3-11-2817 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 30.03. 2012.a Tallinn Haldusasja number 3-11-2817 Haldusasi S.V. tühistamiskae

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks täitma vangla sisekorraeeskirju (edaspidiselt SE) ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. VskE § 64.1 p 10 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid. Kui kinnipeetav paneb toime seaduse, sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise, on vanglal õigus kohaldada distsiplinaarkaristust (

§ 63lg 1).

Käesolevalt on kaebuse esitajat karistatud selle tõttu, et 29.09.2011 kella 23.35 paiku neljanda üksuse II korruse kambris nr 28 omas kaebaja sisselülitatud mobiiltelefoni Nokia koos Zen sim-kaardiga. Rikkumine on tõendatud ametnik A.Naarits ettekandega nr 2127, kes 29.09.2011 kell 23.35 paiku tuvastas, et kambris nr 28 töötab mobiiltelefon. A. Naarits kinnitas, et ta sisenes kambrisse ning nägi, kuidas S.V. püüdis peita telefoni vasakut kätt asuva alumise voodi padja alla. A. Naarits andis korralduse kaebuse esitajale, et kinnipeetav astuks eemale, viimane selle ka täitis ning seejärel leidis ametnik padja alt sisselülitatud mobiiltelefoni Nokia koos sim-kaardiga. Kuna mobiiltelefon on vanglas keelatud ese, siis võeti see kaebajalt ära.

§ 67p 1 ja VSk

E § 64.1 p 10 tulenevate nõuetega on kooskõlas asja äravõtmine, kuna kaebaja ei tohtinud mobiiltelefoni omada.

1. Kaebaja vastupidised väited kaebuses ei ole tõesed ega ka asjakohased. A. Naarits ei ole andnud vastuolulisi ütlusi, kuna 29.09.2011 ettekandes nr 2127 ja distsiplinaarasja menetluse käigus 26.10.2011 andis ametnik sisult ühesugused seletused. Nii telefon kui ka mobiilitaoline ese on ikka üks ja seesama objekt/ese, mida ametnik nägi kaebaja käes ning mis asus padja all, so kohas, kuhu kaebaja selle asetas ja mida ametnik oli pealt näinud. Kaebaja etteheide, et ei arvestatud kambrikaaslase V. P. ütlustega, on vale, kuivõrd 20.10.2011 andis isik ütlusi, peale seda täpsustas menetluse läbiviija intsidendi asjaolusid. Ametnik ei ole eksinud ka selgitades, mis järjekorras toimus tegevus sündmuskohal ja mis korraldused ametnik andis. Vangla-ametnikul puudus vajadus esitada vale-ettekanne, see 3 3-11-2817 tooks kaasa distsiplinaarmenetluse algatamiseks ning puudub mõistlik põhjus, miks peaks ametnik selliselt käituma. Kinnipeetaval on aga ilmselgelt motiiv eitada distsipliinirikkumist, et pääseda karistusest. Kambrikaaslasel on aga solidaarsusest kaebajaga motiiv päästa kaebaja, kuna sellega ta ei riski millegagi. Vangla toetus põhistustes AÕS § 36 lg 1, 90 lg 3 normidele ja selgitas kaebuse esitajale, miks V. vastustab antud juhtumi korral ja vangla jääb seisukohale, et argielus asja valdust tuleb mõista mitte niivõrd õiguslikus tähenduses, kuivõrd faktist, et kaebajal oli asja üle võim ning ta sai asja ilma takistuseta vahetult mõjutada.
2. Väited sellest, et mobiiltelefon leiti 29.09.2011, kuid distsiplinaarasja menetluse algatamisest teatati alles 19.10.2011; või et protokolli tutvustati temale 28.10.2011 ja ta sellega ei nõustunud, ei selgita kaebaja õiguste rikkumist. Antud juhul on kaebaja saanud esitada 19.10.2011 seletuskirja, talle esitati tutvumiseks ka protokoll 28.10.2011, millele kaebaja märkis, et ta sellega ei nõustu. 05.10.2011 paigutati kaebuse esitaja edasise karistuse kandmiseks vanglasiseselt ümber neljandast üksusest esimesse üksusesse, seega ei ole õige kaebaja see väide, milles ta märgib, et distsiplinaarmenetluse ajaks eraldati ta lukustatud kambrisse, kus viibib käesoleva ajani.
3. Ebaõige sünniaja märkimise pärast ei saa käskkirja tühistada, kuna juhul, kui avastatakse viga, siis see kõrvaldatakse HMS § 59 kohaselt. Eksimus sünniaja märkimisel ei too kaasa asjas sisu muutusi ja seda sai vangla parandada. Kahtlust ei ole isikus, kelle suhtes tegu tuvastati ning ka muud alusmaterjalid kinnitavad, et arutati kaebuse esitaja tegu ning käskkirja ühes osas, so „asjaolud“ tehtud ekslik viga oli kõrvaldatav. Ebatäpsus on parandatud käskkirjaga nr 1550-d, 23.11.
