnistul käitumist vaid reguleeritakse tegevust, mis on seotud konkreetse kinnistuga, on tegemist üldkorraldusega. Vabariigi Valitsuse õigustloovateks aktideks on määrused ja üksikaktideks korraldused, seega vastab valitud vorm LKS § 91 lg 6 ning valitsus oli antud juhul ka pädev määrama Natura võrgustikku kuuluva ala, et sellele järgneks hoiuala kaitse alla võtmine. Kuigi vastustaja leidis veel, et vaidlusalusest korraldusest ei saabu piiranguid ja Euroopa Komisjon kontrollib liikmesriikide poolt esitatud teavet alade klassifitseerimise osas ning Natura 2000 alade piiride korrigeerimine on veel võimalik, ei leia kohus, et see põhistus vääraks kohtu eelnevalt märgitut. Põhimõtteliselt nõustub kohus vastustajaga, et Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldus nr 615-k, millega Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri kinnitati ja korraldused, millega seda täiendatakse, järgneb siseriiklike meetmete kasutuselevõtt. Nimelt selleks, et tagada LKS § 70 nimetatud Natura 2000 ala kaitse eesmärki, peab siseriiklikult võtma tarvitusele abinõud EÜ Nõukogu direktiivides 92/43/EMÜ ja 79/409/EMÜ nimetatud elupaikade, taime- ja loomaliikide kaitseks. Seega on riigil kohustus kohaldada Natura 2000 alade suhtes mingit kaitserežiimi. Kohtule nähtubki, et riigil on valikudiskretsioon režiimi vormi osas ja EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ art 6 lg 1 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama kaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, millega määratakse lõplikult siduvana kaitsekord ja piirid, kuid see veel ei tähenda, et riigi siseselt ei peaks tegema otsust vastavuses LKS § 91 lg 6 tuleneva nõudega. Veel väitis vastustaja, et vaidlusaluse korralduse mõju on lõppenud, kuid kohtu arvates ei ole see asjakohane selgitus seotult küsimusega, kas tegemist on haldusaktiga. Kohus ei nõustu, et Natura 2000 võrgustikku arvamine ei oma seni tähendust, kuni ei ole seatud kinnistutele siseriiklikke looduskaitselisi piiranguid ehk nad ei ole hoiualana kaitse alla võetud. Riigikohtu HK otsuse nr 3-3-1-27-09 p 11 kohaselt on nimekirja arvatud kinnistute suhtes vältimatult vajalik siseriiklike looduskaitseliste piirangute rakendamine, mis aga kujutab endast omandiõiguse suhtes siseriiklike piirangute seadmist. Seega on vältimatult Natura korraldusel mõju kaebaja õigustele ja kohustustele. 30. PS § 15 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kohtusse pöördumise õigus ei ole tingimatu, kuid isik peab näitama, kuidas halduse tegevus rikub tema õigusi.

ja HKMS sätted seavad kaebuse eelduseks subjektiivsete õiguste rikkumise ja HKMS § 3 lg 1 kohaselt kuuluvad halduskohtu pädevusse avalik-õiguslikud vaidlused. Avalik-õiguslike suhete aluseks on avaliku õiguse normid ja suhte üheks osapooleks on riik. Kaebeõiguse tekkimiseks peab 17 vaidlustatud haldusakt –või toiming avaldama isikule õiguslikku mõju. Õigusvastaste kohustuste või keeldude panemine isikule rikub haldusakti adressaadi õigusi ( RK HK lahend 3-3-1-9-02). Kuivõrd kohus leidis eelnevalt, et tegemist on haldusaktiga, millel on kaebaja õigustele mõju ja nähtub, et kaebaja ei ole siiski käesolevalt vaidlustanud kinnistute hoiualaks määramist, see menetlus on alles pooleli, siis oli kaebajal mõttekas esitada tühistamisnõue, kuna tal oli eesmärk vältida Natura 2000 võrgustikku arvamist Euroopa Komisjoni poolt. Kohus nõustub põhimõtteliselt kaebajaga, et kinnisasja omanik ei pea selles olukorras ootama, mil tema suhtes antaks mingi konkreetse projekti suhtes tema õigusi piirav haldusakt ja kohus nõustub kaebajaga, et kaebeõigus tekib juba selle õigusakti suhtes, mis loob eeldused hilisemate konkreetsete kitsenduste tekkimiseks. Vastupidist tõlgendust ei saa pidada efektiivseks ja eesmärgipäraseks. See oleks vastuolus ka Riigikohtu HK viidatud otsuse nr 3-3-1-27-09 p-is 11 väljendatud seisukohaga. Seega on kaebaja näidanud ära puutumuse haldusaktiga ja nimetanud õiguste rikkumise, kuid kaebuse esitaja piirdub haldusakti vormivigade ja selle andmise menetlusnõuete rikkumise esitamisega ja ehkki kaebaja viitas ka, et tema kinnistutel väärtusi ei esine, ei ole kaebaja selles osas enam midagi lisanud. Samas nähtub, et HKMS § 15 lg 3 kohaselt on kaebajal siiski kohustus põhjendada oma väiteid tõenditega. Kaebaja ei asunud tõendama, et tema kinnistute suhtes on võrgustikku arvamisel eksitud ning et sellest tulenevalt järgnevad ebasoodsad tagajärjed alusetult. Kaebuse esitajast võib aru saada, et antud juhul on kaebajal omandiõiguse (Põhiseaduse § 31) kui ka ettevõtlusvabaduse (Põhiseaduse § 32) kaitseks kaebeõigus, kuid kaebuse eesmärki kaebaja täpsemalt esile ei toonud, kui kohus seda oskas märkida. 31. Kohtule nähtub, et käesoleval juhul on kaebajale probleemiks menetlusreeglite ehk õigusliku mehhanismi puudumine osaleda Natura 2000 võrgustiku loomisel. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Korraldus põhjendamata ning vastuolus

§ 54

ja § 56, kuna see ei selgita ning ei ole võimalik kontrollida selle andmise õiguspärasust – loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste olemasolu kaebuse esitaja kinnistutel, mis on nii kaitse alla võtmise menetluse algatamise kui ka kaitse alla võtmise seaduslikuks aluseks. Kuna kaebaja eksitavalt viitas LKS § 9 nõuetele, siis nõustub kohus vastustajaga, et ala kaitse alla võtmise vaidlustamisel on asjakohane viidata märgitud normile. Kohus leiab, et viited, mis kaebaja esitas olid eksitavad, kuivõrd tegemist ei ole kaitse alla võtmise otsusega, siis ei saanud korraldus sisaldada ka neid põhjendusi. Kohus nõustub ka vastustajaga, et mitte alati ei too menetlusnormide rikkumine ja haldusakti vormivead kaasa haldusakti tühistamist. Viidates Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldusele nr 615-k, millega Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri kinnitati, nähtub, et selle sissejuhatus on napisõnaline, kuigi on arusaadav, et selleks, et tagada LKS § 70 nimetatud Natura 2000 ala kaitse eesmärki, peab siseriiklikult võtma tarvitusele abinõud EÜ Nõukogu direktiivides 92/43/EMÜ ja 79/409/EMÜ nimetatud elupaikade, taime- ja loomaliikide kaitseks. Nähtub, et kaebaja on ka mõistnud, et see on vajalik, kuna riigil on kohustus kohaldada Natura 2000 alade suhtes mingit kaitserežiimi. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole siiski esile toonud asjaolusid, mis võiksid kinnitada, et korralduse alusmaterjalide andmed, mille vastustaja esitas ja mille suhtes kaebaja leidis, et need tuleks jätta tähelepanuta, oleks leidnud kajastamist meelevaldselt ning sellel põhjusel tuleks korraldus tühistada. Kui puuduvad sisulised takistused samasuguse haldusakti kehtestamiseks, siis ei oleks õigustatud menetluse efektiivsust silmas pidades ka haldusakti tühistamine nende vigade korral. Kohus siiski leiab, et kaebajale oli antud võimalus ümber lükata tema väide, et kinnistutel ei ole loodusväärtusi, mida kaitsta. Kuna kaebuse esitaja seda ei teinud, siis ei ole kohtul täiendavalt siinkohal võimalik kontrollida, miks kaebaja esitas sellise paljasõnalise väite. 18 Kohus nõustub aga vastustajaga selles, et olukord on oluliselt muutunud. Käesolevaks ajaks on kaebaja huve puudutavalt kinnitatud ühenduse tähtsusega alade nimekirja Euroopa Komisjoni 12.12.2008 otsusega 2009/94/EÜ kaebaja kinnistud ja seega nõustub kohus vastustajaga, et korralduse mõju tõrjumaks märgitud tagajärje suhtes puudub võimalus ja kaebaja ei saavuta enam seda eesmärki. Natura 200 nimekirja arvatud kinnistute suhtes jääb ülesse võimalus välistada siseriiklike looduskaitseliste piirangute rakendamine. Muud piirangud, mis kaebaja nimetas, saabuvad tulenevalt seadusest ning ei sõltu vahetult enam vaidlusalusest korraldusest. Kuivõrd kaebuse esitaja ei ole kaebuse nõuet muutnud ning esitas tühistamisnõude, siis nähtub kohtule, et hoiuala kinnitamisega ühenduse tähtsusega alade nimekirja Euroopa Komisjoni 12.12.2008 otsusega 2009/94/EÜ, ei saavuta kaebaja enam soovitud eesmärki. Seega ei ole määravat tähendust, kas kaebaja suhtes viidi menetlus läbi korrektselt ja järgides

norme või kas haldusakt on motiveeritud ja põhistatud asjakohaselt, kuna kaebuse esitaja ei esitanud tuvastamiskaebust ja ei nimetanud selliselt ka põhjendatud huvi olemasolu, vaid soovis jätkuvalt haldusakti tühistamist. Tekkinud olukorras on kaebajale kuuluvate kinnistute eriline staatus leidnud kinnitust Natura 2000 alasse arvamisega Euroopa Komisjoni poolt. Siseriiklikult on kaebajal võimalik kaitsta oma õigusi efektiivselt pooleliolevas kinnistute kaitse alla võtmise menetluses. Kaebajal oli võimalus küll teoreetiliselt tõrjuda kaitsemeetmete vajadust kuni Euroopa Komisjoni otsuseni, so ala ühenduse tähtsusega alaks määramiseni, kuid see eesmärk ei ole enam saavutatav. Konkreetsete projektide suhtes saabuvaid piirangud tuleb ja saab vältimatult tõrjuda vahetult seadusest tulenevatel alustel. 32. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja ei saavuta enam soovitud eesmärki, siis ei saa kaebuse esitaja õigusi rikkuda korraldus kaebaja nimetatud muudel põhjustel. Kuna kaeba sooviks oli kasutada oma kinnistuid ilma looduskaitseliste piiranguteta, siis selle eesmärgi saavutamine ei ole hoiuala korralduse tühistamisega võimalik ja kinnistutele jääb kehtima Natura 2000 võrgustiku kaitserežiim. Kuna kaebaja ei ole enam oma õiguste rikkumist põhjendanud, siis ei ole vajadust kontrollida haldusaktiga seotud menetluslikke ja vormilisi küsimusi ja kaebus tuleb jätta rahuldamata - HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel ja kaebaja kanda jäävad kaebuse mitterahuldamisel tema kantud menetluskulud. Karin Kalmiste kohtunik 19

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.