Obsah (5)

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Lilianne Aasma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 22.10.2012, Tallinn Haldusasja number 3-11-745 Haldus

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-11-745

Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirjaga nr 61-d (tl 3) karistati kinnipeetav Anatoli Nikolajevit vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 5 ööpäevaks katseajaga 2 kuud. Käskkirja kohaselt seisnes A. Nikolajevi distsiplinaarsüütegu selles, et ta 21.12.2010 kella 08.00 paiku Tallinna Vangla
vangistussektsiooni koridoris kasutas vanglateenistuse ametniku suhtes väärikust riivavat väljendit. Käskkirjas Kstatakse järelevalveosakonna valvur E P 21.12.2010 ettekandes märgitut ja 18.01.2011 telefonivestluses antud täiendavaid ütlusi järgmiselt. Kui kinnipeetavad, nende hulgas A. Nikolajev, läksid välja jalutama ja A. Nikolajev möödus valvur E. Pist, kuulis E. P, kuidas kinnipeetav kasutas valvur E. Pi suhtes väärikust riivavat väljendit. E. P andis kinnipeetavale võimaluse seletuskirja kirjutamiseks, kuid kinnipeetav vastas, et valvur E. P võib neid seletuskirju ise kirjutada. E. P kinnitas, et kuulis selgesti, kuidas A. Nikolajev, suheldes teiste kinnipeetavatega, kasutas tema kohta väärikust riivavat väljendit. E. P viibis A. Nikolajevi vahetus läheduses ning on kindel, et antud väljend oli öeldud tema kohta. Kinnipeetava poolt taolise väljendi kasutamine solvas E. Pi. A. Nikolajevi 24.01.2011 vaides (tl 24 pöördel - 25) paluti 20.01.2011 käskkiri tühistada. Vaide põhjenduste kohaselt on käskkiri ebaseaduslik ega vasta tegelikele asjaoludele. Tallinna Vangla kodukorra p-st 14.3.7 nähtub, et vanglaametnikuga suhtlemisel või tema poole pöördumisel on sõna või teoga solvamine karistatav. Valvur E. Pi enda tunnistusest nähtub, et tema poole ei ole keegi solvavalt pöördunud ega temaga suhelnud. Pealtkuuldud jutu tõlgendamine enda solvamisena ei saa olla alus kellegi karistamiseks. Vestlus vaide esitaja ja kaaskinnipeetava vahel toimus vene keeles, mida E. P ei valda või valdab ebapiisavalt, sest venekeelsete kinnipeetavatega ta vene keeles ei räägi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on olnud seisukohal, et solvamisena ja teise inimese au ja väärikuse alandamisena tuleb arvestada otsest pöördumist isiku poole. Ka ei selgu valvur E. Pi tunnistusest, millised olid need pealtkuuldud venekeelsed sõnad, millega ta arvas ennast solvatud olevat. Et mingit suhtlemist valvuriga tol hommikul ei toimunud ning tema au ja väärikust ei riivatud, tõendab kaaskinnipeetav M T. Kui valvur E. P ähvardas kirjutada raporti solvamise eest, vastas vaide esitaja: „Kirjutage mida tahate, teiega pole keegi rääkinud ega teid solvanud.“ Vaide esitaja poolsest millelegi alla kirjutamisest pole olnud juttugi. Vaide esitaja on kandnud vanglakaristust 13 aastat, ilma et talle oleks tehtud märkusi ebaviisakuse kohta kaasvangide või vanglaametnike suhtes. Tallinna Vangla 25.02.2011 vaideotsusega nr 1-13/3485-1 (tl 4) jäeti A. Nikolajevi vaie rahuldamata. Distsipliinirikkumine on tõendatud valvur E. Pi ettekande ja vangistusosakonna inspektor-kontaktisiku 18.01.2011 õiendiga. Ettekandest nähtuvalt kasutas A. Nikolajev vanglateenistuse ametnikust möödudes solvavat ebatsensuurset väljendit „näe see idioot on jälle tööl, ei saa jälle täna sektsioonis suitsetada.“ Kuna vanglateenistuse ametniku suhtes ebaviisaka ja solvava väljendi kasutamine on vastuolus VangS § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 nõuetega, on vaide esitaja distsiplinaarkorras karistamine põhjendatud. Vaide esitaja on märkinud, et kaaskinnipeetav võib kinnitada, et ta ei kasutanud ametnikuga suhtlemisel ebatsensuurset väljendit. Kuna vaide esitaja ei andnud distsiplinaarmenetluse käigus selgitusi, ei saanud vangla teada ka vajadusest võtta seletus kaaskinnipeetava käest, mistõttu on kaaskinnipeetava poolt tagantjärgi antud ütluste näol tegemist vaid subjektiivse hinnanguga toimunule. Vangistuses viibivate isikute solidaarsusest tingituna võib pidada üsna ebatõenäoliseks, et teine kinnipeetav oleks andnud vaide esitaja jaoks ebasoodsaid ütlusi. Seega ei ole kaaskinnipeetava selgitus sellise määrava tähtsusega, et see annaks põhjust kahelda vanglaametniku ettekandes fikseeritu õigsuses. Käskkiri on antud kehtiva õiguse 2

(10)3-11-745 alusel ja sellega kooskõlas ning vastab vorminõuetele. Tõendatud on teo õigusvastasus ja süü rikkumise toimepanemisel. Õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks pole alust.

