Obsah (7)

§ 2§ 73§ 16§ 7§ 6§ 72§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 02.03.2012; Tallinn Haldusasja number 3-11-350 Haldusasi D.S.i (S.) kaebus Politsei-

§ 2lg 1 sätestatu keelab välismaalasel viibida Eestis seadusliku aluseta.

D.S. on Vene Föderatsiooni kodanik, kellel puuduvad VMS § 43 lg 1 nimetatud alused Eestis viibimiseks või elamiseks, seega – kaebaja on Eestis ebaseaduslikult viibiv isik, kellele 31.01.2011 vormistatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) on kehtiv ja seega täitmiseks kohustuslik.

§ 73

lg 1 - pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse täitmise tähtaja saabumist võib välismaalase lahkumiskohustuse igal ajal sundtäita. Tulenevalt

§ 16

lg 1 ei lükka väljasaatmise vaidlustamine kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema elukoht peab olema Eesti Vabariigis, ta on siin sündinud ja kasvanud. Eestis elavad tema isa ja vend ning väidetav elukaaslane. Kaebuse esitaja arvates on tal olemas piisav suhe Eestiga ja õigus taotleda ning saada elamisluba Eesti Vabariigis. Vastustaja rõhutab, et Eestis elamise seaduslikuks aluseks ei ole isiku majanduslikud, sotsiaalmajanduslikud ning isiklikud sidemed. Kaebuse esitajal puuduvad seaduslikud alused Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks. Vastustaja leiab, et käesolevas vaidluses ei ole asjassepuutuvaid argumente, mis põhjendaksid kaebaja õigust jääda Eestisse. 34.

1. Vastustaja on seisukohal, et riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, s.o ühiskondlik turvalisus. Üheks võimalikuks abinõuks selle ülesande täitmisel on keelduda elamisloa andmisest isikule, kes on varasema käitumisega näidanud, et ta ohustab teiste isikute turvalisust. Riikidel on õigus võtta meetmeid ühiskonna kaitsmiseks, mis tähendab vajadusel ka välismaalasest kurjategijate väljasaatmist. Riigil puudub põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenev üldine kohustus respekteerida teise riigi kodanike tehtud elukohariigi valikut. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et isiku tahtlikust õigusrikkumisest tulenevalt ei tohiks isikul tekkida täiendavaid õigusi ja hüvesid võrreldes teiste välismaalastega, kes järgivad Eesti õiguskorda. 6 34.
2. Kaebuse kohaselt oleks PPA Põhja Prefektuur pidanud D.S.i osas kohaldama

§ 7lg 2 ja määrama isikule Eestist lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja.

Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et D.S. oma käitumisega ei ole andnud PPA-le valikuvõimalust ja nimelt – kohustada isikut Eestist lahkuma vabatahtlikuks lahkumiseks määratud tähtajaga. Tõendatud on isiku kõrvalehoidmine koostööst migratsiooniametnikega. Rootsi Kuningriik on D.S.i suhtes kehtestanud Schengeni sissesõidukeelu kehtivusajaga kuni 24.08.2012. Sellega on Rootsi Kuningriik leidnud, et Vene Föderatsiooni kodaniku D.S.i viibimine Schengeni Konventsiooni liikmesriikide territooriumil ohustab kõigi liikmesriikide avalikku korda ning siseriiklikku julgeolekut.

§ 6

kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist.

