KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 06. juuli 2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-1745 Haldusasi T. K’i kaebus MTA L maks

§ 111

kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid.

§ 112

lg 2 kohaselt koguvad jälitustoiminguga tõendeid politseiasutus ning Kaitsepolitseiamet omal algatusel või muu uurimisasutuse taotlusel.

§-des 115 ja 117 nimetatud jälitustoimingutega kogub tõendeid ka Maksu- ja Tolliamet (MTA).

§ 112

lg 4 kohaselt, kui jälitustoimingu tegemist taotleb teine uurimisasutus, teatab jälitustoimingu teinud asutus selle taotluse täitmisest uurimisasutusele kirjalikult ja edastab talle vajaduse korral koos jälitusprotokolliga jälitustoimingus tehtud foto, filmi, heli- või videosalvestise või muu teabetalletuse.

§ 113

lg 1 p 4 kohaselt vormistatakse jälitustoiminguga saadud teave jälitusprotokollis, kuhu kantakse jälitustoiminguga kogutud teave.

§ 113

lg 3 kohaselt kirjutab jälitusprotokollile alla jälitustoimingu teinud asutuse juht või tema määratud ametnik. Riigikohtu 05.12.2008.a. kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08 punktis 13.2 on kolleegium asunud muuhulgas seisukohale, et jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes võib riivata põhiõigusi intensiivsemalt kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine /…/. Jälitustoimingu kirjeldatud eripäraga on põhjendatav ka

§-s 111 sätestatu, mille kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Tsiteeritud sättest järeldub, et erinevalt muudest tõendi kogumise viisidest toob mistahes jälitustoimingu käigus toimunud seaduserikkumine endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. 10. Tulenevalt

§ 112

lg-st 2 puudub Maksu- ja Tolliametil õigus koguda tõendeid

§-s 118 (Tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine või – vaatamine) nimetatud jälitustoimingutega. Esitatud Lääne Politseiprefektuuri 04.12.2007 jälitusprotokollist kriminaalasjas nr 07250000124 ja 17.06.2009 vaatlusprotokollist kriminaalasjas nr 07930000199 ei nähtu jälitustoiminguga kogutud teavet

§ 113lg 1 p 4 tähenduses.

Seetõttu ei ole jälitustoimingu teostanud asutus edastanud uurimisasutusele (MTA uurimisosakond)

§ 112

lg 4 kohaselt seaduse nõuetele vastavat jälitusprotokolli.

§ 111

ja § 113 lg 1 kohaselt vormistatakse jälitustoiminguga saadud teave jälitusprotokollis, mitte vaatlusprotokollis, millised tõendid on täiesti iseseisvad ja erinevad tõendid.

1. peatüki
2. ja
3. jaos ei nähta ette võimalust jälitustoiminguga saadud teabe salvestamiseks vaatlusprotokollis. 3
4. Lisaks eeltoodule on oluline juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et 17.06.2009.a. vaatlusprotokollile on alla kirjutanud Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna Lääne talituse vaneminspektor Urmas L. Seega ei ole haldusasjas esitatud protokoll, milles väidetavalt sisaldub jälitustoiminguga kogutud teave, allkirjastatud pädeva jälitusasutuse juhi või tema määratud isiku poolt, mistõttu ei vasta kõnealune protokoll ka selles osas seaduse (

§ 112lg 2 ja 4) nõuetele.