A. Nikolajev esitas 23.03.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 20.01.2011 käskkirja tühistada. Kaebuse (tl 1-2) põhjendused: Vaidlustatud käskkirjaga karistati kaebajat selle eest, et ta olevat väidetavalt solvanud vanglaametnik E. Pi väärikust riivava väljendiga. Karistus on ebaseaduslik ja ei tugine tegelikele asjaoludele. Vanglaametnikuga suhtlemisel või tema poole pöördumisel on sõna või teoga solvamine karistatav. Ka E. Pi enda seletusest nähtub, et tema poole ei ole keegi pöördunud ega temaga suhelnud. Temapoolne pealtkuuldud jutu tõlgendus ei saa olla tõendiks, seda enam, et ta ei valda vene keelt piisavalt, et tõlkida nimetatud väljendit. Jalutama minek toimub suures grupis ja trügides, nii et otsustada üldises käras, kes mida ütles, on peaaegu võimatu. Pole võimatu, et E. P võis eksida ja omistada kellegi sõnad kaebajale. Isiku solvamist tuleb tõlgendada ikkagi otsese pöördumisena. Pealtkuuldud väljendist ei nähtu, kellest on otseselt jutt. Ka valvur võib eksida. Vangla leiab, et vestluskaaslase ülekuulamine ei ole vajalik, kuna ta on kaebajaga solidaarne. Tema tunnistust ei peeta seega objektiivseks. Ka valvur E. P on asjaga seotud isik ja ka tema tunnistus ei pruugi olla objektiivne. Süü tuleb seaduslikult tõendada ning seda ka vangla distsiplinaarmenetluses. Kaebaja ei andnud alguses omapoolseid selgitusi, kuna leidis, et tal pole midagi selgitada. Valvuri subjektiivne nägemus asjast ei saa olla tõendiks. Käskkiri tuleb tühistada kaebaja süü ebapiisava tõendamise tõttu. 02.05.2011 vastuses (tl 31) 18.04.2011 kohtumäärusele, milles selgitati, et kui kaebaja soovib tunnistaja kohtusse kutsumist, tuleb esitada selgesõnaline taotlus, või sellise soovi puudumise korral teatada, kas ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, teatas kaebaja, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, sest tema tunnistaja keeldub kohtusse tulemast ja tunnistusi andmast, kuna tal on tulemas tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamine kohtus ning ta kardab, et vangla vastu tunnistamise korral võib vangla tekitada ennetähtaegsele vabanemisele takistusi. 23.01.2012 lõplikus seisukohas (tl 53) leidis kaebaja, et karistuse täitmisele pööramata jätmine ei tähenda midagi, sest karistus määrati, kuigi kaebaja ei ole sellist rikkumist korda saatnud. Kaebaja põhiline eesmärk on õigluse jalule seadmine ja tendentsi muutmine, et ametnikku usutakse ilma tõestuseta. Terve salk läks jalutama, kõik rääkisid omavahel ja kära oli selline, et ka oma vestluskaaslasest oli raske aru saada, kuid E. P kuulis selgelt kaebaja jutuajamist teise kinnipeetavaga. Valvuri ja kaebaja vahele jäi nii mõnigi inimene.
Tallinna Vangla vastuses (tl 23-24) paluti jätta kaebus rahuldamata. Lisaks vaideotsuses juba toodu kordamisele leidis vastustaja, et kinnipeetava poolt alles vaide- või kohtumenetluses esitatud väited ei ole põhjendatud. Kui kaebaja leidis, et ettekandes või haldusaktis on Kstatud sündmusi mõnevõrra erinevalt toimunust, oleks tulnud need väited koheselt esitada ning vangla oleks nendega menetluse käigus arvestanud. Kaebaja ei andnud distsiplinaarmenetluse käigus selgitusi ega teinud distsiplinaarmenetluse protokollile mingeid märkusi. Kui asjaolud oleksid olnud sellised, nagu seda väidab kaebaja kohtumenetluses, siis ei oleks ta jätnud omapoolseid seisukohti esitamata. Väljendit „näe see idioot on jälle tööl, ei saa jälle täna sektsioonis suitsetada“ ei saa käsitleda millegi muu kui vanglaametnikku solvava ja väärikust riivava suhtumisena. Vaidlustatud haldusaktis on karistuse liigi valikut motiveeritud piisava põhjalikkusega. 3

