KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiiu Hiiuväin Otsuse tegemise aeg ja koht 23.aprill 2012 kell 14.00, Tallinnas, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-09

§ 221

lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Hageja suhtes toimub täitemenetlus, kuna tema kinnisasjale seati laenusaaja kohustuste tagamiseks hüpoteek. Hageja on 21.05.2008 sõlmitud hüpoteekide loovutamise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga (p 1.1.4) võtnud kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele (

§ 2lg 1 p 19).

Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) 2) 3) 4) 5) 6) 7) 8) kostja ja laenusaaja sõlmisid 21.05.2008 laenulepingu (I kd lk 30-35), mille alusel andis kostja laenusaajale laenu 191 734,95 eurot, millest tuli 21.08.2008 tagastada põhiosa 108 649,80 eurot ja maksta intressi 7190,06 eurot (st kokku maksta 115 839,86 eurot 86) ning 20.11.2009 tagastada põhiosa 83 085,15 eurot ja maksta intressi 15 578,47 eurot; 27.05.2008 sõlmisid kostja ja laenusaaja teise laenulepingu (I kd lk 36-41), mille alusel andis kostja laenusaajale laenu 172 561,45 eurot, millelt tuli 26.05.2009 maksta intressi 25 884,20 eurot ning 26.11.2009 tagastada põhiosa 172 561,45 eurot ja maksta intressi 12 942,10 eurot; 21.05.2008 sõlmisid kostja, AS Sampo Pank ja hageja hüpoteekide loovutamise lepingu, hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (I kd lk 42-48), mille alusel on kinnistusraamatusse hageja kinnisasjale kantud kostja kasuks hüpoteegid summadega 1 000 000 krooni, 2 775 000 krooni ja 3 625 000 krooni - lepingudokumendi p 2.4 järgi on hüpoteegiga tagatud kõik kostja nõuded laenusaaja vastu, mis tulenevad 21.05.2008 laenulepingust ja selle võimalikest lisadest, ning kõik nõuded, mis tulenevad kostja ja laenusaaja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest; laenusaaja 21.05.2008 laenulepingu järgset esimest laenumakset 115 839,86 eurot 21.augustiks 2008 ei tasunud; kostja edastas 28.11.2008 laenusaajale teatise, milles nõudis 14 päeva jooksul võla 115 839,86 euro ja viivise 3226,90 euro (s.o kokku 119 066,76 eurot) tasumist, märkides, et kui laenusaaja kohustusi selleks ajaks ei täida, ütleb ta laenulepingud üles ja nõuab nende alusel antud raha tagastamist koos viivise ja intressiga; 19.12.2008 esitas kostja kohtutäiturile täitmisavalduse, milles palus hüpoteegi arvel rahuldada kostja nõue 3 625 000 krooni; 06.01.2009 sai hageja kohtutäiturilt täitmisteate, milles kohtutäitur määras talle täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtajaks 10 päeva teate kättetoimetamise päevast arvates; 15.01.2009 tasus laenusaaja kostjale 1 680 000 krooni ja perioodil 04.02.-17.02.2009 erinevate ülekannetega veel 155 990 krooni (I kd, tl 267), s.o kokku 1 835 990 krooni (117 341,15 eurot); 5 9) 22.05.2009 sai kostja 13.05.2009 dateeringuga teate hageja nõude loovutamisest laenusaajale ja tasaarvestuse avalduse, mille järgi tasaarvestab laenusaaja kostja nõude 1 762 010,03 krooni ulatuses oma nõudega. Hageja esitas hagi viidatud sättes (

§ 221lg 1) märgitud kahe eelduse olemasolu tõttu.

Hageja seisukoha kohaselt on nõue osaliselt täidetud ja ülejäänud osas tasaarvestatud. Hageja arvates ei olnud nõue täitemenetluse alustamise ajaks sissenõutavaks muutunud enam kui esimese laenumakse ja viivise suuruses, kuna laenulepingud ei olnud üles öeldud; sissenõutavaks muutunud laenumaksed on laenusaaja tasunud; laenusaaja on kostja nõude tasaarvestanud talle 13.05.2009 loovutatud hageja nõudega kostja vastu 15.05.2006 müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumiseks. Kostja on seisukohal, et ütles laenulepingud üles 28.11.2008 teatisega; menetluse ajal on kogu kostja nõue muutunud igal juhul sissenõutavaks; hageja tasaarvestusavalus ei oma õiguslikku tähendust, kuna väidetavat nõuet ei eksisteeri või väidetav nõue on aegunud. Hüpoteegi alusel võib täitemenetlust alustada üksnes sissenõutavaks muutunud nõude täitmiseks. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast VÕS § 82 lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Laenulepingutega, millega võetud kohustuse täitmist hageja tagas, järgi tuli esimene makse laenusaaja poolt laenuandjale tagastada 21.08.2008 (21.05.2008 sõlmitud laenulepingu järgi) ja 26.05.2009 (27.05.2008 sõlmitud laenulepingu järgi). Teise makse tähtaeg oli esimese lepingu järgi 20.11.2009 ja teise lepingu järgi 26.11.2009. Hüpoteegiga tagatud nõude puhul võib täitemenetlust alustada ka juhul, kui sissenõutavaks ei ole muutunud kogu hüpoteegiga tagatud nõue, vaid üksnes osa sellest. Hageja esitas hagi kohtule 28.01.2009. Seega oli hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud 21.05.2008 sõlmitud laenulepingu järgne esimene makse, kokku 115 839,86 eurot (sh põhiosa, intress). Ülalmärgitust tuleneb, et kostja nõue hageja vastu on muutunud sissenõutavaks kogu ulatuses käesoleva hagimenetluse ajal. Tulenevalt Riigikohtu 28.09.2011 otsuse (3-2-1-60-11) pst 21 ei oleks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise põhjuseks asjaolu, et hagi esitamise ajal ei olnud kogu nõue muutunud sissenõutavaks, sest sellel, kas ja millises osas kostja nõue oli sissenõutavaks muutunud, oleks tähtsust üksnes tulemi jaotamise otsustamisel (saadud raha osaline hoiustamine

§ 107lg 3 alusel).