1. Ka juhul, kui käsitleda telefonikõnede protokolle lubatud tõenditena, ei nähtu neist, et kõne all oli just 27.08.2007 laenuleping summale 800 000 krooni. Vande all ütlusi andnud kaebaja, samuti tunnistajad T K ja R. P kinnitasid kohtumenetluses ühtmoodi, et kaebaja ja R. P, samuti nende äriühingute (nt OÜ Kenur) vahel oli erinevaid võlasuhteid, millistest võidi rääkida omavahelistes vestlustes. Nimetatud protokollides sisalduvast informatsioonist maksuhalduri poolt tehtud järeldused on meelevaldsed ja oletuslikud.
2. Kaebaja leiab, et K. H seonduvad tõendid saavad omada asjas tähtsust vaid küsimuses, kas OÜl K oli piisavalt raha, et tagastada laen T. Kile, kes omakorda pidi tagastama laenu R. Ple. Samas leiab kaebaja, et K. H seonduvad tõendid on kaebaja ja R. P vahelise laenusuhte tõendamise seisukohalt teisejärgulised, võrreldes R. P, T. Ki ja T Ki selgituste ning ütlustega. Kaebaja leiab, et K. H teises maksumenetluses antud suuliste seletuste protokollid on asjas lubamatud tõendid. TsMS § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistajana ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega, kui see ilmselt võimaldab menetlust lihtsustada ja võib eeldada, et kohus saab protokolli vajalikul määral hinnata ka tunnistaja vahetu ülekuulamiseta. K. H on tema suhtes alustatud maksumenetluses andnud seletusi 17.11.2009, 25.11.2009 ja 16.07.
3. Vastustaja poolt esitatud seletuste koopiatest ei nähtu, et tegemist oleks K.H ülekuulamisega teises kohtumenetluses. Küll on aga tegemist teise maksumenetlusega, milles antud seletus ei ole käesolevas halduskohtumenetluses TsMS § 251 lg 2 alusel kasutatav.
4. 28.09.2009 taganemise teel müügilepingu lõpetamisest tulenevad kokkuleppe punktis 3.
5. kinnitavad pooled, et K. H on OÜ-le K tagastanud ostuhinna summas 1 200 000 krooni sularahas. K. H on tunnistajana üle kuulatud 16.05.2012 kohtuistungil, kus ta kinnitab, et on OÜ-lt K saanud 1 200 000 krooni ning on selle tagastanud 2009 aastal OÜ-le K sularahas. Samu asjaolusid kinnitab ka vande all ülekuulatud kaebaja. K. H selgitas istungil eluliselt usutavalt ka 16.07.2010 seletuste vastuolulisust.
6. Maksuotsuses leitakse, et R. K pole T Kile laenu andnud, mistõttu pole laenu antud ka T. Kile ja edasi omakorda OÜ-le K. Kaebaja kinnitab, et on saanud laenu T Kilt ja viimane omakorda R. Klt summas 170 000 eurot. Nimetatud asjaolu on tõendatud esiteks T. Ki 17.06.2008 suuliste seletuste protokolliga, samuti 03.07.2008 suuliste seletuste protokolliga, milles T. K kinnitab, et sai oma abikaasalt
7. aastal laenu 170 000 eurot. Teiseks kinnitab seda laenusuhet T Ki 09.09.2008 vastus maksuhaldurile, kus ta kinnitab, et ta on andnud laenu T. Kile ja et ta võlgneb oma õele (R. Kle) 170 000 eurot, samuti 03.12.2008 suuliste seletuste protokolliga, milles T K kinnitas, et oli oma õele võlgu 2007 lõpu seisuga 170 000 eurot ja seletuste andmise päeva seisuga on võlg 83 000 eurot. R. K 27.10.2008 selgituste kohaselt laenas ta oma õele T Kile 1994 aastal 64 000 eurot ning hiljem andis ta oma õele uuesti laenu, osa summadest on tagastatud. R.K sõnade kohaselt võlgneb T K talle selgituste andmise päeva seisuga 83 000 eurot. R. K kinnitas 30.08.2011 kohtuistungil vande all, et andis oma õele T Kile laenu 170 000 eurot ning kohtuistungi päevaks on õde veel võlgu 73 000 eurot (kuna vahepeal on laenu tagastatud 10 000 eurot). Sarnaselt R. Kga kinnitab laenu saamist viimaselt ja laenu osalist tagastamist ka T K oma ütlustes 30.08.2011 kohtuistungil. Samuti kinnitab T K edasilaenamist T. Kile. OÜ K raamatupidajana teab T K kinnitada, et T. Ki poolt laenati kõnealune laenusumma edasi OÜ-le K. Kõiki eeltoodud asjaolusid kinnitab vande all ülekuulatud T. K 25.01.2012 kohtuistungil. Laenusuhte õigusliku põhistuse osas leiab kaebaja, et kõnealune laenusuhe on toimunud kooskõlas VÕS järgmiste sätetega - § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 11 lg 1, § 29 lg 1, § 76, § 396 lg
8. Seaduses ei ole kehtestatud laenulepingu kohustuslikku vormi. 4
9. Maksuhaldur seab kahtluse alla asjaolu, et T. K andis V Sile
10. aastal laenu summas 2 400 000 krooni. Kaebaja viitab VÕS § 9 lg-le 1 ja § 396 lg-le 1 ning järgmistele tõenditele. T. Ki ja V. Si vahel on sõlmitud 12.01.2002 kirjalik laenuleping, mille kohaselt laenuandja (T. K) annab laenusaajale (V.S) laenu summas 2 400 000 krooni. Nimetatud lepingu koopia sisaldub ka haldusasja materjalide hulgas. Laenulepingust nähtuvalt on laenusaaja osaliselt laenusumma tagastanud T. Kile sularahas, mida kinnitab laenuandja oma allkirjaga lepingul. Lepingupooled on koostanud 30.09.2008 võlatunnistuse, milles konstateerivad, et V. S on seisuga 30.09.2008 tagastanud T. Kile laenusummast 1 850 000 krooni. Lisaks laenu tagastamisele sularahas on osaliselt toimunud laenu tagastamine ka ülekandega, mida kinnitab T. Ki poolt maksuhaldurile 12.06.2009 esitatud konto väljavõte. Ülalnimetatud dokumentaalsete tõenditega haakuvad T. Ki korduvad suulised ütlused maksumenetluses, kus ta kinnitab laenusuhte olemasolu, so laenu andmist V. Sile ja laenusumma osalist tagastamist. Nimetatud asjaolusid ja esitatud dokumentaalsete tõendite õigsust kinnitab ka V. S oma 11.05.2009 suulises seletuses. Kõnealuse laenusuhte toimumist kinnitavad laenusuhte osalised T. K ja V S üksikasjalikult vastavalt 25.01.2012 ja 10.03.2011 kohtuistungitel. Kõnealuse laenusuhte faktilise toimumise kohta on olulisi ütlusi andnud ka tunnistajad T K ja N S vastavalt 30.08.2011 ja 10.03.2011 kohtuistungitel. Kaebaja hinnangul on kõik objektiivsed tõendid, sh laenusuhte osalised, kinnitanud võlasuhte olemasolu ja selle vastastikust täitmist. Seega oli T. Kil piisavalt raha, et anda V. Sile 2002 laenu summas 2,4 miljonit krooni.
11. Maksuhaldur seab kahtluse alla T. Ki poolt väidetud tuluallikad (kurgikasvatus, autode vahendus, saeveski tegevus). Maksumenetluse uurimisprintsiipi arvestades ei piisa maksuhalduri kahtlusest mingi asjaolu puudumise kohta, et anda välja isikut koormav haldusakt. Käesoleval juhul vastanduvad maksuhalduri kahtlustele isikulistest tõendiallikatest lähtuv selge informatsioon. Tulu saamine kurgikasvatusest, saeveski tegevusest ja autode vahendamisest on tõendatud järgmiste tõenditega: - kaebaja poolt 27.05.2009 ja 12.06.2009 maksuhaldurile antud seletustega, milles ta annab üksikasjaliku ülevaate oma tegevusest kurgikasvatuse, saeveski tegevuse ja autode vahenduse osas; - V. Ke ja R. L maksumenetluses antud seletustega; - T. Ki kohtumenetluses 25.01.2012 istungil vande all antud seletustega - Tunnistaja V Si 10.03.2011 kohtuistungil antud ütlustega. - Tunnistaja R. L 30.08.2011 kohtuistungil antud ütlustega. - Tunnistaja T Ki 30.08.2011 kohtuistungil antud ütlustega - Tunnistaja T S 14.09.2011 kohtuistungil antud ütlustega - Tunnistaja L. A 14.09.2011 kohtuistungil antud ütlus - Tunnistaja V. Ke 14.09.2011 kohtuistungil antud ütlused. - Tunnistaja K. O 01.11.2011 kohtuistungil antud ütlused. - 10.03.2011 kohtuistungil esitatud 7 fotoga.