(10)3-11-745 09.05.2011 vastuses (tl 37) 05.05.2011 kohtunõudele, milles sooviti teada, milline on vastustaja seisukoht ja võimalikud taotlused seoses kaebaja 02.05.2011 selgitusega, ning kas vastustaja on kindel, et tunnistajate ülekuulamine ei ole asja lahendamiseks vajalik, leidis vastustaja, et distsipliinirikkumine on tõendatud vanglateenistuse ametnik E. Pi ettekande ning distsiplinaarmenetluse käigus antud täiendavate selgitustega. Kuna rikkumise toimepanek on tõendatud piisavalt, puudub vajadus tunnistaja kutsumiseks kohtuistungile. Seda enam, et kaebaja väitel kaaskinnipeetav, kes oli juhtunu tunnistajaks, keeldub kohtusse tulemast ning tunnistusi andmast. Väide, et vangla võib hakata tegema ennetähtaegseks vabastamiseks takistusi, on põhjendamatu. Vangla poolt kohtule edastatava hinnangu koostamisel ei võeta arvesse ega Kstata seda, kas kinnipeetav on esinenud mõnes kohtuasjas tunnistajana või mitte. 18.01.2012 lõplikus seisukohas (tl 50) leidis vastustaja, et kaebaja süü distsipliinirikkumise toimepanemises on usaldusväärselt tõendatud ning tema karistamine on põhjendatud. Vastustaja teatas, et distsiplinaarkaristust ei ole pööratud täitmisele, sest kaebaja ei pannud katseajal toime uut distsipliinirikkumist. 4. Tallinna Halduskohtu 20.02.2012 otsusega kaebus rahuldati, Tallinna Vangla 20.01.2011 käskkiri nr 61-d tühistati ning vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja menetluskulu (riigilõiv) 15,97 eurot. Kohtuotsuse põhjendused: Kaebajat karistati VangS § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 rikkumise eest. Rikkumine seisnes selles, et ta kasutas vanglateenistuse ametniku suhtes väärikust riivavat väljendit. Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 sätestab: „Teenistujatega või teiste isikutega suhtlemisel peab kinni peetav isik järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinni peetav isik neid tervitama püsti seistes. Vestluses ja pöördumistes ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinni peetava isiku hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.“ Kaebaja väitel ei ole ta rikkumist toime pannud, sest ta ei ole valvur E. Pi poole pöördunud ja teda solvanud, kasutades väärikust riivavat väljendit. Kaebaja rääkis teise kinnipeetavaga vene keeles, mida E. P ei valda. Vestlus toimus jalutuskäigule minnes suures grupis tugeva lärmi saatel. Kaebaja arvates ei ole tema süü nõuetekohaselt tõendatud ja karistus ei ole proportsionaalne. Kohtu hinnangul ei ole Tallinna Vangla kodukorra p-s 14.3.7 sätestatud süüteokoosseisu tuvastamise nõuded täidetud. Kohtule on esitatud valvur E. Pi ettekanne, mis distsiplinaarmenetluse protokolli kohaselt tõendab kaebaja süüd koos teiste tõendite – 27.12.2010 inspektor-kontaktisik K Vi õiendiga, mille kohaselt kaebaja keeldus selgitusi andmast, ning K. Vi 18.01.2011 õiendiga, mille kohaselt viidi E. Piga ettekandes märgitud asjaolude täpsustamiseks läbi telefonivestlus, kus E. P kinnitas, et kuulis selgesti, kuidas A. Nikolajev, suheldes teiste kinnipeetavatega, kasutas just tema kohta väärikust riivavat väljendit. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga kaebaja süü tõendatuse osas, sest üksnes valvuri kinnitus, et väärikust riivava väljendi kasutamine aset leidis, ei ole piisav tõendamaks kaebaja süüd olukorras, kus vastustaja on keeldunud kogumast ja uurimast kaebaja tõendeid (temapoolse tunnistaja ütlusi) ja ei ole kogunud ega hinnanud muid vahejuhtumi kohta käivaid tõendeid. Vastustaja on jätnud distsiplinaarmenetluses HMS §-s 6 ja VangS § 64 lg-s 1 sätestatu osaliselt järgimata. Kaebaja poolt selgituste andmisest keeldumine ei takista vanglateenistusel koguda tõendeid omal algatusel. Vanglateenistusel oli sündmuse kohta teada, et see toimus grupi kinnipeetavate juuresolekul, mistõttu oleks saanud küsida valvuripoolsele selgitusele lisaks vahejuhtumi juures viibinud kinnipeetavate selgitusi. Seda tulnuks teha hiljemalt vaidemenetluses kasvõi seetõttu, et kaebaja taotles omapoolse tunnistaja ülekuulamist. Kohus ei nõustu vastustaja eelarvamusliku ja oletusliku seisukohaga, et ükskõik milline kaaskinnipeetava tunnistus on tingimata kallutatud ja seetõttu on õigustatud 4