1. D.S. on Vene Föderatsiooni kodanik, tema suhtes kehtis lahkumisettekirjutus ning seetõttu ei olnud tema tagasipöördumine oma kodakondsusjärgsesse riiki õigusvastane. 35.
2. D.S. kuulub Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahel sõlmitud tagasivõtulepingu alusel tagasi võtmiseks. PPA KMO migratsioonijärelevalve büroo esitas 08.02.2011 Eesti Vabariigi Välisministeeriumi vahendusel tagasivõtutaotluse Venemaa Föderaalsele Migratsiooniteenistusele (FMT) D.S.i suhtes isiku tagasi võtmiseks Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahel sõlmitud tagasivõtulepingu art 2 lg 1 alusel. 11.04.2011 allkirjastatud vastuses nõustus FMT oma kodaniku tagasi võtma ning üleandmine toimuski 27.05.
3. D.S. viitab oma kaebuses, et tal puuduvad sidemed Venemaal. Ta on raskesti haige ja vajab pidevat ravi. Lisaks leiab ta, et tal ei ole lootust Vene Föderatsioonis normaalset ravi saada. Vastustaja märgib, et raske haigus ei ole tingimata viibimisaluse saamise aluseks. Ravi võib saada/jätkata ka väljaspool Eestit. Venemaa Föderatsioonis on olemas spetsialistid, kes võivad kaebajale osutada kvalifitseeritud meditsiiniabi tema eluaegse ravi jätkamisel. Tõendamata on, et D.S.i tervislik seisund välistab tema Eestist lahkumise. 35.
4. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklite 12 ja 13 tähtsamaid põhimõtteid on, et isik peab riigis viibima seaduslikult. Haldussunni rakendamine ebaseaduslikult riigis viibiva isiku väljasaatmiseks toimub avalikes huvides. Arvestades, et riigis ebaseaduslik viibimine on keelatud ja karistatav rahatrahvi või arestiga, samuti seda, kui koormavaid haldusakte (ettekirjutused lahkumiseks) ja intensiivseid sunnivahendeid (kinnipidamine, väljasaatmine) rakendatakse ebaseadusliku viibimise lõpetamiseks, on tegemist olulise avaliku huviga (vastuväited, tl 176). 35.
5. Kaebaja esindaja väidab, et väljasaatmisel kasutati D.S.i suhtes põhjendamatut vägivalda ja tekitati talle vigastusi. Vastustaja lisas vastusele kaebaja väljasaatmise saateplaani (tl 178), kus on fikseeritud kõik väljasaatmisel toimunu. Saateplaanist nähtub, et isik ise osutas väljasaatmise täideviimisel (sh juba VSK-st lahkumisel) vastupanu, seega olid ametnikud sunnitud enda ja isiku turvalisuse huvides kasutama lubatuid ja turvamiseks ettenähtuid eri- ja enesekaitsevahendeid. Midagi lubamatut ei toimunud. 35.
6. Kuna vastustaja hinnangul ei oma antud asjas tähtsust väidetavalt D.S.iga seotud (pooleli olevad) kohtuvaidlused Eesti Vabariigis või Euroopa Inimõiguste Kohtus, siis jätab vastustaja need väited tähelepanuta. 35.
7. D.S.i esindaja viitab

§-le 16, mille kohaselt võib väljasaatmise vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Esindaja on jätnud aga tähelepanuta § 16 lg 1 teise lause, mille kohaselt väljasaatmise vaidlustamine ei lükka kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. D.S. viibis Eestis ebaseaduslikult; talle oli vormistatud koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus; tema kodakondsusjärgne riik nõustus oma kodaniku tagasi võtma; D.S.i 7 väljasaatmine polnud ei lubamatu ega perspektiivitu – seega ei saa öelda, et tema väljasaatmine oleks olnud õigusvastane. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 31.01.2011 lahkumisettekirjutust nr 1018415428 ja taotletud selle tühistamist. Haldusakti andmisele järgnenud riigist väljasaatmise õigusvastaseks tunnistamise ning tagasipöördumise võimaldamise kohustamise nõue seonduvad lahkumisettekirjutusega, sest õiguspärase lahkumisettekirjutuse korral ei saa väljasaatmist õigusvastaseks tunnistada ega kohustada ka tagasipöördumist võimaldama.
2. Vaidlustatud lahkumisettekirjutus on antud lähtuvalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg 2 punktidest 3 ja
3. Haldusakti väljatrükil ei ole punkt 4 küll nähtav, kuid vastustaja täpsustas, et ettekirjutused vormistatakse vastavate õigusaktide elektroonilises andmebaasis ning punkt 4 enam vastavale paberformaadile ei mahtunud ning kinnitas kohtuistungil ühtlasi veelkord, et lisaks

§ 72

lg 2 punktile 3 juhinduti ka sama paragrahvi ja lõike punktist 4 (kohtuistungi protokoll, tl 229). Seda on kinnitatud ka 04.01.2012 kirjalikus vastuses (tl 193-194). Kohus peab eelnimetatud selgitusi piisavaks ning usutavaks ja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt saab ettekirjutus kehtida ainult sellisena nagu see tutvumiseks esitati. Haldusakti puhul tuleb lähtuda siiski selle tegelikust sisust ja terviktekstist. 38. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg 2 p-s 3 on sätestatud, et lahkumisettekirjutuses ei määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe kui see tehakse ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasele.