Viidatud punktis on Riigikohus väljendanud ka seisukohta, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui tulevikku suunatud kujundushagi puhul võib arvestada menetluse kestel toimunud muudatusi, mis hagi lahendamist mõjutavad. Seega ülalmärgitud põhjendustest tulenevalt puudub alus hagi rahuldamiseks selle tõttu, et hagi esitamise ajaks ei olnud kostja kogu nõue sissenõutavaks muutunud. Märgitud põhjendustel ei oma tähtsust lepingute ülesütlemise temaatika ja kohus seda ei analüüsi. Tõendatud ei ole hageja väide, et laenu tasub hageja kostjale teosega. Selliselt ei ole kokku lepitud kummaski laenulepingus, ega ole hageja sellist kokkulepet tõendanud muude tõenditega. Külla aga välistavad sellise kokkuleppe olemasolu esitatud tõendid: mõlemad laenulepingud, hageja poolt laenu osaline tasumise rahas, kompromissilepingu projekt, mille järgi tulnuks laenuvõlgnevus tasuda rahas. Hagi ei kuulu rahuldamisele ka hageja poolt esitatud nõuete tasaarvestamise motiivil. Poolte esitatud seisukohtade ja tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et hagejal puudus kostja vastu nõue, mida tasaarvestada. Vastastikuste nõuete tasaarvestamist võimaldab VÕS § 197 lg 1. Hageja väide, et poolte vahel 15.05.2006 sõlmitud müügilepingu, mille alusel hageja müüs kostjale skulptuuri „Elevandid“ 2 000 000 krooni eest, täitmiseks tasus kostja ostuhinnast 6 100 000 krooni ja 1 900 000 krooni jäi tasumata, ei ole tõendatud. Kostja väitel ei ole hageja väidetud nõuet olemas või on see aegunud. Tunnistajana ülekuulatud JM(hageja elukaaslane) ei mäletanud 15.05.2006 sõlmitud ostumüügilepingu kohta midagi. Tunnistaja väitis ennast teadvat, et skulptuuri „Elevandid“ eest ei maksnud S OÜ-le ega hagejale. Skulptuuri eest raha mittemaksmist teab tunnistaja, kuna tema tegeles ülekannetega ja kontrollis S OÜ poolt esitatud arvete laekumist. Tunnistaja väitel oleks ta teadnud ka raha laekumisest hageja arvele, kuna tegeles ka hageja kontoga. Raha mittemaksmise tõttu sõlmiti laenuleping. Skulptuuri eest maksis R. K 100 000 krooni hagejale mitte S OÜ-le. Tunnistaja OP, kes töötas Sampo Pangas ja tegeles seal R. K ja tema firmade privaatpanganduse haldurina, ütluste kohaselt oli ta 2008 kevadel (mais) laenulepingu sõlmimise juures. Tunnistaja kinnitas, et samal ajal sõlmisid pooled tagantjärgi skulptuuriga „Elevandid“ seotud lepingu. R. K seadis viimase lepingu sõlmimise sõltuvusse laenulepingu sõlmimisest, kuna vajas raamatupidamise jaoks algdokumenti, sest oli kostja arvelt sularaha välja võtnud. R. K soovis sularaha väljavõtmist vormistada. Tunnistaja teada sõlmiti selleks ostu-müügileping. Skulptuur oli ammu ostetud. Lepingute sõlmimisel tunnistaja ei kuulnud, et oleks räägitud sellest, et R. K oleks hagejale skulptuuri „Elevandid“ eest võlgu; juttu ei olnud ka laenu tagastamisest osaliselt skulptuuridega. Sularaha väljavõtmine R. K poolt oli suhteliselt tavaline, ta maksis mitmete asjade eest sularahas. Tõendina esitatud R. K kontoväljavõttest nähtub, et R. K on kontolt võtnud välja sularaha 06.07.2006 100 000 krooni ja 10.07.2006 3 000 000 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et skulptuur „Elevandid“ tehti 2007 (17.01.2012 kohtuistungi protokoll, III kd lk 119 pöördel). Esitatud tõendeid kogumis hinnanud asub kohus seisukohale, et tasaarvestusega seoses on tõepärased ja usutavad kostja seisukohad. Nii ei tähenda tunnistaja J. M teadmine, et skulptuuri „Elevandid“ eest ei laekunud raha ei S OÜ ega hageja kontole seda, et kostja ei oleks skulptuuri eest tasunud. Raha skulptuuri eest ei saanudki kontodele laekuda, kuna skulptuuri eest tasus R. K sularahas, mis on tõendatud nii O. P ütlustega kui ka R. K pangakonto väljavõttega, millest nähtub sularaha väljavõtmine kokku 3 000 000 krooni suuruses. Ka kohtule esitatud kompromissilepingu projekt tõendab kaudselt hageja nõude puudumist kostja vastu. Juhul, kui hagejal oleks olnud tasaarvestamist võimaldav nõue kostja vastu, puudunuks vajadus kompromissi sõlmimiseks/selle arutamiseks selliselt, et hageja kohustub kostjale tasuma kahest laenulepingust tuleneva võlgnevuse (III kd lk 113-118, p 2). Kuna ülalmärgituga loeb kohus tõendatuks kostja väite, et skulptuuri „Elevandid“ eest on hagejale tasutud täies ulatuses sularahas ning 15.05.2005 ostu-müügileping on vormistatud tagantjärgi