(10)3-11-745 tunnistuse mittevõtmine. Selline tunnistus ei pea tingimata olema määrava tähendusega, kuid vastustajal lasub kohustus kõigepealt tunnistus võtta, seejärel seda kogumis muude tõenditega hinnata ja vastavate asjaolude ilmnemisel näidata, miks see ei ole usaldusväärne. Vanglal olnuks võimalik koguda täiendavaid tõendeid ka muul viisil kui kaebaja palutud tunnistaja ülekuulamise teel, nt vaadates valvekaamerate salvestisi, küsitledes teisi lähedal viibinud kinnipeetavaid vms. Vajalikud tõendid õiguspärase otsuse langetamiseks tuleb koguda distsiplinaarmenetluse ajal. Üldjuhul ei saa pidada piisavaks vaid ühe isiku kinnitust, kui tema väited vaidlustatakse ning asjaoludest nähtuvalt on juhtunu kohta võimalik koguda muid tõendeid. Seda ka olukorras, kus vanglaametniku teenistuskohustuste hulka kuulub kinnipeetavate poolt toimepandud õigusrikkumiste fikseerimine. Asjaolu, et ametnikul puudub subjektiivne huvi alusetute ettekannete kirjutamiseks, tuleb õigusriigis nn sõna sõna vastu juhtumite puhul vangivalvurite ja kinnipeetavate suhete keerukusest tulenevalt eraldi tõendada. Vastustaja leiab, et kaebaja pidanuks esitama omapoolsed väited koheselt, ja kuna ta seda võimalust ei kasutanud, pole usutav, et asjaolud olid sellised, nagu ta väidab. HMS § 40 lg-st 2 ja VangS § 64 lg-st 2 tulenevalt oli kaebajal õigus anda selgitusi, samas selline kohustus tal puudub. Õiguse kasutamata jätmist ei ole põhjendatud tõlgendada ilma igasuguse täiendava põhistuseta kaebaja kahjuks ja tema süüd tõendava asjaoluna olukorras, kus karistuse saanud isik esitab hiljem vaide. On võimalik, et distsiplinaarmenetluse all olev isik, kes reeglina ei oma õigusharidust, ei hinda kuni karistuse määramiseni adekvaatselt kogutud tõendite tähendust ning alles käskkirjast selgub talle vajadus esitada omapoolseid täiendavaid tõendeid, milleks tal on vaidemenetluses õigus. Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu vastust küsimusele, kuidas sai valvur, kes väidetavalt kasutatud võõrkeelt ei valda, aru küllaltki pikast lausest. Seda kaebaja poolt vaidemenetluses esitatud väidet ei ole vaideotsuses kommenteeritud. Vastustaja hinnangul ei saa väljendit „Näe, see idioot on jälle tööl, ei saa jälle täna sektsioonis suitsetada“ käsitleda millegi muu kui vanglaametnikku solvava ja väärikust riivava suhtumisena. Kaebaja on seisukohal, et väljendi kasutamist, kui see pole suunatud otse isikule ja tegemist on pealtkuuldud jutuga, ei saa käsitleda ametniku solvamisena. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud väljendi kasutamist ka ainult kinnipeetavate omavahelises jutuajamises, kui see on tegelikult siiski tahtlikult suunatud vangivalvurile, tuleb käsitada kui solvavat ja väärikust riivavat käitumist ning selline käitumine ei ole lubatav. Samas tuleb silmas pidada, et Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 ei ole suunatud eelkõige mitte vangide omavahelise suhtlemise reguleerimisele, vaid kinnipeetavate suhtlemise reguleerimisele teenistujate või teiste ametiisikutega, kellega nad kokku puutuvad. Kuna vastustaja ei kuulanud üle kaebaja taotletud tunnistajat ega muul viisil kogunud tõendeid, on piisavalt tõendamata, et väljendit kasutati sihilikult ja suunatuna just vangivalvurile. Kinnipeetavate poolt väärikust riivavate väljendite kasutamine ametniku suhtes on lubamatu. See õõnestab nii riigivõimu kui vanglateenistuse autoriteeti. Samas ei saa riigivõim (vanglateenistus) rakendada võimalike lubamatute tegude suhtes karistuslikke meetmeid, ilma et ta selgitaks välja ja tõendaks õigusrikkumise asjaolud seaduses ettenähtud korras. Just nende asjaolude piisav ja õiguspärane väljaselgitamine, sõltumata rikkuja isikust ja asukohast (nt kinnipeetavad vanglas), annab ühiskonnale kindluse, et austatakse kõigi ühiskonna liikmete õigusi ja vabadusi. Kuna käesolevas asjas ei ole vastustaja täitnud tõendamiskohustust vajalikul määral ning selgitanud välja kõiki karistuse määramiseks olulisi asjaolusid, on karistus õigusvastane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5