5. Kaebaja märgib, et telefonis oli J. K. foto, kuid viimase seletused materjalidest puuduvad. Veel leiab kaebaja, et on ebatõenäoline, et ta läheb öösel kambrikaaslase voodisse telefoni kasutama, seda enam, et ta oli andnud uksekella, et avataks uks ja ta saaks minna WC-sse. Kaebaja märgib, et valvur ei saanud näha kambrisse sisenemisel, mis kinnipeetaval on käes, kuna kambris on pime. Vangla leiab, et selline foto seal tõepoolest oli, kuid distsiplinaarmenetluses, mis algatati J. K. suhtes, tuvastati, et J. K. kinnitas, et ta palus mobiili omanikul teha endast foto (05.10.2011 seletuskiri), et see saata kodustele. J. K. sai karistada selle eest, et ta ei teatanud vangla juhtkonnale julgeolekut ohustavast asjaolust. Kaebaja väide soovist kasutada WC-d ei ole tõsiseltvõetav, kuna valvuri ettekandest nähtub otseselt, et kambrisse sisenes ta põhjusel, et mobiiliotsija näitas kambris mobiili olemasolu. Seega sisenes ametnik kambrisse ootamatult ja kaebaja käes oli mobiiltelefon. Kaebaja ei jõudnud selle tõttu mobiili ära peita ja kui ta oleks andnud kella, siis oleks ta selle ära peitnud. Tegemist on väikse kambriga, seal oli 6 kinnipeetavat, uksest vasakul paiknev voodi on uksele väga lähedal, seega on hästi näha, mis kinnipeetaval, kes istus voodil, oli käes. Kambris on öövalgustus ning ukse avamisel lisandub valgust koridorist, väljast valgustab kambrit prozektorivalgus. Vangla leiab, et tulenevalt Riigikohtu 11.11.2008 määrusest haldusasjas nr 3-3-1-68-08 saab kohus vaadata kaebuse läbi ulatuses, milles see oli esitatud kohtueelses menetluses. Vaidemenetluses ei ole kaebaja paljusid asju nimetanud, nt et oleks tulnud võtta seletus J. K., ega seda, et kambris oli pime.
6. Vangla esitas J. K. seletuskirja ja 28.02.2012 täpsustuse, et J. K. kirjutas seletuskirja 05.10.2011 ja ta tunnistas, et ta ei teatanud juhtkonnale mobiili olemasolust, kuid ta ei tunnista, et ta on mobiili omanik. J. K. ei avaldanud, kes on omanik, kellel ta lasi endast foto teha. Kuivõrd mobiiltelefon avastati kaebaja käes, siis oli kaebaja selle valdaja, ta teostas võimu mobiili üle, st oli selle omanik.
7. Kuna vaidemenetluses oli viidatud selgituseks kaebuse esitajale täiendavalt Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-93-07 07.02.2008, siis toob kohus vastustaja vastuse juures ära kaebaja jaoks selle lahendi seisukohad. Lahendis märgitakse p-is: 7.1 Kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamine tähendab asja enda valdusesse saamist mis tahes viisil. Valdust kui faktilist võimu asja üle kaitstakse ka asjaõiguses, sõltumata isiku õiguslikust võimust. Nii tsiviilkui ka karistusõigus mõistavad valduse mõiste all isiku tegelikku võimu asja üle. 4 3-11-2817 Karistusseadustiku § 202 järgi on karistatav kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara enda valdusesse võtmine ja selle vara suhtes omanikusarnase seisundi loomine pahauskselt. Asjaõigusseaduse § 35 lg 2 sätestab, et valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. KOHTU SEISUKOHT
8. Kohus uurinud menetlusosaliste poolt toimikusse esitatud tõendeid ja selgitusi leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
9. Vanglaametnik A. Naarits on koostanud 29.09.2011 sündmuse kohta ettekande (tlk 8), millest nähtub, et töötava mobiiltelefoni kambris nr 28 fikseeris aparaat ehk mobiiliotsija. Seega nähtub kohtule, et A. Naarits ei saanud sündmust mingil juhul ise provotseerida, kuivõrd juhul, kui kambris ei oleks töötavat mobiiltelefoni olnud, ei oleks ametnik sinna kambrisse eeldatult pidanud ka minema. Samas nähtub ühtlasi sellest faktist, et töötava mobiili fikseeris aparaat, seega ei sõltunud töötava mobiili fikseerimine mingil juhul ametniku suvast, vaid selle fikseeris spetsiaalne seadeldis. Ametniku puhul ei ole sellisel juhtumil alust tõstatada kahtlusi sellest, et ta on kuidagi ise soovinud konflikti tekitada või et ta pahatahtlikult või provotseerivalt on ise sündmuse välja mõelnud. Ühtlasi kinnitab seadme fikseering, et kambris oli töötav mobiiltelefon, st seda kasutati. Seega on alusetud kaebaja väited sellest, et kambris mobiiltelefoni ei saanud olla ja seetõttu ei saanud ka töötavat mobiiltelefoni keegi leida. Kaebaja on oma kaebuses küll märkinud, et mobiiltelefoni ei leitud tema voodist, kuid