) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohustuse rikkumine on võlaõigusseaduse (edaspidi
) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lõike 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
lõige 1 sätestab, et krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Seaduses sätestatud põhimõtet on korratud üldtingimuste punktis 5.1.1. Toimikumaterjalidest nähtuvalt (tl 34) on hageja
lõike 1 ja üldtingimuste punkti 5.1.1 nõuded täitnud, seega oli hagejal õigus leping üles öelda. Hageja ütles lepingu kostjale üles 25. juuni 2010.a kirjaga (tl. 35). Üldtingimuste punkti 5.3 kohaselt on tarbijaga sõlmitud lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud intressi, viivise ja muud võimalikud kohustused. Tagastamata krediidisumma. Lepingu ülesütlemisavalduses nõudis hageja kostjalt tagastamata krediidisumma 17 132.56 krooni so. 1094.97 euro tasumist. Hagiavalduse kohaselt on kostja pärast lepingu ülesütlemist krediidisumma katteks tasunud 51.96 eurot. Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on osaliselt tasunud peale hageja poolt lepingu ülesütlemist hagejale makseid.
lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks, neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Hageja on kostja poolt tehtuid 3 makseid hagi esitamisel arvestanud ja krediidisummat vastavalt vähendanud. Hageja nõuab kostjalt kokkuleppe nr 2 järgi tagastamata krediidisummat 1 043.01 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Vastavalt TsMS § 231 lg 2 poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kui nõustumine protokollitakse. Kuna kostja tunnistab hageja poolt esitatud krediidisumma nõuet summas 1043.01 eurot ja ei vaidle sellele vastu, siis ei võta kohus seisukohta kostja poolt omaksvõetud nõuete põhjendatuse üle ja rahuldab selles osas hageja nõude täies ulatuses. Intress Võlaõigusseaduse (
) § 397 lõike 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 3 kohaselt kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Pooltevahelise tarbijakrediidilepingu nr 060601/96st juurde 3.07.2009 sõlmitud kokkuleppest nr 2 nähtub, et krediidi kulukuse määr on 53.95% aasta kohta. Eesti Panga poolt 2009. aasta juulikuu kohta avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr oli 27,86%. Tulenevalt TsÜS § 86 lg 3 eeldatakse, et tarbijakrediidilepingute puhul on pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Seega antud juhul kui ta ületab (27.86 x 3) 83.58%-i. Antud juhul oli krediidilepingus kulukuse määraks 53.95%, seega ei ole sellises ulatuses kulukuse määr ka seadusandja mõttekohaselt ebamõistlikult suur ja heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus jätab rahuldamata kostja taotluse lepingujärgse intressi vähendamiseks. Kokkuleppe nr 2 alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 26.83% krediidisummast ühe aasta kohta. Kostja on lepingut sõlmides sellise intressimääraga nõustunud. Lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõtete kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle. Kostja ei ole hageja poolset intressiarvestust vaidlustanud. Hagiavalduse kohaselt nõudis ülesütlemisavalduses hageja kostjalt sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 402.57 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist on kostja tasunud intressi katteks 19.17 eurot. Seega tuleb kostjalt
, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 alusel välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 383.39 eurot. Arvestades eeltoodut, mõistab kohus välja kostjalt hageja tarbijakrediidilepingu järgse intressivõlgnevuse summas 383.39 eurot. kasuks pooltevahelise Viivis Hageja nõudeks on kostjalt välja mõista rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivis summas 504.24 eurot. Võlaõigusseaduse (
) § 113 lõike 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates 4 kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on kokkuleppes nr 2 kokkuleppinud, et intressimääraks on 26.83% võlgnetavalt summalt aastas. Seega on poolte vahel kokkulepitud viivisemääraks 26.83% võlgnetavalt summalt aastas. Lepingu ülesütlemisel 25.06.2010 oli lepingu alusel sissenõutavaks muutunud tasumata viivis 15.69 eurot. Hageja on kohtule esitanud viivise arvestuse (tl. 37). Kostja ei ole nimetatud viivise arvestust vaidlustanud ja on taotlenud üksnes viivise summa vähendamist. Hageja on arvestanud viivist alates pooltevahelise laenulepingu ülesütlemisest so 25.06.2010 kuni 12.03.2012 so. kuni hagiavalduse esitamiseni. Nimetatud perioodi eest on viivise summaks 488.54 eurot. Kuna kostja jättis oma rahalise kohustuse lepingu kohaselt täitmata, siis on hageja õigustatud viivist nõudma.
lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingu poole õigustatud huve ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole vaidlust selles osas, et kostja ei ole lepingut nõuetekohaselt täitnud, kostja on krediidisumma võlgnevust tunnistanud ja omaksvõtnud ja taotlenud viivise nõude vähendamist. Kostja on ise oma käitumisega põhjustanud tema vastu esitanud nõude suurenemise. Kohus leiab, et tasumisele kuuluv viivis ei ole ebamõistlikult suur, kuna see on põhinõudest väiksem. Viivise nõue, mis ei ületa põhinõuet ehk laenusummat, vastab ka igati hageja õigustatud huvile. Kuna kostja ei ole hageja ees oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud, siis on hageja nõue sellises viivise summas põhjendatud. Kostja on palunud tema majanduslikust seisundist tulenevalt vähendada väljamõistetava viivise summat. Kostja ei ole oma raske majandusliku olukorra kirjeldamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kohus on seisukohal, et üksnes vastav taotlus viiviste vähendamiseks ei anna alust otsustada kostja majandusliku seisundi üle ja vähendada viiviseid. Kostja ei ole esitanud kohtule piisavalt andmeid (andmed pereliikmete, ülalpeetavate ja kostja omandis oleva vara kohta), mille alusel oleks põhjendatud võtta seisukoht väljamõistetava viivise summa vähendamise üle. Hageja taotleb kostjalt ka lisanduva viivise väljamõistmist alates 13.03.2012 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, viivisemääraga 26.83% tagastamata krediidisummalt aastas. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eespool on kohus juba võtnud seisukoha viivisenõude põhjendatuse osas, seega toodud põhjendustel kuulub hageja nõue ka täiendava viivise osas rahuldamisele. Ja kuna sissenõutavaks muutunud viivise arvestus on tehtud perioodi 25.06.
, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kostjalt välja mõista tasumata lepingu sõlmimise tasu summas 70.29 eurot. Võla sissenõudmisega seotud kulud Hageja nõudeks on kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud, mis koosnevad hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kuludest. Kostja on jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 57.51 eurot kostjale 23.04.2010 ja 24.05.2010 saadetud võla sissenõudmiskirjade, 31.05.2010 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuse ning 25.06.2010 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest, mistõttu palub hageja üldtingimuste p-de 6.6 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 57.51 eurot. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Lepingu üldtingimuste punkti 6.6 kohaselt krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud kulud, sh kohtu-, inkasso ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale, käendajale ja teistele lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kohtule esitatud hinnakirjast (tl 36) nähtub, et meeldetuletuskirja maksumuseks on 200 krooni, ja lepingu ülesütlemise teade maksab 400 krooni.
lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Tarbijakrediidilepingust nähtub, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi S, mis võimaldavad kasutada krediidiandja hinnakirjas kehtestatud hindasid. Eelnevast tuleneb, et krediidilepingute üldtingimusi S tuleb pidada tüüptingimusteks.
lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.
Kohus leiab, et hageja poolt hinnakirjas kindlaksmääratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur. Seega on
lõike 3 punkti 5 alusel tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste 6 hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi, mistõttu jätab kohus rahuldamata hageja nõude sissenõudekirjade ja lepingu ülesütlemise avalduse kulude hüvitamiseks summas 57.51 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 2 000.92 eurot (krediidisumma 1 043.01 eurot + sissenõutavaks muutnud tasumata intressi 383.39 eurot + lepingu sõlmimise tasu 70.29 eurot + viivise summa 504.23 eurot) ja viivise alates 13.03.2012 kuni põhinõude täitmiseni 26.83 % krediidisummalt 1 043.01 eurolt aastas, kuid mitte rohkem kui 1 043.01 eurot (krediidisumma). Kohtu seisukoht kostja taotluse osas otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks. Kostja taotles kohtult võimalust tasuda võlgnevus osade kaupa ja koostada vastav maksegraafik. TsMS § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise korda, kuna kostja ei ole oma majandusliku olukorra kohta esitanud tõendeid ja kirjeldanud, milline on tema maksevõime võlgnevuse tasumiseks. Seetõttu tuleb jätta kostjalt välja mõistetava võlgnevuse tasumise viis ja kord lahendamiseks täitemenetluse raames, mis võimaldab enam arvestada nii sissenõudja huvisid kui ka kohustatud poole tegelikke maksevõimalusi. Kohtule on seadusega antud võimalus juba täitemenetluses oleva nõude sissenõudmise kontrolliks. Täitemenetluse seadustiku § 45 järgi võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku majanduslikku olukorda. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta (2 000.92 eurot (rahuldatud osa nõudest)/ 2 058.45 (hageja nõue) x 100 ) 97 % ulatuses kostja ning 3 % ulatuses hageja kanda. Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.