(10)3-11-745 5. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega A. Nikolajevi kaebus rahuldamata. Põhjendused: Kohtu arvates on kaebaja taotletud tunnistaja ülekuulamata jätmise ja muul viisil tõendite kogumata jätmise tõttu piisavalt tõendamata, et vaidlusalust väljendit kasutati sihilikult ja suunatuna just vangivalvurile. Tegemist oli kaebaja poolt sihilikult öeldud ebaviisaka väljendiga, mis oli suunatud vanglaametnikule, sest kaebaja vaatas väljendi kasutamise ajal vanglaametnikule silma ning lausus väljendi sellise hääletooniga, et seda kuulis vabalt ka ametnik. Kaebaja viibis praktiliselt ametniku kõrval, mistõttu ei saanud ametnikku teiste kinnipeetavate vestlused ega olematu taustamüra eksitada. Ei saa olla kaksipidi mõistmist, kelle suhtes väljendit kasutati, sest jälgimine, et kinni peetavad isikud sektsioonis ei suitsetaks, on vanglateenistuse ametnike ülesanne. Kaebaja ei ole eitanud väljendi kasutamist ning on märkinud vaid seda, et ametnik võis vestlust kaaskinnipeetavaga tõlgendada vääralt, kuna ei saa vene keelest aru. Kuigi vastustaja ei ole varem seda väidet ümber lükanud, tuleb märkida, et vanglaametnik saab vene keelest piisavalt aru mõistmaks, et väljendit kasutati tema suhtes. Leides, et Tallinna Vangla kodukorra rikutud punkt ei ole suunatud eelkõige mitte vangide omavahelise suhtlemise reguleerimisele, vaid kinnipeetavate suhtlemise reguleerimisele teenistujate ja teiste ametiisikutega, kellega nad kokku puutuvad, on kohus kohaldanud sätet osaliselt, jättes seejuures tähelepanuta sätte üldise mõtte. Kõnealuse punkti esimese lause kohaselt peab kinni peetav isik teenistujatega ja teiste isikutega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2008 lahendis haldusasjas nr 3-07-1048 märkinud, et vanglaametniku solvamiseks ei peagi pöörduma otseselt tema poole ega alustama temaga vestlust, selleks piisab, kui ebaviisakaid ja solvavaid väljendeid vanglaametniku aadressil kasutatakse nii valjuhäälselt, et neid kuulevad paratamatult kaaskinnipeetavad ja ka vanglaametnik, kellele need on suunatud. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vangla oleks pidanud vaidemenetluse käigus tunnistajana üle kuulama kaebajapoolse tunnistaja. Kaebaja on 02.05.2011 halduskohtule selgitanud, et juhtunu tunnistajaks olnud kaaskinnipeetav keeldub tunnistuste andmisest. Seetõttu on põhjendamatu heita vastustajale ette, et vangla ei kuulanud kaebaja tunnistajat üle. Kohus jättis tähelepanuta vastustaja selgitused, miks ei pidanud vangla vajalikuks kaebaja tunnistajalt tunnistusi võtta. Vastustaja kordab veelkord vaideotsuses juba märgitud ja vastuses korratud sellekohaseid seisukohti. Kohus jättis vanglateenistuse ametniku selgitustele kui tõendile kaalu andmata ja leidis vääralt, et kaebaja süüd oleks tulnud tõendada kaaskinnipeetavate ütluste ja videosalvestisega. Õigusaktidest ei tulene, et süüd ei saa tõendada ühe tõendiga. Käesoleval juhul on kohus, vaatamata vangla selgitustele, et kaaskinnipeetavate selgitused ei ole sellise määrava tähtsusega, et see annaks põhjust kahelda vanglaametniku poolt ettekandes fikseeritu õigsuses, ja et ametnikel puudub subjektiivne huvi ettekannete kirjutamiseks, leidnud, et valvuri kinnitus väärikust riivava väljendi kasutamise kohta ei ole kaebaja süü tõendamiseks piisav. Süüteo tõendatus oleneb tõenditele antud hinnangust. Kohus ei põhjendanud, miks olukorras, kus distsiplinaarmenetluse läbiviija ei võtnud selgitusi kaaskinnipeetavatelt, omab valvuri ettekanne tõendina väiksemat kaalu kui olukorras, kus rikkumist oleksid kinnitanud või välistanud kaaskinnipeetavad. Ka ei nõustu vastustaja sellega, et ta oleks pidanud distsiplinaarmenetluse käigus tõendina vaatama üle videokaamerate salvestuse. Vangla videokaamerad salvestavad üksnes pilti, mistõttu ei oleks olnud võimalik seda verbaalse rikkumise puhul tõendina käsitleda. Vastustaja ei nõustu kohtuga, et kaebaja süü distsipliinirikkumise toimepanemises on tõendamata. Ametnik E. P kirjeldas ettekandes rikkumist ning jäi ettekandes märgitu juurde ka 6