12. Nimetatud tõendite hindamisel ei saa väita, et T. K ei ole tegelenud kurgikasvatusega, saeveski käitamisega ja autode vahendamisega ning et ta ei ole sellisest tegevusest tulu saanud. Kaebaja ja tunnistajad on andnud ka seletusi, milline sai suure tõenäosusega olla teenitud tulu vähim suurus kaebaja ülalnimetatud tegevusest, mis ilmselgelt andis reaalse võimaluse laenu andmiseks V. Sile. Arvestades MKS § 94 lg 1 ja § 11 pidi maksuhaldur hindamise teel välja selgitama kurgikasvatusest, saeveski tegevusest ja autode vahendusest teenitud tulu suuruse. VASTUSTAJA SEISUKOHT
13. Vastustaja leiab, et maksuotsus on seaduslik ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Esiteks leiab vastustaja, et R. K ei ole T Kile 170 000 eurot laenu andnud. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et R. K sai Riias asuva korteri müügist 144 000 eurot (vastustaja 30.09.2010 vastuse lisa nr 8). Seega ei vasta tegelikkusele R. K poolt 30.08.2011 kohtuistungil esitatud väide, et ta sai korteri müügist üle 5 170 000 euro. Seda enam, et Läti maksuhalduri poolt edastatud R. K pangakontolt nähtub, et Riia korteri müügist saadud summast 27 405 eurot on kantud üle kolmandale isikule, kes ei ole T ja T. Kiga seotud ning kokku 23 284 euro ulatuses on soetatud valutasid USD ja LVL. Kohtumenetluses ei selgitanud R. K usutavalt, millistest vahenditest siis tal oli võimalik väidetavalt T Kile 170 000 eurot laenata. Seda enam, et kirjalikke lepinguid laenu andmise ja tagastamise kohta ei sõlmitud.
14. Vastustaja märgib ka, et vastuolulised on R. K ja T Ki seletused raha tagastamise kohta. R. K märgib, et väidetav laenu tagastamine toimus „seal, kus ma parajasti viibisin, kas enda pool, või elukaaslase juures või veel kusagil kolmandas kohas“. Samas kui T K väidab, et laenu tagastamine toimus eranditult R. K kodus, mitte aga kolmandas kohas nagu väitis R. K. Samuti ei ole T K kajastanud majanduslike huvide deklaratsioonides väidetavalt R. K saadud laenusid, mis omakorda seab kahtluse alla 170 000 eurose laenu saamise R. Klt.
15. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et augustis 2007 ei ole R. P laenanud kaebajale 800 000 krooni. Sõlmitud laenulepingu kohaselt kohustus kaebaja tasuma laenult ka intressi ning laenu tagastamisega viivitamisega oli R. Pl õigus nõuda kaebajalt viivist. R. P kohtuistungil antud seletuste kohaselt kaebaja intresse tasunud ei ole, samuti on tasumata viivis. R. Pl ja kaebajal olevat suuline kokkulepe, et kui kaebajal läheb kergemaks, siis ta tasub R. Ple laenuintressid. Antud seletus on vastuolus R. P 01.10.2009 koostatud dokumendiga, kus ta kinnitab, et mingeid pretensioone seoses laenulepinguga tal kaebaja vastu ei ole. R. P selgitas kirjaliku laenulepingu sõlmimist seoses summa suuruse ja asjaoluga, et ta läks pikale reisile. R. P ei suutnud anda mõistlikku seletust selle kohta, miks oli kirjalikult sõlmitud laenulepingut vaja hakata suuliselt muutma, samas kinnitades kirjalikult, et pretensioone seoses laenulepinguga vastastikku ei omata.
16. Lääne Ringkonnaprokuratuuri poolt vastustajale edastatud kõnede väljatrükist ilmneb, kuidas T K hakkas organiseerima laenulepinguid OÜ K laenude katteallikate kohta. Kaebaja helistas protokollide kohaselt R. Ple ja palus temalt, et too näitaks talle raha laenamist. Samuti selgub kõnede väljatrükist, et kaebaja palus T Kil R. Ple öelda, mis summades laenulepingut koostada. Eeltoodu näitab selgelt, et reaalset laenusuhet kaebaja ja R. P vahel ei eksisteerinud
17. augustis ja maksuhaldurile esitatud 27.08.2007 laenuleping ei saa seetõttu tõendada laenusuhte olemasolu lepingus näidatud poolte vahel. Kogutud tõenditest on võimalik teha ühene järeldus, et laenuleping R. P ja kaebaja vahel sõlmiti peale maksuhaldurile seletuste andmist ning laenulepingute vormistamise ainsaks eesmärgiks oli vältida ja/või vähendada kaebaja võimalikku tulumaksukohustust.
18. V Si seletuse kohaselt ja ka esitatud laenulepingu kohaselt laenas kaebaja 2,4 miljonit krooni V Sile 12.01.
19. V Si maksumenetluses antud seletuse kohaselt tahtis ta äri ajamiseks kasutada endale kuuluvat äriühingut Aroma Trade House OÜ, kuid 6 kuu jooksul peale laenu saamist selgus, et sellest ärist ei tule midagi välja. Samas äriregistri kohaselt loodi OÜ Aroma Trade House (registrikood 10932348) alles 25.02.2003 ning V S sai üheks omanikuks ja juhatuse liikmeks alles 22.04.
20. Kui arvestada, et laenu anti jaanuaris 2002, siis ei saanud laenu andmisel olla kaebajal ja V Sil plaanis kasutada äri ajamiseks OÜ-d Aroma Trading House. Nimetatud väidete ebausaldusväärsust kinnitab veelgi enam see, OÜ-d Aroma Trade House polnud loodud ka veel siis kui väidetavalt selgus, et ühisest äritegemisest ei tule midagi välja (6 kuu möödumisel laenu saamisest st juuliks 2002). Laenusuhte seab kahtluse alla ka see, et samal ajal kui V S pakkus laenuraha kaebajale tagasi ja viimane keeldus sellest, kuid samal ajal laenas teistelt isikutelt raha oma ettevõtluse tarbeks.
21. V Si poolt maksumenetluses antud ütluste kohaselt ei viibinud kedagi T. Kilt laenu saamise ja T. Kile laenu tagastamise juures. Kohtuistungil ilmnes nii V kui N Si ütlustest, et laenu saamise juures oli viibinud ka N S. N Si nimetati eelduslikult hiljem tunnistajana, et „tekitada juurde uus“ tõend justkui kaebaja olevat raha üle andnud V Sile. Samas on N Si poolt antud ütlused 6 vastuolulised. N Si ütluste kohaselt nägi ta, kui kaebaja tuli nende poole ning rahapakid olid kaebajal kaasas ning nägi ka hiljem, kuidas V S ja kaebaja raha lugesid. Hiljem samal kohtuistungil ei osanud aga N S vastata, kas ta on näinud kaebajat rahapakkidega või mitte. Ülejäänud N Si kohtuistungil esitatud väiteid ei pärine isiklikest kogemustest. Vastustaja leiab, et tunnistaja ütluste esemeks saavad olla minevikulised asjaolud, mida tunnistaja on ise tajunud (reeglina näinud või kuulnud), mitte aga arvamused, järeldused või asjaolud mida on kolmandat isikute käest kuuldud. Seega leiab vastustaja, et N S ei tea asjaolusid, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber raha liikumist V Si ja kaebaja vahel.
22. Maksuhaldur seab kahtluse alla kaebaja poolt väidetud tegevuste toimumise (kurgikasvatus, autode vahendus, saeveski tegevus) ja saadud igaaastase tulu. Kaebaja tunnistab, et pole saadud väidetavaid tulusid kunagi deklareerinud. Kohtuistungitel kaebaja kurgikasvatamise kohta andsid ütlusi: V S, kes nägi ainult kasvuhooneid; V. K, kelle teadmised kaebaja kurkidest saadavast tulust ja kurkide kogustest pärinevad kaebajalt endalt; L. A, kes nägi kasvuhooneid, nägi kuidas kaebaja laadis autole kurke, Treimannis olevast kurgikasvatusest kuulis kaebaja ämma käest; T. S, kes nägi korduvalt kaebajat kurke korjamas, vedamas ja ülesostjatele müümas; K. O, kes nägi kaebajat kurke kasvatamas ja kokkuostjatele müümas; T K, kes väidab, et kasvatas koos kaebajaga 8-9 aastat kurke.