sellist süüdistust ei olegi esitatud. Ebaõiged on ka väited, et pole teada, millises kohas leiti mobiiltelefon, kuna see on näidatud; mobiiltelefon leiti sealt, kus kaebaja istus, so kambris nr 28 vasakpoolses nurgas alumisel voodil ja kui kaebaja oli selle peitnud padja alla, siis sealt see ka ära võeti. Kaebaja ei väida, et ta andis mobiiltelefoni muule isikule ja see peitis selle padja alla. Kuna 22.12.11.a. ja 02.01.12 esitatud täiendavates selgitustes märgib kaebaja, et kambris leitud telefonis olid ka fotod ja kellelegi kuuluvad telefoni numbrid, need ei kuulunud kaebajale, siis pidi kaebaja ka enda seletuste kohaselt telefoni kasutama, et seda teada, mis selles telefonis leidus. Kaebaja seisukoht, et on ebatõenäoline, et ta läheb öösel võõrasse voodisse telefoni kasutama, on ümber lükatud asjas kogutud tõendite ja selgitustega. Kaebaja on ise märkinud, et voodi oli J.K. oma, seega ei teki ka küsimust, et asjas peaks veel koguma nimekirju kinnipeetavate voodikohtade kohta. J.K. on andnud seletuse, mille kohaselt samuti oli leitud telefon 29.09.11.a. ning J.K. ei märgi, et seda kasutas tema. Kuna distsiplinaarasja materjalides ei olnud märgitud, mis telefonis leidus, siis pidi selle sisu olema teada isikutele, kes seda uurisid. S.V. on sj vastuoluline, kui ühteaegu selgitab, et ta telefonist ei tea midagi, seda kambris ei olnudki, kuid samas heidab ette, et temale oli kinnipeetav N. öelnud, et telefon kuulub viimasele. Kaebuse esitaja ei ole distsiplinaarasja menetluses ise teatanud, et temale oli N. seda öelnud.
10. Kaebaja selgitused seotult väitega, et ametnik fikseeris seletuses kord mobiili sarnase eseme olemasolu ja teisalt mobiiltelefoni olemasolu, on ainetud. Kaebaja ei väida, et ametnik leidis padja alt või sai leida hoopiski mingi muu eseme, seega, kui ametnik leidis padja alt mobiiltelefoni, siis on üheselt selge, et leitud ese oli mobiiltelefon ja mitte muu asi. Kaebaja enda seletustest nähtub, et tegemist oli mobiiltelefoniga ja selles asus J. K. foto. Leitud esemeks oli seega mobiiltelefon, selle olemasolu ja töötamise fikseeris ka vastav otsimisseadeldis. Samas ei peaks olema kaebajale ka arusaamatu, miks ametnik oli 5 3-11-2817 nimetanud algul, et nägi mobiiltelefoni taolist eset ja pärast märkis, et leitu oli mobiiltelefon. Ametnik fikseeris oma käitumise tagantjärgi nii nagu sündmus oli kulgenud. Loogiliselt ongi ta märkinud, et kambrisse astudes märkas ta kaebaja käes mobiiltelefoni taolist eset, st et ta ei saanudki sel hetkel täpselt teada, kas see ese, mida ta nägi kaebaja käes, on mobiiltelefon ning kui ta teostas koheselt kontrolli ja leidis eseme padja alt, siis oli ta juba veendunud, et tegemist on mobiiltelefoniga. Seega ei ole antud seletustes mingit vastuolu. Et leitud ese ei olnud mobiiltelefon, ei väida kokkuvõttes kaebaja ka ise ning kohtule ei nähtu, et eeltooduga oleks vastuolus akt esemete äravõtmise kohta /tlk10/. Kui mobiiltelefoni ei oleks sellest kambrist leitud, siis ei oleks olnud midagi ära võtta, ka ei oleks saanud siis koostada akti asja äravõtmise kohta, kaebajal ja J.K. poleks olnud asja/eset, millest nt fotosid uurida. Aktis märgitakse, et mobiiltelefon võeti ära justnimelt kambrist
11. Märgitud sündmuse ajal ei olnud kambris kahte mobiiltelefoni, seega on sündmus seotud ühe kindla mobiiltelefoniga. Kaebaja poolt nimetatud tunnistaja V. P. ei ole seletustes märkinud midagi niisugust, mis võiks vangla ametniku ettekannet kummutada. Tema 20.10.2011 seletustest nähtub ( tlk 12), et ukse juures olid V. ja K.; tema seletusest nähtub ühtlasi, et leiti tõepoolest mobiiltelefon ning see oli K. voodis. Seega kaebaja enda viidatud tunnistaja ütlused kinnitavad veelkord, et kambris oli ja leiti mobiiltelefon, st see leiti K. voodist. V. P. kinnitab, et ta ei tea, kellele see kuulub. Seega nähtub, et V.P. tunnistas telefoni olemasolu ja kirjeldas selle leidmist kambris. Seega ei ole V. P. tunnistuste kohaselt võimalik vanglal kuidagi järeldada, et kambrist telefoni ei leitud või et see ei oleks olnud kaebaja kasutuses, kui ametnik mobiiliotsijaga telefoni olemasolu tuvastas ja kambrisse läks. Tunnistaja ei tea, kelle oma see on ja ta ei anna ka täpsemat teavet. Kaebaja on V. P. kirjalikku seletust kohtule tõlgendanud moonutatult.
12. Vangla käskkiri nr 1440-d 28.10.2011 märgib ära asjaolud õigesti ning seal on kaebaja soovil kajastatud ka läbiotsimisel tehtud toimingute järjestus. Kohtule nähtub, et ka ilma selle lisaselgituseta on juhtumi asjaolud piisavalt selged ning kaebaja on hiljem püstitanud asjakohatuid probleeme. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei ole nõustunud distsiplinaarmenetluse protokolli järelduste ja ettepanekuga, ei takista süüteo tuvastamisel ja selle menetlemisel karistuse määramist, samuti ei mõjuta karistuse määramist asjaolu, kas kaebaja sai koheselt teada ettekandest ja menetluse algatamisest või sai ta sellest teada hiljem. Tlk 17 asuv protokoll kinnitab, et menetluses olid kogutud tõendid, kaebaja oli saanud anda seletuskirja 19.10.2011 ning sellega oli arvestatud. Arvestamine ei tähenda, et kaebajaga tuleb nõustuda.
13. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebuse esitaja poleks teadlik vanglas kehtivatest eeskirjadest ja korrast.

§ 67

p 1 p 3 kohustavad kaebajat täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma korraldustele. Vangla Sisekorraeeskirja § 64.1 p 10 kohaselt on vanglas keelatud esemeteks mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid.

§ 67p 1 kohaselt tuleb järgida vangla sisekorraeeskirja § 64.1 p 10 nõuet.

Kaebaja suhtes tuvastati, et kaebaja käes oli valvur näinud mobiiltelefoni, mis mobiiliotsija näidu kohaselt töötas ja kuigi kaebaja peitis selle ära, oli tema kasutada vanglas kinnipeetavale keelatud ese, so mobiiltelefon. Asjaolu, et S.V. selle jõudis peita teise isiku voodisse padja alla ei välista süütegu. Kui asjaolud oleksid aga olnud ka tegelikkuses hoopiski teistsugused, siis oleks seda märganud ka muud isikud ning kaebajal oleks tulnud koheselt esitada need asjaolud, mis võinuks tuua olukorda teistsugust selgust. Antud juhul kaebaja eitas sündmust ning ka vaides märkis üksnes, et A.Naaritsa ütlused on vastuolulised ja et ametnik muudab hiljem oma ütlusi. Kohus juba märkis, et kaebaja ei ole kordagi avaldanud, et telefoni kasutas tegelikult muu isik või et see kuulus N.le. S.V. püüdis ise sündmuse asjaolusid varjata ja ei avaldanud, et telefon võiks kuuluda muule isikule ja et seda kasutas J.K., kellega ta istus viimase voodil. Seega nähtub, et kui kaebaja soovis sündmust eitada ning ei avaldanud tegelikke asjaolusid, siis ei ole vanglale ka etteheidetav, et midagi veel jäi uurimata või märkimata. Õigusnormid võimaldavad keelatud asja ära võtta igalt isikult, kelle juures see leitakse või kes seda kasutab. Kaebuse esitaja eksib, kui leiab, et karistada saanuks antud juhul vaid telefoni omanikku 6 3-11-2817 ja selleks tuli kindlaks teha, kes on selle omanik või kellele see „tegelikult“ kuulub. Tehti kindlaks, et telefon oli kaebaja kasutuses ja see võeti ära selle tõttu, et tema kasutada oli vanglas keelatud asi. Karistuse saab määrata isikule, kelle käes avastatakse keelatud asi ja kes seda kasutab. Seega kokkuvõttes nähtubki, et vangla ei pidanud hakkama tuvastama isikut, kellele võidi mobiiltelefon vanglasse tuua ja kuidas see liikus kaebaja kätte ja vangla ei pidanud lahendama omandiõigusega seotud küsimusi. Antud juhul on keelatud asjaks mobiiltelefon, seda kasutas kaebuse esitaja ja kaebaja ei ole suutnud vastupidist tõendada. Selliseid tõendeid asjas kogutud ei ole, mis kinnitaks, et keegi muu isik kasutas keelatud asja. Kaebaja ei soovinud ega ole siiamaani soovinud selgitada, kuidas keelatud asi temani jõudis, et ta sai seda kasutada. Seega vastutab kaebaja telefoni