(10)3-11-745 menetluse läbiviijaga toimunud telefonivestluses. Vanglaametnikul puudub tõsiseltvõetav motiiv omistada kinnipeetavale väljamõeldud distsipliinirikkumist. Valeandmete korral riskiks vanglaametnik enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kinnipeetaval on seevastu ilmselge motiiv rikkumist eitada distsiplinaarvastutusest vabanemiseks. Kuna kohus asus seisukohale, et üksnes valvuri kinnitus väärikust riivava väljendi kasutamise kohta pole kaebaja süü tõendamiseks piisav, oleks kohtul olnud võimalik määrata asjas kohtuistung ning kutsuda ettekande koostanud vanglaametnik kohtusse tunnistama, seda enam, et kohtule jäi arusaamatuks, kuidas ametnik sai aru küllaltki pikast lausest võõrkeeles. Tartu Ringkonnakohus luges haldusasjas nr 3-10-875 isiku süü vanglaametnike töö segamises ja vanglaametnike suhtes solvavate väljendite kasutamises seisnevas distsipliinirikkumises piisavalt tõendatuks vanglaametniku ettekande ja sama ametniku ettekandega kokkulangevate ütlustega kohtus. Kuigi mõlemad pooled olid käesolevas asjas nõus kirjaliku menetlusega, oleks kohus pidanud asja õigeks lahendamiseks kutsuma vanglaametnik E. Pi kohtusse tunnistajaks. Kohus tühistas haldusakti, mille kehtivus oli kohtuotsuse tegemise hetkeks lõppenud. Vaidlustatud 20.01.2011 käskkiri kehtis VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt kuni 20.01.

Vastustaja märkis oma 18.01.2012 vastuses kohtule, et distsiplinaarkaristust ei pööratud täitmisele, sest kaebaja ei pannud katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Kehtetut käskkirja ei saa tühistada. Kehtetu haldusakti puhul on võimalik tuvastada üksnes selle õigusvastasus.
Anatoli Nikolajevi vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: Apellatsioonkaebus on põhjendamata ning selles moonutatakse või eiratakse fakte. Väidetavalt olevat kaebaja vaadanud ettekandes märgitud sõnu lausudes ametnikule otse silma, kuid kõigist materjalidest ja E. Pi enda raportist nähtub hoopis muud. Kinnipeetavad ei kasuta sõna sektsioon ei omavahel ega ametnikega suheldes, kasutatakse näiteks sõnu barakk, salk, ühikas. Sõna sektsioon kuulub üksnes ametnike leksikoni. Kaebaja andis seletuse vangla ametnikule ja juhtis tähelepanu sellele, et on olemas tunnistaja, kellega ametnik ka vestles ja kes ütles, et sellist juttu ei olnud, mis oleks ametnik Pi solvanud, kuid millegipärast ametnik V neid ütlusi ei protokollinud. Hiljem aga keeldus tunnistaja ütlusi andmast, öeldes, et tal on kahju, kuid tulekul on ennetähtaegne vabanemine või ümberpaigutamine avavanglasse ning et talle anti mõista, et kaebaja kasuks ütluste andmise korral võib ta neist hüvedest ilma jääda, ja ta ei taha, et tal tekiks vanglaametnikega probleeme. TsMS § 25 kohaselt ei saa tunnistajaks ei saa olla menetlusosaline või menetlusosalise esindaja, ametnik P on aga asjas otsene osaline. Vangla väitel valdab ametnik P piisavalt vene keelt. Intsidendist on nii palju aega möödunud, et selle jooksul jõuab mitu keelt piisaval tasemel selgeks saada. Vanglas on ametnikele vene keele kursused. Tol ajal oli ametnik Pi vene keele oskus nullilähedane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega A. Nikolajevi kaebuse rahuldamata jätmiseks alust.
Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 neljas lause keelab vestlustes ja pöördumistes ebatsensuursete, kahemõtteliste, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavate väljendite kasutamise. 7

(10)3-11-745 E. Pi ettekandes (tl 28 pöördel) märgitakse: „II-vangitussekstioonis 21.12.

