lg 1 sätestas kohtuotsuse tsiviilasjas nr XXX tegemise ajal 19.03.2003, et kui registripidajale on esitatud tõeseid andmeid, et osaühingul, aktsiaseltsil või tulundusühistul ei ole vara või nimetatud äriühing ei ole registripidajale kuue kuu jooksul seaduses sätestatud tähtaja möödumisest esitanud nõutavat majandusaasta aruannet, teeb registripidaja äriühingule registrist kustutamise hoiatuse ning avaldab teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtuotsusest nähtub, et registripidaja on sundlõpetamise hoiatuse ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldanud 06.12.2001.
lg 3 sätestab, et kui eelnimetatud hoiatuse tegemisest nelja kuu jooksul teatab äriühingu võlausaldaja äriregistrile oma nõudest, otsustab registripidaja äriühingu sundlõpetamise. Kohtuotsusest nähtub, et Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet esitas registriosakonnale võlateate, mille kohaselt seisuga 02.04.2002 moodustab osaühingu MI (kustutatud) maksuvõlg kokku 51 937 krooni. 2 Samuti on osaühingul MI (kustutatud) esitamata käibedeklaratsioonid 1998 jaanuarikuust kuni 2000 aprillikuuni ja vorm TSD alates 1998 jaanuarikuust. Hageja avaldust osaühingu MI (kustutatud) sundlõpetamiseks esitanud ei ole. Kohtuotsuses viidatakse hagejale kui huvitatud isikule, mis tuleneb arvatavasti sellest, et hageja oli ainuke, kes teavitas registripidajat nõudest osaühingu MI vastu. 19.03.2003 kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 66 lg 1 p 2 kohaselt on hagita menetluses protsessiosalisteks avaldaja ja muud asjast huvitatud isikud. TsMS § 250 lg 2 sätestas, et kohtuotsuse peale, millega kohus hagita asjas esitatud avalduse rahuldas, võib edasi kaevata avaldaja, asjasse kaasatud huvitatud isik ja isik, keda asjasse ei kaasatud, kuid kelle õigusi ja kohustusi kohtuotsus puudutab. Samas ei olnud hageja enne osaühingu MI (kustutatud) likvideerijalt tasu maksmise avalduse saamist üldse teadlik kohtuotsusest, millega hagejale selline kohustus pandi. Seetõttu ei ole ka hageja saanud kasutada asjasse kaasatud huvitatud isikule kuuluvat edasikaebeõigust hagita asjas. Käesoleval ajal kehtiv TsMS § 605 regulatsioon 19.03.2003 ei kehtinud, enne 01.01.2006 ei olnud likvideerija tasustamine ja likvideerimise kulude hüvitamine seaduses täpsemalt reguleeritud. Riigikohus on seda teemat käsitledes leidnud, et
lg 3 alusel on likvideerijal õigus saada tehtud töö eest tasu, samuti hüvitist likvideerija ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste katteks. Äriseadustik ei reguleeri, kuidas toimub likvideerijate tasustamine ja likvideerimise kulude hüvitamine juhul, kui on alust eeldada, et äriühingu varast selleks ei jätku. Kolleegium leiab, et sel juhul tuleb analoogia alusel kohaldada pankrotiseaduse § 9 lõiget 5, mille kohaselt võib kohus määrusega kohustada võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku. Kui võlausaldaja ei tasu kohtu määratud tähtpäevaks likvideerimise kulude katteks määratud summat ega leia isikut, kes on nõus likvideerija ülesandeid täitma tasu ja hüvitist saamata, likvideerimismenetlust ei korraldata. Õigeks ei saa pidada, et kohus on likvideerijale tasu maksmise kohustuse otsustanud alternatiivselt. Tallinna Linnakohtu 19.03.2003 kohtuotsusest nähtub, et likvideerija tasu tuleb kinni pidada likvideeritava äriühingu vara arvel. Kohe järgmises resolutiivosa lauses on kohus leidnud, et likvideeritaval äriühingul vara puudumise korral tuleb likvideerijale tasu maksmise kohustus panna hagejale. Samas on seaduses analoogia korras sätestatud, et kohus võib kohustada võlausaldajat tasuma likvideerija tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et vara selleks ei jätku. Antud kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks üldse uurinud, kas osaühingu MI (kustutatud) varast võiks jätkuda likvideerijale tasu maksmiseks. Tallinna Linnakohtu 19.03.2003 kohtuotsusega on küll pandud hagejale kui asjas ainsale teadaolevale võlausaldajale kohustus tasuda likvideerija tasu, kuid arvestama peab asjaoluga, et esiteks ei olnud hageja teadlik sellisest temale peale pandud kohustusest ja teiseks võlausaldaja ei tasunud kohtu deposiiti kohtu määratud summat ja seetõttu oleks pidanud antud menetluses kohaldatama sel ajal kehtinud PankrS § 11 lg 2 p 5 ja likvideerimismenetlust ei oleks pidanud üldse korraldatama. Osaühingu MI (kustutatud) likvideerimismenetlus on kestnud peaaegu kümme aastat. Hagejale on arusaamatu, millised konkreetsed asjaolud on põhjustanud niivõrd pikaajalise menetluse.
lg 2 sätestab, et likvideerijad lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded. Võib eeldada, et likvideerimismenetlus kestab juhul, kui äriühingul on vara ja sissenõutavaid nõudeid, mille arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada, umbes aasta. Samuti ei ole hagejale teada, et osaühing M 3 I (kustutatud) oleks olnud seotud kohtuasjadega seoses nõuete sissenõudmisega, mis oleks võinud likvideerimismenetlust muuta mahukamaks ja seda ajaliselt pikendada. Ka kostja ise on oma 18.06.2012 avalduses märkinud, et osaühingul MI (kustutatud) puudus vara, mille arvel tasuda likvideerija tasu. Sellest järeldub, et osaühingul MI (kustutatud) puudus vara, mida müüa ja puudusid ka sissenõutavad nõuded, mille arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada ehk
Seetõttu jääb hagejale selgusetuks, millega kostja kui osaühingu MI (kustutatud) likvideerija tegeles peaaegu kümme aastat. Hagejale teadaolevalt on tegutses kostja juba enne tema osaühingu MI (kustutatud) likvideerijaks määramist pankrotihaldurina ja omas seetõttu spetsiifilisi teadmisi maksejõuetusõigusest. Seetõttu pidi kostja oskama hinnata, kas äriühing on maksejõuetu (PankrS § 1 lg 2 ja 3). Kuna osaühingul MI (kustutatud) puudus vara, äriühingul puudus teadaolev majandustegevus ja likvideerijale oli teada vähemalt ühe võlausaldaja nõue ja ka likvideerijal endal oli äriühingu vastu nõue, siis oleks pidanud likvideerija tegema järelduse, et äriühing on püsivalt maksejõuetu ja esitama kohtule pankrotiavalduse. Pankrotiavaldust kostja äriühingu likvideerijana aga ligi kümme aastat kestnud likvideerimismenetluse jooksul hagejale teadaolevalt ei esitanud. Seega ei ole kostja täitnud seadusega sätestatud likvideerija ülesandeid nõuetekohaselt. Põhiseaduse §-ga 14 on tagatud õigus heale haldusele - õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et hea halduse põhimõte hõlmab endas ka puudutatud isikute menetlusse kaasamist, nende arvamuse ärakuulamist, asjaolude uurimist, tõendite kogumist ning erinevate huvide kaalumist (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-37-07, 05.03.2007 otsus asjas nr 3-3-1-102-06, 18.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-44-09). Hageja on seisukohal, et antud juhul on kohus hea halduse põhimõtte vastu eksinud ning isikule likvideerijale tasu maksmise kohustuse peale panemine ilma seda põhjendavate asjaolude esitamiseta ning ka mööda minnes sel ajal kehtinud õiguslikust regulatsioonist, on ilmses vastuolus nii hea halduse tavade kui ka õigusemõistmise üldtunnustatud põhimõtetega. Lähtuvalt eeltoodust ja juhindudes TsMS § 377 lg 1, § 378 lg 1 p 6, § 387 lg 2 ja TMS § 221 lg 1 palub hageja rahuldada hagi ja tunnistada täiteasjas nr XXX sundtäitmine lubamatuks ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja on seisukohal, et sisuliselt seisneb hageja taotlus maakohtule esitatud hagis jõustunud kohtulahendi uuesti ümbervaatamises, mis ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt võimalik. Kohtulahend, millega kohus määras kindlaks likvideerijale likvideerijatasu väljamaksmise ja tasu suuruse, jõustus 18.05.2004. Täiesti arusaamatuks jääb käesoleva asja konteksti arvestades hageja viide Riigikohtu lahendile 31.01.2008 nr 3-2-1-134-07 ja väide, et ükski sõltumatu organ ei ole enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist vaidlust poolte vahel läbi vaadanud. Kostja poolt on täitmiseks esitatud Eesti Vabariigi nimel tehtud jõustunud kohtuotsus, mille muutmist Eesti Vabariik teises menetluses nüüd soovib. TsMS § 3 lg 1 kohaselt kohus menetleb tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kostja hinnangul ei saa maakohus antud juhul lahendada hageja avaldust, kuna teises menetluses on tehtud kohtulahend, mis on jõustunud. TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel tuleb tsiviilmenetlus lõpetada sisulist otsust tegemata. 4 Hagi rahuldamiseks ja sundtäitmise lubatuks tunnistamiseks puuduvad antud juhul ka materiaalsed eeldused. TMS § 2 lg 1 p 1 järgi on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja –määrus tsiviilasjas. Täitemenetlust alustati sissenõudja täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Seega on täitemenetluse alustamiseks nõutav formaalne eeldus täidetud. Kostja hinnangul ei ole hagiavalduse väited sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjendatud. Hageja väitel ei oleks tohtinud nõuet algusest peale tekkida, kuna hageja ei olnud enne likvideerija tasu väljamaksmise avalduse saamist 18.06.2012 üldse teadlik kohtuotsusest. Osaühingu lõpetamise alused on ära toodud
§-s 201 (
redaktsiooni 19.03.2003 seisuga). Need on osanike otsus ning kohtuotsus. Osaühing sundlõpetatakse
alusel kohtuotsusega, kui osanikud ei ole ise vastuvõtnud otsust äriühingu lõpetamiseks (lg 1 p 1); juhatuse volituste tähtaeg on lõppenud (p 2); muudel seaduses sätestatud alustel (p 3). Arvestades, et OÜ MI suhtes on sundlõpetamist alustatud muudel seaduses sätestatud juhtudel, st registripidaja avalduse alusel
lg 2 p 4 ja
Seega ei ole võlausaldajale
-s ette nähtud õigust kohtule avalduse esitamiseks äriühingu sundlõpetamiseks. Võlausaldaja saab esitada registripidajale teate enda nõuete kohta sundlõpetatava äriühingu vastu, mida Maksuamet OÜ MI puhul ka tegi.
järgi osaühingu lõpetamisel toimub selle likvideerimine.
Kohus määrab ka likvideerijate tasustamise korra ja tasu suuruse. Samas sõnastuses kehtib
Seega ei ole hagiavalduse väide, et kohtuotsuse tegemise ajal ei olnud likvideerija tasustamine ja likvideerimise kulude hüvitamine seaduses täpsemalt reguleeritud, õige. Kuigi TsMS-is kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis ei olnud sätestatud likvideerijale tasu maksmise korda, kuna menetlusseadustik ei näinud sel ajal registriasjade lahendamiseks ette mingisugust menetluskorda, oli kohtul õigus likvideerijale tasu määrata. Linnakohus on kõnealuses kohtuotsuses ka märkinud, et avaldaja ei ole kohtule teinud ettepanekut likvideerija isiku osas. Äriühingu juhatuse liikmete asukoht on kohtule teadmata. Kohus leiab, et
Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-03, millele ka hageja oma hagis osundab, punktis 20 selgitanud, et sundlõpetatava äriühingu vastu nõude esitanud võlausaldaja peab avalduses märkima ka likvideerija kandidaadi. Kuivõrd ettepanekuid likvideerijate määramiseks kohtule ei tehtud, rakendas kohus
lg-t 3 ja määras likvideerija omal äranägemisel ning määras ka likvideerijale tasu vastava töö eest. Seega ei ole kohus kohtuotsusega likvideerija määramisel ja likvideerijale makstava tasu suuruse kinnitamisel rikkunud kehtivat seadust. Hageja väite, et ta ei ole saanud kasutada asjasse kaasatud huvitatud isiku õigust hagita asjas kohtuotsust TsMS § 250 lg 2 alusel edasi kaevata, on põhjendamatu. Kohus on kõnealuses otsuses osundanud, et huvitatud isik Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet palus kirjaliku taotluse kohaselt arutada asja ilma nende osavõtuta. Hageja heidab likvideerijale põhjendamatult ette, et likvideerija pidanuks esitama pankrotiavalduse, kui likvideerimismenetluse käigus selgus, et varast ei jätku võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
lg 2 kohaselt, kui likvideerija nimetatakse kohtulahendiga, saadab kohus lahendi äriregistrile kande tegemiseks.
lg 2 alusel likvideerijad lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded.
lg 1 järgi likvideerijad avaldavad viivitamatult teate osaühingu likvideerimismenetluse kohta ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
lg 2 kohaselt teada olevatele võlausaldajatele peavad likvideerijad saatma likvideerimisteate.
lg 3 järgi 5 likvideerimisteates tuleb märkida, et võlausaldajad esitaksid oma nõuded nelja kuu jooksul teate avaldamisest.
sätestas, et võlausaldajad peavad teatama likvideerijatele nelja kuu jooksul teate avaldamisest kõigist oma nõuetest osaühingu vastu. Teates märgitakse nõude sisu, alus ja suurus ning sellele lisatakse nõuet tõendavad dokumendid. Likvideerija avaldas 27.03.2003 teate linnakohtu otsusega OÜ MI sundlõpetamise kohta Ametlikes Teadaannetes, mida tol ajal toimetas ajaleht Äripäev. Seega oli võlausaldajatele nõuetekohaselt teavitatud sundlõpetamisest ning võlausaldajatel, sh hagejal, oli võimalus kohtuotsusega tutvuda. Seda ei ole hageja teinud. Samas, Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuamet, mis on esitanud 02.04.2002 registripidajale teate võlanõude olemasolu kohta, ei ole OÜ M I likvideerimismenetluses esitanud ka oma nõudeavaldust. Millisel faktilisel asjaolul on jäänud nõudeavaldus likvideerijale esitamata, seda hagiavalduses ei põhjendata. Seega, kuna likvideerijale ei ole esitatud nõudeavaldust nõude olemasolu kohta, ei olnud ka likvideerijal teada võlausaldajaid ja nende nõudeid, mida rahuldada. Siit järelduvalt ei saanud ka likvideerija esitada kohtule pankrotiavaldust võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
lg 1 järgi pärast likvideerimise lõpetamist, kuid mitte varem kui kuue kuu möödumisel osaühingu lõpetamise äriregistrisse kandmisest ja likvideerimisteate avaldamisest /---/, esitavad likvideerijad avalduse osaühingu kustutamiseks äriregistrist. Avaldusele lisatakse lõppbilanss ja vara jaotusplaan. Äriühing kustutati registrist 12.06.2012 kohtu poolt määratud likvideerija avalduse alusel peale likvideerimismenetluse lõpetamist. Siinkohal on oluline ära märkida, et äriühingu kustutamiseks äriregistrist on vajalik Maksu- ja Tolliameti tõend. Maksu- ja Tolliamet on 10.10.2011 väljastanud likvideerijale tõendi nr 8-8.1/31988 OÜ MI maksuvõlgade puudumise kohta 10.01.2011 seisuga. Hageja oli teadlik nii OÜ MI (kaustatud) likvideerimismenetluse algatamisest, likvideerija määramisest ja likvideerijale tasu määramisest summas 10 000 Eesti krooni, aga ka likvideerijale tasu maksmise kohustuse panemisest võlausaldaja Eesti Vabariik kanda. See nähtub Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti (Maksu- ja Tolliameti õiguseelneja) 17.04.2003 apellatsioonkaebusest Tallinna Linnakohtu 19.03.2004 kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2/2281046/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.