kasutamise eest, kuna tõendamist leidis, et kaebajal oli töötav mobiiltelefon. Kohus juba märkis, et S.V. ka ise ei väida, et telefoni kasutas tegelikult antud hetkel keegi muu isik, sh nt J.K., kes oli tema kõrval. Kuigi vangla on kaebajale andnud veel ka lisaselgitusi asja omamise ja valduse teemal, ei muuda ka need seletused käskkirja õigusvastaseks. Valduse üldmõiste tuleneb õiguskorras tõepoolest AÕS § -st 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. Antud juhul tuleb S.V.a mõista isikuna, kes oli selle keelatud asja valdajaks ja seega isikuks, kes omas telefoni hetkel, kui ta tabati selle kasutamiselt. Asi oli kaebaja valduses ja ei ole oluline, mis viisil ta selle valduse saavutas, kuna kaebaja seda kasutas, siis omas ta võimu asja üle. Isegi kui muul isikul, st väidetult nt V.N.l oleks olnud õigus või veelgi suurem õigus asja vallata, ei väära see fakti, et kaebaja sai seda kasutada, ta seda ka kasutas, see oli tema faktilises valduses ja võimu all. Isegi kui asi kuulub muule isikule, kel on nt AÕS § 68 lg 1 järgi täielik õiguslik võim asja üle, st omanikul, siis on omanikul õigus asja ise vallata, kasutada ja käsutada ning anda see kasutamiseks ka muule isikule. Seega, kui kaebaja väidaks nt, et ta sai asja N., siis see tähendabki, et kaebaja sai võimu asja üle ning kui ta asja kasutas, siis vastutabki selle eest, kui see on ühtlasi ebaseaduslik kasutus. Vangla tingimustes ei ole kohane sj arutleda teemal, kes on mobiiltelefoni seaduslik omanik, kuna mobiiltelefon on keelatud asi vanglas. Seega ei ole käesolevas asjas tähtsust, kes on selle mobiiltelefoni omanik ja kuidas kaebaja selle endale sai. Õigusnormid, mida rakendati seavad eesmärgiks panna piir vanglas keelatud asjade kasutamisele ning karistada tegevuse eest, kui neid kasutatakse. Kaebaja aga antud juhul kasutas tabamisel hetkel vanglas keelatud asja. Karistuse määramisel on kaalutud karistuse määramiseks vajalikke olulisi asjaolusid, arvestati süüdlase isikut, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võeti arvesse, et vangla julgeoleku huvides on eriti oluline, et kinnipeetavad ei rikuks kehtivat korda ja ei kasutaks mobiiltelefone. Kartserikaristuse määramist on põhjendatud, seda tehti nii distsiplinaarasja menetluse protokollis kui ka käskkirjas; karistust määrav ametnik on tehtud ettepanekuga nõustunud. Kaebuse esitaja on teinud märkuse 28.10.2011 (tlk 18 pöördel), et „ta ei nõustu“, „on tutvunud“. Seega ei ole kaebaja õigusi menetluses rikutud, kaebaja eeltoodud märkus võeti arvesse ja tuvastati asjaolud ettenähtud korras.

1. Vaideotsusest 28.11.2011 (tlk 19) nähtub, et kaebaja on ära märkinud lisaks, et tema sünniaeg oli valesti fikseeritud, ta oli märkinud, et tema juurest telefoni ei leitud ja et V. P. poolt antud seletustega ei arvestatud. Kohtule nähtub, et veel ka vaide ajaks ei olnud kaebuse esitaja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et V. Priimaku ütlused omaksid asjas teistsugust tähendust või kaalu või et tema ütlustega jäeti arvestamata. Vastupidiselt on kaebajale ka siis selgitatud, et V. P. ei ole andnud ütlusi, et kambris pole leitud mobiiltelefoni, tunnistaja ei ole andnud seletusi selliselt, et ta oleks vanglale avaldanud, kes on selle omanik. Seega ei ole kaebuse esitaja kohtukaebust esitades teinud eelnevast järeldusi ning tutvunud ilmselt ka selle esitamisel, mis V.P. tegelikult avaldas. V. P. ei ole seletanud, et „ei ole mul näinud mingit telefoni käes, ega ka helistamas“, nagu väidab kaebaja kohtule tlk 26 esitatud selgituses 22.12.
2. Ühtlasi nähtub, et vastustajal ei olnud kaebaja poolt esitatud tõendit, mis kinnitaks vastupidist, kuivõrd V. P. tunnistus kaebaja väiteid ei kinnitanud. 7 3-11-2817
3. Tallinna Vangla on 23.11.11.a käskkirjaga nr 1550-d kõrvaldanud ebatäpsuse käskkirjas nr 1440-d kaebaja sünnikuupäeva osas (tlk 16). Kohus nõustub vangla selgitusega, et antud juhul oli käskkirjas avastatud ebatäpsuse kõrvaldamine vea parandusena asjaolu, mis ei too kaasa karistuse määramise käskkirja tühistamist. Kohus märgib, et distsiplinaarmenetluse materjal kajastas kaebaja isikut õigesti, kaebaja enda seletusest nähtub, et ta oli sündmuses osaleja ja asja menetleti tema suhtes, seega ei saanud mõjutada käskkirja õiguspärasust ilmse ebatäpsuse parandus käskkirja „asjaolude osas“ ning kaebaja ka ei vaidlustanud seda toiminguna, seega ei ole õige kaebaja seisukoht, et käskkirja õigusvastasuse tingib ebatäpsuse parandamine. Vangla võis parandada käskkirja ebatäpsuse kui see ei mõjutanud käskkirja sisu ja sellel põhjusel ei tule karistust määravat käskkirja tühistada. Kaebaja ei ole senimaani ka tõendanud, et tegemist on õigusvastase toiminguga. Haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS) § 59 sätestab, et haldusorgan parandab seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Ilmse ebatäpsusena on käsitletavad eelkõige kirjavead ja muud ilmselged näpuvead, mis võivad tekkida kiirustamise, hooletuse või lihtsalt tähelepanematuse tõttu. Ilmse ebatäpsuse esinemise korral on mõistlikult käituvale inimesele (adressaadile) kohe peale haldusaktiga tutvumist kahtluseta selge, et haldusorgan oma tahte väljendamisel vea teinud. Tingimuse, et viga ei tohi mõjutada haldusakti sisu, hindamine sõltub konkreetsetest asjaoludest. Oluline on, et haldusakt oma vigasel kujul ei vastaks haldusorgani tegelikule tahtele ning see on või peaks olema arusaadav ka haldusakti adressaadile. Kohus nõustub vastustaja selgitustega selles, et kui avastatakse haldusakti ilmsed ebatäpsused, millena saab käsitleda eelkõige kirjavigu, arvutusvigu jms ilmselgeid nn „näpuvigu“, mis võivad tekkida kiirustamise, hooletuse või lihtsalt tähelepanematuse tõttu, siis saab teha parandusi. Käesolevalt niimoodi talitati ja viga kõrvaldati. Kohus selgitab siinkohal, et parandus tehti antud juhul küll formaalselt käskkirjaga, kuid ebatäpsuse parandamine käskkirjaga ei ole haldusakti andmine, vaid toiming. Juhul, kui haldusakti sisu oleks muutunud, siis võiks tekkida teistsugune olukord. Kohtule ei nähtu, et seadusandja tahteks oleks keelata ilmse ebatäpsuse kõrvaldamine, siis ei oleks HMS § 59 normi loodudki. Samas tuleb arvestada, et HMS § 64 sätestatud korda järgitakse, kui tehtud viga ei ole ilmne.
4. Karistuse määramise seisukohalt ei oma tähendust kaebaja väited sellest, et ta eraldati mujale kambrisse, seda tehti nii, et ta asub eraldi J. K.st. Kohtule ei ole arusaadav, miks kaebaja selle väite üldse esitas, kuid kohus kinnitab, et vangla selgitus kaebaja ümberpaigutamisest ja selle põhjustest näitab, et kaebaja on millestki valesti aru saanud. Kui kaebaja soovib enda ümberpaigutamist vaidlustada, siis on kohus seletanud, et seda tuleb teha avaldusega või kohtule esitatud omaette kaebusega, kuid käesolevas asjas see karistuse määramise käskkirja arutamise seisukohalt ei oma tähendust.
5. Kohus ei nõustu, et antud asjas on menetlus olnud puudulik. Kohus ei leia, et tuleks teha kaebaja DNA analüüsi alusel kindlaks, kellele tegelikult mobiiltelefon kuulub. Kohus juba märkis, miks kaebaja seletused on vastukäivad, kui kaebaja kohtukaebuses märgib, et jäeti välja selgitamata, millisest kohast telefon „leiti“ (kaebuse lk 3), samas kaebaja ise märgib, et telefon leiti J. K. voodist (V. P. seletustel ja A. Naarits seletustel). Kaebaja märgib, et voodi, kus telefon leiti, ei kuulu temale, millega on kohus nõus ja selles probleemi ei ole, kuna ka vangla on kogu menetluse kestel väitnud, et see ei ole kaebaja voodi. J. K. seletus on teise asja materjalidest vangla poolt kohtule käesolevalt esitatud ja kohus ei saa selle seletuse alusel väita, et J. K. oleks nimetanud kaebajat mobiili omanikuks, kuid ta ei nimeta ka seda, et tema oleks mobiili omanik, vaid ta üksnes selgitab, miks tema foto sattus mobiiltelefoni. Samas ei väitnud aga ka kaebaja ise, et J. K. on mobiili omanik või et selleks on keegi muu isik. Kuna mobiiltelefon töötas, siis on väheusutav, et kaebuse esitaja juhul, kui ta oli J. K. kõrval, ei pannud seda tähele, nt et K. seda kasutas. Kuna seade fikseeris töötava mobiili olemasolu, siis juhul, kui kaebaja ise seda ei kasutanud, pidi seda kasutama tema kõrval istuv J. K. Kaebaja ei väida, et J. K. 8 3-11-2817 kasutas mobiiltelefoni, kui ametnik sisenes kambrisse ja kaebaja ning J. K. istusid voodil. Kuna kaebaja ei väida, et J. K. kasutas mobiili, siis ei ole põhjust ka kohtul arvata, et J. K. kasutas tema voodil istumise ajal mobiiltelefoni. Kuna voodil istusid J. K. ja kaebuse esitaja, seda kinnitab ka kaebaja, siis nähtub, et mobiiltelefon oli kaebaja kasutuses ja ühtlasi kaebaja oli selle valdajaks. Selle tõttu on vastustaja täiendavalt kaebajale seletanud valduse ja omaniku küsimusi. Samas kohus selgitas, et vanglas on keelatud asjaks mobiiltelefon ja see võetakse ära sellelt isikult, kelle käest see leitakse, sõltumata, kes on selle väidetav omanik. Antud juhul kasutas seda kaebaja ja selle tõttu võeti see ka temalt ära ehkki kaebaja peitis selle voodisse. Vanglal puudus ja ka käesolevalt puudub vajadust hakata lisaks otsima ja tuvastama, kes veel võiks olla mobiiltelefoni enne kaebajat kasutanud, kellele see on vanglasse toodud või kes võiks end pidada selle omanikuks. Kaebuse esitajale on teada, et vanglas ei tohi mobiiltelefoni kasutada ja see võetakse selle kasutamisel ära ning võidakse määrata distsiplinaarkaristus. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei tunne kehtivat korda. Kuivõrd asjaoludest nähtub, et kaebaja peitis mobiiltelefoni J. K. voodis padja alla, siis sõltumata sellest, kas ametnik võttis selle ära kaebaja käest või padja alt, ikkagi on kaebaja süüdi, selleks ei saa olla muu isik. Kuivõrd kohus juba märkis, et ametnik oli avastanud töötava mobiili olemasolu kambris seadme abil, siis ei ole võimalik ette heita ametnikule, et ta kuidagi sai kaebaja kahjustamiseks provotseerida antud sündmuse. Ka edasise suhtes ei ole kohtul alust kahelda ametniku korrektses käitumises, kuna vanglaametnikul puudub igasugune motiiv omistada kinnipeetavale väljamõeldud distsiplinaarrikkumist.

§ 67

p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kaebuse esitaja on teadlik, et Vangla sisekorraeeskirja § 64.1 p 10 kohaselt on vanglas keelatud esemeks kinnipeetavale mobiiltelefonid, kuna need võimaldavad edastada infot ja seda vastu võtta, seega on kaebajale selge, et mobiiltelefoni ei tohi ühtlasi ka kasutada sõltumata sellest, kellele see tegelikult vanglasse oli toodud. Mobiiltelefoni ei tohi vanglas kasutada ükski kinnipeetav, kuna see on vangla julgeoleku seisukohalt väga raske rikkumine. Kohus ei saa eeltoodud asjaoludel nõustuda kaebuse esitajaga, et karistada saaks mobiiltelefoni kasutamisel üksnes seda isikut, kes on mobiiltelefoni omanik. Valdamine on asja üle faktilise võimu teostamine, s.h asja hoidmine. Kaebaja kasutas mobiiltelefoni ja eksis selliselt vanglas kehtiva korra vastu, seega tuli määrata karistus. Käesolevas asjas ei ole ega tekkinud vaidlust, et kaebuse esitaja on teadlik vanglas kehtivast korrast, temale on allkirja vastu tutvustatud vangistusalaseid õigusakte ning seega oli kaebaja teadlik nendest tulenevatest kohustustest ja et nende eiramise näol on tegemist süülise käitumisega. Kohus leiab kokkuvõttes, et vastustaja on viinud distsiplinaarmenetluse läbi kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla käskkiri nr 1440-d 28.10.11.a. on antud kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ning vaidlustatud haldusakt on õiguspärane.

1. Vangla on kohtu arvates märkinud eksitavalt vastuseks kohtukaebusele, et kaebuse esitaja ei ole vaidemenetluses paljusid asju nimetanud, nt et oleks tulnud võtta seletus J.K.lt, ega seda, et kambris oli pime. Kohus siinkohal märgib, et peale kaebuse täpsustamist jäi kaebaja karistuskäskkirja tühistamisnõude juurde ning vaideotsus enam asjasse ei puutu. Kohus selgitab siinkohal, et kaebus vaides oli esitatud sellele samale haldusaktile, mis käesolevas asjas. Vaidluse eseme piiritlevad kaebuse nõue ja alus, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited (HKMS § 19 lg 7; käesolevalt kehtivas HKMS –is § 2 lg 3). Kui kaebaja osundab senisest erinevatele või lisamotiividele, tõenditele, mida ta enne ei esitanud või millele enne ei viidanud, siis ta kaebuse esemest ei välju, kuid asjaolude ning tõendite hindamisel tuleb võtta seisukoht, kas esitatu on usaldusväärne.
2. Seotult kaebaja vastusega 29.02.2012 märgib kohus, et vanglal ei ole tõepoolest esitada kirjalikku tõendit selle kohta, et keegi isik tunnistas end mobiili omanikuks. Kuid kohus on eelnevalt selgitanud, et mobiiltelefon on võetud ära kaebuse esitajalt ning 9 3-11-2817 distsiplinaarkaristus määratud temale ja mitte muule isikule. Seega ei ole kohtul vajalik asuda välja selgitama veel muud isikut, kellele mobiil oli kas tegelikult vanglasse toodud või kellelt kaebaja selle sai, et karistada mõnda muud isikut. 05.03.2012 saabunud „selgitus“ ei ole asjakohane, kuna kohus on juba selgitanud, miks ei oma käesolevas asjas iseseisvat tähtsust asjaolu, kes end tegelikult peab käesoleval ajal mobiiltelefoni omanikuks. Kaebaja ei ole avaldanud varasemalt vanglale, et telefon kuulus M. N.`ile; ka ei ole seda teavet esitanud vanglale J.K. J.K. seletus ei lükka ümber sj vangla poolt tuvastatut, st, et mobiiltelefon oli S.V.a kasutada. Jääb ebaselgeks, miks kaebaja on palunud saata J.K.il sellise seletuse, kui vaidluses ei ole oluline teha kindlaks, kes tunnistab end telefoni omanikuks. Kaebaja ise ei ole kohtule selgitanud, missugust asjas tähtsust omavat asjaolu selline seletus peaks tõendama ja miks väidatav omanik seda seletust ei ole esitanud ja seda teeb J.K. M.N. oleks saanud ise kinnitada vanglale mobiiltelefoni kuuluvust, kui see oleks olnud asjas vajalik ja kui ta peab end telefoni tegelikuks omanikuks. Kuigi selline seletus on esitatud, jääb kohus seisukohale, et sellise asjaolu tuvastamine ei oma antud asjas tähtsust. Kaebajale sj ei heideta ette, et ta ei selgitanud ise välja mobiiltelefoni nn tegelikku omanikku, kuid kui kaebaja leidis, et sel on tähendus, siis piisanuks, kui ta oleks teatanud, kellelt ta selle sai. Samas ei muudaks see kaebaja süütegu olematuks. Kui kaebajal olid need asjaolud, mida ta pidas oluliseks, võimalik välja selgitada ja vanglale teatada, siis tuli tal see avaldada distsiplinaarasja menetluse käigus. Vanglale ei ole selliselt ette heidetav ka see, et vangla ei hakanud täiendavalt uurima, kuidas liikus mobiiltelefon vanglasse ja kinnipeetavalt teise kinnipeetavani ehk kes võiks olla selliselt selle omanik. Kuidagi ei saa samas ka eeldada, et kui kaebaja kasutada oli mobiiltelefon, et siis ei teadnud kaebaja, kellelt ta selle tegelikult sai. Mõistlik oli esitada tõendid ajal, mil viidi läbi distsiplinaarasja menetlus, hiljemalt oli seda võimalik teha veel ka vaidemenetluses, seega oli kaebajal võimalik pikal ajavahemiku selgitada, kellelt ta telefoni sai, kui see tema meelest omas tähtsust. Kohus leiab, et see ei oma tähtsust. Kaebaja seda ei teinud ega ole esitanud ka selgitusi, miks ta niimoodi talitas. Seejuures isegi juhul, kui J.K. oleks esitanud oma seletuse vanglale, nähtub, et esitatud seletusega ei saa lugeda mobiili omanikuks M.N.`i, kuna sellest seletusest ei nähtu, miks J.K. niimoodi arvab. See on üks võimalikest oletustest, kuid ei lükka ümber fakti, et kaebaja kasutada oli töötav mobiiltelefon ja ta kasutas seda. Kohus jääb seisukohale, et mobiiltelefoni kasutamiselt tabati kaebaja, seega sai temale distsiplinaarkaristuse määrata. Veel selgitab kohus kaebuse esitajale, et kaebaja ja J. K.le määrati karistused erinevate süütegude eest, see on võimalik ja kohus käesolevas asjas ei saa hakata arutama, kas J.K.`ile määrati karistus õiguspäraselt. Kohtule ei ole teada, kas J. K. kaebas distsiplinaarkaristuse otsusele, kuid see ei oma käesolevalt ka tähendust. Asjakohatud on kaebaja küsimused teemal, et puudub telefoni kirjeldus või et eluosakonna kontaktisikul peab olema nimekiri voodikohtadest jms probleemid, kuna vastustaja on piisava selguse ja täpsusega fikseerinud asjaolud, mis on vajalikud sündmuse asjaolude esitamiseks ja mis on tõendatud asjakohaste tõenditega.
3. Lähtudes kõigest eeltoodust jätab kohus kaebuse rahuldamata.
4. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas teeb kohus otsuse kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 10