a, kella 8.00 paiku, kui kinnipeetavad läksid välja jalutama, nende hulgas ka kinnipeetav ANATOLI NIKOLAJEV sünd /…/. Kui kinnipeetav Nikolajev minust möödus kuulsin kuidas kinnipeetav ametniku suhtes solvavalt ütles, et näe see IDIOOT on jälle tööl, ei saa jälle täna sektsioonis suitsetada.“ Vangistusosakonna inspektor-kontaktisik K Vi 18.01.2011 koostatud õiendist nähtuvalt kinnitas E. P samal päeval toimunud telefonivestluses, et ta kuulis selgesti, kuidas kinnipeetav A. Nikolajev, suheldes teiste kinnipeetavatega, kasutas tema kohta väärikust riivavat väljendit; et E. P viibis kinnipeetav A. Nikolajevi vahetus läheduses ning on kindel, et väljend oli öeldud tema kohta; et kinnipeetava poolt taolise väljendi kasutamine solvas E. Pi. Ettekandes ja õiendis sisalduva informatsioonihulga alusel on distsiplinaarmenetluse protokollis leitud, et kaebaja distsipliinirikkumine seisnes selles, et ta kasutas vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel väärikust riivavaid väljendeid (tl 27 pöördel), käskkirjas (tl 3) märgitu kohaselt seisnes aga distsipliinirikkumine selles, et ta kasutas vanglateenistuse ametniku suhtes väärikust riivavat väljendit.
Kaebajale on omistatud väljendi kasutamist, mis sisaldab sõna idioot. Sõna idioot ei ole ebatsensuurne. Eesti keele sõnaraamatu kohaselt on idiootia meditsiiniline termin, mis tähistab nõrgamõistuslikkuse raskeimat vormi. Idioot on nõrgamõistuslik inimene. Sõna idioot on kasutusel ka sõimusõnana, mille puhul on sõna tähenduseks tohman, tolvan. Kontekstist olenevalt võib sõnal olla mõnitav tähendus, mida sellel kinnipeetava poolt vanglateenistuse ametnikule suunatuna kindlasti ka on. Väljend – näe, see idioot on jälle tööl, ei saa jälle täna sektsioonis suitsetada – on väärikust riivav.
Väljendi, mis iseenesest võib olla väärikust riivav, kasutamine kellegi suhtes võib aset leida ka ilma väljendi kasutaja vähimagi soovita, et see jõuaks isikuni, kelle kohta väljendit kasutatakse. Väljendi kasutaja võib näiteks vahemaad, taustamüra, hääle tugevust, võõrkeele kasutamist jms arvestades olla, ehkki ekslikult, arvamusel, et see vahetust vestluskaaslasest kaugemale ei jõua. Väärikust riivava väljendi adressaadiga suhtlemisel arvestab aga väljendi kasutaja selle jõudmisega isikuni, kelle suhtes väljendit kasutatakse, ja väljendi kasutaja eesmärk on kahjustada isiku eneseväärikust, aga ka tema mainet teiste silmis, kui väärikust riivavaid väljendeid kasutatakse teiste isikute juuresolekul. Suhtlemine väljendi adressaadiga ei pruugi olla vahetu. Väljendit võidakse kasutada nii, et vahetuks vestluspartneriks on teine isik, kuid igal juhul arvestusega, et see jõuab isikuni, kelle väärikust soovitakse riivata. Väärikust riivava väljendi kasutamise olustikust (nt sellest, kas lisaks adressaadile pidid seda paratamatult kuulma ka teised isikud) sõltub teo raskusaste.
Eelnevast nähtub, et väljendi, mis võib iseenesest olla väärikust riivav, kasutamine saab endast kujutada väga erineva subjektiivse külje ja ka raskusastmega tegu. Ettekandes märgitud väljendi kahe kinnipeetava omavahelises vestluses kasutamist saab pidada valvurist halvustaval toonil rääkimiseks, väljendamaks nördimust, et sektsioonis ei saa suitsetada. Samas võib tegemist olla ka vanglateenistuse ametniku räige solvamisega teiste kinnipeetavate juuresolekul, sooviga väljendada oma põlgust ja demonstreerida üleolekut. Vaidlustatud käskkirjas ja ka ettekandes on väidetava distsiplinaarsüüteo kirjeldus sedavõrd puudulik, et pole võimalik aru saada, millist tegu on distsiplinaarvõimu teostaja karistuse määramisel silmas pidanud. Teo üldsõnaline kirjeldus ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul järeldada 8

(10)3-11-745 sedagi, kas üleüldse on tegemist Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.7 alusel karistatava teo – suhtlemisel ja pöördumistes väärikust riivava väljendi kasutamisega. Sellises olukorras ei ole kohtul võimalik kaalutlusotsuse õiguspärasust kontrollida. Pole mõeldav, et distsiplinaarsüütegu asutakse kirjeldama ja selle toimepanemise asjaolusid välja selgitama alles kohtumenetluses. Kohus ei teosta distsiplinaarvõimu vangla eest, vaid kontrollib, kas käskkirjas kirjeldatud tegu on karistatav, tõendatud ja kas karistus pole ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ja isiku eelneva käitumisega. Üldsõnalise teokirjelduse ja ka distsiplinaarmenetluses asjakohaste tõendite kogumata jätmise tõttu ei ole selline kohtulik kontroll käesolevas asjas võimalik. Olukorras, kus pole selge, millise teo eest karistus määrati, on täiendavate tõendite kohtumenetluses kogumine tarbetu.