§ 72

lg 2 p-i 4 kohaselt ei määrata lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe ka siis kui välismaalase suhtes kehtib sissesõidukeeld.

1. Käesoleva haldusasja materjalist nähtub, et
2. aastal ei pikendatud D.S.i tähtajalist elamisluba, vastav vaidlus läbis esimese ja teise kohtuastme ning Riigikohtu 10.03.2010 määrusega jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata (vastustaja selgitus, tl 193, pöördel). Selles menetlusosaliste vahel vaidlust ka ei ole. Erandina tähtajalise elamisloa siseriigis vastuvõtmise taotlus ning selle peale esitatud vaie on jäetud hiljem samuti rahuldamata ning ka selles osas ei saa olla protsessiosaliste vahel enam sisulist vaidlust.
3. Haldusasja materjalist nähtub, et kaebuse esitaja on Rootsis vanglakaristust kandnud. Haldusasja materjalidest ilmneb, et Rootsi Kuningriigi Piirivalveamet esitas
4. aastal sõlmitud kokkuleppe alusel vastava tagasivõtupalve ja D.S. deporteeriti 10.07.2009 Eestisse. Samuti nähtub, et Rootsi Kuningriigi poolt on kehtestatud kuni 24.08.2012 sissesõidukeeld vastavalt Schengeni Konventsiooni artiklile
5. Peale Eestisse deporteerimist lahkus D.S. uuesti riigist, kuid vastustaja ei ole andmebaasidest lahkumise aega ja kohta tuvastanud. Hilisemalt on selgunud, et D.S. vahistati Taanis ja 09.07.2010 esitas Taani Politsei vastava tagasivõtupalve, mille kooskõlastamise järgselt kohustus Politsei- ja Piirivalveamet isiku 13.07.2010 Kopenhaagenist väljunud lennult vastu võtma. Üleandmist ei toimunud, sest D.S. oli Kopenhagenis põgenenud. Taanist lahkumise kohta Kopenhageni Interpolil andmeid ei olnud. Eelnimetatud kirjavahetust ja asjaajamist puudutavad materjalid on vastustaja poolt esitatud (tl 197-199). Eestis peeti kaebuse esitaja kinni 29.01.2011 ning 31.01.2011 vormistati koheselt ka lahkumisettekirjutus. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja põgenes 13.07.2010 Kopenhagenist ja ametlikku tagasivõtmist ei toimunud, ei saa hilisemat riiki saabumist pidada seaduslikuks saabumiseks. Kohus nõustub vastustaja eelnimetatud seisukohaga, 8 sest

§ 2

lg-s 1 on sätestatud, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Vaidlust ei saa olla ka selles, et D.S.i puhul oli tegemist välismaalasega, sest eelnimetatud seaduse § 11 kohaselt on välismaalane isik, kes ei ole Eesti kodanik. Haldusasja materjalist nähtuvalt on D.S. Vene Föderatsiooni kodanik ja käesolevaks ajaks on Vene Föderatsioon nõustunud kaebuse esitaja tagasivõtmisega lähtuvalt sellekohasest tagasivõtulepingust. 41. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 72 lg 2 punkti 3 kohaselt ei määrata lahkumisettekirjutuses selle vabatahtliku täitmise tähtaega ja lahkumiskohustus sundtäidetakse kohe kui see tehakse ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalasele. Sama seaduse § 71 teises lõikes on sätestatud, et (taolistel juhtudel) avaldatakse lahkumisettekirjutuse põhjendustes üksnes õiguslik alus. Antud juhul on õiguslik alus avaldatud ning põhjalikku motiveerimist koos asjassepuutuvate kaalutlustega ei pea

§ 72lg 2 alusel antud haldusaktil olema.

Arvestades asjaolu, et D.S.il tähtajalist elamisluba ega ka muud viibimisalust ei olnud, oli tegemist ebaseaduslikult riiki saabunud ja ebaseaduslikult riigis viibiva välismaalasega. Vastustaja selgitas, et

§ 72

lg 2 punkti 3 kohaldamise puhul ei tehta vahet kas välismaalane saabus ebaseaduslikult Eestisse välispiiri või sisepiiri ületades (kohtuistungi protokoll, tl 229). Kohus nõustub vastustaja eelnimetatud selgitusega, sest

§ 72

lg 2 p-i 3 sõnastusest nähtuvalt on peetud oluliseks ebaseadusliku saabumise fakti kui sellist. Kaebuse esitaja seisukoht, mille kohaselt ei ole lahkumisettekirjutuse õiguslik alus õige seetõttu, et välispiiri ei ole väidetavalt ületatud ja et ületati üksnes sisepiir, ei ole põhjendatud. Eelneva taustal on põhjendamatud ka kaebuse esitaja väited selle kohta, et lahkumisettekirjutus ei vasta nõuetele, et esinevad seadustamisettekirjutuse tegemise eeldused või et oleks tulnud kohaldada

§ 7

lg-t 2 ja määrata vabatahtliku lahkumise tähtaeg.

§ 16

esimese lõike teise lausega on sätestatud, et väljasaatmise vaidlustamine ei lükka kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. 42. Vaidlustatud haldusaktis on kohaldatud kaebuse esitaja suhtes kolmeks aastaks ka sissesõidukeeldu vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 74 lõikele 1.

§ 74

lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Sama seaduse ja paragrahvi kolmanda lõike kohaselt avaldatakse 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamise korral üksnes õiguslik alus ega avaldata faktilist alust, sellega seostud asjaolusid ja asjassepuutuvaid kaalutlusi. Nendele nõuetele haldusakt vastab ning seega ei ole kaebuse esitaja väited seonduvalt sissesõidukeelu vähese motiveeritusega põhjendatud. Lähtuvalt eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et 31.01.2011 lahkumisettekirjutus on antud kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas ning seega ei ole vaidlustatud haldusakti tühistamiseks alust. Vaidlustatud haldusakti oli võimalik anda tulenevalt

§ 72

lg 2 p-st 3 ja seetõttu ei saa haldusakti tühistada isegi sel juhul kui lähtuda D.S.i sellest väitest, et õiguslik alus kaebuse esitajale tutvustatud haldusaktil oli

§ 72lg 2 p-i 4 osas poolik või puudulik.

Samas lähtub kohus ettekirjutuse tegelikust sisust, mida vastustaja on selgitanud ja milles ei ole põhjust kahelda. Mis puutub Rootsi poolt kehtestatud Schengeni sissesõidukeeldu, siis selle paikapidavuses ei saa nähtuvalt haldusasja materjalist sisulist vaidlust olla. Rootsi poolt kehtestatud sissesõidukeelule on viidatud ka tähtajalise elamisloa pikendamata jätmisega seonduvas vaidluses haldusasjas 3-08-2542 ning Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2009 lahendis.

1. Seega jääb kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri 31.01.2011 lahkumisettekirjutuse nr 1018415428 tühistamise nõudes rahuldamata. Arvestades asjaolu, et tegemist oli õiguspärase haldusaktiga, ei saa rahuldada kaebust ka 27.05.2011 teostatud riigist väljasaatmise õigusvastaseks tunnistamise ja tagasipöördumise võimaldamise kohustamise nõudes. Mis puutub kaebuse esitaja väidetesse ülemäärase füüsilise jõu kasutamise ja vigastuste tekitamise kohta 27.05.2011 toimunud väljasaatmise täideviimise käigus, siis on need väited paljasõnalised ja vastustaja poolt esitatud väljasaatmiskeskuse töötajate seletustega ümber lükatud. Ettekannetest 9 nähtub, et D.S. osutas väljasaatmise täideviimisel vastupanu ja tekitas endale ka vigastusi, kuid vastustaja tegevus oli lubatu piires (tl 209-211). Seega ei ole alust väljasaatmise toiminguid (osaliselt) õigusvastaseks tunnistada ka eelnimetatu pinnalt. Tagasipöördumise võimaldamise kohustamise nõue jääb rahuldamata seetõttu, et see ei oleks enam kooskõlas olukorraga, kus põhinõudena vaadeldav lahkumisettekirjutuse tühistamise taotlus osutus põhjendamatuks ning tegemist oli õiguspärase haldusaktiga.
2. Kaebuse esitajale on määratud riigi õigusabi 15.04.2011 tema esindamiseks haldusasjas 3-11350 kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud (tl 64-65). Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 kohaselt tuleb kohtumenetluse käigus riigi õigusabi andmise korral määrata riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks asjas tehtud kohtuotsuses või jätta need kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgides. Antud juhul on D.S.i riigi õigusabi korras määratud esindaja vastava taotluse ajavahemikul 05.05.2011 kuni 15.02.2012 osutatud õigusabi hüvitamiseks kohtuistungil esitanud ning seega on otstarbekohane need käesoleva kohtuotsusega kindlaks määrata. RÕS § 22 lg 6 kohaselt määratakse riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus kindlaks sama seaduse § 21 lõikes 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal, kui advokatuuri juhatus ei ole kehtestanud teisiti. RÕS § 21 lõike 3 kohaselt kehtestab riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise korra ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra advokatuuri juhatus igaks eelarveaastaks, arvestades riigieelarvest selleks eraldatud vahendite suurust ja riigi õigusabi eeldatavat mahtu. Eesti Advokatuuri juhatuse 15.12.2009 otsusega (muudetud Eesti Advokatuuri juhatuse 09.02.2010 ja 15.06.2010 otsustega) kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“ kohaselt on isiku esindaja tasu menetluses osalemise eest 15,98 eurot iga poole tunni kohta. Tasu arvestamine kohtuistungil osalemise eest toimub kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegade järgi ning lähima pooltunnini ümardamise põhimõttel (korra p 19). Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotlusest (tl 227) nähtub, et esindaja tegi
3. aastal toiminguid kokku 35 pooltundi. Tasu kohtuistungil osalemise eest saab arvestada lähtuvalt kohtuistungi protokollis märgitud istungi alguse ja lõpu kellaaegadest (tl 182-185) ning seega tuleb määrata tasu mitte taotletud 6, vaid 5 pooltunni eest. Seega on riigi õigusabi tasu
4. aasta toimingute puhul kokku 34 pooltunni eest summas 543 eurot ja 32 senti. Eesti Advokatuuri juhatuse 13.12.2011 otsusega tehtud muudatused jõustusid 01.01.2012 ning nende kohaselt on isiku esindaja tasu menetluses osalemise eest 16 eurot iga poole tunni kohta. Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotlusest nähtub, et esindaja tegi
5. aastal toiminguid kokku 7 pooltundi, sellest 3 pooltundi kohtuistungil. Seega on taotletav riigi õigusabi tasu
6. aastal tehtud toimingute eest kokku 112 eurot. Kohus leiab, et taotluses toodud riigi õigusabi osutamise käigus tehtud toimingute tasustamine on kooskõlas Eesti Advokatuuri juhatuse poolt kehtestatud korra põhimõtetega ning põhjendatud 41 pooltunni ulatuses. Korra punkti 2 kohaselt lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele käibemaks kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on käibemaksukohustuslane. Taotluse esitaja 10 kinnitas, et büroo on käibemaksukohustuslane (kohtuistungi protokoll, tl 229). Seega on riigi õigusabi tasu ja kulud lähtuvalt 15.02.2012 esitatud taotlusest 655 eurot ja 32 senti, millele lisandub käibemaks 131 eurot ja 6 senti. Koos käibemakuga on summa 786 (seitsesada kaheksakümmend kuus) eurot ja 38 senti. Korra punkti 13 kohaselt maksab riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud välja Eesti Advokatuuri juhatus riigi õigusabi seaduse § 18 lg 1 kohaselt määratud riigi õigusabi osutajale. Tasu ja kulud makstakse välja advokaadi või advokaadibüroo pidaja taotluse alusel, millele on lisatud ärakiri kohtuotsusest või määrusest, millega riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud kindlaks määrati. Enno Loonurm Kohtunik 11