23. Kohtuistungitel kaebaja autoäriga tegelemise kohta andsid ütlusi: V S, kes väidetavalt ka ise osales autoäris, saamata selle eest tasu, teadis autode päritolu kaebaja ütluste põhjal; V. K, kes teab kaebaja autoäris ainult kaebaja enda ütluste põhjal; L. A, kes on näinud kaebaja elukoha juures platvorme autodega; T. S, kes ole autotreilereid näinud, kuid olevat kuulnud, et kaebaja tegeles autoäriga; K. O, kes teab, et kaebaja tegeles autoäriga, kuna kaebaja olevat sellest talle rääkinud; R. L, kes olevat koos kaebajaga Saksamaalt autosid toomas käinud ja möönis, et mõnikord oli autoäris ka kahjumit; T K, kes nägi autotreilereid autodega, autovõtmeid, autopasse ning kirjeldas palju võis teenida tulu ühelt autolt.
24. Kohtuistungitel andsid kaebaja saekaatri äriga tegelemise kohta ütlusi: V. K, kes teab kaebaja tuludest kaebaja enda ütluste järgi; T. S, kes töötas saeraamil 1992-1994; K. O, kes töötas saekaatris 1994-1997, arvas kaebaja olevat saekaatri omanik; T K, kes teab, et saekaater töötas, milline võis olla kasu saekaatri tegevusest, teab isikuid kes töötasid saekaatris.
25. Vastustaja leiab, et kohtuistungil tunnistajate poolt antud ütlused on üldsõnalised ja nende teadmised kaebaja kurgikasvatusest, autoärist ja saeveski äri suuruse ja saadud tulu kohta pärinevad kaebaja enda ütlustest. Tunnistajate ütlustega ei ole tõendatud asjaolu, et kaebaja sai piisavalt rahalisi vahendeid, mida laenata edasi OÜ-le K. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et V. K poolt 14.09.2011 kohtuistungil antud ütluste kohaselt kaebaja sai rahalist abi oma isalt kahel korral 1996 aastal enne jaanipäeva 200 000 krooni ja enne isa surma 200 000 krooni. Küsimusele: „Miks isa aitas rahaliselt T?“ vastas V. K, et „Tl alguses raha polnud, tal oli põhja vaja, et alustada“. Väidetavalt alustas kaebaja kurgikasvatusega 1991 aastal, autoäriga 1991 aastal ja saeveskiäriga 1992 aastal. Kui kaebaja isa toetas kaebajat 1996 aastal kokku 400 000 krooniga, siis seega ei saanud olla kaebajal selliseid tulusid nagu ta näidata püüab ning kaebaja ei ole alates 1991 tegelenud ettevõtlusega.
26. Kaebaja poolt nimetatud kurgikasvatuse, autoäri ja saekaatriäri seab kahtluse alla ka see et kui ta väidetavalt teenis 1990-ndatel aastatel suuri summasid kurgikasvatusest, saeveski teenusest ning kasutatud autode müügist, kuid võttis
27. aastal eluasemelaenu pangast 550 000 krooni. Vastustaja ei pea usutavaks, et olukorras, kus isikul on väidetavalt sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid sääste, hakkab ta pangast laenu võtma ja laenu eest intressi maksma.
28. Vastustaja leiab, et K. H poolt kohtumenetluses antud ütlused ei ole eluliselt usutavad. K. Hl oli võimalus võlaõigusliku lepingu lõpetamisel küsida leppetrahvi 600 000 krooni. K. H seda 7 võimalust ei kasutanud vaatamata sellele, et isik oli Hansapangast võtnud laenu elamu remontimiseks. Kohtumenetluses K. H ei põhjendanud, miks ta ei küsinud OÜ-lt K leppetrahvi, kuigi Hansapangast võetud laenu tasumine oli K. Hle koormav. Kaebaja vande all antud ütluste kohaselt riskide hajutamiseks on märge firma nimele kinnistusregistris, märge võlaõigusliku eellepingu kohta. Järelikult tagas K. H kinnistu soetamist ainult kinnistusraamatusse kantud eelmärge kinnistamiseks. Vaatamata sellele tasus OÜ K (praeguse nimetusega OÜ Pulkjan) K. Hle 1,2 miljonit krooni. Kaebaja väitis, et OÜ K ei nõudnud K. Hlt 1,2 miljoni krooni hoiustamise eest intresse. Järelikult kaebaja on OÜ K kaudu väidetavalt viinud oma ettevõtlusest kolmeks aastaks välja 1,2 miljonit krooni. Vastustaja leiab, et tegemist on ebamõistliku tehinguga, mille kohta kaebaja on kohtumenetluses väitnud, et „mina sellest loogikast aru ei saa“. Vastustaja peab usutavaks K. H poolt 16.07.2010 maksumenetluses antud ütlusi, et ta tagastas 2006 kaebajale kohe peale võlaõigusliku lepingu sõlmimist K. H pangakontole OÜ K poolt tasutud 1,2 miljonit krooni.
29. Vastustaja ei pea tõsiseltvõetavaks K. H süüdistusi, et 16.07.2010 selgituste andmisel maksuametnikud mõjutasid teda andma valeütlusi. Seda enam, et 16.05.2012 kohtuistungil maksuametnikud Ülle Kaits ja Anu Toomemägi selgitasid, kuidas tegelikult toimus K. H küsitlemine. 16.05.2012 kohtuistungil Anu Toomemägi poolt antud ütlustest nähtub, et T. K on ka teistes kohtumenetluses tunnistajaid ähvardanud, et saada enda suhtes soodsaid ütlusi. Järelikult on õige Anu Toomemägi väide, et K. H kartis T. Kit ning ta ei teadnud, mis T. K temaga teeb, kui ta annab maksumenetluses tõeseid ütlusi. Seega vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et eelpool nimetatud kaebaja poolt esitatud dokumendid ja K. H poolt kohtumenetluses antud ütlused ei tõenda, et K. H tagastas 2009 OÜ-le K rahalisi vahendeid ning OÜ K oleks nende rahaliste vahendite arvel T K 2009 tagastanud laenu. 8 KOHTU PÕHJENDUSED
30. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda. Kohtu põhjendused on järgmised.
31. Vaidlustatud maksuotsuses on tulumaks määratud tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 ja maksukorralduse seaduse (MKS) § 94 lõike 1 ja lõike 2 alusel hindamise teel kulupõhiselt, võttes arvesse vaid T. Kilt OÜ-le K antud laenumaksed. TuMS § 12 lõike 1 kohaselt maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. MKS § 94 lõike 1 kohaselt võib maksuhaldur tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. T. Ki tulumaksubaas 2006-2007 aastate eest kujundati ja tulumaks määrati MKS § 94 lõike 1 alusel hindamise teel, kuna tema kulud ületasid maksuhalduri hinnangul deklareeritud tulusid ning ta ei esitanud maksuhalduri arvates usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud laenude või varasemal perioodil säästetud maksustatud tulude arvel. Kui kulud ületavad deklareeritud tulusid ning ei ole tõendatud, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või laenude arvel, loetakse tulusid ületav kulu samuti sama maksustamisperioodi maksustatavaks tuluks.
32. Maksustatava tulu määramisel on maksuhaldur võtnud maksustamisel arvesse vaid T. Kilt OÜsse K tehtud laenumaksed, mis ületasid tema teadaolevaid tulusid, maksuhaldur ei ole maksustanud hindamise teel T. Ki muid kulutusi 2006-2007 aastal (eelkõige minimaalseid tema ja ta pere ülalpidamiskulusid). Tulude osas on maksuhaldur võtnud arvesse kaebaja tulu kinnisvara võõrandamisest, 12.082005 W G’ilt saadud 60 000 euro suuruse laenu ja 07.11.2006 A. L saadud 2,5 miljoni kroonise laenu. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja kasutas 14.06.2007 SEB Eesti Ühispangalt saadud laenu 1 000 000 krooni isiklikuks otstarbeks ega laenanud seda edasi OÜ-le K.
33. TuMS § 36 lõike 2 kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Seega ei välista TuMS seda, et isikul on sissetulekuid, mis ei kuulu maksustamisele, kuid seab sellises olukorras isikule siiski tõendamiskoormise nende sissetulekute olemasolu ja suuruse kohta. Olukorras, kus kaebaja kulutused ületasid ilmselgelt tema legaalseid sissetulekuid, oleks kaebuse esitaja pidanud TuMS § 36 lõike 2 kohaselt kindlustama end maksuameti uurimise vastu ja dokumenteerima usaldusväärselt laenude saamise ning varasemate säästude olemasolu.
34. Vaidluse all on asjaolud, kas kontrolliperioodil saab kaebaja tulude hulka lugeda T Ki vahendusel R. Klt saadud laenu 170 000 eurot, R. Plt saadud laenu 800 000 krooni ja V Si poolt T. Kile tagastatud laenu 1,85 miljonit krooni. Kaebaja väidab, et tal oli varasemast ajast sääste: äritegevusest saekaatris, kurgikasvatusest ja autode maaletoomisest, mis võimaldas tal muuhulgas anda laenu V Sile, samas kaebaja ei ole täpsustanud, kui suures summas laenu andmise hetkeks 12.01.2002 talle selliseid sääste alles jäänud oli.
35. Kohus leiab, et ehkki asja materjalidest nähtub, et kaebaja tõenäoliselt tegeles 1990-tel aastatel nii saekaatri äriga, autode Eestisse toomisega kui ka isaga koos kurgikasvatusega, ei ole asjas mingeid tõendeid selle kohta, et nendest tegevustest
36. aasta alguseks 2,5 miljonit krooni vaba 9 raha säilinud oli. Niisamuti ei ole tõendatud, et seda raha oli olemas
37. aasta alguseks (kontrolliperioodi alguseks). Käesolevas asjas ei vaja aga tõendamist vaid see, kas kaebajal oli kontrolliperioodi eelselt tuluallikaid, vaid ka see, kas seda tulu konkreetseks ajahetkeks (esiteks laenu andmine V Sile ja teiseks kontrolliperioodi algus) ka säilinud oli. Selliseid tõendeid kaebaja esitanud ei ole. Esiteks ei ole kaebaja kunagi nimetatud tegevustest saadud tulusid deklareerinud. Teiseks toimus kogu väidetav tulu saamine sularahas, mistõttu raha liikumisi pangakontolt näha ei ole. Kolmandaks oli ajavahemik tulu teenimise ja kontrolliperioodi alguse vahel küllalt pikk: kurgikasvatus kestis kaebaja väidetel kuni
38. aastani (valdavalt 1990-tel aastatel), saekaatriäri 1990-te aastate lõpus ja 2000.-te aastate alguses, autode Eestisse toomine 1990-2001 aastatel (kaebaja väited eriarvamuses). Neljandaks oli kaebaja ja tema pere kogu eelnimetatud tulude teenimise ajal kahtlemata keskmisest suuremate rahaliste vajadustega, kuna kaebajal oli kontrolliperioodiks kaks last, tema abikaasa (kaebaja 25.01.2012 istungil antud kinnituste kohaselt) valdavalt ise tulu ei teeninud, kuna oli ka lapsehoolduspuhkusel. Seega oli kaebaja ise pere ainus või vähemasti peamine tulu teenija, samas kui pere oli neljaliikmeline. Kaebaja ehitas samal ajal ka maja, seega lisandusid pere ülalpidamiskuludele kulud majaehitusele. Maja ehituseks võttis kaebaja 1997 aastal lisaks laenu 550 000 krooni. Kuna
39. aastal olid eluasemelaenu intressid igal juhul üle 10% aastas, leiab kohus, et selline suureintressiline laen võeti kahtlemata vaid olukorras, kus vaba raha puudus. Hiljem
40. aastal laenas T K oma õelt R. Klt 64 000 eurot (ülekanne kontole 19.10.2004) põhjendusega, et oli käibevahendite puudus. Samuti laenas kaebaja 1 000 000 krooni SEB Ühispangalt 14.06.
41. Lisaks ostis T. K 31.05.2004 koos A. Oga 1 000 000 krooni eest Miku kinnistu. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et eelkirjeldatud rahalise koormuse taustal oli kaebajal puutumata aastaid tagasi teenitud rahast 2,4 miljonit krooni kurgikasvatusest, autoärist ja saekaatrist, mida sai veel 2002 aastal välja laenata. Ühtegi objektiivset tõendit eelnimetatud tegevustest teenitud tulu suuruse kohta kaebaja esitanud ei ole. Kuna T. Ki eriarvamuses esitatud selgituste kohaselt toimus kurgikasvatus koos tema vanemate ja abikaasaga, siis on põhjust eeldada, et ka saadud tulu kuulus jagamisele nende isikute vahel. Kuna krooni ostujõud vähenes igal aastal märgatavalt, oleks olnud majanduslikult ebamõistlik hoida seda raha 1990-te aastate algusest niisama. Samal põhjusel leiab kohus, et ka isalt 1996 aastal päranduseks saadud 400 000 krooni oli kaebajal kontrolliperioodi alguseks ära kulutatud (kaebaja 29.05.2009 seletuste kohaselt ostis ta selle summa eest
42. aastal kaubabussi Mercedes Benz Sprinter). Seetõttu on maksuhaldur jätnud põhjendatult arvestamata kaebaja kontrolli perioodile eelnevad säästud, ehkki kohus ei jaga maksuhalduri kahtlust, et kurgikasvatus, saekaatriäri ja autode maaletoomine üldse toimusid. Ilmselt kaebaja nendega tegelenud oli, kuid olukorras, kus ta ise võttis regulaarselt laene, ei võimaldanud need tegevused kaebajale ei suurtes summades laenude andmist
43. aastal ega jätnud talle sääste
44. aastaks.
45. Maksumenetluses ja kohtumenetluses seletusi andnud isikud kinnitasid küll üldsõnaliselt kurgikasvatuse, autoäri ja saekaatriäri olemasolu, kuid keegi neist ei ole tõendanud vähimalgi määral seda, kas kaebajal oli nendest tegevustest
46. aasta alguseks ka raha säilinud.
47. Paika ei pea kaebaja väide, et MKS § 94 lg 1 ja § 11 alusel pidanuks maksuhaldur maksumenetluses hindamise teel välja selgitama kurgikasvatusest, saeveski tegevusest ja autode vahendusest teenitud tulu suuruse. Säästude olemasolu tõendamine oli TuMS § 36 lg 2 tulenevalt siiski kaebaja enda kohustus.
48. Maksuhaldur on seega õigustatult leidnud, et T. K ei ole andnud V Sile 12.01.2002 lepingu (II kd lk 35) alusel laenu 2 400 000 krooni. 17.06.2008 T. K maksuhaldurile nimetatud laenu tagastamisest midagi veel ei rääkinud, ehkki maksuhaldur on küsinud konkreetsete tulude ja laenude kohta ja esitanud ka küsimuse, kas T. Kil oli lisaks küsitule ka muid tulusid 12.06.2009 vestlusel on T. K kinnitanud maksuhaldurile, et V S palus temalt laenu seoses plaaniga hakata Eestisse alkoholi tooma. T. Ki sõnul olid V. Sil olemas selleks vajalikud firma, litsentsid ja äriplaan 10 ning need olid vahepeal kõik T. Ki käes. T. K kinnitas ka, et saadud laenu eest ostis V. S ka mingi koguse alkoholi. T K selgitas, et laenusuhte kohta koostati kirjalik laenuleping, kuid seda tal säilinud ei ole. Samuti ei mäletanud T. K raha tagastamise tähtaega.
49. V. S esitas koos oma 11.05.2009 suuliste seletustega 12.01.2002 laenulepingust oma eksemplari, kuhu olid tagaküljele märgitud ka tagastatud summad. Laenu tagastamise tähtajaks oli märgitud 12.01.
50. Lepingule märgitud tagasimaksed olid tehtud vahemikus 26.11.2005 – 19.09.
51. V. S väitis, et äri soovis teha ta OÜ-s Aroma Trade House, kuid maksuotsuses on märgitud, et see äriühing loodi alles 25.02.2003 ning V. S sai seal üheks osanikuks ja juhatuse liikmeks alles 22.04.2003, seega alles 15 kuud peale laenu saamist. V. Si selgituste kohaselt see, et alkoholiäri ei käivitu, selgus 6 kuud peale lepingu sõlmimist. Seega on siin vastuolu, kuna nimetatud äriühingus äri ajamiseks ei saanud T. Kilt väidetavalt võetud laenu kuidagi kasutada.
52. Ebausutav on V. Si 11.05.2009 maksuhaldurile antud selgitus, et ta küll soovis laenu varem tagastada, kuid T. K ei olnud sellega nõus. Kui laenu tagastamise tähtaeg oli lepingu kohaselt 12.01.2005 ja kui juba
53. aasta keskel selgus, et äri ei õnnestu, ei ole seletatav, miks laenu hakati tagastama sularahas suuremate summade kaupa alles 26.11.2006, so 1 a ja 11 kuud peale laenu tagastamise lepingujärgset tähtaega (V. S oli varasemalt kandnud 2002-2003 aastal T. Ki kontole väikemates summades kokku 68 040 krooni). Lisaks on lepingu punktis 2 märgitud, et laenusaajal on õigus tagastada laen osaliselt või täielikult enne lõpptähtaega. Ebamõistlik on hoida sularaha kodus (11.05.2009 V. Si selgituses maksuhaldurile – laenust vaid 550 000 krooni kulutas ta kinnisvara ostule) ja kanda selle kaotsimineku riski olukorras, kus raha tegelikult ei kasutata. Teisalt on ka T. Kil ebamõistlik mitte küsida tagasi seda laenu ja samal ajal laenata ise raha pangast ja R. Plt, W G’ilt, A. L ja R. Klt. Laenulepingu järgi oli lepitud intress kokku konkreetses summas 240 000 krooni, seega ei teeninud T. K laenu pikema aegse tagastamise korral ka täiendavat intressitulu.
54. Laenu üleandmise osas selgitas V. S 11.05.2009 maksuhaldurile, et laenu üleandmise juures keegi ei viibinud. 10.03.2011 väitis ta aga kohtuistungi, et tema abikaasa N S oli ka raha üleandmise juures. 10.03.2011 on aga kohtus andnud tunnistusi V. Si abikaasa N S, kes on kinnitanud, et laenu andmine toimus nende kodus ja tema ise oli ka samal ajal seal, pakkus meestele (T. K ja V. S) kohvi ja nägi ise, kuidas T. K tuli rahapakkidega (protokolli lõpus kinnitab aga, et ei oska vastata, kas nägi T. Kit rahapakkidega). Seega on nende isikute ütlused omavahel vastuolus. N. Si sõnul (10.03.2011 istung) hoiti raha kodus seifis, V. Si samal istungil antud ütluste kohaselt kodus salakohas, seifi tal ei ole ja ta loodab, et tema abikaasa ei tea selle salakoha olemasolu.
55. T. K selgitas 29.05.2009, et laenu üleandmine toimus „Tallinnas, vist V. Si kodus“. Kuna 2,4 miljoni krooni suuruse summa sularahas korraga üleandmine on kohtu hinnangul piisavalt meeldejääv sündmus (vaja on ka veenduda selles, kas on ikka täpselt kokkulepitud summa ja raha mitu korda üle lugeda, kui eeldada, et raha anti üle 500 kroonistes kupüürides, tähendanuks see 4800 kupüüri ülelugemist), on kaebaja kõhklus selles osas, kus täpselt raha üleandmine toimus, samuti asjaoluks, mis viitab sellele, et tegelikult sellise summa üleandmist ei toimunud. Samuti märgib T. K samas, et ta ei mäleta, kas keegi viibis raha üleandmise juures. Seegi ei kõla usutavalt.
56. T. Ki kontolt (II kd lk 229 nähtub, et V. S on tasunud talle vahemikus 04.06.2003 kuni 09.02.2004 68 040 krooni selgitustega ülekanne, raha tagasitasu ja kokkulepe. Kohus leiab siiski, et nimetatud summad on väidetava laenusummaga võrreldes sedavõrd väikesed, et need ei tõenda 12.01.2002 lepingu olemasolu. Tõenäoliselt oli V. S laenanud T. Kilt väiksemaid summasid ja tagastas neid.
57. Iseäranis seab laenu andmise kahtluse alla aga see, et sedavõrd suur summa on laenatud ilma reaalse tagatiseta. Lepingu punktis 4 on märgitud, et laenu tagatiseks on laenusaaja vara. Arusaadavalt ei saa selline säte laieneda kinnistutele ega registreeritu varale. Selline säte, kus 11 tagatiseks on konkretiseerimata laenusaaja vallasvara, ilma reaalse käsutamise keelumärketa või muu tõkendita müümisel, ei taga tegelikkuses kuidagi laenuandja õigusi, kuna laenusaajal oleks tegelikkuses võimalik oma vara siiski vabalt käsutada. Teada ei ole ka see, milline vara V. Sil lepingu sõlmimise hetkel oli ja kui suur oli selle väärtus ning kas see oleks tegelikkuses küündinud 3 miljoni kroonini (minimaalne summa tagamaks laenusummat, 10% suurust intressi ja võimalikke kõrvalnõudeid).
58. Samuti ei ole usutav, et laenuandja enda eksemplar laenulepingust on kadunud ja laenu tagasimaksed on märgitud vaid laenaja eksemplarile (T. Ki 29.05.2009 selgitus maksuhaldurile – endal tal laenu tagastamise üle arvestus puudus, ta ei mäletanud intressi suurust ega seda, kas ka see sai lepingusse märgitud). Mõistlikud inimesed ei käitleks suurt rahasummat sellise hooletusega ja end laenu tagastamata jätmisest tulenevate riskide vastu kindlustamata.
59. Kuna laenu andmine ja tagastamine ei toimunud konto vahendusel, on ka see asjaolu suuremate summade puhul kahtlust äratav, kuna suurte summade käitlemine sularahas ei ole turvaline (valeraha võimalus, raha varastamise, kaotsimineku või hävimise risk), samuti peab arvestama sellega, et summade tasumist ei pruugi olla võimalik tõendada.
60. Ehkki T. K ja V. S räägivad 10 aasta tagustest sündmustest, peaksid nad kohtu hinnangul asjaolusid siiski piisava täpsusega mäletama, kuna eraisikute vahelises käibes on 2,4 miljonit krooni (eriti
61. aastal) sedavõrd suur summa, et väljub igati tavapärasest käibest ja laenu andmise ja tagastamise asjaolud peaksid oma erakordsuse tõttu olema meeles ka kümme aastat hiljem. Kokkuvõtlikult on tõendid V. Sile antud laenu kohta puudlikud ja vasturääkivad ning paistavad olevat loodud vaid eesmärgiga suurendada T. Ki maksuvaba tulu kontrolliperioodil.
62. Maksuhaldur on ka õigesti leidnud, et R. Klt ei ole T. K saanud laenu 170 000 eurot. Kaebaja, T K ega R. K ei ole seejuures nimetanud konkreetset kuupäeva ega isegi ligilähedast aega, millal R. K T Kile laenu üle andis. T K on vaid 09.09.2008 e-kirjas maksuhaldurile selgitanud, et võlgnes oma õele 170 000 eurot
63. aasta lõpu seisuga ja 30.08.2011 istungil öelnud, et sai õelt 170 000 eurot aastatel 2005-
64. Arusaadavalt on nii T. K kui T K huvitatud sellest, et maksuhaldurile oleks võimalik näidata, et T. Kil oli 2006-2007 maksuvaba tulu, mida ta sai OÜ-le K laenata. Kuna R. K on T Ki õde, ei ole ka tema asjas erapooletu ja seetõttu peab arvestama, et tema ütlused võivad olla kantud soovist päästa õe pere maksukohustusest. Seetõttu ei ole ainuüksi T Ki, T. Ki ja R. K ütlused piisavad selleks, et tõendada laenusuhte olemasolu, kui mistahes muud tõendid laenusuhte kohta puuduvad. Kaebaja poolt väidetav laenusumma oli 170 000 eurot ehk ca 2,66 miljonit krooni. Füüsiliste isikute vahelise laenu jaoks on see märkimisväärne summa. Kohus peab ebareaalseks, et selline summa laenataks ilma kirjaliku lepinguta, intressideta ning tagatiseta ja seda ka lähisugulaste vahelisel laenamisel. Antud juhul puuduvad igasugused tõendid 170 000 eurose laenusuhte olemasolu kohta ja R. Kl ei õnnestuks laenu võimalikult väljanõudmisel tsiviilkohut kuidagi veenda laenusuhte olemasolus. Sellisel juhul ei saa aga ka halduskohus tuvastada laenusuhte olemasolu. Teisalt puudub laenul R. K jaoks igasugune majanduslik mõte, kui intressi tasumises kokku ei lepitud.
65. Kaebaja, T Ki ja R. K algne väide oli, et kogu laenu tasus R. K korteri müügist saadud tulust. Hiljem, kui maksuhaldur tuvastas R. K pangakontolt, et R. Kle laekus korteri müügi järgselt kontole vaid 144 000 eurot, sellest summast omakorda 27 405 eurot on kantud kohe üle A F nimelisele isikule, kes ei ole T ja T. Kiga seotud, ning 23 284 euro ulatuses on soetatud valuutasid USD ja LVL (toimik I kd lk 120), mistõttu korteri müügist jäi vaba raha järele vaid 93 311 eurot, korrigeeris kaebaja oma seisukohti ja väitis, et 170 000 eurost puudu jäänud osa laenas R. K oma muust vabast rahast. Selline seisukohamuutus vastavalt tuvastatud faktidele viitab kohtu hinnangul samuti sellele, et laenusuhe ei olnud tegelik. Kohus rõhutab veel, et tegemist on märkimisväärse summaga ja seetõttu peaksid nii laenulepingu osapooled kui T. K laenaja abikaasana olema laenu 12 andmise asjaoludega hästi kursis ka 7 aastat peale väidetavat lepingu sõlmimist. Veel väärib märkimist, et korteri müük toimus
66. aastal, kuna 144 000 eurot on laekunud 05.08.
67. T Kile on tehtud 64 000 krooni ulatuses ülekanne 19.10.2004 ja sellest laenust on ka R. K Läti maksuhaldurile rääkinud, kinnitades, et nimetatud laenud tasus T K talle tagasi ühe aasta jooksul. Kohus peabki nimetatud 64 000 eurot tegelikuks laenusummaks, mis aga laenati juba 2004 aastal ja mis sai ka kontrolliperioodiks R. Kle tagastatud, seega ei kuulu see summa väidetava 170 000 eurose laenu hulka. Kohus märgib ka, et nimetatud laenusumma tasuti pangakontole, mistõttu laenu aeg ja summa on tõendatud.
68. Niisamuti ei ole usutav, et seda 170 000 euro suurust laenusummat tagastatakse jupikaupa ilma, et oleks üheselt võimalik tõendada, millal ja kui palju tagastati: juhul, kui laenusuhte olemasolu oleks tõendatud, ei oleks omakorda T Kil võimalik tõendada seda, kas ja kui palju ta laenu tagastanud on. Ka on tagastamise asjaolud ebaselged, kuna R. K märgib 30.08.2011 istungil, et väidetav laenu tagastamine toimus „seal, kus ma parajasti viibisin, kas enda pool, või elukaaslase juures või veel kusagil kolmandas kohas“, samas kui T K väidab 30.08.2011 istungil, et laenu tagastamine toimus R. K kodus, mitte aga kolmandas kohas nagu väitis R. K. Ebausutav on ka, et T. K ei tea oma kinnitusel täpselt, kuidas T K oma õele laenu tagastas. Mingeid dokumentaalseid tõendeid R. Klt pärineva 170 000 euro saamise kohta T. K ega ka T K esitanud ei ole. Kogu laen maksti ja on ka osaliselt tagastatud väidetavalt sularahas, seetõttu ei kajastu raha liikumised ka väidetava laenusuhte poolte pangakontodel.
69. Samuti on kaudseks tõendiks laenusuhte puudumise kohta see, T K ei märkinud seda kohtusust oma majanduslike huvide deklaratsiooni. Nimetatud asjaolu üksi ei viitaks laenusuhte puudumisele, kuid ta viitab sellele kogumis kõikide muude asjaoludega (muude tõendite puudumine ja kaebaja poolt muudetud selgitused). Kohus märgib ka, et l isaks on kaudne tõend laenusuhte puudumise kohta T Ki esialgne keeldumine (03.12.2008) maksuhaldurile väidetava laenus kohta ütluste andmisest. Kohus ei kahtle selles, et R. K ja T Ki vahel võib olla olnud varasemalt laenusuhteid (nagu mainitud 19.10.2004 laen summas 64 000 eurot), kuid 2005 aastal 170 000 euro laenamine ei ole tõendatud ja maksuhaldur on selle õigesti tulubaasist välja arvanud. 13
70. Maksuhaldur on leidnud tuginedes L Politseiprefektuuri 04.12.2007 jälitusprotokollile kriminaalasjas nr 07250000124 ja MTA poolt allkirjastatud 17.06.2009 vaatlusprotokollile kriminaalasjas nr 07930000199, et T. K ei ole 27.08.2007 R. Plt 800 000 krooni laenu saanud. Kohus märgib, et kuna vastustaja tugineb vaid eelnimetatud tõenditele, ei ole R. P laenulepinguga seoses asjas muid tõendeid põhjust analüüsima hakata, ehkki laenu andmise majanduslik mõttekus (intress vaid 3%, senimaani intressi tasutud ei ole, samas on R. P laenanud ise 20.08.2007 sama summa R. Melt intressiga 2% (II kd lk 96), mida ta on nimetatud lepingu järgi kohustatud tasuma, tagastades 29.08.2009 ka laenu põhiosa) R. P jaoks tekitab küsitavusi ka ilma kriminaalasjas kogutud tõenditeta.
71. Kaebaja ei ole esitanud vaatlusprotokollis kajastatud telefonikõnede stenogrammile sisulisi vastuväiteid. Neid tutvustati 30.08.2001 istungil ka T Kile, kes samuti ei väitnud, et tegemist ei oleks olnud tema ja T. Ki telefonikõnedega. Maksuotsuses on vaatlusprotokollist õigesti järeldatud, et R. Pga sõlmiti fiktiivne laenuleping. Kohus ei pea siinkohal vajalikuks maksuotsuse lk-del 6-7 toodud kõnede tsitaate üle kordama hakata.
72. Küll on kaebaja esitanud eelnimetatud kriminaalasjades kogutud tõendite kasutamisele maksumenetluses vormilisi etteheiteid. Mis puudutab esiteks jälitusloa olemasolu, leiab kohus, et need etteheited on alusetud, kuna 30.08.2011 istungiprotokollist nähtuvalt on jälitustegevuslubade olemasolu kontrollinud kohtunik Aivar Koppel. 30.08.2011 istungiprotokolli kohaselt on haldusasja toimiku köites nr 1 lk 131 olevale Lääne Politseiprefektuuri 04.12.2007 jälitusprotokolli lisaks kriminaalasjas nr 07250000124 koopia Pärnu Maakohtu kohtunik Vello Lahtvee 26.07.2007 määrusest nr
73. Vastuseks T. Ki esindaja taotlusele tegi halduskohus Pärnu Maakohtule tõendite nõude, mille täitmiseks Pärnu Maakohus väljastas määruse 30.08.2011 kohtuistungil kasutamiseks, kuid mitte toimikusse lisamiseks. Kohus on istungil tuvastanud, et eksisteerib Lääne Ringkonnaprokuratuuri 26.07.2007 jälitustoiminguloa taotlus, koostatud prokuröri abi Merili Tiituse poolt kriminaalasjas asjas nr 07250000124 jälitustoimingute teostamiseks eespoolt viidatud jälitustoimingu protokollis toodud T. Ki telefoni abonentnumbriga 5034367 kaudu edastatud teave pealtkuulamiseks, vaatamiseks ja salvestamiseks ning nimetatud taotlus on rahuldatud Pärnu Maakohtu kohtuniku V. Lahtvee 26.07.2007 kriminaalasjas asjas nr 07250000124 tehtud kohtumäärusega, milles anti luba jälitustoimingu teostamiseks juba eespool viidatud mobiiltelefoni abonentnumbri kaudu edastatavate sõnumite ja kõnede salajaseks vaatamiseks – kuulamisekssalvestamiseks tähtajaga 30 p so. 30.07.2007 – 28.08.
74. 27.08.2007 Pärnu MK kohtuniku V. Lahtvee määrusega samas kriminaalasjas nr 07250000124 on määratud „pikendada luba jälitustoimingu teostamiseks T. Ki kasutuses oleva mobiiltelefoni abonentnumbri 5034367 ning teiste tema kasutuses olevate võimalike abonentnumbrite kaudu edastatud sõnumite, teave salajaseks pealtkuulamiseks“ tähtajaga 28.08.2007-27.09.2007 so 30 päeva. Seega oli määrused koostanud pädev kohtunik vastavalt oma kompetentsile ja küsimust jälitusloa puudumises tõusetuda ei saa.
75. Teiseks on kaebaja viidanud sellele, et jälitustegevuse protokolli ja vaatlusprotokolli (mille sisuks on stenogramm telefonikõnedest) on koostanud erinevad asutused: jälitustegevuse protokolli 04.12.2007 L Politseiprefektuuri politseijuhtivinspektor ja vaatlusprotokolli 17.06.1009 MTA uurimisosakonna L talituse vaneminspektor Urmas L. Samas ei ole kaebaja toonud välja, millised õigusnormid selle keelavad, kuna

ei sisalda piirangut, et kui jälitustoimingu (telefonikõnede salvestamise) on teostanud kriminaalpolitsei, siis ei oleks võimalik salvestise järgi stenogrammi koostamine hiljem MTA uurimisosakonna poolt. Ka kaebajal endal oleks olnud võimalik salvestistega tutvuda ja kui ka tegelikult oleks salvestistelt info ebaõigelt vaatlusprotokolli kantud, siis oleks kaebaja saanud sellele tähelepanu juhtida. 14

1. MKS § 59 lg 1 kohaselt on maksumenetluses tõendiks kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhalduril on õigus otsustada, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Järelikult MKS § 59 ei välista kriminaalmenetluses kogutud tõendite, sh vaatlusprotokollide, lubatavust maksumenetluses.
2. Kohus leiab, et selline ebakõla - vaatlusprotokolli koostamine teise ametkonna poolt – ei tähenda, et tegemist ei oleks dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 mõttes. Halduskohtumenetluses peab tõend vastama halduskohtumenetluse tõendi määratlusele ja see võib olla laiem kui tõendi määratlus kriminaalmenetluses. HKMS § 56 lg 2 kohaselt võivad halduskohtumenetluses olla tõenditeks kõik tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-de 251-305 kohaselt tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid ja käesolevas seadustikus lubatud tõendid. Haldusasjas tõendite esitamise, kogumise ja uurimise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-des 236-243 sätestatut, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti. TSMS § 272 lg 1 kohaselt dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult, pildistamisega või video-, heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul.
3. Kohus märgib ka, et Riigikohus ja Ringkonnakohus on leidud, et puudub põhimõtteline takistus kriminaalmenetluses kogutud tõendite kasutamise lubatavuseks halduskohtumenetluses (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 6.11.2001 nr 3-3-1-54-01; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 16.01.2003 nr 3-3-1-2-03; Tallinna Ringkonnakohtu otsus 21.10.2008 nr 3-07-2100; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus
4. veebruarist
5. a nr 3-1-1-120-03, p 21; Tallinna Ringkonnakohtu otsus 7.02.2008 nr 3-07-
6. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast tulenevalt on kriminaalasjas kogutud tõendite kasutamine haldusmenetluses võimalik sõltumata asjaolust, kas kriminaalmenetluses on lõpliku lahendini jõutud või mitte (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus
7. novembrist
8. a nr 3-3-1-54-01). Riigikohtu halduskolleegium on leidnud ka, et ehkki eristada tuleb tõendamist kriminaalmenetluses, haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses, sest lähtuvalt erinevatest menetlusseadustest on nõuded ja tõendamiskord nendes menetlustes erinev, võivad kriminaalmenetluses kogutud tõendid olla tõenditeks ka haldusmenetluses, kui nende tõendite lubatavust ei välista HMS või vastavat valdkonda reguleeriv menetlusseadus, näiteks MKS (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus
9. jaanuarist
10. a nr 3-3-1-2-03, p 10).
11. Maksuotsuse on leitud ka, et OÜ K ei saanud tagastada
12. aastal T. Kile laenu K. Hlt 21.09.2009 müügilepingust taganemise avalduse alusel saadud 1 200 000 krooni alusel, kuna sel hetkel OÜ-le K seda raha reaalselt ei tagastatud. K. H tema enda suhtes käivas maksumenetluses 16.07.2010 antud seletus on dokumentaalne tõend ja lubatav TsMS § 272 alusel. Kohus peab usutavaks nimetatud seletuses esitatud väidet, et K. H tasus tegelikkuses T. Kile ostumüügisumma 1 200 000 krooni sularahas kohe peale võlaõigusliku kinnistu jagamise teel tekkiva kinnistu müügilepingu ja avalduse eelmärke kinnistamiseks sõlmimist 07.06.
13. Usutavad on K. H selgitused, et 21.09.2009 müügilepingust taganemise avaldus koostati vaid selleks, et K. H pääseks ise tulumaksu tasumise kohustusest vara müügilt.
14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda Kadriann Ikkonen kohtunik 15