Halduskohus ei ole jätnud tähelepanuta vangla selgitusi selle kohta, miks ei peetud vajalikuks võtta tunnistusi kaebaja osutatud kaaskinnipeetavalt. Kohus on õigesti leidnud, et kaaskinnipeetava seletus tulnuks võtta hiljemalt vaidemenetluses, ning et esmalt tulnuks tunnistus võtta ja seejärel näidata, miks see ei ole usaldusväärne. Lubamatu on jätta menetlusaluse isiku osutatud tõendid kogumata ja uurimata üksnes sel põhjusel, et sündmuse kohta seletuse andjaks oleks kaaskinnipeetav, kes on suure tõenäosusega menetlusaluse isikuga solidaarne. Sellisele eelarvamusele tuginedes tõendite tagasilükkamise puhul ei saa tegemist olla õiglase distsiplinaarmenetlusega. Vangla seisukoha, et kaaskinnipeetava seletused sündmuse kohta pole olulised, aktsepteerimine tähendaks seda, et kinnipeetaval ei olekski sisuliselt võimalik vanglateenistuse ametniku väidetest erinevaid väiteid tõendada. Tõendid tuleb esmalt koguda ning seejärel neid kogumis ja vastastikuses seoses hinnata. Vastustaja seisukoht, et kinnipeetava poolt tagantjärgi antud ütluste näol on tegemist vaid subjektiivse hinnanguga toimunule, jääb arusaamatuks. Toimunud sündmuse kohta saabki ütlusi anda vaid tagantjärele ning tõendi sisuks pole mitte hinnangud, vaid juhtumi faktilised asjaolud.
Apellatsioonkaebuses leitakse, et kuna kaebaja väitel keeldus tema tunnistaja kohtusse tulemast ja tunnistusi andmast, siis on kohtu etteheide sama tunnistaja haldusmenetluses ülekuulamisest keeldumise kohta põhjendamatu. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu. Asjaolu, et kaebaja poolt haldusmenetluses võimaliku tunnistajana osutatud isik väidetavalt ei soovinud läheneva tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamise eel võimalike negatiivsete tagajärgede kartuses kohtusse vangla vastu tunnistama tulla, kaebaja seetõttu tunnistaja ülekuulamist ei taotlenud ja nõustus kirjaliku menetlusega, ei õigusta kuidagi seda, et vastustaja haldusmenetluses kaebaja osutatud tõendi kogumisest keeldus.
Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et verbaalse distsipliinirikkumise puhul on halduskohus heitnud vastustajale helita videosalvestise uurimata jätmist ette põhjendamatult. Heli puudumisele vaatamata oleks videosalvestis eeldatavasti andnud juhtumi kohta olulist informatsiooni, välistades asjaosaliste võimaluse anda olustiku kohta kardinaalselt erinevaid selgitusi. Nii on 18.01.2011 õiendis fikseeritud ametnik E. Pi väide, et A. Nikolajev viibis vahetus läheduses, apellatsioonkaebuses väidetakse ka ametnikule ettekandes märgitud sõnade ütlemise ajal silma vaatamist, ehkki ettekanne ega õiend viimati märgitut ei Ksta. Kaebaja aga on seletanud, et liiguti grupis ja trügides, valvur oli 5 m kaugusel oma postil ning kaebaja ja ametniku vahele jäid teised kinnipeetavad. Sündmuse olustiku (vahemaad, isikute paiknemine ja liikumine, kehakeel, miimika) põhjal aga saanuks vastustaja teha järeldusi teo subjektiivse külje kohta, st et isegi kui kinnipeetav ettekandes märgitud sõnad lausus ja need adressaadini jõudsid, siis kas saab olla kindel, et kinnipeetav väärikust riivava väljendi valvurini 9

(10)3-11-745 jõudmisega arvestas ja seda tahtiski. Ringkonnakohus märgib, et olustiku, sh taustamüra olemasolu või puudumise (mida helita videosalvestis ei Ksta) kohta olnuks vastustajal võimalik saada kaaskinnipeetavatelt informatsiooni ka siis, kui nad väidetavast solidaarsusest tingituna oleksid kaebaja poolt väljendi kasutamist eitanud. Vastustaja ei ole aga sündmuse üksikasjadele ja teo subjektiivsele küljele omistanud mingit tähtsust ning on piirdunud vaid tõdemusega, et valvur väljendit kuulis. 15. Vastustaja eksib, leides, et vaidlustatud käskkiri kehtis tulenevalt VangS § 65 lg-st 5 kuni 20.01.2012 ning kohus tühistas seega kehtetu haldusakti. VangS § 65 lg 5 sätestab, et distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. Viidatud säte reguleerib distsiplinaarkaristuse kustumist, mitte käskkirja, millega karistus määrati, kehtivust. Käskkirja kehtivus ei sõltu ka sellest, et karistuse täitmisele pööramine ei olnud pärast katseaja möödumist enam võimalik. Haldusakti kehtivust reguleerib HMS § 61 lg 2, nähes ette, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Asjaolusid, millest saaks järeldada, et vaidlustatud haldusakt oli kohtuotsuse tegemise ajaks kehtivuse kaotanud, ei ole vastustaja esile toonud. 16.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Ringkonnakohus jätab muutmata halduskohtu otsuse, mis tehti vastustaja kahjuks. Seetõttu tuleks apellatsioonimenetluse kulud kanda vastustajal.

§ 109

lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid ning nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kumbki pool ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud. Neil põhjustel jäävad menetlusosaliste võimalikud apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Plaks 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale